17.12.14

Muudatused merepäästes

Päästeseaduse muutmise esimene ajend oli täiendada päästeseadust lähtudes tehnoloogilistest muudatustest päästeameti ja häirekeskuse töös. Ehk siis anda häirekeskuse töötajale õigus ka ise väljakutse algatada kaamerapildist lähtudes, samuti reguleerida mobiilpositsioneerimisega seotud küsimusi. Need muudatused olid kindlasti vajalikud, aja – ja asjakohased. Tõenäoliselt on aga tähelepanuväärsemad hoopiski õiguskomisjonis eelnõu menetlemise käigus tehtud parandused. Et neid parandusi sai mitmeid ja eelnõu esialgsest kujust ja sisust küllaltki erinevaid, sellest oli põhjustatud ka eelnõu teise lugemise katkestamine.

Hea on ette teada ja tark on muudatusi ja arenguid pikalt ette planeerida. Oktoobris toimus Lennusadamas PPA poolt korraldatud merepääste alane konverents. Debati käigus kurdeti pikaajalise strateegilise planeerimise vähesuse üle Siseturvalisuse valdkonnas üldse. Siin on nüüd kaks aspekti – kõigepealt oleks hea, kui suudaksime adekvaatselt reageerida kriisidele, mida elu meile ette toob. Õppimis – ja reageerimisvõime on ju ometi olulised – eriti julgeoleku küsimustes. Ega probleemipõhine planeerimine ei olegi iseenesest nii halb – heitlik, aga tavaliselt jõuline.  Prioriteedid kipub elu (või siis surm) meile ise kätte näitama. Oluline on aga, et reageerides kriisidele ei loobutaks olulistest põhimõtetest. Ja juhul, kui põhimõtted kipuvad kaduma minema, siis tuleb need seadusesse kirjutada. Kui päästevaldkonna eelarve majanduslanguse käigus vähenes, siis muu hulgas reageeriti ka nii, et vähendati päästeameti merele suunatud tegevusi. Põhjenduseks oli, et reageerimine merele ei ole päästeameti seadusest tulenev kohustus. Kõik on õige, ei olnudki seadusest tulenev kohustus. Ainult, et päästeameti reageerimine rannikumerele on hädavajalik, sest piirivalve lihtsalt ei saa oma laevadega igale poole juurde ja piirivalve üksused paiknevad oluliselt rohkem hajutatuna, kui päästeameti omad. Merelt päästmine (nagu iga teinegi päästmine) on väga ajakriitiline. Reageerima peab lähim komando. Ja selle lähimal komandol peab olema ka varustus ja väljaõpe.  See põhimõte ei tohi kaotsi minna. Sellepärast saigi lähima üksuse reageerimise põhimõte seadusesse sisse toodud.

Käesolevale seaduseelnõule komisjonis tehtud muudatused olid samuti reageerimine tekkinud probleemidele. Muudatused mis puudutasid merepäästet said alguse Pöide vallas Pae sadamas juhtunud õnnetusest, kus hukkus väike poiss. Muudatus mis puudutas Eesti piiri, said alguse  kindlast sündmusest piiril. Mõlemad – nii merepäästet, kui riigipiiri puudutavad muudatused eelnõusse olid hädavajalikud. Siinkohal on mul hea meel, et oleme suutnud kriisidest õppida, kriisidele adekvaatselt reageerida ning anda ka seadusandjale kohane panus turvalise elukeskkonna loomisesse.
Eelnõu:
1.       Annab häirekeskuse töötajale õiguse ise algatada väljakutse tuginedes kaamerapildile.

2.       Annab päästeametile õiguse kasutada mobiilpositsioneerimise andmeid.

3.       Annab maanteeametile õiguse saada andmeid päästeinfosüsteemi hädaabiteadete andmestikust.

4.       Sätestab „lähim üksus reageerib“ põhimõtte merepäästes.

5.       Määrab selgelt päästetöö mõiste.

6.       Täpsustab ametkondade koostöö korraldamist merepääste sündmusele reageerides.

7.       Lihtsustab vabatahtlike päästjate kaasamist.

8.       Suurendab päästetöö tegija õigusi asja kasutusele võtmiseks või lammutamiseks päästetöö käigus.

9.       Määrab, et ajutist kontrolljoont käsitletakse samamoodi kui riigipiiri.
Päästeseaduse ja teiste seaduste muutmise seadus 676 SE http://www.parlament.ee/index.php?op=ems&page=eelnou&eid=f39afa71-79d7-4d7f-b345-9de171363b1d&

10.11.14

Otsekohese ütlemisega


Ikka on inimestele meeldinud poliitikud, kes täiega põrutavad. Kas siis pihta ja põhja, või puusse, aga igatahes, et põrutavad. Ainult et, iga poliitik peab ka aduma, mida tema sõnad laiemalt tähendavad ja millist mõju need avaldavad, mitte vaid riigis sees, vaid ka riikide vahelises suhtluses. Riigikaitsepoliitika on olnud üks valdkond, kus seni on püütud poliitilisest lärmamisest hoiduda ja võtta vastu konsensusel tuginevaid otsuseid. Riigikaitse kümneaastane arengukava, mille eelmine valitsus vastu võttis oli pikaajalise ja põhjaliku töö tulemus ja sisaldas mitmeid põhimõttelisi muudatusi. Kas nüüd kõik sellega rahul on, on üks küsimus. Tõenäoliselt ei ole. Kas seda ka järgnevate aastate jooksul kohendada annaks, on teine küsimus. Ju ikka annab. Kuidas aga mõjub Eesti riigi ja riigikaitse nii sisemisele, kui välimisele usaldusväärsusele, kui poliitikasse pürginud endine kõrgeim sõjaväelane enne valimisi teatab, et kõik mis seni tehtud on, on lollus ja ametis olev riigikaitse kõrgeim juht on poliitiline marionett – seda võime vaid aimata. Ongi jäänud arusaamatuks, miks siis härra erukindral, tegutsedes peaministri nõunikuna seda ebakompetentset kava ei kohendanud või peaministrile märku ei andnud, et tegemist on lollusega? Kõik võimalused olid ju selleks olemas. Ükski asi koalitsioonis ei saa sündima, kui teine partner, ja eriti veel peaministri erakond sellele vastu seisab.  

On mitmeid eluvaldkondi, mis edasi-tagasi manööverdamise suhtes ja üksteise poliitilise tümitamise suhtes tundlikud on. Eriti on tundlikud need valdkonnad, kus Eesti peab olema tihedas koostöös oma rahvusvaheliste partneritega. Kui me alkoholi tarbimise korda muudame ja ümber muudame, siis see puudutab meie igapäevast elu ja avalikku korda meie linnatänaval. See on nagu rohkem siseasi. Kui me riigikaitse kujundamisel poliitilisi kannapöördeid teeme, siis see mõjutab meie riiklikku julgeolekut ja rahvusvahelist usaldusväärsust. Otsekohene ütlemine on tore asi, aga see ei saa olla vabanduseks. Andis elu teadmised, kogemused ja kompetentsi, peaks andma ka arusaamise.

27.10.14

Kodu, lapsed ja turvalisus

Hiljuti läbis riigikohtu menetluse üks kurb juhtum, kus seitsmeaastane poiss jäeti üksi koju, poiss ronis aga üle rõdu piirde ja kukkus surnuks. Poisi isa, kes oli poja üksi koju jätnud, mõisteti maakohtu poolt süüdi surma ettevaatamatus põhjustamises tegevusetusega. Ringkonnakohus jättis otsuse jõusse, riigikohus aga mõistis isa õigeks (kohtuasi nr 3-1-1-45-14).
Minu käest küsis ajakirjanik, kas ei peaks seaduses kindlaks määrama vanust, millest alates oleks lubatud last üksi jätta ja kas ikka lapsevanemad on pädevad otsustama, kas võiks lapse üksi jätta või mitte. Kirjutasin ajakirjanikule sellise vastuse:
...
Sellised juhtumid on äärmiselt kurvad ja kahetsusväärsed. Samas aga küsimusele, kui vanalt võiks lapsi üksi jätta, ei ole ühest vastust. Ma ei arva ka, et üksi jätmise lubatavuse vanusepiiri saaks seadusega kindlaks määrata. See sõltub ikkagi väga palju konkreetsest kodust, konkreetsest lapsest, lapse iseloomust,  tervisest, tema varasemast kogemusest ja käitumisest. Küsimus tekib ka üksi jätmise mõistest – kui pikaks ajaks ja kui kaugele eemaldudes saab lugeda lapse üksi jäetuks?  Nii mõnigi õnnetus juhtub, kui lapsevanem viibib lapse vahetus läheduses, või on eemaldunud väga lähedale ja lühikeseks ajaks. Tihtilugu tunnevad vanemad oma teismelise lapse pärast oluliselt suuremat hirmu, kui väikelapse pärast ja sedagi põhjusega. Ma ei kujutaks ka ette, et me moodustaksime mingid ekspertide grupid, mis siis hakkaksid perioodiliselt kõiki meie lapsi hindama, ja väljastama lapsevanemale n.ö üksijätmise lubasid…
Kahjuks kodudes ikkagi juhtub lastega õnnetusi ja juhtub ka väga traagilisi õnnetusi.  Lapsevanem vastutab lapse elu ja tervise eest. Iga lapsevanem peab hindama kodus valitsevaid ohtusid ja vähendama õnnetuse toimumise võimalusi. Kõrgus, kuumus ja tuli, kemikaalid, elekter, ravimid, relvad, veekogud, suured liikuvad masinad, teravad esemed – potentsiaalseid ohu allikaid on mitmeid ja õnnetuse võimalus peab olema arvesse võetud.  Juhul, kui olukord ja laps kokku panduna annab erilise aluse kahtlustada õnnetust, siis on vajalik ka tavalisest tugevamate meetmete rakendamine, lõpuks kuni selleni, et tulebki aed ümber ehitada, tulebki kruvidega kinni keerata või tulebki pidevalt juures olla.

Iga normaalne lapsevanem soovib oma lapsele ainult parimat.  Iga perekonna liige saab kaasa aidata õnnetuste vähendamisele. Ka riik, kohalik omavalitsus ja ühiskondlikud organisatsioonid saavad kaasa aidata õnnetusjuhtumite vähendamisele. Projektipõhised teavituskampaaniad ja programmid on igati asjakohased. Samas – nii nagu paljude asjadega, nii ka siinkohal on pidev rahastamine ja korraldamine parem lahend, kui projektipõhine.  Igakülgne ja vahetu nõustamine, lapsevanemate ja teiste perekonna liikmete teadlikkuse tõstmine, tähelepanu juhtimine võimalikele ohtudele – see on vajalik töö, mida tuleb pidevalt teha. Ei piisa ka vaid infomaterjalide jagamisest – vahetu nõustamine on alati tõhusam.

Vahetut nõustamist saavad pakkuda nii kohalike omavaltsuste sotsiaaltöötajad ja lastekaitsespetsialistid, meditsiinitöötajad, koolid ja lasteaiad, politsei ja päästeteenistus, aga ka vastavad mittetulundusühingud.  Kui maakonnad, vallad ja ametkonnad korraldavad oma ohutuspäevi ja avalikke üritusi, siis tulekustuti kasutamist ja liiklusohutust õpetatakse usinasti,  koduse ohutuse propageerimise ja nõustamise telki  pole ma küll kohanud. Loodan väga, et inimesed saavad rohkem teadma kodustest ohtudest ja õnnetuste hulk väheneb. Loodan, et traagilised õnnetused jäävad olemata. Selle eesmärgi suunas liikumisel on meist igal ühel oma roll täita, nii omas kodus, kui oma ametikohal.
….
Praegu on just käimas avalduste esitamine siseturvalisusega tegelevate organisatsioonide tegevustoetuse taotlemiseks. Huvitav, kas mõne organisatsiooni eesmärkide hulgas on ka koduse keskkonna turvalisuse tõstmine? Hea oleks, kui oleks.

19.10.14

Investeeringud Läänemaa teedesse

Kümnendal oktoobril toimus Kullamaal seminar transpordist ja teedest. Maanteameti Lääne regiooni juht Enn Raadik tegi seal ettekande, milles rääkis ka Läänemaal planeeritavast teedeehitusest 2015 - 2020. Võtsin tema ettekandest Läänemaale planeeritud investeeringuid puudutavad slaidid ja panen siia üles.
 



9.8.14

Töökohtade kadumine Haapsalust


Ma pole seni veel sõna võtnud PKC tehase sulgemise teemal. Piinlik on riigikogu tasemelt kohalikke inimesi õpetada ja targutada, mida kõike nüüd ja kähku tegema peaks. Usun, et nii maavalitsus, linnavalitsus, Töötukassa ja maakonna haridusasutused on juba planeerinud või planeerimas nii vajalikke kokkusaamisi ja nõupidamisi,  kui ka kohalikke abimeetmeid, kuidas tööta jäävaid inimesi toetada. Selge see, et informatsiooni liikumine on ülioluline, muidu ootab keegi pikisilmi tööd, teine aga töötajat ja kokku nad saada ei pruugigi. Üks osa tööta jäänutest saab tööle Keila tehasesse, üks osa leiab rakenduse teistes Haapsalu ja lähiümbruse  tööstusettevõtetes, mingi osa tõesti asub ümberõppesse ja leiab rakendust teistes majandussektorites.

Siiski, iga inimene teenindajana töötada ei taha ja ei selleks sobigi. Teised ettevõtted kõiki tööta jäänuid mõistliku aja jooksul hõivata ei suuda. Nii jääb kindlasti hulk inimesi ilma kohaliku rakenduseta ja hakkavad endale otsima elatise teenimise võimalust väljaspool Läänemaad. Kui nüüd uus ettevõte tahaks Haapsallu tulla, siis tööjõu puudus ei tohiks küll probleemiks osutuda. Igal juhul on tegemist Haapsalu ja Läänemaa jaoks väga sandi seisuga. Kohalik kiire tegutsemine on igal juhul vajalik ja pakub kindlasti leevendust , kuid probleemi kui sellist – ettevõtluse koondumist paari suurema linna külje alla see kindlasti ei muuda.

Riigikogu liikmetel tuleb aga endil planeerida kriisikoosolek ja seda hoopis riigikogus. Miks on mitmed kohalikku majanduselu toetavad eelnõud seni vastu võtmata jäänud?  Millised nendest saab lihtsalt uuesti riigikogule esitada ja millised uued eelnõud peab koostama? Kasvõi see allakirjutanu poolt koostatud eelnõu, millega oleks pandud ettevõtluskeskkonna arendamisele kaasa aitamise kohustus kohalikele omavalitsustele ja eraldatud neile selleks ka summasid riigieelarvest. Eelmisel aastal see mõte toetust ei leidnud,  ehk nüüd on siis õigem aeg. Või miks keskkonnaministeerium siiani seisab vastu Kiltsi lennuvälja tööstusala maade munitsipaliseerimisele?  Või siis kohaliku ettevõtluse otsese toetamise küsimused – kas selleks on sobilikud regionaalsed maksuerisused, siseriiklikud spetsiaalsed investeeringutoetused lisaks EL vahenditele või siis hoopis näiteks elektrivõrguga liitumist soodustavad meetmed?

Plaani B odavat tööjõudu tarbiva allhanketööstuse väljakolimise puhuks ei ole vaja vaid Haapsalu jaoks, seda ootab terve Eesti.  Rohkem Euroopa Liidu raha teadus - arendustegevusse ning väike - ja keskmise suurusega ettevõtete toetamiseks - see on üks osa plaanist B, mida on juba asutud ellu viima. Need on aga pika vinnaga meetmed, mille tulemusi näeme alles mitmete aastate pärast. Regionaalpoliitika Eestis sees on kiirema mõjuga ja meie oma valikute küsimus. Jaanus Karilaiul on selles osas õigus. Isevoolu minemise poliitika ei ole jätkusuutlik.  Kevadkoalitsiooni lepingusse said nii mõnedki punktid sisse ja nüüd tuleb jälgida, et need ka päriselt ellu läheksid. Kui midagi on võimalik kohe teha, seda tulebki kohe teha. Ka Lauri Luigel  on õigus – tegutseda on vaja, ja kiiresti. Igaüks sellel tasemel, mis talle usaldatud on. Ministri tasemel saame teemat arutada juba esmaspäeval, kui Läänemaad külastab majandusminister Urve Palo.

13.6.14

Ärge kartke! Meil on tulevikku!


Päris palju olen saanud viimastel nädalatel proteste kooseluseaduse vastu. Kurjad kirjad. Ikka väga palju ja väga kurjad. See on mind pannud sügavalt muretsema meie ühiskonna pärast. Kuivõrd haavatavad me rahvana oleme ja kuidas me rahvana käitume? „Meid peaks saama rohkem – aga nüüd tahetakse lubada samasoolistel oma kooselu registreerida…mis meie rahvast nii saab? “  Nii kõlab tüüpiline lause ühe hirmunud inimese suus.  Eesti ema Heli Reichardt ütles hiljuti Postimehes, et kooseluseadus kõigutab inimeksistentsi põhialust – mehe ja naise kooselu ja sellest tulenevat elu jätkumist. Kuidas küll?


Kas tõesti on Eesti inimesed niivõrd vaenulikud kõige erineva vastu? Kuidas küll kõigutab meie inimeksistentsi paarsada samast soost paari, kes loodavad kooseluseaduse abil oma tsiviilsuhteid korraldada? Kas ei ole meie põhiprobleemiks hoopis see, et suurem osa paare ei abiellu, üle poole abiellujaid lahutab ja üle poole Eesti lastest sünnib väljaspool abielu kaitset? See sotsiaalne nähtus on aga nii ulatuslik, et seda pigem ignoreeritakse. Olen päris kindel, et vaenamine ei ole inimesele loomuomane, et sellised väljaütlemised on pigem kantud inimeste sisemisest ebakindlusest.  Hirmunud ja kuri Eesti ema. Väga kurb. Ma tahaks nii väga inimestele öelda, et ärge kartke.


Neid inimesi, kes samast soost kaaslase vastu õrnemaid tundeid omavad, on ikka olnud kogu inimkonna ajaloo vältel ja saab ka edaspidi olema. Nende olemasolu ei ole vähendanud  inimkonna jätkusuutlikkust. Pigem on vihkamine ja vaen rahvaid ohtu seadnud ja hävitanud. Rahvast saab rohkem siis, kui inimesed tunnevad ennast ühiskonnas hästi ja turvaliselt. Ühiskond on turvaline siis kui valitseb omavaheline mõistmine ja arvestamine, kui arvestatakse ka vähemate osapooltega. Ma ei usu, et dogmadesse klammerdumine,  tegelikkuse tõrjumine ja vähemate vaenamine  on midagi, mis paneb Eesti rahvaarvu kasvama. Väga suur osa Eesti inimesi on juba valinud teistsuguse tee – nad ei abiellu. Kas me peaksime nüüd astuma sammu eemale ja ütlema – tehke nii nagu kirjas või muidu…? Või peaksime astuma sammu lähemale ja pakkuma veel ühe, alternatiivse võimaluse oma kooselu turvalisemaks muuta?


Mul tekib ikka veel teinekord selline tunne, et Eesti on pisike, tige ja tagurlik endine nõukogude vabariik, mis ei ole lahti saanud oma pikaajalisest allasurutusest põhjustatud mentaalsetest hädadest. Aeg on saada vabaks. Loodan, et Eesti on liikumas vaba, hooliva ja sidusa ühiskonna suunas. Loodan, et Eesti liigub Põhjamaade ja Euroopa ühiskondliku mudeli suunas, liigub ajas edasi, mitte aga ajas tagasi.


Inimesed tunnetavad instinktiivselt ühiskonna hoiakuid. Kui vaatame seda, kuhu meie kaaskodanikud pagema kipuvad, siis liigutakse hoolivate ja sallivate ühiskondade poole. Kui need Euroopa kombed meile nii vastukarva on, miks siis sinna Euroopasse nii meelsasti kolitakse? See, et nendes maades kuhu kolima kiputakse, abielu kõrval ka  kooselu seadustatud on, see ei pane kedagi muretsema. Sündivuse tase nendes maades on oluliselt kõrgem, kui Eestis. Miks küll? Sest need ühiskonnad hoolivad oma liikmetest. Mis siis on see, mis meid oma kodus nii kurjaks teeb? Kurjus on ebakindluse ja hirmu tunnus, see on ammu psühholoogiast teada. Ärge kartke, head inimesed. Me saame hakkama. Lähme ikka edasi, mitte tagasi. Meil on tulevikku.

21.5.14

Kohtumine majandusministriga Haapsalu raudtee teemal

Eelmisel reedel, 16 mail, kohtusid Läänemaa esindajad  majandusminster Urve Paloga, teemaks oli Haapsalu raudtee taastamine. Kohtumisel osalesid läänlaste poolt riigikogu liige Neeme Suur, maavanem Innar Mäealu ja pikaajaline Haapsalu raudtee teemaliste projektide ekspert Rein Riisalu Tallinna Tehnikaülikoolist. Majandusministeeriumi poolt osalesid kohtumisel ka transpordi asekantsler Eero Pärgmäe ja ministeeriumi transpordi arengu ja investeeringute osakonna juhataja Toomas Haidak.

Arutelul käsitleti seninseid toiminguid raudtee taastamise ettevalmistamiseks, praegu maavalitsuse juhtimisel tehtavaid töid (trassi asukoha analüüs ning joonobjekti teemaplaneering) ning räägiti ka järgmistest sammudest projekti elluviimisel. Järgmiseks kohustuslikuks sammuks oleks raudtee taastamisele keskkonnamõjude hinnangu koostamine. Et tegemist on olemasoleva trassiga, siis ei tohiks keskkonnamõjude hindamine väga keeruline olla, oma ressurssi nõuab see aga siiski.
Minister oli Haapsalu raudtee taastamise osas positiivse hoiakuga ja väljendas ministeeriumi toetust üldisemalt. Arutelu keskenduski võimalike lahenduste otsimisele. Siiski arvas minister, et järgmise perioodi EL vahenditest Haapsalu raudtee jaoks raha ei jagu. Järgmiseks perioodiks planeeriti raudteede renoveerimiseks pisut üle 80 miljoni euro ning need summad kulutatakse pea-asjalikult Tapa - Tartu ja Tapa - Narva suundade rekonstrueerimise jätkamiseks ja ka nende tööde teostamiseks jääb vahendeid napiks. Läänemaa esindajad rõhutasid vajadust ettevalmistavate tööde jätkamiseks ning palusid ministeeriumi abi keskkonnamõjude hinnagu teostamiseks rahastamise leidmisel. Läänlased tegid ettepaneku kaaluda võimalusi ka raudtee taastamise alternatiivseks rahastamiseks, näiteks Eesti Raudtee kaudu teostatava omainvesteeringu kaudu.
Minister planeerib ka visiiti Läänemaale, võimalik visiidi toimumise aeg võiks olla augustis - septembris.

8.5.14

Poliitikast ja õhupallidest

Ei osanud kuidagi oodata, et sotsiaaldemokraadid pälvivad oma tagasihoidliku telgi ja tänavakampaaniaga maakonna ajalehes niivõrd kriitilise-iroonilise vastukaja. Läksime sel päikeselisel maipäeval Haapsalust siiski naeratusi otsima. Olime oma telgiga linna vahel kolm tundi ja kohtasime selle aja jooksul paarikümmet inimest, kes pead raputasid või tõrjuvalt käega rehmasid ja ühe kurja vanaproua, kes sotsiaaldemokraadid koos kogu muu poliitikaga maapõhja sarjas. Aga lisaks neile leidsime ka  üle 400 sõbraliku naeratuse ja lahke tervituse. 

Meil oli kindel mõte – tuletada inimestele meelde Euroopa Parlamendi valimiste lähenemist, kutsuda neid valima ja ka meie poolt hääletama. Telgiga tänavale tuleku eesmärk ongi ju inimestega vahetult suhtlemine. Päris vahva oli jälgida  reaktsioone, kui riigikogu esimees Eiki Nestor või rahvasaadik Marianne Mikko neile tänaval tervituseks käe sirutab. „Oi näed, ongi Nestor“ või  „Päris elus inimene, muidu näed ainult televiisorist“ – need on toredad äratundmishetked.

Ja muidugi arvukad arutelud kandidaatide ja selle üle, kas ja miks keegi ikka Brüsselisse minna tahab. Kuidas suudab Lauristini end kehtestada ja mis võiks olla noore Ossinovski trump või mida seal Euroopa Parlamendis üldse ära teha annab?  Üks ilus õhupall ja näiteks õnneloos käivad sellistel puhkudel ikka asja juurde. Ja üks sotside kampaaniapaberisse mähitud väike šokolaad. Kui tasuks on inimese tähelepanelik pilk ja soe sõna, siis ei ole see ei mahavisatud aeg ega raha. Vaevalt, et me rohkem tähelepanu oleksime pälvinud, kui oleksime ühte karva hallid mantlid selga pannud ja kurbade nägudega kaubamaja seina ääres seisnud. Kui inimene veel ka meilt  kaasa saadud infolehed ja ajakirja läbi vaatab ning poliitika kohta rohkem teada saab, siis on juba eriti hästi.

Kas poliitika on tõesti igav? Seda peaks võib olla küsima ukrainlastelt. Või siis nendelt inimestelt, kes on praegu Eesti riigi turvalisuse pärast mures. Või siis noortelt emadelt ja isadelt, kes võivad eesootava lastetoetuse tõusu üle rõõmu tunda. Või siis põllumeestelt, kelle igapäevane sissetulek sõltub otseselt Euroopa põllumajanduspoliitikast. Isegi allakirjutanu tagasihoidlik amet riigikogu õiguskomisjoni esimehena ei ole ühestki otsast igav. Näiteks käivad komisjonis praegu arutelud, kuidas vähendada Eestis majanduskuritegusid või milline peab olema uus meretöö seadus ja selle sätted, mis puudutavad Eesti meremeeste õigusi ja kohustusi suhetes laevaomanikega.  Ajad nii Eesti riigis kui terves Euroopas on täna sellised, mida ei saa kuidagi igavateks pidada. Head inimesed, tulge valima, see on parim viis poliitika ja ka Eesti elu mõjutamiseks. Meie jälle lubame  tulla ka edaspidi tänavale rahva hulka, et rääkida inimestega otse ja vahetult, mitte ainult televiisori vahendusel või siis puldist kõnesid pidades.

Parimat soovides, Neeme Suur, Riigikogu õiguskomisjoni esimees, SDE Läänemaa piirkonna esimees
 .

21.3.14

Vähemalt kuus regionaalministrit

Palju on viimasel ajal esitatud küsimust, et kuidas küll sotsiaaldemokraatliku erakonnaga moodustatud valitsuses ei ole regionaalministrit. Et kas regionaalpoliitika ei olegi enam SDE jaoks oluline?

Olukord, kus regionaalarengut on vaid ühe ministri mureks peetud, ongi meid viinud sinna, kus me praegu oleme – regionaalne ebavõrdsus aina süveneb. Ehk mäletate veel regionaalminister Kiisleri väljaütlemist, et „mina teiste töösse ei sekku“. Lisaks tagasihoidlikule suhtumisele, senisel regionaalministril olidki vaid napid võimalused mõjutamaks hariduse, transpordi või sotsiaalvaldkonna arenguid.  Aga just need valdkonnad mõjutavad kõige rohkem elu võimalikkust väljaspool suurlinnu. Just hea ühistransport tagab töökohtade kättesaadavuse ka kaugema nurga inimestele. Just koolide, lasteaedade ja tervishoiuteenuste kättesaadavus moodustab olulise osa elukvaliteedist. Need ja veel paljud teised küsimused ei ole aga regionaalministri haardeulatuses olnud. Midagi on olnud põhimõtteliselt valesti.

Regionaalpoliitika on jätkuvalt üks SDE poliitika nurgakividest. Regionaalpoliitika osakaal valitsuse tegevuses peab suurenema, mitte vähenema.  Nüüd võime öelda, et valitsuses ei saa olema mitte üks vaid vähemalt kuus regionaalministrit.  Loodame, et Reformierakond meile ehk appi tuleb ja tegusate regionaalministrite nimekirja valitsuses veelgi pikendab. Iga SDE minister on valmis kandma oma vastutusalas hoolt selle eest, et oleks tagatud regionaalne tasakaal. Just ministeeriumide vastutusalade kaudu seisab SDE hea selle eest, et inimeste õigused oleksid kaitstud sõltumata nende elukohast, et töökohad ja teenused oleksid kättesaadavad igas Eestimaa maanurgas.

Sotsiaaldemokraadid tõid koalitsioonileppesse regionaalpoliitika mõiste ja nõude, et iga riigi strateegiline dokument ja eelnõu peab sisaldama ka hinnangut regionaalsele arengule. Regionaalareng ei saa olla ühe mehe soolo vaid peab olema läbiv joon iga ministri  tegemistes.  Koordineeriv funktsioon siinkohal peaks aga kuuluma otseselt peaministri vastutusalasse.

Nagu teame, siis kuulub regionaalministri ametikoha kaotamine ka IRLi plaanide hulka.  Nemad seovad regionaalministri ametikoha haldusreformi elluviimisega, nähes omavalitsuste liitmist, kui regionaalministri peamist ülesannet. Seda, et haldusreformi protsess ei ole olnud edukas, pidime ise paljude aastate jooksul tõdema. Haldusreform on hädavajalik ja sellega tuleb kohe edasi minna. Koalitsioonileping näeb ette konkreetsed toimingud juba 2014ndaks aastaks. Planeeritav muudatus on aga niivõrd oluline, et selle eestkõnelejaks ei saa olla keegi muu kui peaminister. Ehk hakkab ka Reformierakonna peaminister haldusreformi eestkõnelejaks, 2015 aastal sotsiaaldemokraatide hulgast valitud peaminister teeb seda aga kindlasti.

 

6.3.14

Haapsalu kõige suurem ristmik jäägu fooridega

Ma loodan küll, et Haapsalusse ei ehitata Tln mnt - Jaama tn ristmikule ringristmikku. Ma usun, et ringristmik on suurema läbilaskvusega. Ma usun, et et ringristmiku läbimiseks kulub vähem aega. Ja ma ka usun, et juhul, kui toimub õnnetus, siis ringiristmikul on see väiksema negatiivse mõjuga kui tavaristmikul, sest autod põrkavad üldiselt kokku n.ö küljetsi või suurema nurga all, kui tavaristmikel.
Aga mulle ei meeldi tavaristmik, sest see on vähem turvalisem. Ringristmik on reguleerimata ristmik, kus kõik, ka minu turvalisus sõltub mitte foori tuledest, vaid inimeste hoiakutest, suhtumisest ja iseloomust. Maksab tugevama ja agressiivsema juhi õigus. Iga päev sõidan Tallinnas ka ja saan hakkama... asi ei ole minus. Asi on üldises ohutuses.

Sõitmine on niikuinii ohtlik. Miks me peame looma olukorra, kus linna pearistmik muutub omavahelise võitluse tandriks. Et ringristmikku on odavam ülal pidada. Võib olla küll, aga see odavus tuleb ju inimeste närvide arvelt. Et öösel plõksivad need foorid seal tühja. Nojah, aga väga mitmeid tunde on Jaama ristmikul auto autos kinni. Mulle meeldib fooriga ristmik. Ootad oma korra ära ja siis sõidad. Nüüd on sinu kord, palun sõida. Mitte nii, et jalg gaasil ja siduril passimas momenti, millal ma ehk mahun ära vahesse, mis ehk on autode vahele unustatud. Võidetud minutid...näe, läks õnneks. Jõudsin tervelt koju...

Olgu nende väiksemate ringidega Haapsalus, nagu on, aga Jaama ristmik peaks jääma fooridega ristmikuks. Lihtsalt igapäevaselt autoga sõitva inimese arvamus.

28.2.14

Balti Assamblee majanduskomisjon arutas Rail-Baltica teemat. Leedu probleemid.


Kui Eestis ja Leedus on olukord enam-vähem selge, siis Leedu on Rail Baltika osas raskete küsimuste ees. Tõsi  - ka Eestis on üleval küsimusi– kas ehitada raudtee Tartu või Pärnu kaudu, kuidas vähendada võimalikku kahju kohalikele kogukondadele ja keskkonnale ? Lätlased võitlesid selle eest, et trass siiski Riiast ( lennujaamast)  läbi läheks. Lätlased saavutasid edu – trassi muudeti.  Meie selgitame asjaolusid ja tõenäoliselt saame ka ühisele arusaamale, leedukad aga seisavad vägagi keeruliste probleemide ees.
Kõigepealt fakt, et Rail-Baltica trass ei lähe läbi Vilniusest vaid Kaunasest. Kui tuua paralleeli Eestiga, siis tähendaks see, et Rail-Baltica tuleks küll Tartu kaudu - aga lõppeks Tartus ära.  Asjaolu, et pealinn, 60% SKPst ja 20% elanikkonnast ei ole trassil, vaid 100 km eemal, on leedukate jaoks vägagi häiriv. Nüüd püütakse leida võimalust Vilnius – Kaunas vahelise , n.ö lisaharu  lülitamiseks projekti osaks. See on aga keeruline, kuna raha oli planeeritud  „nii-otse-kui-saab“  ja ilma igasuguste harudeta.

See siiski ei ole ka kõige raskem probleem. Tõenäoliselt, nähes leedukate argumendi kaalukust, suudetakse leida võimalused ja Vilniuse haru projekti sisse lülitada. Hoopis keerulisem on aga teema, et Poola piirist Kaunaseni juba ehitatakse uut raudteed. Euroopa Liidu ja Leedu riigi raha eest juba tehakse sinna uus euroopa laiusel raudtee. See tee saab 2015 aastal juba valmis. Leedu on sellest projektist maksnud 40% ehk  päris suure summa – 300 milj eurot. Seda projekti leedukad ise nimetavad Rail-Baltica 1, projekt plaaniti ja alustati juba tükk aega tagasi. Nüüd aga näeb uus, ehk siis leedukate jaoks Rail Baltica 2 projekt ette, et samal suunal ehitatakse teine, paralleelne liin.

Vahe seisneb selles, et  see esimene, kohe valmiv liin on küll eurolaiusel, kuid n.ö sinkadi-vonkadi ja võimaldab kiirust kuni 120 km/h. Uus trass aga võimaldaks kuni 240 km/h ehk siis kiirrongi. Huvitav on ka fakt, et Poola piirist edasi Varssavi poole saavad rongid edasi liikuma ikkagi mitte kiiremini kui 120 km/h (või osaliselt ka ehk 160 km/h). Poola vaatab pigem lõuna – ja lääne-suunas ja ei kavatse suuri summasid põhja-suunda panna.

Leedukad küsivad nüüd – kas me peame uuesti kulutama suure summa ja ehitama teiste, kiirema liini esimese kõrvale, selleks, et tõsta kiirust Kaunasest Poola piirini ( umbes 80 km) kahekordseks? Edasi Poolas tuleb kiirus nagunii maha võtta. Ajavõit oleks umbes pool tundi, omarahastus umbes 70 milj eurot. Leedukad küsivad, kas ei saaks seda esimest liini arvestada juba teise, kiirliini osaks ja leppida sellega, et seal on kiirus madalam. Kui me lisame kogule selle probleemide paketile veel teadmise, et Leedu mõistes 2/3 trassist asub n.ö põhjasuunas, ehk siis ei huvita otseselt leedukaid, vaid võimaldab eestlastele ja lätlastele kiiret ligipääsu Euroopale. Lisame veel tahtmise edendada ka ida-suunalist raudteeliiklust, ja siis saame enam vähem küsimuste ringi, mis Leedu ees, seoses Rail Balticaga seisavad.

Nende küsimuste lahendamiseks on aega napilt. Taotlus Euroopa komisjonile tuleb esitada juba 2014 sügiseks, nii et väga põhimõttelised otsused tuleb  teha väga kiiresti. Arvestama peab ka, et erinevalt Eestist, teeb vastavad otsused Leedus mitte valitsus, vaid parlament. Taotlejaid on Euroopas hulgi, nii et mõnelgi oleks hea meel, kui kolm Balti riiki oma mõttega umbe jookseks.  

4.2.14

Riigikogu komisjonid - kinni-lahti?

Lugupeetud riigikogu põhiseaduskomisjoni esimees härra Rait Maruste kaitseb oma Postimehes ilmunud arvamuses riigikogu komisjonide suletust ja ütleb muu hulgas, et kui komisjonid oleksid avatud, siis "sisuline arutelu ja kokkulepete sõlmimine liigub komisjonidest kuhugi välja". Teadupärast on ajakirjandus ja sotsid nõudnud komisjonide avamist, riigikogu koalitsioon ja juhatus aga lihtsalt "protokollide täpsustamist".

Minu riigikogu töökogemus ei ole väga pikk - kolm aastat. Olen töötanud kaheks komisjonis - õiguskomisjonis ja põhiseaduskomisjonis. Midagi siiski on selle ajaga ehk ka selgeks saanud. Kõigepealt on selgeks saanud see, et riigikogu töö koosneb kolmest osast. Esimene osa on poliitika tegemine. Siia hulka käib kokkulepete sõlmimine, otsuste põhimõtteline kujundamine ja otsuste poliitilise olemuse mõjutamine. Teine osa tööst on seadusloome. Siia hulka käib seadusandlike aktide algatamine, sõnastamine ja tehniline täpsustamine. Kolmandaks osaks võiks nimetada riigikogu töö tutvustamist ja sisendite hankimist - ehk siis suhtlemine.

Riigikogu komisjonides toimub tõesti suur osa riigikogu tööst. Eelnõu võib alguse saada valitsusest, fraktsioonist, riigikogu üksikult liikmelt või siis komisjonist endast. Edasi juba toimub komisjonides  seaduste viimistlemine. Sisuline arutelu ja kokkulepete sõlmimine toimub siiski vaid juhul, kui tegemist ei ole poliitiliselt tundlike asjadega. Ma ei ole veel kordagi juhtunud pealt nägema, et koalitsioonierakondade liikmed sõlmiksid põhimõttelisi kokkuleppeid komisjoni laua taga. Seda tehakse ikka koalitsiooni nõupidamistel. Komisjonis toimub arutelu ja kokkulepete sõlmimine niipalju, kui see puudutab seaduse teksti mittepoliitilisi osa. Ja muide - suurem osa seaduste tekstidest ongi mittepoliitiline.

Suurem osa seaduse tekstidest küll korraldab inimeste elu ühel või teisel viisil ja seega on ka oluline, kuid ei muuda põhimõttelist poliitilist kurssi. Komisjonides toimub  seadusloome. Ja istutaksegi pikki tunde ja vaadatakse eelnõu rida - realt läbi. Ministeeriumide esindajad käivad kohal, sihtrühmade esindajad käivad kohal. Töötatakse välja muudatusi, arutatakse ja  hääletatakse läbi mujalt tulnud muudatusi. Siin saavad ka opositsiooni esindajad oma väikesed punktid kätte, kui õnnestub poliitiliselt mittetundlikul alal toimetades seadust oluliselt paremaks rääkida. Siin näidatakse opositsioonile koht kätte, kui mingi sisuline küsimus poliitiliseks arvatakse või siis aetakse asja konstruktiivselt ja koostöövaimus.

Sellisena on komisjoni töö ääretult vajalik ja lausa kentsakas on, et keegi arvab, et see osa riigikogu tööst peaks olema salajane, sest muidu saab keegi teada, kuidas keegi ennast väljendas või millist seisukohta kaitses. Oluline on aga teada, et  niipea, kui võimalikud algatused või muudatused lähevad (või siis osutuvad töö käigus)  poliitiliselt põhimõtteliseks, siis neid põhimõtteid ei lepita enam kokku komisjoni laua taga, seal kus teiste erakondade esindajad pealt vaatavad, vaid kuskil mujal. Siis tehakse poliitikat - otsitakse toetust omade ja võõraste seast, otsitakse abi ajakirjanduselt ja survegruppidelt. Kõik põhimõttelised muudatused arutatakse läbi fraktsioonides, koalitsioon lepib omavahel kokku, kuidas käitutakse.

Komisjoni laua taha tullakse juba väljakujundatud poliitilise hoiakuga, mida siis fraktsiooni esindaja komisjonis kaitseb ja vastavalt siis poolt või vastu hääletab. Nii liigub ka "päris poliitika" läbi komisjoni, seda võimaldab asjaolu, et koalitsiooni esindajaid - nii nagu riigikogus üldse, on ka kõigis komisjonides rohkem kui opositsiooni esindajaid. Aga poliitisi kokkuleppeid ei sõlmita komisjonides ja seda teab härra Maruste väga hästi. Seaduse teksti kallal ragistamine aga, ehk siis seadusloome, on küll poliitikast kantud ja mõjutatud, kuid ei ole otseselt poliitika tegemine vaid pigem õigusvaldkonda kuuluv.

Nii ma ei saagi aru, miks kardetakse komisjonide tööd avalikustada. Kas kardetakse, et avalikkus hakkab komisjoni istungilt nõudma rohkem põhimõttelisi poliitilisi otsuseid ja sellega tagatubade võim väheneb? Kas kardetakse, et riigikogu töö köögipool muutub nähtavamaks? Aga see on ju hea, mitte halb. Kuigi aiman, et see seisukoht võib juba olla maailmavaatest sõltuv ja seega poliitiline.

30.1.14

Haapsalu raudtee taastamisest




 Minu seisukoht Haapsalu raudtee asjade seisust on küll oluliselt positiivsem, kui eelmisel nädalal Lääne Elust lugeda võis. Ma arvan, et Haapsalu raudtee väljavaated on pigem head, kui halvad. Haapsalu raudtee taastamine ei ole küll riigi raudteeinvesteeringute hulgas esimene prioriteet, aga on potentsiaalse suunana kaardil (ja arengukavas) olemas. Praegu oleme jõudnud seisu, kus Haapsalu raudtee taastamise teema ei tekita riigi tasemel ei ametnikes ega otsustajates võõristust, vaid see on koos teiste sarnaste - regionaalset raudteeühendust puudutavate projektidega otsustamist vajavate asjade nimekirjas.

See, mis teeb meie olukorra eriliseks ja suurendab meie väljavaateid on asjaolu, et kohalikud inimesed ja ametkonnad on raudtee taastamise suunas palju aastaid visalt töötanud. Ettevalmistööde teostamine on toimunud majandusministeeriumi ja siseministeeriumi teadmisel ja osalusel. Liigume sinnapoole, et sellel hetkel, kui lauale tõstetakse  uus arendatav raudteeprojekt, on Haapsalu raudtee taastamiseks kõik vajalikud nõuded täidetud. Ettevalmistustööd jätkuvad maavalitsuse eestvedamisel ka praegu ja täie hooga (viimane töökoosolek toimus möödunud reedel). Transpordi arengukavas kirja pandud tegevustega liigume kohe edasi.

Me peame ka aru saama, et vastuseis raudtee-temaatikale üldiselt ei kao kuskile. Paljud inimesed on põhimõtteliselt seda meelt, et Eestis ei peaks muud raudteetransporti üldse olema, kui idast kaup ja otse sadamasse. Arvatakse, et maanteetransport on odavam ja paindlikum. Paraku ei võta raudtee-skeptikud arvesse ühiskonna kogukulu, mis maanteedega ja autotranspordiga kaasa käib. Kogukulude poolest on raudtee ühiskonna jaoks odavam, kui maantee. Esmane investeering on suhteliselt sarnane korraliku uue maantee ehitusega. Nelja-realine maantee aga maksab kolm korda rohkem, kui ühe rööpapaariga raudtee. Raudteele heidetakse ette reisijateveo doteerimise vajadust. Erinevus seisneb aga selles, et maantee puhul on kulud hajutatud. Kui maanteede ehitamisega, ülalpidamisega ning maanteeliikluse korraldamisega kaasnevad kulud kajastuksid kõik täielikult kütuse hinnas või oleksid maanteed isemajandavad ja maksulised - siis oleks kulude sarnasus rohkem tajutav.

Raudtee kasuks räägib kiirus, turvalisus, ühenduskindlus ja sõiduaja kasuliku kasutamise võimalus. Enamus rahvast hindab raudtee häid külgi, võtab kõik raudtee arendused tänuga (muidugi ka asjakohase kriitikaga) vastu ja sõidab heal meelel rongiga. Ka üldine transpordipoliitika, nii senine (juba tehtud raudteede parendused ja uute rongide soetused, Rail Baltica arendamine jms) kui tulevane (praegu menetlemisel olev Transpordi arengukava 2014 – 2020) toetab raudteetranspordi säilitamist ja arendamist Eestis. Selles valguses tundub kunagine Haapsalu raudteest loobumine pigem erand ja selle vea loodame parandada.

Me peame veel aru saama sellest, et ükskõik kuidas praegune majandusminister ennast väljendada võtab – Eesti sisene regionaalne raudtee ei kao kuskile. Samuti ei kao kuskile vajadus Eesti siseseid raudteeliine edasi arendada. Investeeringuid on seni pidevalt tehtud ja tehakse edasi. Tallinn-Tartu ja Tallinn – Keila on ehk teine teema, aga iga teise raudteeliiniga, mis Eestis sees reisijaid teenindab, kannataks Haapsalu liin igal juhul võrdluse välja. Türi – Viljandi sai tehtud, Tartu – Valga sai tehtud, Keila – Riisipere lõik sai rekonstrueeritud, saab ka Riisipere – Haapsalu lõik taastatud. Haapsalu jaoks oleks lootus kadunud siis, kui ei oleks korda tehtud raudteed kuni Riisipereni. Nüüd on seal uus tee, uus kontaktvõrk, uued perroonid ja uued rongid. Raudteelõigu pikendamine kuni Haapsaluni on lihtsalt loogiline. 

Juhul, kui lähimate aastatega ei langetata otsust Lelle-Pärnu lõigu rekonstrueerimiseks, siis katkeb rongiühendus Pärnuga. Selle lõigu olukord on samasugune, kui Haapsalu suunal enne rööbaste ja liiprite ülesvõtmist ja varsti seal enam lihtsalt ei saa sõita. Ükskõik, mis Rail Balticast saab, milline majandusminister küll Pärnuga raudteeühenduse likvideeriks? Pärnu on suurem, aga Haapsalu on lähemal, tulemus on sarnane. Lõpuks ei ole lihtsalt enam võimalik ajada sellist juttu, et: „…igale poole mujale teeme raudtee korda, aga näe, Haapsalusse ei tee. Isegi, kui me teame, et teised ka ja sama palju dotatsiooni vajavad, isegi kui see sindrima tasuvus sarnane on, ikka ei tee. Võiks ju teha, aga ei taha.“. See ei oleks enam tõsine jutt.

Me võime ja peamegi arutama selle üle, mida teha enne ja mida pärast. Kas kõigepealt Narva suund, Lelle - Pärnu suund, Valga - Koidula – Pihkva suund, Haapsalu suund või midagi muud. Keegi aga ei saa tõsiselt väita, et Haapsalu liin oleks Eesti raudteedel kuidagi eriliselt mittetasuv. See väide oleks lihtsalt vale. Majandusministeeriumi ametnikud on tunnistanud, et suurem osa reisijateveoga seotud investeeringuid Eestis ei ole otseselt majanduslikult tasuvad ja vajavad hilisemat doteerimist. Et igal juhul on tegemist poliitilise otsusega. Ju see siis nii ongi. Haapsalu suund ei oleks uus suund, sisuliselt on tegemist rekonstrueerimisega, millel osad tööd on juba tehtud. Varem või hiljem, see otsus langetatakse. Mida varem, seda parem.

25.1.14

Riigikogul peab olema rohkem sõnaõigust riigi arengukavade kehtestamisel

Kolleeg Lauri Luik kurdab oma blogis, et majandusministeerium ei võtnud kuulda riigikogu majanduskomisjoni arvamust transpordi arengukava osas, mis puudutab Haapsalu raudtee taastamist. Komisjon pakkus ühe sõnastuse, ministeerium sõnastas vastava lõigu siiski omatahtsi ümber. Ma siiski arvan, et selline olukord ei peaks kolleegi imestama panema. Kõigepealt, teadaolevalt sünnib suurem osa poliitikaid, vastavalt praegu valitseva koalitsiooni juurutatud tavadele siiski valitsuse ja ministeeriumide poolel. Riigikogu rolliks on jäetud valitsuses sündinud seisukohti kinnitada, põhjendada ( või siis vabandada) ja vajadusel/võimalusel täiendada.

Õnneks veel on säilinud opositsiooni võimalus toimuvat kritiseerida, kuid selle "väärnähtuse" likvideerimisega tegeletakse ka intensiivselt - ja seda juba tõesti riigikogus istuvate koalitsioonipoliitikute eestvõttel. Kui  siis aga valitsuse poolelt riigikogusse tulnud algatuste täiendamist ei võimaldata (nagu praegu Haapsalu raudtee juhtumi puhul ilmnes), siis jääb ju vaid esimesed kaks  - ehk siis kinnitamine ja põhjendamine (vabandamine). Selle juures on aga kõige kurvem, et rahanduministeerimist riigikogusse toodud uue riigieelarve baasseaduse kohaselt jääb varsti ära ka arengukavade kinnitamise võimalus.

Kolleg Lauri arvab, et riigikogu komisjoni seisukoht peaks olema ministri jaoks suurema kaaluga. Kolleg peaks siiski hästi teadma, et uues riigieelarve baasseaduses on öeldud, et valdkondlikud arengukavad (transpordi arengukava nende hulgas) ei tuleks tuleviks enam üldse riigikogusse - isegi mitte kinnitamiseks, vaid jääksid valitsuse tasemele otsustamiseks. Kui praegu teemat arutatakse vastavas komisjonis ning riigikogu vähemalt sümboolselt otsustab, et kas arengukava poolt või vastu, siis peale planeeritud muudatusi seda võimalust ka enam ei ole. Muidugi ei keelaks keegi ka siis riigikogu komisjonil mingis küsimuses arvamust avaldada, aga milline selle arvamuse kaal siis saaks olema, võime vaid aimata.

Sotsiaaldemokraadid on siinkohal seisukohal, et  valdkondlikud arengukavad peaks ette valmistama valitsus, menetelema ja otsustama riigikogu.  Riigikogus menetluse käigus tehtud ettepanekute alusel peaks ministeerium ka arengukava täiendama ja parandama.  Minister peaks igal aastal riigikogule aru andma arengukava elluminemisest. Vastavad parandusettepanekud on sotsid rahanduskomisjonile ka esitatanud. Nüüd jääb vaid oodata, et kuidas koalitsiooni saadikud otsustavad. Kas nii nagu rahandusministeeriumist ettepanek tuli - või nii, et riigikogule ka edaspidi  riigi tuleviku planeerimisel mingi roll jääks.

21.1.14

Kohalike omavalitsuste võimalused ettevõtluse toetamiseks


Arne Veske küsimustele vastuseks:
Põhimõtteliselt saab omavalitsus aidata ettevõtluse arendamisele kaasa aidata kas kaudselt või otseselt. Töökoha loomise võimalus on ka omavalitsusel endal - läbi omavalitsuste asutuste või ettevõtete. See siiski ei ole ettevõtluse arendamine selle sõna tegelikus mõttes. Kui turg vähegi toimib, siis omavalitsus ei võta ise äririske, ettevõtlusega ei tegele ehk siis erasektori töökohta ta ise ei loo. Ettevõtlike inimeste ja alustavate või toimivate ettevõtete toetamiseks on aga võimalusi palju. Toon mõned näited:

1.        Kodulehekülje ümberkujundamine nii, et sealt saab infot nii see, kes tööd/töötajat otsib, kui ka see, kes tahab ettevõtlust alustada.

2.       Koolides ettevõtlusõppe ja karjäärinõustamise korraldamine.

3.       Töötukassa spetsialistidega kohtumiste korraldamine.

4.      Stardiabi pakkumine valla/linna eelarvest.

5.       Kaugtöökohtade väljaehitamine ja varustamine ja pakkumine.

6.      Tootmis-tegutsemispinna pakkumine munitsipaalhoonetes.

7.       Taristu rajamise rahaline või mitterahaline toetamine – tee, vesi/kanal, elekter jms.

8.      Ühistranspordi korraldus – liikumine kodu ja töö vahel, juhul, kui on tegemist valla- või linna liiniga. Omavalitsus saab sättida liine ja graafikuid sobivaks ettevõtete tööajale.

9.      Bürokaatia vähendamine vallas sees – taotlused, planeeringud jms nii kiiresti lahendatud kui võimalik.

10.    Nõuanne ja toetus riigiasutustega suhtlemisel ja riigi või EL poolt pakutavate toetuste taotlemisel .

11.     Planeerimisprobleemide lahendamine – tööstusala, puhkeala, eluala.

12.    Lasteaiad, koolid jt asutused peavad arvestama reaalsete tööaegadega.

13.    Konfliktide vähendamine ja lahendamine (elanikud, looduskaitse jms)

14.    Teenuste ostmine kohalikelt (riigihanke seadus!).

15.    jne

Kui see kõik nii selge on, siis miks see ei toimi?

Kõigepealt selle pärast, et ettevõtluse edendamine ei ole omavalitsuste kohustus, Omavalitsus võib selle kõigega tegeleda, ja tihti ka tegelevad. Tihti aga ei tegele. Sest ei ole kohustus. See on esimene koht vajalikuks seaduse muudatuseks. Vastav kohustus peaks olema KOKSis kirjas.
Teiseks selle pärast, et omavalitsuste tulu ei sõltu otseselt sellest, kui palju nende territooriumil ettevõtlust on vaid sellest, kuipalju nende inimesed palka saavad. See pole aga üks ja seesama asi. Kui üks omavalitsus kulutab raha, ehitab teed ja trassid valmis, ettevõte paneb ennast püsti, töötajad tulevad aga naabervallast – siis saab tulu ka naabervald, mitte see vald, kes kulutusi tegi. See on teine koht vajalikuks seadusemuudatuseks. Omavalitsuste tulubaas peaks sõltuma ka ettevõtlusest tema territooriumil. Sellest lahendusest räägitakse palju, kuid palju on ka vastaseid. Nii liiguks maksuraha just suurematesse keskustesse ( kus on nii inimesed kui ettevõtted koos) ja ääremaade areng kannataks veelgi… Võib olla. Siin peab olema võimalik leida mõistlik tasandusmehhanism. Aga põhimõtet pean ma õigeks.
Kolmandaks selle pärast, et omavalitsustel napib raha. Raha napib ka oma seadusest tulenevate kohustuste täitmiseks, seega jäävad muud asjad tihti tahaplaanile. See oleks kolmas koht seaduse muutmiseks. Omavalitsusele peaks eraldama seadusega sihtotstarbelise raha ettevõtluse toetamiseks ehk siis – selleks, et teha neid asju, mis ülevalpool on kirjas.
Siin kolm konkreetset asja. mis võimalikke seadusmuudatusi puudutab. Neid on veel.
NB! Palun vabandust, kui postitused siin blogis liiga pikad ja igavad tunduvad.