29.10.12

Omavalitsusreform ja känd


Nagu kännu taga on kinni olnud see meie haldusreform. Nüüd on siis regionaalminister  kõrvuti seadnud kuus võimalikku varianti ja palunud nende vahel valida. Katsume siis põgusalt neid erinevaid võimalusi vaagida. Võtame kõigepealt käsile kaks äärmust.
Minivaldade Eesti

Selle valiku nimi regionaalministri alternatiivide hulgas on päris petlik.  Minivaldu (alla 1000 elaniku) on Eestis siiski vaid 40. Väikeste valdade (mida on siiski jah enamus, pisut üle poolte omavalitsustest on väiksemad kui 1800 inimest) kõrval on siiski ka suuremad vallad ja päris suured vallad, väiksemad linnad  ja päris suured linnad.

Sisuliselt tähendab see variant, et midagi ei muutu. Praegusel olukorral on siiski ka plusse. Päris suur hulk inimesi on kaasatud valla või linna tegevusse. Eriti puudutab see väiksemaid omavalitsusi. Mida väiksem vald, seda suurem on otsene osalus. Külaseltsid ja vallavalitsused töötavad käsikäes, kodanikuühiskond toimib. Oma valitsus tunneb oma inimest ja vastupidi -  demokraatiaga tõesti probleeme ei tohiks olla.  

Probleemiks on aga selgelt asjaolu, et suur hulk inimesi töötab, õpib, käib arstil ja kultuuri tarbimas väljaspool oma valda. Mujal pakutavate teenuste korraldamises kaasa rääkida on raske, kui mitte võimatu. Selline probleem puudutab eelkõige mini – ja väikevaldu ja väikelinnu. Teine probleem on see, et suur osa eluks vajalikke asju juba oma loomu poolest tuleks korraldada suuremal territooriumil, kui üks omavalitsus – ükskõik kui suur see praegune omavalitsus ka ei oleks. Olgu siis tegemist keskharidusega, ühistranspordiga, keskkonnakaitsega, prügimajandusega või kasvõi suure hulga kultuuritööga. Nii et valdade – linnade koostööst ei pääse mitte kuskile. Omavalitsuste liidud on aga nõrgad.

Oluline on ka tähele panna, et praegune olukord on põhimõtteliselt halb umbes pooltes omavalitsustes. Ülejäänud mõtlevad et – kui vaid riik niimoodi omavalitsusi ei ahistaks, siis saaks ju hakkama küll. Ja kui see omavalitsusliit ka veel tugevam oleks, siis saaks asju üheskoos paremini korraldada… Tegelikult on aga suurem osa inimesi ja omavalitsusjuhte mõistnud, et praeguse olukorra püsimine ei tule mitte kellelegi kasuks. Eesti omavalitsustele on jõudu juurde vaja. See lisanduv jõud tuleb leida kas lisavahenditest või asjade paremast korraldamisest.
Kui üks maakond oleks üks vald

Selle variandi puhul oleks tegemist teise äärmusega. Kõigepealt on omavalitsus siiski mitte teenuskontor vaid kohalike inimeste õigus ise oma asju korraldada. See on põhimõtteline õigus. Et ise valime oma esindajad ja ise otsustame omi asju. Nojah, kui oleme juba nii pisikesed, et enam oma asju nagu polegi, mis siis? Me saaksime aru, kui üks pisike vald ei oleks enam ise omavalitsus. Mis seal siis ikka. Kas te aga kujutate ette, et Keila linnas ei ole valitavat volikogu ja linnapead -  on vaid Tallinnast määratud kuraator ja väike temale alluv kontor? Ja Elvas ei ole ka valitavat volikogu? Ja Otepääl ja Kilingi-Nõmmes ja Põltsamaal? Ja Märjamaal ja Suure-Jaanis ja Vändras ja Tõrvas ja Lihulas ja Orissaares… Räägin linnadest, mis ei ole maakonnalinnad ja väikelinnadest või alevitest - ehk siis  teise tasandi keskustest, mis on tugevad keskused. Kas nendes tõesti ei saaks olema kohapealt valitud inimesi, kes oma piirkonna nimel rääkida võivad? Üks - kaks esindajat ehk oleks suures maakonna volikogus, aga kohapeal oleks mitte sealtsamast valitud volikogu ja vallavanem-linnapea, vaid maakonnast määratud kuraator? Ma kardan, et seda ei kujuta keegi ette. Eesti mõistes demokraatia see igatahes küll ei oleks.

Tegelikult on küll võimalus maakonna suurusesse valda jätta alles osavallad ja - linnad. Aga kas siis ikkagi oleksid olemas nii maakonna suurune omavalitsus ja selle sees omakorda esimese tasandi omavalitsus? Miks me siis nende nimedega mängime? Nimetagem siis ikka maakonda maakonnaks ja valda vallaks ja linna linnaks. Parem siis teemegi kohe endale korraliku kahetasandilise süsteemi, nagu kõik teised Euroopas teinud on. Jagame funktsioonid ära, kes teeb mida ja asi korras. Omavalitsuste liitu siis enam vaja ei oleks.  Ka maavalitsus saab suurema osa tegemistest teise tasandi omavalitsusele üle anda koos raha ja inimestega.
Teistest variantidest

Teisi variante oli ju veel neli tükki – Kihelkondade Eesti, Tõmbekeskuste Eesti,  Omavalitsusliitude Eesti, Kahetasandiline Eesti. Kui nüüd anda neile lühike hinnang, siis Kihelkondade Eesti puhul tegelikult ei muutuks ka mitte midagi. Sisuliselt on tegemist omavalitsuste liitmisega nö „vähesel määral“ ja olulist muudatust olukorras see kaasa ei tooks.

Kaalumist on kindlasti väärt Tõmbekeskuste Eesti. Selle variandi puhul on iseloomulik, et maakondliku taseme koostöövajadus ei kao kuskile ja ka see alternatiiv nõuab tugeva omavalitsusliidu olemasolu. Ka sel juhul, kui maakonnas on iseseisev maakonnalinn ja kaks või kolm suurt valda, kas siis on hulgaliselt asju, mida ühes vallas ei mõtet üksi korraldada.
Omavalitsusliitude Eesti oleks kindlasti üks kõige valutumaid variante praegu omavalitsuste toimetamist tõhusamaks muuta. Vaja oleks vaid omavalitsusliit MTÜ-staatusest välja upitada, talle omaette tulud eraldada ja kindlad funktsioonid määrata.  Samamoodi saaks hulgaliselt toiminguid maavalitsustest omavalitsusliitu ümber tõsta. See variant sobiks hästi  ka üleminekuperioodiks, kui lõpuks tahetakse ikkagi liikuda Maakondade Eesti või Kahetasandiline Eesti süsteemile.

Kahetasandiline Eesti on kindlasti nendest variantidest kõige täiuslikum. Ega ilmaasjata ei ole peaaegu kõik teised riigid selle variandi valinud. Sellele variandile võiks ka teise nime panna - näiteks Demokraatlike Maakondade Eesti. Valdade liitumine on hea, kuid tugev maakond on hädavajalik. Valdade ja linnade lausaline likvideerimine  on aga kirvemeetod. Kohalikku elukorraldust aga ei pea ilmtingimata likvideerima selleks, et asju maakonnas koos teha. Ei ole ka mõtet korrutada müüti, et kahetasandiline omavalitsus oleks kuidagi eriliselt kallis väikese Eesti jaoks – see müüt ei vasta tõele. Väikesed vallad saaksid teha seda, millest neil jõud üle käib ja maakonnas saaks teha ja otsustada neid asju, mida on mõistlik üheskoos teha.
Kokkuvõtteks

Kokkuvõtteks peaks kõigepealt rääkima sellest „kännust“ mille taga haldusreform kinni on. Selle kännu moodustab valitsuserakondade tahtmine igal juhul oma võimu säilitada. Mida rohkem on omavalitsusi ja mida nõrgemad need on, seda lihtsam on ju neid lühikese keti otsas hoida ja oma nn maailmavaadet levitada. Poliittehnoloogid ruulivad, selles on probleem. Loodame siiski, et riigimeeste sugu täiesti hävinenud pole. Peale toimimise süsteemi on ju omavalitsuste elus veel vaja muuta ka muid põhimõttelisi asju, kui tahame, et Eesti ellu jääks. Omavalitsuste rahastamine on esimene asi. Kui tahame, et omavalitsused hakkaksid tõsiselt võitlema töökohtade loomise eest, siis tuleb ära lõpetada olukord, kus niipea, kui vald või linn maksudest pisut raha juurde saab, võetakse see teisest otsast, ehk siis riiklikust toetusfondist maha.
Ühes asjas tuleb aga regionaalministriga nõus olla. Praegu on oluline, et toimuks mingisugunegi liikumine parema valitsemise poole. Probleemide eiramine on lubamatu, paigalseis on tagasiminek. Sellepärast tuleb tervitada regionaalministri järjekordset katset teemat üles tõsta. Kui aga liitlasi ei ole selle valitsuse piires leida, siis võiks neid otsida teistest erakondadest.

 
 

 

 

26.10.12

Omavalitsused ootavad vastuseid.


Teisipäeval andsin riigikogus üle riigikogu otsuse eelnõu, millega sotsiaaldemokraadid tegid ettepaneku riigikogus haldusreformi probleemkomisjoni moodustamiseks. Ma tean väga hästi, et ühe järjekordse komisjoni moodustamine ei pruugi olla mitte väga populaarne ettepanek. Samas jällegi – ma olen sügavalt veendunud, et omavalitsuspoliitika vajab ka poliitilisel pinnal oluliselt rohkem arutelu, kui seda praegu on. Praegu on nii, et spetsialistid ütlevad, et omavalitsuspoliitikat on vaja muuta, omavalitsused ise ütlevad sedasama – valitsuserakonnad aga kumbki püsivad jäigalt oma arvamuse juures ja midagi ei muutu. Praegune regionaalminister on nüüd kaks korda enne KOV valimisi tulnud välja mingi mõttega. Enne eelmisi KOV valimisi ei jõutud kuskile. Kas nüüd siis jõutakse?

Kui Vallo Reimaa eelmise regionaalministrina jõudis haldusreformi osas kokkuleppele juba üpris lähedale, siis tõrjuti ta valitsusest ruttu kõrvale. Kuidas meil siis nüüd läheb? Kas jõutakse reformini 2013 sügiseks? Või jõutakse poliitiliste jõudude vahel vähemalt mingisugustele ühistele seisukohtadele ja pannakse need kirja? Või vähemalt pannakse konkreetselt kirja need asjad, milles siis täiesti eri meelt ollakse? Rahvas saaks lugeda ja teeks omad järeldused ja regionaalminister saaks lugeda ja oma järeldused teha.

Omavalitsuspoliitika on riigikogus põhiseaduskomisjoni töövaldkond. Samas on riigikogu praegu tervest sellest arutelust üpris kõrvale jäänud. Eelmise riigikogu koosseisu tööaja lõpus toimus omavalitsuspoliitika arutelu riikliku tähtsusega küsimuse tähe all. Sellest arutelust ei sündinud aga midagi. Selle aasta kevadel käidi omavalitsuste poolt välja riigireformi vajadus, esitati deklaratsioon riigikogu esimehele. Paraku ei ole põhiseaduskomisjon seda pöördumist arutanud. Põhiseaduskomisjon ei ole arutanud ka regionaalministri hiljutist n.ö „kuue variandi pöördumist“ erakondade poole, ega ka justiitsministri kavatsust riigireformi põhimõtete väljatöötamiseks – millega too augustis välja tuli. Mitte, et ma kritiseeriksin põhiseaduskomisjoni tööd. Neil jätkub aruteluteemasid ka juba valmis ja esitatud eelnõude osas. Ma pigem juhin tähelepanu sellele, riigikogus omavalitsuspoliitika teemadel süstemaatilist arutelu ei toimu. Omavalitsuste ja regionaalpoliitika toetusrühm on küll olemas, kuid paraku ei ole see töövorm osutunud eriti tõhusaks teema fookuses hoidmiseks. Ametlik komisjon kindla probleemi käsitlemiseks  - ajutine küll, aga kindla tähtajaga ja ülesandega – oleks kindlasti oluliselt tugevam lahendus.

Nähes seda probleemide mäge, mis omavalitsuste ees aina kõrgemaks kerkib, on sotsiaaldemokraadid valmis neile kohe appi minema. Nii omavalitsustele, kui regionaalministrile. Omavalitsused ootavad vastuseid. Me ei saa ootama jääda järgmisi valimis, lootuses ja teadmises, et sotsid siis valitsuses on ja ise saavad härjal sarvist haarata. Sealjuures me loodame muidugi, et regionaalministri soov omavalitsuskorralduses paremaid lahendusi leida on ikka siiras, mitte lihtsalt poliitiline pseudotegevus.
Omavahelistes vestlustes riigikogu koridorides saavad paljud koalitsioonierakondade kolleegid aru nii teema tõsisema käsitlemise kui ka muudatuste vajadusest. Tihti aga ei saa ka. Ma ei taha hästi uskuda, et siin on tegemist põhimõtteliselt maailmavaatega, kui riigikogu liige räägib, et omavalitsustel pole häda midagi, nad saavad hakkama küll, tehku omavahel koostööd kui tahavad ja see ongi demokraatia. Pigem kipun arvama, et tegemist on puhta poliittehnoloogiaga, mille kohaselt paljude väikeste ja nõrkade omavalitsustega manipuleerida on oluliselt lihtsam,  kui tugevate maakondadega vaielda. Minu sotsist kolleeg Anvelt pani omavalitsuste probleemide ignoreerimise sündroomile hoopis lihtsama diagnoosi. „Mitte liberaalsus, vaid puhas laiskus“ ütles ta. Kui sinu teismeline laps jätab toa koristamata ja teatab sulle, et ta on liberaalne toa puhtuse osas, siis on see tegelikult laiskus. Kas on võimalik omavalitsuste probleeme eirata, väites, et see on liberaalne?

10.10.12

Haldusreformist - lootusrikkalt

Aasta alguses kirjutasin artikli - 2012 aasta - haldusreformi alguse aasta. No loodame, et nüüd läheb lahti. Sest muidu läheb nagu alati on läinud - ehk siis ei ole eriti läinud. Tegelikult on need erinevad variandid olnud juba pika aja jooksul teada ja regiminister midagi uut ei pakkunud. Üks erakond on rohkem rõhutanud ühte, teine teist varianti, aga teada on nad kõik olnud. Hea see, et nüüd nad on kõik kõrvuti laual peal. Häda on aga selles, et vastavad initsiatiivid on seni kõik sumbunud või siis summutatud. Tegelikult on ka need mitmed erinevad variandid omavahel sarnased. See nn kihelkonnapõhine liitmine on muidugi sisutühi. Aga kahetasandiline omavalitsus, maakonna suurune omavalitsus ja tugev ja avalik õiguslik omavalitsusliit - need kolm varjanti on üpris sarnased - eriti juhul, kui räägitakse osavaldade säilitamisest maakonnasuuruse omavalitsuse puhul. Tegelikult ka teatakse, et maakonnasuurune omavalitsus päriselt läbi ei lähe - see süsteem ei tööta suuremates maakondades -nagu näiteks Harju või Ida-Viru. Ilma osavallata on maakonnasuurune omavalitsus siiski vaid hea võimalus kohalike probleemide ignoreerimiseks. Koos osavallaga - on aga sisuliselt tegemist kahetasandilise omavalitsusega. Kõige lihtsam ja kiirem oleks hoopis omavalitsusliidud tugevaks teha - kuulumine kohustuslik, tulud otse riigieelarvest, maavalitsuse omavalitsusliku iseloomuga funktsioonid ka sinna koos raha ja inimestega...ja ongi meil küllaltki hea lahendus probleemide ületamiseks. Lisaks muidugi see probleem, et omavalitsuste süsteemis on lihtsalt liiga palju ülesandeid rahaga katmata. Lõpetuseks oleks aga positiivne igasugunegi samm arengu poole, sest kui asi niisama jääb, nagu seni on olnud, siis läheb kindlasti halvemaks.

8.10.12

Töid, tegemisi ja mõtteid septembrikuust


Külaskäik Lüganusele ehk omavalitsuste liitumisest

06. 09 külastasin Lüganuse valda. Neil seal kõne all liitumine Püssiga. Pikemas perspektiivis isegi Kiviõliga koos suurema omavalitsuse moodustamine kõne alla võiks tulla. Vaatasin läbi Eestis toimunud liitumised ja nendega seotud positiivsed ja negatiivsed asjaolud. Rääkisin neile Läänemaa kogemustest – kuidas ja miks Lihula kokku sai ja kuidas ja miks teised pole kokku saanud. Seni on Eestis liitunud 51 omavalitsust, millest on siis järgi jäänud 22 omavalitsust. Kõige suurem liitumiste aasta on olnud 2005 aasta, kui 14 valda ühinesid neljaks vallaks. 2009 oli ainult üks ühinemine ja 2013 seisab ees ja plaane tehakse Eestis mitmeid. Läänemaal meil seni tõsiseid jutte küll ei ole. Mismoodi siis sellesse liitumisse suhtuma peaks? Olen ise vallavanemana kahel korral liitumisettepanekut teinud. Siit võib juba välja lugeda positiivse suhtumise.  Miks need ettepanekud ei ole läbi läinud… Siin tuleb mängu Läänemaa asustuse omapära – meie kogukonnad on väga iseseisvad ja isepäised  J . Tõenäoliselt on Läänemaa puhul lahenduseks just maakondliku taseme tugevdamine, mitte omavalitsuste kõigest hingest liitmine. Mujal Eestis, kus asustus tihedam ja kogukonnad sidusamad, on lood teisiti ja liitumine on kaasa toonud positiivseid arenguid. Iga juhul aga ei asenda omavalitsuste liitmine tugevat maakonna tasandit. Liitumine on hea, kuid tugev maakondlik tasand on hädavajalik.

Rannarootsi kultuuripärand on Läänemaa pärl
07.09 toimus Tallinnas järjekordne rannarootsi kirikuvarade töögrupi kokkusaamine. Nagu ikka – laua taga maavalitsus, valdadest inimesed, kultuuriministeerium, kiriku esindajad ning  rannarootsi kogukondade esindajad siit –  ja sealtpoolt  merd. Meeldetuletuseks niipalju, et pikaajaline protsess, (mille eesmärgiks oli rannarootsi kirikute varade tagasitoomine kodukirikutesse või kodumaale ning selle läbi kogukondade liitmine ja rannarootsi asualade kohaliku eripära väärtustamine) sai alguse 2008 aastal Lääne maavalitsuse ja praostkonna ühiskomisjoni  istungilt. Vaheetapina allkirjastati heade kavatsuste protokoll 2010 aastal Olavipäeval Vormsis. Nüüd on aeg edasi läinud, teema ei ole soikunud vaid areneb jõudsalt edasi. Kultuuriministeerium on koostanud inventuuri kirikuvaradest Eesti muuseumides, samasugune inventuur on koostatud Rootsi poolel. Juba hakatakse ka lahendusteni jõudma. Rootsis tegutsevad kodukandiühingud otsivad kokkuleppeid nende esemete osas, mis Rootsis on, Eesti poolel kaalutakse võimalusi kas varasid kodukirikutesse deponeerida või vähemalt näituseid korraldada – sõltuvalt kodukiriku vastuvõtuvõimekusest. Miks seda kõike tehakse – sellepärast, et rannarootsi kultuur on Läänemaa eripära. Eripära aga rikastab J

Suures saalis - finantstehingute maksust
10.09 – algas sügisistungjärk. Esimene päeva osas olid kõigepealt huvitavad kaks kõnet -  Ergma ütles, et pidage riigikogust lugu ja ärge sõimake meid, president ütles, et ongi vaja sõimata, kui selleks põhjust antakse ja  rõhus usaldusväärsuse taastamisele.   Peale kõnede oli aga huvitav arutelu finantstehingute maksu üle. Nagu teate - selleteemaline arutelu nii Eestis kui Euroopas käib pidevalt. Eestis on teema aktuaalne, sest pankade poolt väljaviidav kasum on märkimisväärne. Pidevalt on üleval küsimus – kuskohast võtta raha ühiskonna vajaduste rahuldamiseks ja ka majanduslanguse korral vajalike varude moodustamiseks. Sellel teemal vastas arupärimisele peaminister. Tema vastus küsimusele, kas Eesti peaks kehtestama finantstehingute maksu oli selline :… „Kui finantstehingute maks leiab toetust valdavas osas Euroopa Liidu maadest, siis mina isiklikult pean otstarbekaks Eestiski see maks kehtestada. Kui seda aga vähe toetatakse ja kui Rootsi seda üldse ei toeta, siis tuleks väga tõsiselt kaaluda, kas sellise maksu kehtestamine Eestis oleks otstarbekas.“   Varem on peaminister ütelnud, et Eestil on seni puudunud iseseisev aktiivne rahanduspoliitika.  Nagu näha, selline suund jätkub. Kui Eesti juba nii varmalt Euroopas omaseid maksutrende jälgib, siis äkki kehtestaksime siiski astmelise maksustamise ja diferentseeriksime rohkem oma käibemaksu?  Euroopas on kombeks oma inimest eest hoolt kanda…

 Õiguskomisjonis : Karistusseadustiku muutmine
10.09. Esimesel sügisesel töökoosolekul oli justiitsminister komisjonis mitme eelnõuga. Üks näiteks karistusseadustiku muutmine, millega piiratakse vangide õiguseid – näiteks elektrooniliste vahendite kasutamisel. See kõik vahva. Muu hulgas aga näiteks seatakse sisse kohustus vanglaametnikule ja vanglateenistuse ametnikule vastata teatud füüsilistele nõuetele…  Vanglateenistuse ametnike hulka käivad muuhulgas ka vastava osakonna töötajad ministeeriumis… Ma just mõtlesin kaitseväeteenistuse peale – ka seal on füüsilistele nõuetele vastavus teinekord see, mis teenistuse jätkamisel takistuseks saab. Kas nüüd tekib sama seis ka vanglateenistuses? Ma saan aru nendest, kes otseselt kinnipeetavatega kokku puutuvad. Aga miks füüsilised nõuded kõigile vanglateenituse ametnikele?

 Fraktsioonis: kelle arvelt õpetajate palgad – omavalitsuste arvelt?
10.09 Esimesel fraktsioon istungil oli arutelu selle üle, kuidas PGSi muudatused mõjutavad omavalitsuste rahakotti. Haridusmini seletuskiri ütleb, et üldse ei mõjuta…tegelikult aga? Tegelikult aga eelnõu oluliselt kitsendab seda ala, mille rahastamiseks omavalitsused saavad kasutada neile riigi poolt eraldatud haridusraha. Näiteks jääb välja n.ö investeerimiskomponent. Kui varasemalt oli haridusraha sees ka võimalus tasuda sellest rahast investeeringute eest ja selle jaoks oli ette nähtud eraldi lisasumma, siis uue eelnõu kohaselt eraldise kogusumma jääb küll samaks, kuid investeeringute eest tasumiseks seda enam kasutada ei tohi. Ma ei räägi sellest, et investeeringute summat kärbiti masuga 250 miljonilt kroonilt aastas 50nele miljonile. Põhjendus oligi nagu selline, et – summa niigi väike, mis seal siis ikka enam.  Samuti näiteks ei saks eelnõu kohaselt riigi poolt eraldatavate haridusrahade arvelt omavalitsus maksa enam eripedagoogidele. Samas jällegi loeb PGSi eelnõu üles koolis kohustuslikud eripedagoogid. Fraktsioon otsustas pöörduda omavalitsusliitude poole kirjaga, et saada nende muudatuste osas omavalistuste seisukohta. Saigi siis kiri koostatud ja ära saadetud. Vastust pisut aimasime ka – õpetajate palgaraha tõus järgmiseks aastaks võetakse suures osas omavalitsuste taskust.

Elektriraudtee juhtkonnaga kohtumine
12. 09 kolmapäeval kohtusin Lääne maavanema komisjoni koosseisus Elektriraudtee juhtkonnaga. Kohtumine oli üpris valgustav. Kõigepealt see, et olime seni olnud arvamusel, et Haapsalu raudtee osas on kindlasti vajalik just elektriraudtee väljaarendamine. ELRi rahvas aga ütles, et diiselrongi ja elektrirongi omavaheline ühendamine käib klõps – meetodil ja see ei ole mingiks takistuseks. Väga vabalt saaks Riisiperest Haapsalu poole sõita diisel. Teine asi oli see, et arvasime seni, et diiselronge peaks Haapsalu vahel liikumiseks  juurde soetama ja see teeks investeeringu kallimaks – kuna elektrirongid on juba piisavas koguses ostetud. Teada saime aga, et ei, ka diiselrongide ostetud mahust piisab ka Haapsalu teenindamiseks. See aga võimaldab meil, vähemalt esimese etapina välja pakkuda raudtee taastamist ilma kontaktvõrguta, ehk siis c´a 30 % odavamalt, kui esialgu plaanitud. See on oluline vahe ja loodetavasti teeb otsustamise lihtsamaks.

 Matsalu Loodusfilmide Festival
12. 09 kolmapäeval toimus järjekordne ja seekord siis 10nes MAFFi avamine. Käisin seal kohal, laupäevasel lõpetamisel ka. Maakonna kõige suurema rahvusvahelise kõlapinnaga üritus. Hea meel on, et festival on ennast kinnitanud Läänemaa-, Eesti- ja rahvusvahelisse kultuurilukku ja sinna püsima jäänud. Seda mis tehtud on, seda mälupilti ja seda kultuurikihti ei kustuta enam mingi väega, ei inimeste mälust ega ajaloost. Kui nii vaadata, siis festivali meeskond eesotsas Tiit Mesilaga saanud hakkama väga olulise asjaga ja loonud püsiva väärtuse. Loodan, et festivalil läheb ka edasipidi sama hästi, kui senini.

Kool - kool
Kuivõrd nüüd on mul jälle koolitee käia, siis õhtutega ei ole muret – need on sisustatud. Tallinna Ülikooli haldusjuhtimises magistriõpingud. Loengud on teisipäeva, neljapäeva ja reede õhtul ja laupäeviti, lisaks eelnev lugemine ja kirjalikud tööd.  Päris keeruline – kui seni olid päevad tihti kahekordse ülekattega, siis nüüd on tihti kolmekordsega.

Talgud – talgud
Septembri keskmine nädalavahetus läks talgute nime all. Laupäeval 15.09 korraldas vald talgud Risti raudteejaama juures. Pühapäeval jällegi KL Risti malevkond talgud Ristil malevkonna kodu juures. Kuna tahtsin kindlasti ühe päeva jätta ka kodusteks tegemistest, siis pidin valima. Seekord valisin valla ürituse kasuks. Raudteejaama juures võtsime kuivanud puid maha, eemaldasime rohtu asfaltkattelt, tassisime rdt-jaamast sodi välja, likvideerisime vanaks jäänud sirelihekki. Jaam on väljast juba päris kenaks saanud. Nüüd peaks seest ka paremaks saama, saaks ka reaalselt kasutusse võtta.

 Õiguskomisjonis – mis asi on perekond?
17.09 esmaspäeva õiguskomisjonis oli tõesti huvitav arutelu selle üle, kuidas iga seadusandlik akt püüab luua oma mõisted. Kultuurikomisjon küsis õiguskomisjoni käest, et kuidas õppelaenude ja toetuste seadus läheb kokku perekonnaseadusega. Paraku, pidime vastama, et kohe mitte ei lähe. See õppelaenude  -ja toetuste seadus on ju nüüd see, mis peaks võimaldama n.ö tasuta kõrgharidust pakkuda. Ehk siis – saad vajaduspõhist toetust 135 euri kuus, juhul kui õppekava täidetud ja sinu perekonna sissetulekud on allapool vastavat normi. Perekonnaks on  - kui oled abielus – siis naine, aga kui abielus ei ole, siis ema, isa õed, vennad, poolõed jne. Ehk siis, kui sa ei ole abielus ja sinu poolvend (või ema või isa või õde) saab head palka, siis sina toetust ei saa, sest eeldatakse, et sinu lähisugulased igal juhul osalevad sinu ülalpidamises.  Arvesse võetakse siis perekonnaliikmete keskmise sissetulek. Päris hull  mõte. Mitte sellepärast, et ema-isa suuremalt-jaolt osalevadki õppuri ülalpidamises, vaid sellepärast, et tihtilugu nad ei osale, sest nad lihtsalt ei jaksa, või kuid siis napilt-napilt, sest neil omal jätkub ka vaid napilt – napilt. Mis veel rääkida õdedest – vendadest ja poolõdedest – vendadest.  Muuhulgas – perekonnaseadus defineerib perekonda eelkõige abielus olevate inimeste, nende laste ja ühise eluaseme ja vara kaudu. Täiskasvanud eraldi elav laps abieluseaduse mõistes ei ole perekonna liige, küll aga eksisteerib ülalpidamiskohustus võimetuse korral, tulenevalt sugulusest. Sotsiaalhoolekande seaduses jällegi perekonna mõiste omamoodi lahti seletatud. Pudru ja kapsad.

Omavalitsused ja 20 aastat põhiseadust
19.09 osalesin TTÜs konverentsil, mis käsitles kohalikku omavalitsust põhiseaduse valguses. Räägiti põhiseaduse mõttest, kuidas seda koostati ja kuhu põhiseaduse järgimisega (või mittejärgmisega) on välja jõutud. Pikk päev ettekandeid, üks kriitilisem kui teine, tähelepanu all eelkõige kohalike omavalitsuste ja keskvalitsuse suhted. Tundub nii, et omavalitsuste ja keskvalitsuse vastasseis on jõudmas oma haripunkti (nagu ka muudel elualadel jälgida saame…) Lõpuks jääb üles aga küsimus – miks on asjad just nii nagu nad on? Miks riigivõim tsentraliseerib ja muutub aina rohkem ametkonna põhiseks? Miks ei ole omavalitsuste ja riigi vaheliste funktsioonide piirid selged? Miks väheneb omavalitsuste rahaline iseseisvus? Miks on haldusreform tegemata? Miks ei ole omavalitsuste koostööks sobilikku seadusandlikku keskkonda? Vastus on lihtne. Olemasolev olukord  - olgugi, et ei aita kaasa Eesti püsimisele, majanduslikule ja sotsiaalsele arengule – võimaldab võimul olla ja võimu teostada. Kui võimulolijad unustavad ära poliitika põhilise olemuse ja jätavad erinevatest poliitika definitsioonidest lauale vaid ühe – võimu haaramise ja võimul püsimisega seotud  - siis juhtubki see, mis praegu Eestis toimub.

SDE majandusarutelu Haapsalus
27.09 toimus Haapsalus arutelu majandusteemadel. Ettevõtjaid osales kaheksa. Esindatud olid praktiliselt kõik tegevusvaldkonnad – alates metsandusest kuni metallitööstuseni. Põhisõnum, mis arutelust välja koorus – oli vajadus ettevõtluse arengu suunamiseks. Praegune suund on ikkagi aina rohkem ühtlustamisele – olgu siis tegemist maksustamisega, ettevõtlustoetustega vms. Liigne lihtsus muutub aga primitiivsuseks ja primitiivsus saab juba takistuseks. Kui ei ole mingeid võimalusi ettevõtlust suunata, siis kogunebki kõik tegevus Tallinna ümber, kõigepealt töökohad ja siis inimesed. Ja nii surebki elu maakonnas välja. Ettevõtjad pidasid oluliseks üle vaadata kogu maksupakett ja käsitleda seda tervikuna. Peab võtma sihi, millist ettevõtlust tahame toetada järgmise 5-10 aasta jooksul. Vajalik on soodustada ettevõtlust, mis toodab suuremat lisandväärtust. Siin oli näha olulist erinevust praegusest suunast – kõigile ühe laua – ja rauaga.  Samas nähti ka olulisi võimalusi bürokraatia vähendamiseks ja asjaajamise lihtsustamiseks. Ettevõtjad leidsid, et riik peab võtma vastumeetmeid tööjõu väljavoolu vähendamiseks ning samas ka et ka tööjõu sissetoomine  võiks olla lihtsam - kontrollitud ja ka suunatud, aga lihtsam.  Räägiti ka krediidi kättesaadavusest väikeettevõtjatele ja riigihangete korraldamisest. Lõppkokkuvõttes – väga kasulik kohtumine oli ja andis kindlust, et oleme õigel teel.