28.2.14

Balti Assamblee majanduskomisjon arutas Rail-Baltica teemat. Leedu probleemid.


Kui Eestis ja Leedus on olukord enam-vähem selge, siis Leedu on Rail Baltika osas raskete küsimuste ees. Tõsi  - ka Eestis on üleval küsimusi– kas ehitada raudtee Tartu või Pärnu kaudu, kuidas vähendada võimalikku kahju kohalikele kogukondadele ja keskkonnale ? Lätlased võitlesid selle eest, et trass siiski Riiast ( lennujaamast)  läbi läheks. Lätlased saavutasid edu – trassi muudeti.  Meie selgitame asjaolusid ja tõenäoliselt saame ka ühisele arusaamale, leedukad aga seisavad vägagi keeruliste probleemide ees.
Kõigepealt fakt, et Rail-Baltica trass ei lähe läbi Vilniusest vaid Kaunasest. Kui tuua paralleeli Eestiga, siis tähendaks see, et Rail-Baltica tuleks küll Tartu kaudu - aga lõppeks Tartus ära.  Asjaolu, et pealinn, 60% SKPst ja 20% elanikkonnast ei ole trassil, vaid 100 km eemal, on leedukate jaoks vägagi häiriv. Nüüd püütakse leida võimalust Vilnius – Kaunas vahelise , n.ö lisaharu  lülitamiseks projekti osaks. See on aga keeruline, kuna raha oli planeeritud  „nii-otse-kui-saab“  ja ilma igasuguste harudeta.

See siiski ei ole ka kõige raskem probleem. Tõenäoliselt, nähes leedukate argumendi kaalukust, suudetakse leida võimalused ja Vilniuse haru projekti sisse lülitada. Hoopis keerulisem on aga teema, et Poola piirist Kaunaseni juba ehitatakse uut raudteed. Euroopa Liidu ja Leedu riigi raha eest juba tehakse sinna uus euroopa laiusel raudtee. See tee saab 2015 aastal juba valmis. Leedu on sellest projektist maksnud 40% ehk  päris suure summa – 300 milj eurot. Seda projekti leedukad ise nimetavad Rail-Baltica 1, projekt plaaniti ja alustati juba tükk aega tagasi. Nüüd aga näeb uus, ehk siis leedukate jaoks Rail Baltica 2 projekt ette, et samal suunal ehitatakse teine, paralleelne liin.

Vahe seisneb selles, et  see esimene, kohe valmiv liin on küll eurolaiusel, kuid n.ö sinkadi-vonkadi ja võimaldab kiirust kuni 120 km/h. Uus trass aga võimaldaks kuni 240 km/h ehk siis kiirrongi. Huvitav on ka fakt, et Poola piirist edasi Varssavi poole saavad rongid edasi liikuma ikkagi mitte kiiremini kui 120 km/h (või osaliselt ka ehk 160 km/h). Poola vaatab pigem lõuna – ja lääne-suunas ja ei kavatse suuri summasid põhja-suunda panna.

Leedukad küsivad nüüd – kas me peame uuesti kulutama suure summa ja ehitama teiste, kiirema liini esimese kõrvale, selleks, et tõsta kiirust Kaunasest Poola piirini ( umbes 80 km) kahekordseks? Edasi Poolas tuleb kiirus nagunii maha võtta. Ajavõit oleks umbes pool tundi, omarahastus umbes 70 milj eurot. Leedukad küsivad, kas ei saaks seda esimest liini arvestada juba teise, kiirliini osaks ja leppida sellega, et seal on kiirus madalam. Kui me lisame kogule selle probleemide paketile veel teadmise, et Leedu mõistes 2/3 trassist asub n.ö põhjasuunas, ehk siis ei huvita otseselt leedukaid, vaid võimaldab eestlastele ja lätlastele kiiret ligipääsu Euroopale. Lisame veel tahtmise edendada ka ida-suunalist raudteeliiklust, ja siis saame enam vähem küsimuste ringi, mis Leedu ees, seoses Rail Balticaga seisavad.

Nende küsimuste lahendamiseks on aega napilt. Taotlus Euroopa komisjonile tuleb esitada juba 2014 sügiseks, nii et väga põhimõttelised otsused tuleb  teha väga kiiresti. Arvestama peab ka, et erinevalt Eestist, teeb vastavad otsused Leedus mitte valitsus, vaid parlament. Taotlejaid on Euroopas hulgi, nii et mõnelgi oleks hea meel, kui kolm Balti riiki oma mõttega umbe jookseks.  

4.2.14

Riigikogu komisjonid - kinni-lahti?

Lugupeetud riigikogu põhiseaduskomisjoni esimees härra Rait Maruste kaitseb oma Postimehes ilmunud arvamuses riigikogu komisjonide suletust ja ütleb muu hulgas, et kui komisjonid oleksid avatud, siis "sisuline arutelu ja kokkulepete sõlmimine liigub komisjonidest kuhugi välja". Teadupärast on ajakirjandus ja sotsid nõudnud komisjonide avamist, riigikogu koalitsioon ja juhatus aga lihtsalt "protokollide täpsustamist".

Minu riigikogu töökogemus ei ole väga pikk - kolm aastat. Olen töötanud kaheks komisjonis - õiguskomisjonis ja põhiseaduskomisjonis. Midagi siiski on selle ajaga ehk ka selgeks saanud. Kõigepealt on selgeks saanud see, et riigikogu töö koosneb kolmest osast. Esimene osa on poliitika tegemine. Siia hulka käib kokkulepete sõlmimine, otsuste põhimõtteline kujundamine ja otsuste poliitilise olemuse mõjutamine. Teine osa tööst on seadusloome. Siia hulka käib seadusandlike aktide algatamine, sõnastamine ja tehniline täpsustamine. Kolmandaks osaks võiks nimetada riigikogu töö tutvustamist ja sisendite hankimist - ehk siis suhtlemine.

Riigikogu komisjonides toimub tõesti suur osa riigikogu tööst. Eelnõu võib alguse saada valitsusest, fraktsioonist, riigikogu üksikult liikmelt või siis komisjonist endast. Edasi juba toimub komisjonides  seaduste viimistlemine. Sisuline arutelu ja kokkulepete sõlmimine toimub siiski vaid juhul, kui tegemist ei ole poliitiliselt tundlike asjadega. Ma ei ole veel kordagi juhtunud pealt nägema, et koalitsioonierakondade liikmed sõlmiksid põhimõttelisi kokkuleppeid komisjoni laua taga. Seda tehakse ikka koalitsiooni nõupidamistel. Komisjonis toimub arutelu ja kokkulepete sõlmimine niipalju, kui see puudutab seaduse teksti mittepoliitilisi osa. Ja muide - suurem osa seaduste tekstidest ongi mittepoliitiline.

Suurem osa seaduse tekstidest küll korraldab inimeste elu ühel või teisel viisil ja seega on ka oluline, kuid ei muuda põhimõttelist poliitilist kurssi. Komisjonides toimub  seadusloome. Ja istutaksegi pikki tunde ja vaadatakse eelnõu rida - realt läbi. Ministeeriumide esindajad käivad kohal, sihtrühmade esindajad käivad kohal. Töötatakse välja muudatusi, arutatakse ja  hääletatakse läbi mujalt tulnud muudatusi. Siin saavad ka opositsiooni esindajad oma väikesed punktid kätte, kui õnnestub poliitiliselt mittetundlikul alal toimetades seadust oluliselt paremaks rääkida. Siin näidatakse opositsioonile koht kätte, kui mingi sisuline küsimus poliitiliseks arvatakse või siis aetakse asja konstruktiivselt ja koostöövaimus.

Sellisena on komisjoni töö ääretult vajalik ja lausa kentsakas on, et keegi arvab, et see osa riigikogu tööst peaks olema salajane, sest muidu saab keegi teada, kuidas keegi ennast väljendas või millist seisukohta kaitses. Oluline on aga teada, et  niipea, kui võimalikud algatused või muudatused lähevad (või siis osutuvad töö käigus)  poliitiliselt põhimõtteliseks, siis neid põhimõtteid ei lepita enam kokku komisjoni laua taga, seal kus teiste erakondade esindajad pealt vaatavad, vaid kuskil mujal. Siis tehakse poliitikat - otsitakse toetust omade ja võõraste seast, otsitakse abi ajakirjanduselt ja survegruppidelt. Kõik põhimõttelised muudatused arutatakse läbi fraktsioonides, koalitsioon lepib omavahel kokku, kuidas käitutakse.

Komisjoni laua taha tullakse juba väljakujundatud poliitilise hoiakuga, mida siis fraktsiooni esindaja komisjonis kaitseb ja vastavalt siis poolt või vastu hääletab. Nii liigub ka "päris poliitika" läbi komisjoni, seda võimaldab asjaolu, et koalitsiooni esindajaid - nii nagu riigikogus üldse, on ka kõigis komisjonides rohkem kui opositsiooni esindajaid. Aga poliitisi kokkuleppeid ei sõlmita komisjonides ja seda teab härra Maruste väga hästi. Seaduse teksti kallal ragistamine aga, ehk siis seadusloome, on küll poliitikast kantud ja mõjutatud, kuid ei ole otseselt poliitika tegemine vaid pigem õigusvaldkonda kuuluv.

Nii ma ei saagi aru, miks kardetakse komisjonide tööd avalikustada. Kas kardetakse, et avalikkus hakkab komisjoni istungilt nõudma rohkem põhimõttelisi poliitilisi otsuseid ja sellega tagatubade võim väheneb? Kas kardetakse, et riigikogu töö köögipool muutub nähtavamaks? Aga see on ju hea, mitte halb. Kuigi aiman, et see seisukoht võib juba olla maailmavaatest sõltuv ja seega poliitiline.