19.11.09

Kaitseliidu aastapäeva tähistamine Haapsalus Toomkirikus

Aastapäeva tähistamine läks minu arust korda. Olid lipud ja ...kõned ja...kontsert. Ja pärast selline mõnus poolametlik - mittemaetlik sumin seal linnuse kuningatoas. Mis mind hämmastas oli tegelikult hoopis Sonore esinemine. Nad on ikka täitsa tipptasemel koor. Mind ei hämmastanud mitte see, et Sonore on tipptasemel, vaid see, et nad olid ühe telefonikõne kaugusel... .... tere Kaja! Kas saate laulma tulla? Millal see on...mis stiilis laulud... ma küsin koori käest...jah saame küll...siin on laulude pealkirjad... Üks, õigemini kaks telefonikõnet ja mitukümmend inimest tuleb ja pakub kuulajatele parima kvaliteediga koorimuusikat... Istusin seal kirikus, kuulasin suurepärast harmooniat ja tundsin tänulikkust.. ja isegi pisut kohmetust... Samas - Kaitseliit on ka väärikas organisatsioon... miks siis mitte... Väärikas organisatsioon, mida austas oma kontserdiga väärikas koor. Igatahes suured tänud Kajale ja Sonorele.

Panen siia alla oma kõne. Ehk on kellelegi huvitav lugeda.

Lugupeetud kaitseliitlased, külalised.

Täna, tähistades Kaitseliidu loomise 91 aastapäeva ja Lääne Maleva loomise 92st aastapäeva, peaksime eriti hoolikalt mõtlema Kaitseliidu, kui vabatahtliku riigikaitseorganisatsiooni olemuse ja rolli peale Eesti riigis.

Eestis on praegu ligi 29,5 tuhat suunatud mittetulundusühingut ja sihtasutust, lisaks veel seltsingud, mille arv ei ole täpselt teada, kuid hinnangulisena on ligi 500. Nii et kokku umbes 30 000 kodanikeühiskonna ilmingut Eesti riigis. Tundub, et Eesti riigi kodanikkond on eriti aktiivne, meie kogukonnad eriti sidusad ja meie ühiskond läbi vabatahtliku organiseerumise eriti turvaline. Sellegipoolest tekib küsimus, et kuidas nii sidusas ja aktiivses ühiskonnas saab tekkida kihistumine, kuidas saab tekkida esimese ja teise Eesti mõiste? Kuidas on võimalik, et töötute hulk on ületanud 100 tuhande piiri, kuid televiisorist näeme ööklubides prassivaid noori, kes kinnitavad, et pole veel MASU näinud? Sellest, et MASU pole olemas ja töötuks jäänud inimeste õnnetuses on nemad ise süüdi – selliseid avaldusi oleme kuulnud palju ja nendest ei saa ühiskonna sidusust küll välja lugeda. Küsimuseks kerkib ka meie kodanikeühenduste roll majanduskeskkonna tagasilöökide mõju pehmendamisel. Kas meie arvukad ja üliarvukad rohujuuretasandi koostöövormid pakuvad oma liikmetele reaalset sotsiaalset ja majanduslikku turvalisust?


Kaitseliit kuulub rohkearvulisemate kodanikualgatusel tuginevate organisatsioonide hulka. Kaitseliit ei saa küll ennast võrrelda Eesti Kooride Ühinguga, kus on üle 100 000 aktiivse liikme, või Korteriühistute Liiduga, kuid sellegipoolest, ligi 20 000 liiget koos eriorganisatsioonidega on aukartust äratav number. Meid – kaitseliitlasi, naiskodukaitsjaid, kodutütreid ja noorkotkaid on väga palju. See peaks sisendama kaitseliidu või tema eriorganisatsioonide liikmetesse suure annuse enesekindlust ja turvatunnet.

Organisatsioonide eesmärgid ja ressursid on erinevad. Üldiselt on niimoodi, et mida laiemat huvi omab organisatsiooni eesmärk, seda suuremad on organisatsiooni käsutuses olevad ressursid. Kaitseliit koondab inimesi, kes on pühendanud ennast vabatahtlikule kodumaa kaitsele. See missioon on andnud Kaitseliidule, kui organisatsioonile riigis erilise positsiooni. Kaitseliit ei ole lihtsalt mittetulundusühing, vaid omab avalik-õigusliku juriidilise isiku staatust. Kaitseliidul on oma seadus. Kaitseliidule on delegeeritud suur hulk üliolulisi, riigi kaitsevõime loomise ja tõstmisega seotud ülesandeid ning vastavalt eraldatud ka osa maksumaksja rahakotist, ehk riigi eelarvest.

Me võime vaid arutleda selle üle, milline oleks Kaitseliit organisatsioonina siis, kui meie tegevus peaks toetuma vaid liikmemaksudele, vabatahtlikele annetustele, majandustegevusele ja Euroopa Liidu projektidele – nii nagu toimib suurem osa Eesti kolmandast sektorist. Sellisena – rohkearvulisena, seadusega määratletuna, avalik-õiguslikuna, eelarvestatuna, kuid siiski selgelt vabatahtlikkusel püsivana on Kaitseliidu positsioon Eesti kodanikeühiskonna maastikul eriline ja oluline. Seda suurem peaks olema kaitseliidu roll ka ühiskonna liitjana, ühiskonnale ja oma liikmeskonnale turvatunde pakkujana. Ja nüüd võime endalt küsida seda, et kui suure osa meie – kaitseliitlaste tähelepanust hõlmab meie kaasvõitlejate isiklik käekäik – kas MASUga või ilma MASUta. Kui oluline faktor Kaitseliitlasest firmajuhi jaoks on tööle kandideerija kaitseliidu liikmelisus? Mil moel üldse väljendub see sotsiaalne kapital, mida luuakse kõrvuti laskepesasid rajades, miinipildujaõpet läbides või meditsiiniharjutusel osaledes? Kui tugev on Kaitseliit oma liikmete mittesõjaliste harrastuste toetamisel, sotsiaalse ja majandusliku turvatunde tagamisel oma liikmetele? Kui palju suudab Kaitseliit väljuda oma kitsamast – riigikaitsele suunatud raamistikust?

Head kaaslased! Vaadates Kaitseliidu, kui organisatsiooni minevikku ja tulevikku, pidades oluliseks organisatsiooni liikmeskonna säilitamist, suurendamist ja motiveerimist, leian, et meil on palju kasutamata ressurssi. Sellel hetkel, kui värske kaitseliitlane, kes on äsja organisatsiooni liikmeks vastu võetud, ohkab kergendatult ja rõõmsalt, sest teab, et nüüd on ta suure ja tugeva organisatsiooni liige, ja kui tema teenid organisatsiooni huve, siis ei jäta organisatsioon ka teda hätta ning vajadusel tuleb appi nii nõu kui jõuga ka nendes küsimustes mis puudutavad selle värske liikme igapäevast elu ja toimetulekut – vaat sellel hetkel oleme lisanud Kaitseliidu, kui vabatahtliku riigikaitseorganisatsiooni vundamenti olulise nurgakivi. Jõudu meile kõigile selleks.

Head kaitseliidu ja maleva aastapäeva.