29.2.12

Veebruar, teine ja kolmas töönädal

Teenuste kättesaadavus

Teenuste kättesaadavus on jätkuvalt tähelepanu all. Ma isegi ei tea praegu, kuhu sellega on võimalik välja jõuda. Liiga palju on hoiakuid, a-la „ teenustega on nagu on“… ehk siis kui pole siis pole. Suhtumises on kaks äärmust – toome näiteks kasvõi postiteenuse. Üks äärmus räägib, et kohapeal peab olema kindlasti inimene palgal ja kontor, teine äärmus ütleb, et kui ikka ära ei tasu, siis ei tasu ja mott. Tõde on tegelikult vahepeal. Fakt on aga see, et kui inimene enam leiba ei saa osta, siis muutub ka toiduainete jaemüük avaliku sektori mureks. Veebruari esimesel nädalal esitasin peaministrile arupärimise teenuse kättesaadavuse osas. Vastust veel praegu pole, ehk varsti tuleb. Nüüd, möödunud nädalal tegelesin KOV-REG toetusgrupile seminari korraldamisega. Teemaks ikka seesama – teenused ja nende kättesaadavuse kriteeriumid. Esinema kutsusin riigi poolt inimesed, kes tegelevad SIPide ehk sotsiaalse infrastruktuuri planeeringutega. SIPid selle pärast, et need on riiklikud planeerimisdokumendid maakondades, mis käsitlevad teenuste kättesaadavust. Läänemaal ka oma SIP olemas. Lisaks avalikule sektorile kutsusin esinema ka meie Raimond Lunevi. TÜ peab üleval kaupluste võrgustikku, on hakanud sularaha kättesaadavuse teenust pakkuma, TÜ-lt taotletakse kauplusautoringide käivitamist. Loodan, et Raimond räägib meile, kuidas üks eraettevõtja vaatab teenuste kättesaadavuse tagamisele. Seminar riigikogus toimub 06. Märtsil.

PS! Palusin riigikogu analüüsiosakonnal koostada ülevaade teenuste kriteeriumide kehtestamisest – ehk siis kas kättesaadavuse kriteerium on kehtestatud, millise dokumendiga ja mida sisaldab. Kui ülevaade valmis siis saan ka siin jagada, mis sealt selgub.

Vabatahtlik merepääste

Eelmisel kolmapäeval oli tähtaeg muudatusettepanekute esitamiseks vabatahtlikule merepäästele. Tegin järgmised ettepanekud:
1. Laiendada vabatahtliku merepääste (VMP) tegutsemise territooriumi. Praegu oli eelnõus määratud, et VMP tegutseb ainult piiriveekogudes – ehk siis otseselt seotud piirivalve tegevusalaga. Tegin ettepaneku laiendada tegevust kõigile Eesti avalikele veekogudele – koostöös Päästeametiga. Näiteks Emajõgi – kui abi on vaja kuskil emajäel ja Peipsi peal on päästjad valmis – kas nad siis jõe peale appi ei lähe? Ikka lähevad. Kui juba lähevad, siis peab ka seadus seda võimaldama. Samuti kirjutasin sisse rahvusvahelise koostöö.
2. Laiendada vabatahtliku merepääste (VMP) tegutsemise valdkonda. Praegune eelnõu näeb ette VMP tegutsemise kitsalt samas alas, kus piirivalvel, ehk siis sõiduki või inimese otsimine või päästmine. Mina lisasin sinna ka päästmise kaubandusliku mereseaduse mõistes ja päästetööd päästeseaduse mõistes ehk siis laiemalt päästesündmuse ennetamise, reageerimise ja mõju vähendamise. Ehk siis – kui saareelanik veab lambaid laidudele ja läheb koos oma lambakoormaga ümber, siis on abi loota, nii mehel, paadil kui lammastel  ja kui palutakse VMP appi hulpiva lasti päästmiseks, siis nad tohivad seda ka seda teha. Ka merereostuse likvideerimisel abistamine peaks olema kaetud.
3. Lisasin nende asutuste hulka, kes ilma eraldi tunnustamist taotlemata, võivad VMP liikmeid koolitada, ka päästeameti. Praegu oli seal ainult PPA kirjas.
4. Lisasin sätte, kus koolitustel osalemise kulud kompenseeritakse mitte ainult vabatahtlikule merepäästjale, vaid ka inimesele, kes alles selleks pürgib.
Vaatame siis, millised ettepanekud saavad heakskiidu, millised mitte. Loodan, et kõik.

Õiguskomisjonis teemaks – inimkaubandus ja keemiline kastreerimine ehk seksuaalkurjategijate kompleksravi

Jah, peale töötajaskonna ahistamise tegeleb õiguskomisjon ka asjadega, mis tõesti tema töömaa on. Näiteks notarite rahvusvahelise tunnustamise tingimustega. Näiteks inimkaubanduse tõkestamisega ja ettepanekuga asendada mingitel juhtudel seksuaalkurjategijate vangistus raviga. Inimkaubandusega on nii, et punktid seaduses hakkavad saama viimast lihvi. Tulemus hakkab päris hea saama. Seadusesse toodi sisse haavatavuse mõiste ( mitte päris nii, nagu Sotsmin seda kirjeldas aga ikkagi), mitmeid karistusi muudeti rangemateks. Suurem osa sotsiaalpartnerite arvamusi võeti arvesse.

Kompleksravi osas jäi asi pisut segaseks veel. Point on selles, et kergemate juhtude puhul on ettepanek pakkuda kurjategijale võimalust asendada vangistus raviga. Tegelikul pole aga teada, kui kaua ravi mõju kestab, seda saab rakendada ainult kurjategija nõusolekul, samuti pole selge psüühilise ravi ja keemilise ravi vahekord. Idee iseenesest on intrigeeriv – füüsilise võimetuse loomise abil püütakse lahendada inimese psüühilisi probleeme . Küsisin ka komisjonis, kas seda ei saaks rakendada ka teiste kuriteoliikide puhul? Meil on ju häda sellega, et vanglad on rahvast täis? Küsimus oli siiski retooriline. Kui juba sellise lahendi peale minnakse, siis peab tõesti selge olema, kui tõhus see on, miks kurjategija sellega peaks nõus olema ja muud nüansid. Tegeleme edasi.

Linnade-valdade päev ja regionaalpoliitika

16.ndal, neljapäeval, esinesin linnade-valdade päeval ettekandega – milline peaks olema Eesti regionaalpoliitika. Üks küsimus, mille seal esitasin oli - milline on regionaalministri võimalus mõjutada harupoliitikaid? Valitsuskabinetis on meil horisontaalministrid: peaminister, rahandusminister, justiitsminister ja regionaalminister. Meil on ka vertikaalministrid: põllumajandus, keskkond, sotsiaal, kaitse, haridus, majandus, välis, kultuur ja sise. Tegelikult on regionaalpoliitika võtmed suures osas hoopis teiste, vertikaalsete ministrite käes. Kui me keegi ei kahtle, kas peaministril, justiitsil, või rahandusel on võimalust ennast kabinetis kehtestada, siis milline võimalus on regiminil tungida harupoliitikat kureeriva ministri – näiteks majandusministri töömaasse? Samasuguse küsimuse esitas hiljuti riigikontroll, seoses väikestes omavalitsustes läbiviidud auditiga. Regionaalminister vastas, et saab olla valdkonnaministrile abiks pigem nõuga ja kui vaja, siis metoodilise juhendamisega. Teadaolevalt on justiitsministril ja rahandusministril n.ö „vetoõigus“ kabinetis. Mina arvan, et sarnane vetoõigus peaks olema ka regionaalministril. Selle peaks temale looma aga peaminister – kes ju valitsuskabineti tööd juhib. Vastasel juhul ei tule midagi välja meie tasakaalustatud regionaalsest arengust.

Lühidalt

Kolmapäeval 15. Veebruaril – enne istungit raudteeprojekti tugirühma kohtumine. Pärast istungit osalesin Eesti Reservohvitseride Kogu üldkoosolekul.

Neljapäeval 16 veebruaril – osalesin linnade –valdade päeval. Ettekandest rääkisin ülalpool. Õhtul osalesin SDE Haapsalu osakonna kokkusaamisel. Rääkisime pikalt lastekodu sihtasutuse ja tema nõukogu moodustamisest. Minu arvamus on, et nõukogust on kaks inimest puudu – sotsiaalministeeriumi esindaja ja puuetega inimeste organisatsiooni - või siis otseselt lastevanemate esindaja. Minu kogemus ütleb praeguseks – mida tihedamalt on sidusrühmad seotud selliste asutuste tegevusse, mida avatum asutus on, seda lihtsam on probleeme lahendada – või siis nendega leppida. Peetrile aga ei muud kui palju jõudu ja jaksu.

Reede 17. Veebruar – õhtul osalesin ühel üritusel Haapsalus. Mitte üritusest endast ei taha rääkida, vaid sellest, et kui ikka meestel tuleb pähe, et kohalik riigikogu liige võiks tulla ja rääkida oma tegemistest, riigikogu tööst ja üldse poliitikast, siis ta tulebki kutsuda. Ja ta tuleb ka. Ja tuleb hea meelega. Sellised kutseid ( igasugustele üritustele ) võiks olla rohkem. Saavad inimesed rääkida ja mina tagasisidet. Tänud kutsujale ja korraldajale!

Esmaspäev 20. veebruar – must päev kalendris. Möödus aasta lastekodu põlengust. Osalesin mälestusjumalateenistusel Jaani kirikus Haapsalus. Suur tänu praost Salumäele, väga hea teenistus oli.

Teisipäev 21. veebruar – õiguskomisjoni istungi tõttu ei saanud osaleda LETSi nõukogu istungil. Rääkisin aga pikalt telefonis Helega ja Reinuga. Sellega on nii, et millegipärast on kõigil tunne, et kui raha ei ole, siis midagi ei saagi toimuda. Tegelikult ei ole kunagi nii, et raha üldse ei ole. Ja palju asju saab teha ka ilma rahata. Nii saab ka LETS teha seda, milleks ta elu kutsuti – tuua omavalitsusteni ülikooli teadmisi, ehk siis kaasa aidata teadmispõhise juhtimise rakendamisse Läänemaal – ilma selleks suuri summasid kulutamata.

Teisipäev 21. Veebruar – õhtune kohtumine SDE volikogu õiguskomisjoni rahvaga. Meil on nii, et SDE volikogul on ka komisjonid, samasugused, nagu riigikogus. Nende kaudu saavad SDE liikmed vastava parlamendisaadiku kaudu neid huvitavates teemades kaasa rääkida. Päris huvitav arutelu oli pikaks läks õhtu. Võtsime läbi mitmeid riigikogu õiguskomisjoni menetluses olevaid teemasid.

Kolmapäev 22 veebruar - LOVLi maapäev ja raudtee. Eelmisel kolmapäeval käisin LOVLi maapäeval ja tutvustasin neile raudteeprojekti seisu. Maapäev võttis vastu otsuse raudtee taastamise toetamiseks. See oli väga vajalik liigutus, iga abi on teretulnud. 27.ndal ehk istungivaba nädala esimesel päeval käisin ka maavalituses, rääkisime Merlega sellest, kuidas raudtee teema praegu koostatavas Eesti 2030+ planeeringus välja näeb. Tegelikul on praegu nii, et kaardil on, aga tegevuskavas pole.

LOVL ja Vormsi väljaastumine

Mina ei saa aru ühest asjast – kuidas see saab olla, nagu Vormsi vallavanem ütles – et nad koostöös osalevad, aga liikmemaksu ei maksa? Kui ikka lahutatakse ära, siis lahutatakse ära, mitte nii, et muidu nagu lahus, aga lõunal käin edasi. See nõuab oluliselt head tahet, laiemat pilku ja meelekindlust, et hoida koos maakondlikke koostööorganisatsioone. Valitsuse seisukohast on ju maakonna tase praktiliselt likvideeritud ja kõik teistsugused toimingud on sisuliselt vastuhakk peavoolu poliitikale. Võiksime muidugi loota paremat arusaamist Vormsist ja tõhusamat toimetamist LOVList. Ühel hetkel aga ei ole enam võimalik heast tahtest hoida koos midagi, mida nagu seadusandluse mõistes on ja ei ole ka. Nii nagu kirjutasin ka artikliks „2012 – haldusreformi alguse aasta“ – seis on sealmaal, et enam ei saa vanal viisil edasi minna. Sotsid tegelevad praegu regionaalarengu seaduse riigikogu ette uuesti toomisega, arutelu all on ka haldusreformi üldine kontseptsioon. Siin ei ole mingit kahtlustki – maakonna tase tuleb taastada ja kas see toimub omavalitsusliidu tugevdamise, ühe maakonnasuuruse omavalitsuse moodustamise või kahe tasandilise omavalitsuse loomisena – see on tehnika küsimus. Kõik need kolm varianti erinevad vaid nüanssides ja korralduslikes üksikasjades, sisuliselt on tegemist sama lahendiga – maakonna taseme taasjõustamisega.

14.2.12

Kaks sammu paremale

Eile, esmaspäeval lõppes riigikogu õiguskomisjoni istung sellega, et komisjon otsustas kollektiivlepingute seaduse muutmise saata saali teisele lugemisele, ehk siis andis eelnõule rohelise tule. Enne toimus arutelu, kohal olid sotsiaalpartnerid. Sisulised parandusettepanekud hääletati komisjoni poolt maha ja eelnõule hääletati roheline tuli. Hääletamisel olid sotsid vastu, koalitsiooni omad poolt, Keskerakond erapooletu. Sisuliselt ütleb eelnõu – „ametiühingud - igal hetkel võidelge enda eest, muidu te ei saa midagi“! Sotsid olid eenõu vastu. Vastu sellepärast, et sotsiaalpartnereid jällegi ei kuulatud ja parandusettepanekuid ei arvestatud. Sellepärast, et eelnõu õhutab tööturu osapooli pidevale tülile ja võitlusele. Sellepärast, et töötajate, kui tööturu nõrgema poole õigusi kitsendati oluliselt. Sellepärast, et eelnõu algatamisel võeti ettekäändeks õiguskantsleri märgukiri sotsiaalministrile, aga märgukirjas viidatud probleemi lahendamiseks kasutati kõige vaenulikumat lahendust. Sellessamas märgukirjas õiguskantsler viitas ka oluliselt sõbralikematele võimalustele, aga neid ei peetud millekski. See, et ametiühinguid ja sotse ei kuulata, sellest saan veel aru - parempoolsed on tüüri juures. Kuid õiguskantslerit ju peetakse vägagi austustväärivaks institutsiooniks. Kuidas siis sellega on – et õiguskantsleri kirja esimese poole võtame ettekäändeks eelnõu algatamisel, teises pooles sisalduvad ettepanekud aga kuulutame jamaks? Paraku just nii see on. Olin sellisest käitumisest üpris nördinud. Mõtlesin veel eile, et peaks kirjutama teemast artikli ja panema pealkirjaks „Samm paremale“. Vara mõtlesin.

Vara sellepärast, et juba täna, teisipäeval, algatas õiguskomisjon uue eelnõu, millega vähendatakse töötajate õiguseid. Nimelt oleks vastavalt 2009 aastal tehtud seadusemuutusele 2013ndal aastal tekkinud töötajal õigus taotleda töötuskindlustusest kompensatsiooni ka siis, kui töölt lahkumine toimuks vastastikusel kokkuleppel või omal soovil. Omal ajal pandi selline punkt seadusesse sisse, selleks, et soodustada tööjõu liikumist ja kaitsta töötajat liikumise ajal. Nüüd aga leiti, et sellise võimaluse pakkumine töötajale on siiski liiast.
Õiguskomisjoni esimees teatas, et välja on töötatud uus eelnõu, mis tuleks anda riigikogu menetlusse. Asi pandi hääletusele – eelnõu menetlusse andmise poolt oli viis koalitsiooni saadikut, vastu kaks SDE saadikut, üks Keskerakonna saadik puudus ja see kes kohal viibis, oli erapooletu. Kaks sammu paremale. Kahe päevaga.

Miks nii tehakse? Siin võib otsida erinevaid põhjuseid, kuid ega töötukassa laua taga lõhkikärisenud usaldus tööandjate ja valitsuse vahel ei ole viimasele kindlasti meeldiv seis. Lapitakse seda seisu töötaja turvalisusega ja töötaja õigustega.

Veel üks põhjus miks ma sellest kirjutan: sellepärast, et olen õiguskomisjoni liige. Need kaks, üksteisele järgnenud ja palgatöötajaid ahistavat seaduseelnõud on kantud valitsuserakondade Reformierakonna ja IRL-i vaimust. Menetlusse on nad aga antud mitte valitsuse, ega mitte nende kahe fraktsiooni nimel, vaid hoopis riigikogu õiguskomisjoni nimel. Ka riigikogu komisjonis toimub hääletamine, kus liikmed näitavad üles oma meelsust, hoiakuid ja tõekspidamisi. Tahan, et valijad teaksid kuidas asjad käivad. Teate seda laste tantsu – kaks sammu sissepoole, kaks sammu väljapoole? Isegi lapsed teavad, et kui kogu aeg ühele poole astud, siis oled lõpuks ninaga vastu seina.

12.2.12

Veebruar, esimene istunginädal

Veebruari esimest istunginädalat riigikogus ilmestasid mitmed laialdast vastukaja leidnud teemad. Nende hulgas olid töötuskindlustuse seaduse muutmine, päästekomandode sulgemise otsus, kõrgharidusreformi kinnitamine ja ACTA lepinguga ühinemine. Need teemad leidsid laialdast käsitlust ka avalikus meedias. Iseloomulik joon kõigi puhul on see, et ei avalik arvamus, meeleavaldused, sotsiaalpartnerid ega riigikogu opositsioon ei ole suutnud kõigutada valitsuse kindlameelsust. Siinkohal on ikka väga hea meel, et kodanikuühiskonnas ärkamine on toimunud. Kui arutelu ja vastuargumendid vaid opositsiooni poolt ette kantakse, siis on lihtne seda tagurlikuks opositsioonipartei poliitikaks tembeldada ja lihtsalt teerulliga üle triikida. Valjult välja öeldud avaliku arvamuse puhul see aga nii lihtne ei ole. Nüüd aga siis allpool enda tegevustest.

Teenuste kättesaadavus – arupärimine ja seminar

Kolmapäeval andsin üle arupärimise peaministrile. Arupärimine puudutab sama teemat, mis ka siin blogis mitu korda jutuks on olnud – teenuste kättesaadavust. Nii nagu Margetile lubasin ( ja ka Rea küsis FBs, et mida tegelikult teha saab) – tõstsin teema üles fraktsiooni esmaspäevasel istungil ning valmistasin ette arupärimise. Arupärimises on kümme küsimust teenuste kättesaadavuse ja regionaalpoliitika kohta. Arupärimise leiab riigikogu kodukalt – kõige lihtsam on minna minu nime alt, sealt arupärimised ja sealt kõige esimene reast. Loodan häid vastuseid.

Arutasime teenuste kättesaadavuse küsimust ka meie regionaalpoliitika tugirühma juhtidega IRList ja REFist. Siinkohal tahaks korra ohata. Paraku - me saame meestega ikka väga erinevalt aru turumajanduse võimalikest piiridest. Mina rääkisin kättesaadavuse standarditest, nemad mulle turumajandusest. Muidugi on jaekaubandus erasektori korraldada. Kui aga inimesed enam kuskilt leiba kätte ei saa, siis ei ole see turumajanduslik paratamatus, vaid avaliku sektori probleem, mis vajab lahendust.Swedbanki on veel võimalik survestada – aga kuidas sa survestad väikeettevõtjat, kes autokaupluse pidamisest loobub? Kui lõpuks taandub kõik transpordile, siis tuleb leiva, sularaha, hariduse, arstiabi ja transpordi kättesaadavust vaadelda üheskoos – ehk siis koordineeritult. Mul on tegelikult mõte, et erinevad kättesaadavuse kriteeriumid – olgu siis toiduained, arstiabi, transport, sularaha või algharidus – peaksid olema ühes dokumendis koos, ühes koos ja vähemalt valitsuse tasemel kinnitatud.

See meie arutelu ei olnud kergete killast. Siiski lõppes asi kokkuleppega, et korraldame KOV ja REG-POL tugirühmale seminari teenuste kättesaadavuse teemal. Mina panen nüüd kokku päevakava, otsin esinejad, kooskõlastan teistega ja korraldan ära. Seminar toimub esialgu informatiivsena. Seminari tulemusena vaatame, kas suudame ka ühtsele seisukohale jõuda.

Merepääste rajamisest

Siseminister käis õiguskomisjonis tutvustamas ministeeriumi poolt ette valmistatavaid seadusemuudatusi, mis on vajalikud merepääste loomiseks. Tegelikult toimus see juba jaanuari viimasel töönädalal… unustasin siis kirjutada. Nüüd aga on lähenemas eelnõusse parandusettepanekute tähtaeg ja kavatsen neid teha. Millised on siis minu tähelepanekud? Kõige põhilisem tähelepanek on see, et merepääste mõiste on loodud väga kitsana. Et tegemist on nn endise piirivalve ehk siis PPA juures tegutseva vabatahtliku üksusega – saan aru. Kuid miks peab seaduse tasemel piirama inimeste hulka, kes võib neid tulevasi päästjaid koolitada - ei saa aru. Väga selgelt on tõmmatud piir PA ja PPA vabatahtlike vahele, ehk siis nn merepäästjad laidudele ei lähe, rannikumeres ei tegutse. Praegu on merepääste tegevus piiratud ainult nn piiriveekogudega, ehk siis jõed ja sisejärved sinna hulka ei kuulu. Ehk siis Pärnus silla alt läbi ei sõida, Peipsilt ära Emajõele ei tule. Samuti on eelnõu kohaselt vabatahtlik merepäästetegevus ise ka piiratud ja seda nii, et eelnõu kohaselt päästetakse vaid inimesi ja sõidukeid. Aga kas looma päästetakse? Aga kui hulbib väärtusliku sisuga konteiner? Kas siis vabatahtlik merepääste appi ei tule? Vaat sellise sisuga küsimused eelnõu puhul. Panen kokku muudatusettepanekute paketi ja esitan ära.

Inimkaubanduse vastane seadus

Õiguskomisjonis on olnud tõsiselt arutelus inimkaubanduse vastane seadus – õigemini mitte seadus, vaid vastavate sätete loomine teistesse karistusseadustiku osadesse. Teemat käsitleti nii esmaspäeval, teisipäeval, kui neljapäeval. Menetlus on selle poolest olnud huvitav, et tegemist ei ole ( vähemalt minu pilgu läbi) poliitilise kemplemisega, vaid otsitakse üheskoos parimaid lahendusi ja sõnastusi. Jah, noh, arutelusid komisjonis ilmestab reformierakonna poolne surve muuta sätteid liberaalsemaks, kuid üldiselt töötab siin õiguskomisjon siiski üheskoos parima lahenduse nimel. Usun, et - koos sotsiaalsete partneritega – siin ka parim tulemus saavutatakse.

Balti Assamblee seminar Vilniuses – pangandus ja majanduskoostöö

Neljapäev ja reede möödusid minu jaoks Vilniuses. Seal toimus Balti Assamblee (ehk siis kolme Balti riigi parlamentide ühine seminar pangandusest. Oli hästi huvitav. Osalesid ka näiteks Islandi ja Beneluxi maade paralamentide esindajad. Väga palju oli jutuks n.ö omariiklike pankade ja rahvusvaheliste pankade roll. See on eelkõige Läti ja Leedu mure. Läti laskis ühe oma omariikliku panga põhja minna ja ühe päästis rahva rahaga ära. Praegu on Lätis 70% pangandusest Rootsi käes, Eestis ja Leedus 90%. Lätlased tegid ka ettepaneku omariikliku panganduse olulisust veel kord käsitleda ja koos spetsialistidega arutada. Eestit toodi palju positiivseks näiteks – just tänu riigireservidele, aga ka näitena, kuidas Rootsi pangad meie pangandust stabiilsena hoidsid. Samas rootslased kaebasid, et nende pangad on nii suured, et nende vee peal hoidmine käib Rootsi maksumaksjale üle jõu, et vaja on ulatuslikku rahvusvahelist koostööd. Väga palju räägiti rahvusvahelisest koostööst, järelvalvest ja kriise ennetavatest meetmetest. Räägiti sellest, et investeerimispangandus, kindlustusäri ja traditsiooniline hoiustamine tuleks omavahel lahus hoida. Beneluxi omad rääkisid sellest, et välismaised suurpangad ei ole huvitatud kohalikust riskiinvesteerimisest, innovatsiooni ja kohaliku majanduse toetamisest. Island rääkis samuti riikliku ja omamaise panganduse olulisusest ja rõhutas vajadust pangandussektorit rohkem maksustada. Leppisime kokku et teema tuleb sügisel uuesti jutuks.

Olen ka BA majanduskomisjoni liige. Seal räägiti palju energeetikast, aga ka transpordist. Minu teha jäi järelpärimine Balti Ministrite Nõukogule tuuleenergeetika arengute asjus.

Fotod BAst Vilniuses panen üles FB-sse.
Vaat selline nädal.

1.2.12

Vastuseks Margetile

No vat. Saadab mulle meili meie hea Lääne Elu ja küsib, et kas siin blogis ilmunud jutt Virtsu sularaha ja elu võimalikkuse kohta võiks ilmuda ka LE onlainis arvamusena. Mina vastasin, et ikka võib. Tagasisideks sain hulgaliselt kommentaare. Olgu nendega muude kommentaaridega kuidas on, need kuuluvad rohkem internetivabaduse valdkonda ja tuleb lihtsalt ära kannatada. Kui aga Marget Vatku mind kommentaariumis riielda võtab, siis on piinlik küll.

Sellega, et tegemist on tühja jutuga, ma siiski nõus ei ole. Jutt kirjeldab valitsevaid hoiakuid valitsevas poliitikas. Juttu kirjutama ajendas tegelikult kolleeg Valdo Randpere seisukoht, mis tema FB kaudu meediasse jõudis, kus ta hurjutas pankasid koostöötahte puudumise ja vähese regionaalpoliitilise hoiaku eest. Seejuures rõhutas kolleeg, et tegemist ei ole tema kui poliitiku, vaid tema, kui eraisiku arvamusega. Samal ajal teatas peaminister, et ühte panka ei saa survestada, et teenused peavad ikka turumajanduslikult ära tasuma ja et 70%-l meie inimestest on arvutid. Mõlemal puhul on tegemist juhtiverakonna juhtivpoliitikutega kõige kõrgemal tasemel.

Sellest kõigest tulenes ka minu kurtmine, et tihtilugu ollakse varmad taga kiitma kodanikualgatuse ilmingutele ja vibutama näppu teenust pakkuva erasektori suunas, aga ei olda valmis looma põhimõttelisi lahendusi, mis tagaksid elutähtsate teenuste kättesaadavuse maapiirkondades. Siinkohal on jutt nii teede korrashoiust, postiteenusest, ühistranspordist, päästeabist, esmatasandi meditsiinist kui ka üldharidusest. Siia ritta lisanduvad traditsioonilised erasektori teenused, nagu näiteks toiduainete jaemüük, bensiini jaemüük, ravimite jaemüük ja sularaha kättesaadavus. Siin reas on tegelikult ka veel suuremad teemad nagu haldusreform ja püüe koondada riigi töökohad suurtesse keskustesse. Muuhulgas – 30% inimestest ei kasuta arvutit ja suur hulk inimesi ei kasuta pangakaarti igapäevasteks arveldusteks. Me ei tohi ka neid üle parda visata. Miks ma julgen ütelda, et ei olda valmis looma põhimõttelisi lahendusi? Selle pärast, et sellise kogemuse on mulle andnud esimene tööaasta parlamendis. Elu koondumine nelja regioonikeskusesse – sest see ongi loomulike turumajanduslike protsesside tulemus - ei ole lahendus – vähemalt mitte minu jaoks.

Mis aga puudutab Margeti hinnangusse, et minu jutu näol ei olnud tegemist konstruktiivse lähenemisega … siis tuleb tunnistada süüd ja tõdeda et ei olnud jah. Selle pärast ongi piinlik. Kui nüüd tagantjärgi lugeda, siis on tegemist kurja irisemisega. Seda ma tegelikult ei tahtnud. Kurjalt iriseb see, kes on kibestunud või lootuse kaotanud. Mina ei ole kumbagi. Ja tegelikult ei ole ma selle esimese parlamendi tööaasta tulemusena lootust kaotanud ka opositsiooni ja koalitsiooni koostöövõime osas. Kuigi tihtilugu näib neid kahte poolust selles süsteemis, mille osa ma nüüd olen, eraldavat ületamatu lõhe ( või kuristik, või müür…). Siiski, praktiliste asjaolude puhul on olemas ka diskussioon. Minu võitlus päästeameti ja PPA liigse tsentraliseerimise vastu ja omavalitsuste tulubaasi vähendamise vastu (kodualuse maamaksu teema) põrkus küll vastu müüri. Omavalitsuste tulubaasi kärped on nad praktiliselt vastu maad surunud. Samas aga teederaha said omavalitsused pisut tagasi ja õnnestus kaasa aidata ka perearstinduse süsteemi tugevdamisele.

Aga nüüd siis konstruktiivselt. Parlamendis tuleb algatada ühtsete teenusstandardite loomine ja kehtestamine. Esmaspäeval räägin sellest fraktsioonis ja meie KOV – REGPOL töörühmas. Töökohtade loomine maale - praegu tegelen küll selle teemaga ühes kindlas valdkonnas (PRIA M3.1), proovin aga tegevust laiendada. Kurjalt irisemist proovin edaspidi vältida. Margetile aitäh asjakohase kriitika eest.