24.8.16

Läänemaast - elust, olust ja asjadest


Siin natuke aega tagasi küsis Ärileht minult kolm küsimust maakonna kohta.  Tegin siis neile ühe jutu, midagi sellest ka ilmus. Panen nüüd vastuse tervikuna blogisse, täiendasin ka pisut.

- millised on täna maakonna rõõmud ja mured?


- mida võiks tuua haldus- ja riigireform?


- millist tulevikku Läänemaale näete? Millised on tänased visioonid?

Minu vastus oli siis selline:
Mingil moel on iseloomulik, et ajal, mil Euroopa seisab muudatuste lävel, on ka Eesti valdadel ja maakondadel ees muudatuste aeg. Haldusreform ja riigireform on ukse ees. Mõlemad protsessid on põhjustatud demograafilistest ja majandusgeograafilistest muudatustest ja sellisena loomulikud. Kuidas aga inimesed muudatuste perioodi läbivad, kuidas aja ja elu poolt püstitatud ülesandega hakkama saavad – see on juba igaühe enda ilmavaate piiratuse või avaruse küsimus. Ambitsioonid ja hirmud, üksteisemõistmine ja ka egoism, kaug – ja lühinägelikkus, kõik  on siin ja praegu rohkearvuliselt esindatud ja mõjutavad meie elu veel pika aja jooksul.
Läänemaa rõõmud ja mured on ühest küljest sarnased kõigile teistele väiksematele piirkondadele. Elanikkonna vähenemine on jätkuvalt  tõsiasi. Endile tuleb vaid esitada küsimus  - kas ka püsiv ja pidurdumatu?  Iga maavanem ja omavalitsusjuht loeb hoolikalt sisse – ja väljarännanud inimesi, sündide ja surmade arvu ja rõõmustab, kui mingis osas rahvastiku näitajad eelmistest aastatest positiivsemad on. Koolides ja lasteaedades on ette näha lasterohkemat perioodi ja tundub, et madalpunkt on läbitud.
Haldusreformi protsess ennustab suuremate ja tugevamate omavalitsuste tekkimist. Ka Läänemaal toimuvad aktiivsed läbirääkimised Haapsalu ja Ridala vahel, Põhja-Läänemaa piirkonnas ja Lõuna-Läänemaa piirkonnas. Haldusreformi protsessiga koos käib ka lootus, et elanikele osutatavad teenused tulevikus paremini korraldatud on. Läänemaal on äsjane positiivne liitumiskogemus olemas -  eelmiste valimiste ajal liitusid Risti, Oru ja Taebla vald üheks Lääne-Nigula vallaks.
See näide annab meile aimu, kuivõrd võib tegelikult kasvada omavalituste investeerimise ja teenuste osutamise võimekus liitumise tagajärjel. Liitumisega kaasneb aga üks nõudmine kohalikele kogukondadele -  see on suurem vajadus kohaliku aktiivsuse järele. Selleks, et uues ja suuremas omavalitsuses kogukonna häält kuulda oleks, et suurema omavalitsuse pilk ja käsi ulatuks iga kandini , selleks tuleb ise aktiivselt osaleda omavalitsuse juhtimises. Selleks loob häid võimalusi ka äsja vastuvõetud haldusreformi seadus.
Teisest küljest on Läänemaa pisut erandlik. Maakond on rannaäärne ja mitmete teiste suuremate keskuste tõmbejõud ulatub ka meie territooriumile. Haldusreformi käigus tekib Lõuna-Läänemaa puhul maakondliku kuuluvuse küsimus. Ehk siis  - kuivõrd liitumist kavandavad omavalitsused kuuluvad osalt Pärnumaa, osalt Läänemaa koosseisu, siis on Vabariigi Valitsusel vaja langetada otsus, kuhu maakonda uus tekkiv omavalitsus kuuluma hakkab. Juhul, kui otsus langeb Pärnumaa kasuks, siis võib juhtuda, et Läänemaa jääb territooriumilt 25% ja elanike aru poolet 15% väiksemaks. Lihula ja Hanila vallad on põline Läänemaa osa ja selline võimalus tekitab kohalikul tasemel parasjagu peamurdmist. Arvan siiski, et kõige olulisem praegusel hetkel on tugeva ja toimiva omavalitsuse moodustamine Lõuna-Läänemaal. Selle tõttu on praegu toimuvad konstruktiivsed läbirääkimised omavalitsuste vahel vägagi tervitatavad. Maakonna piiride ja maakondade arvu küsimus kuuluvad aga otseselt valitsuse ja riigikogu pädevusse. Ka Kullamaa ja Nõva vallad on ühe võimalusena kaalumas ka maakonnast väljapoole liitumiseks, Rehemäe küla Harjumaalt on aga liitumas Läänemaaga. Lähikuud tulevad seega pingelised ja huvitavad.
Haldusreformile lisaks on kõne all ka riigireform, mille tulemusena maavalitsused reorganiseeritakse, omavalitsused aga ülesandeid juurde saavad. Suur osa ülesandeid, mis omavalitsustele juurde antakse, nõuavad ka suurematelt omavalitsustelt omavahelist koostööd. Läänemaa on kindlasti heaks ja üksteise vajadusi mõistvaks koostööpiirkonnaks nii omavalitsustele,  kodanikeühendustele kui ettevõtetele. Kanname hoolt ka maakonna kaugemate kantide eest. Omavalitsused saavad peale liitumist olema praktiliselt ühesuurused, nii et koostöö saab olema võrdsete vahel.
Mis puudutab ettevõtluse käekäiku maakonnas, siis Läänemaa on suures osas orienteeritud teenusmajandusele ja külastatavusele. See on ühekorraga meie nõrkus ja meie tugevus. Looduslikud tingimused, sügav ja mitmekesine kultuurilugu ja lähedus Tallinnale võimaldavad oluliselt rohkem pakkuda nii külastuskeskkonnana, kui  traditsioonilise toitlustuse – majutuse valdkonnas. Ka heaoluteenused laiemas mõistes on kindlasti valdkond, kus Läänemaal on pakkuda juba praegu ja kus Läänemaa peaks olema võimeline rohkemateks arenguteks. Spetsiifilist külastuspõhjust pakub kindlasti Matsalu piirkond ja linnuvaatlus.
Kui tervise taastamine veel hiljuti võis Läänemaa mõistes kuuluda heaoluteenustega ühte valdkonda, toetudes eelkõige ravimuda kasutamisele ja passiivsetele protseduuridele, siis viimase kümne aasta arengu tulemusena on liikumisvõime taastamisest Haapsalu Neuroloogilises Rehabilitatsioonikeskuses saanud Põhja-Euroopa tipptasemel pakutav teenus, kus on parim meeskond, ravimeetodid  ja varustus.  Just arengud tervise taastamise valdkonnas ja arendatav SPA-turism võivad meid vabastada teeninduse hooajalisuse needusest ja annavad meile võimaluse tõestada, et teenusmajandus ei ole see keskmisest madalamat lisandväärtust loov, madalamat ja hooajalist töötasu võimaldav majandusharu.
Ülalpool toodust lähtudes on väga oluline, et maakonna majandus oleks mitmekesine.  Ilma töötleva tööstuseta ja tööstusettevõtete poolt loodavate töökohtadeta ei suuda me hoida sedagi elanike arvu, mis meil praegu on. Ilma töötleva tööstuseta ei suuda me pöörata maakonna elanikkonna arvu taas tõusule. Sellepärast on hea meel, et Haapsalus, Uuemõisas, Lihulas, Kõmsil, Taeblas ja mujalgi on Läänemaal mitmeid edukaid ja jätkusuutlikke tööstusettevõtteid. Sellepärast on  väga hea meel, et PKC tehase lahkumise järgselt tühjaks jäänud tootmisruumid Haapsalus on jällegi täitunud uute ettevõtetega. Sellepärast on väga hea meel, et ettevõtete ja kohaliku omavalitsuste koostöös on välja arendamisel Virtsu Ettevõtluskeskus.  Kiltsi tööstusala arengu piduriks olnud maaküsimused on hakanud lahenema. Just selle pärast on hea meel, et ka kohalikud omavalitsused aina rohkem ja rohkem näevad võimalusi tegutsevate ja alustavate ettevõtete toetamiseks.
Alustasin oma artiklit rahvastiku vähenemist ja väljarändest. Ettevõtjad ja nende poolt pakutavad ja loodavad töökohad on üks kolmest kohalejäämise põhjusest.  Läänemaa tunnuslause on – Läänemaa – turvaline pesapaik. Meie ülesanne on lisaks  turvalisusele pakkuda veel kahte asja – soodsat majanduskeskkonda ettevõtluse arenemiseks ja parimat võimalikku kasvukeskkonda meie lastele. Pean siinkohal silmas mitmekesist ja kvaliteetset haridust. Kui nendele kolmele asjale lisada kiire ja turvaline ühendus Tallinnaga, ehk siis Haapsalu raudtee taastamine, lisada veel looduskeskkond, siis olemegi saanud loodusliku, turvalise, avatud ja areneva Läänemaa. Jõudu tööle selle eesmärgi poole liikumisel kõigile läänlastele, mis muud.

20.8.16

Kõne Eesti Vabariigi iseseisvuse taastamise 25ndal aastapäeval Haapsalus


Head Läänemaa rahvas, kaaslased, daamid ja härrad, Eesti vabariigi kodanikud ja elanikud, külalised.

Täna tähistame Eesti Vabariigi iseseisvuse taastamise 25ndat aastapäeva. Täna on sobilik hetk vaadata ajas tagasi, hinnata seda hetke, kuhu me jõudnud oleme ja mõelda, kuhu me edasi liikuda tahaksime. 

25 aastat õnneks ei ole nii kauge aeg, et tollaste sündmuste mäletamine mütoloogiasse upuks, et me unustaksime selle mis oli  ja tollase reaalse olustiku. Kui me ei tea, kuskohast me tulnud oleme, kuidas me siis saaksime planeerida oma järgmisi samme. Ühe rahva ajalooline mälu ulatub küll tuhandete aastate taha, kuid erinevate ajaetappide mõistmine kipub muutuma muinasjutuliseks ja suhtumine asjadesse ja aegadesse võib muutuda paarikümne aastaga. Muinasjutuks kipub muutuma minevik. Muinasjutuna tundub tulevik.

Muistne vabadusvõitlus – 800 aastat tagasi, rahvuslik ärkamine 150 aastat tagasi, Eesti Vabariigi sünd 94 aastat tagasi… Ajaloolaste poolt uuritav, lugudes jutustatav, õpikutes kirjeldatav. Ja nüüd, riikliku iseseisvuse taastamine 25 aastat tagasi – aeg, kus me kõik oleme kaasaegsed. Meie olime siin.

Igaühel meist on oma 1991 aasta august. Isegi neil, kes tollal veel sündinud ei olnud. Noorematele tundub see ehk kauge aeg, aga see oli nüüdsama, äsja. Me olime pisut nooremad, aga siinsamas. Kes ise aktiivselt osalemas tollastes rahvaalgatustes ja üritustes, kes neid otseselt korraldamas, kes seda olukorda ärevuse ja lootusega jälgimas. Fosforiit ja muinsuskaitse… ja lauluväljak, kodanike komiteed. Ja iseseisvuse poolt hääletajad, poliitikud, kellel jätkus mõistust lõpetada vaidlused, tarkust ja julgust võtta vastu õigel ajal õigeid otsuseid ja teha õigeid tegusid.  Ja siis diplomaadid ja välissuhete hoidjad, ja teised riigid, kes meie tegusid tunnustasid.

Ja siis meie tahte edastajad Moskvasse. Ja siis Gorbatšov ja Jeltsin. Ja Nõukogude relvajõud, nende olemine, juurdetulemine ja lõpuks ka minemine. Ja siis teletorni kaitsjad ja Toompea kaitsjad. Ja selle kõige taustal aeg -  Praha kevad, Berliini müüri langemine, riigipöördekatse Moskvas, Nõukogude Liidu  ja terve kommunistliku Idaploki lagunemine.

Mis see siis oli  -  Eesti iseseisvuse taastamine Nõukogude Liidu koosseisus?  Kas see oli rahva kustumatu vabaduspüüe, kas see oli rahvusvahelise üldsuse surve ja toetus, kas see oli kindlate isikute julgus ja tahe, kas see oli õige ajahetk, muudatuste aeg terves Euroopas? Või pigem oli see kõik kokku. Enn Põldroos on ütelnud: „Alles rahva seas süttinud vabadusvaimustuse jõud ja maht sünnitas veendumuse, et meil on potentsiaali otseseks vabanemiseks“. Mart Laar on ütelnud: „Kokkuvõttes polegi niivõrd oluline, kes või mida Toompeal otsustas ja kas Eesti ise- või taasiseseisvus. Imet tegi ikkagi eesti rahvas, keda tuleks näha selle loo kangelastena“.

25 aastat õnneks ei ole nii kauge aeg, et meis oleks jõudnud kustuda või muinasjutuks muutuda vabadusele püüdlemise ja vabaduse saavutamise õilis ja ühendav tunne. See tunne on alles. Rahvana liikuda ühise eesmärgi poole, jättes sellel hetkel kõrvale erinevad arusaamad ja argised vastuolud – mis võib olla veel parem. See on tunne, mis võib kaduma minna lõpututes poliitilistes vaidlustes. See on tunne võib vajuda ebasiiruse ja võimuiha sohu. See on tunne mis võib kaduma minna argipäevaste murede halluses. See on seesama tunne, mida tänapäeval võib tunda laulupeo lõpulaule kuulates ja kaasa lauldes, ühena tuhandete, sadade tuhandete hulgas. See on tunne, mida me üksteisele meelde tuletame, tähistades vabariigi aastapäeva veebruaris ja iseseisvuse taastamist täna. Liig harva tuletame meelde, liig harva…

25 aastat ei ole kahjuks olnud piisavalt pikk aeg, et mõista täiel määral vabaduse olemust. Valikute keerukust ja vastutust, mis vabadusega kaasas käib. Me oleme jõudnud ühte soodsamasse aega Eesti rahva jaoks terve ajaloo vältel. Marju Lauristin on ütelnud: „Me oleme ise muidugi kriitilised ja on põhjust olla kriitilised. Kui aga vaadata natukene seda, mis selles Ida-Euroopas ja uutes liiduriikides ja endistes sotsialismiriikides on toimunud, siis meil on ikka läinud paganama hästi!" Muuhulgas - me oleme vabad vaidlema ja teeme seda isuga. Ühed, kes tahaksid kuulutada sõda ja nõuda tagasi kaotatud territooriumid ja varad… teised, kes tahaksid alla anda, et saaks jälle kaubavahetuse käima. Ainult et – siin selle maanurga peal ei ole mitte midagi enesestmõistetavat. Ei vabadus, ei julgeolek, ega kaubavahetus.

Et olla vaba siin, Eestimaa mõistes, ei tähenda kõrgeid müüre  - olgu siis  füüsilisi või vaimseid – ja nende taha peitumist. Vabadus siin Eestis tähendab olemist koos nendega, kes tahavad vabad olla. Koos nendega, kes jagavad samu väärtuseid ja hoiakuid. Nii nagu me ise riigina peame olema valmis iseenda eest võitlema, nii peame ka tegutsema ühe liikmena selles kogukonnas, kuhu sama moodi mõtlevad riigid vabatahtlikult koonduvad ja kuskohast nad vabatahtlikult saavad ka välja astuda.

Enesestmõistetav ei ole ka üksikisiku heaolu. Nii nagu üks inimene peab hoolt kandma iseenda ja oma perekonna toimetuleku eest, nii peab ka ühiskond hoolt kandma oma liikmete eest. Me ei tohi kedagi maha jätta. Ebavõrdus sünnitab rahuolematust ja lõhenemist. Me peame suutma üles ehitada õiglasema ühiskonna, kui see meil seni õnnestunud on.

Head kaaslased!

Meil on põhjust pidutseda ja tähistada. Meil on oma lugu ja me räägime seda. Me teame, kuskohast me tuleme. Meil on põhjust olla uhke ja rõõmus. Meil ei ole põhjust loobuda püüdlemast ja loobuda pingutamast parema tuleviku nimel, vaba Eesti eest!

 Elagu vaba Eesti.