Riigikogu komisjonid - kinni-lahti?

Lugupeetud riigikogu põhiseaduskomisjoni esimees härra Rait Maruste kaitseb oma Postimehes ilmunud arvamuses riigikogu komisjonide suletust ja ütleb muu hulgas, et kui komisjonid oleksid avatud, siis "sisuline arutelu ja kokkulepete sõlmimine liigub komisjonidest kuhugi välja". Teadupärast on ajakirjandus ja sotsid nõudnud komisjonide avamist, riigikogu koalitsioon ja juhatus aga lihtsalt "protokollide täpsustamist".

Minu riigikogu töökogemus ei ole väga pikk - kolm aastat. Olen töötanud kaheks komisjonis - õiguskomisjonis ja põhiseaduskomisjonis. Midagi siiski on selle ajaga ehk ka selgeks saanud. Kõigepealt on selgeks saanud see, et riigikogu töö koosneb kolmest osast. Esimene osa on poliitika tegemine. Siia hulka käib kokkulepete sõlmimine, otsuste põhimõtteline kujundamine ja otsuste poliitilise olemuse mõjutamine. Teine osa tööst on seadusloome. Siia hulka käib seadusandlike aktide algatamine, sõnastamine ja tehniline täpsustamine. Kolmandaks osaks võiks nimetada riigikogu töö tutvustamist ja sisendite hankimist - ehk siis suhtlemine.

Riigikogu komisjonides toimub tõesti suur osa riigikogu tööst. Eelnõu võib alguse saada valitsusest, fraktsioonist, riigikogu üksikult liikmelt või siis komisjonist endast. Edasi juba toimub komisjonides  seaduste viimistlemine. Sisuline arutelu ja kokkulepete sõlmimine toimub siiski vaid juhul, kui tegemist ei ole poliitiliselt tundlike asjadega. Ma ei ole veel kordagi juhtunud pealt nägema, et koalitsioonierakondade liikmed sõlmiksid põhimõttelisi kokkuleppeid komisjoni laua taga. Seda tehakse ikka koalitsiooni nõupidamistel. Komisjonis toimub arutelu ja kokkulepete sõlmimine niipalju, kui see puudutab seaduse teksti mittepoliitilisi osa. Ja muide - suurem osa seaduste tekstidest ongi mittepoliitiline.

Suurem osa seaduse tekstidest küll korraldab inimeste elu ühel või teisel viisil ja seega on ka oluline, kuid ei muuda põhimõttelist poliitilist kurssi. Komisjonides toimub  seadusloome. Ja istutaksegi pikki tunde ja vaadatakse eelnõu rida - realt läbi. Ministeeriumide esindajad käivad kohal, sihtrühmade esindajad käivad kohal. Töötatakse välja muudatusi, arutatakse ja  hääletatakse läbi mujalt tulnud muudatusi. Siin saavad ka opositsiooni esindajad oma väikesed punktid kätte, kui õnnestub poliitiliselt mittetundlikul alal toimetades seadust oluliselt paremaks rääkida. Siin näidatakse opositsioonile koht kätte, kui mingi sisuline küsimus poliitiliseks arvatakse või siis aetakse asja konstruktiivselt ja koostöövaimus.

Sellisena on komisjoni töö ääretult vajalik ja lausa kentsakas on, et keegi arvab, et see osa riigikogu tööst peaks olema salajane, sest muidu saab keegi teada, kuidas keegi ennast väljendas või millist seisukohta kaitses. Oluline on aga teada, et  niipea, kui võimalikud algatused või muudatused lähevad (või siis osutuvad töö käigus)  poliitiliselt põhimõtteliseks, siis neid põhimõtteid ei lepita enam kokku komisjoni laua taga, seal kus teiste erakondade esindajad pealt vaatavad, vaid kuskil mujal. Siis tehakse poliitikat - otsitakse toetust omade ja võõraste seast, otsitakse abi ajakirjanduselt ja survegruppidelt. Kõik põhimõttelised muudatused arutatakse läbi fraktsioonides, koalitsioon lepib omavahel kokku, kuidas käitutakse.

Komisjoni laua taha tullakse juba väljakujundatud poliitilise hoiakuga, mida siis fraktsiooni esindaja komisjonis kaitseb ja vastavalt siis poolt või vastu hääletab. Nii liigub ka "päris poliitika" läbi komisjoni, seda võimaldab asjaolu, et koalitsiooni esindajaid - nii nagu riigikogus üldse, on ka kõigis komisjonides rohkem kui opositsiooni esindajaid. Aga poliitisi kokkuleppeid ei sõlmita komisjonides ja seda teab härra Maruste väga hästi. Seaduse teksti kallal ragistamine aga, ehk siis seadusloome, on küll poliitikast kantud ja mõjutatud, kuid ei ole otseselt poliitika tegemine vaid pigem õigusvaldkonda kuuluv.

Nii ma ei saagi aru, miks kardetakse komisjonide tööd avalikustada. Kas kardetakse, et avalikkus hakkab komisjoni istungilt nõudma rohkem põhimõttelisi poliitilisi otsuseid ja sellega tagatubade võim väheneb? Kas kardetakse, et riigikogu töö köögipool muutub nähtavamaks? Aga see on ju hea, mitte halb. Kuigi aiman, et see seisukoht võib juba olla maailmavaatest sõltuv ja seega poliitiline.