Perearstiabi korraldamise tsentraliseerimisest

Eelnõu, mida hetkel menetleme, käsitleb perearstiabi korraldamise tsentraliseerimist maavalitsustest Terviseametisse. Sisuliselt tähendab see ühe elutähtsa teenuse korraldamise liikumist maakondadest nn regioonidesse ja pealinna. Selle juures on tegemist esmatasandi teenusega, millel on otsene seoses inimeste igapäevase turvalisuse ja kohaliku elukorraldusega.

Asjaolu, et perearstiabi korraldus vajab korrigeerimist, on ilmselge. Süsteemis on ebaselgust, dubleerimist, reguleerimatust ja ülereguleerimist. Küsimuseks jääb vaid, kas pakutud tsentraalne lahendus ikkagi vähendab perearstide põuda ja tagab teenuste kättesaadavuse?

Seni on maavanem üldarstiabi korraldaja. Kehtivale - detsentraliseeritud korraldussüsteemile heidetakse ette koordineerimatust, puudulikku spetsialiseeritust, takerdumist maakonna piiridesse. Sellegipoolest on tegemist teenusega, mis on otseselt seotud kohaliku elukorraldusega. Praktiliselt on vajalik tegeleda isikute määramisega nimekirjadesse isikupõhiselt, iga nimistu ja perearsti probleemidega tuleb tegeleda eraldi. Perearstinduse korraldamine on seotud iga kohaliku omavalitsusega, muu kohaliku sotsiaalvõrgustikuga, aga ka ühistranspordi korraldamisega nii omavalitsustes sees, kui ka maakondlikul tasandil. Eelnõu rõhutab mitmel korral süsteemi sõltuvust ühistranspordist. Eitamata probleeme, mis senise süsteemi puhul eksisteerivad, jääb üles küsimus, et kuidas tsentraliseerimise korral tagatakse, et ulatutakse iga kohaliku probleemini, iga inimeseni, iga perearstipunktini, iga omavalitsuseni ja bussiliinini?

Veel lisaks – Sotsiaalministeeriumi kindel plaan on koondada perearstid perearstikeskustesse. Põhjenduseks on kasu, mida saadakse perearstide toimetamisest ühisel pinnal – olgu siis tegemist asendamise või majandusküsimuste lahendamisega. See tähendab, et igasse maakonda jääb siis kaks - kolm – neli (olenevalt maakonna suurusest) keskust, kus perearstid koos töötavad. Eelmisel aastal koostatud riigikontrolli auditist selgus, et Eestis on 78-s omavalitsuses 200 küla, kus ei ole võimalk ühistranspordiga ühe päeva jooksul perearsti juures ära käia. Esmatasandi tervishoiu arengukava seab eesmärkideks, et aastaks 2015 kaugus lähimast perearsti tegevuskohast ei suurene ja et on loodud ja rahastatud mitteerakorralise meditsiinilise transporditeenuse süsteem ! Samuti seab arengukava eesmärgiks, et aastaks 2015 on Eestis 15 perearstikeskust millest 65% peaks kuuluma KOVidele või olema loodud koostöös KOVidega. Kas me ikka tajume, kuivõrd on perearstiabi ja esmatasandi arstiabi arengusuunad seotud kohalike omavalitsustega, kohaliku ja maakondliku elukorraldusega?

Eelnõu seletuskiri ütleb – et Terviseamet kindlasti jätkab ka üldarstiabi korralduse tsentraliseerimise korral senist maavalitsuste positiivset koostööpraktikat kohalike omavalitsustega. Minu küsimus on – kuidas? Palgates regiooni tasemele kaks spetsialisti?

Siia võiks tuua kaks paralleeli: See, et regioonis paiknevad spetsialistid ei jõua iga omavalitsuseni on meil hästi näha päästeameti kriisireguleerimise valdkonnast. 2009 aastal likvideeriti maakondlikud kriisikomisjonid põhjendusega, et kohe on tulemas haldusreform. Ei tulnud haldusreformi ja toimiv maakondlike kriisikomisjonide süsteem asendati süsteemiga, kus omavalitsuste komisjonid on liiga väikesed ja regionaalne komisjon liiga kaugel. Päästeameti regionaalse taseme ametnikud on hädas kohalike omavalitsuste kriisikomisjonide tegevuse koordineerimisega. Kas perearstindusega juhtub samuti?

Või siis võiks tuua näiteks maanteeameti plaani maavalitsustelt üle võtta maakonnasisese ühistranspordi korraldus. Tajudes vajadust igapäevaseks suhtlemiseks kohalikul tasandil, on maanteeamet otsustanud jätta igasse maakonda tööle ühistranspordi korraldaja. Kas siis peaks ehk ka iga maakonna terviseameti büroole andma lisafunktsiooni ja jätma esmatasandi tervishoiu koordinaatori või nn vana nimega „maakonna arsti“ igasse maakonda alles?

Juhul kui me lähtuksime tervikliku valitsemise printsiibist – nagu näiteks OECDE meile soovitas – ei peaks me tegema selliseid - regionaalset haldust ja esmatasandi teenust käsitlevaid muudatusi üksikute valdkondade haaval vaid lähtudes ühtsest kontseptsioonist. Praegu on igal ametkonnal oma mudel, oma regioon ja oma nägemus. Kui me nii jätkame, siis lõpuks ei saa meil olema ei toimivat omavalitsuslikku, maakondlikku ega regionaalset tasandit – on vaid oma vertikaalsesse torusse kapseldunud ametkondade riik. Perearstiabi kõige põhilisem probleem on rahaliste vahendite vähesus süsteemis, valitsus püüab seda ravida tsentraliseerimisega, nii kohalike omavalitsuste, kui inimeste endi kulude suurendamisega. Eelnõu on riigikogus menetluses, sisaldab mitmeid vajalikke muudatusi, uusi probleeme loob see aga sama palju, kui neid lahendab.