Omavalitsused ootavad vastuseid.

Teisipäeval andsin riigikogus üle riigikogu otsuse eelnõu, millega sotsiaaldemokraadid tegid ettepaneku riigikogus haldusreformi probleemkomisjoni moodustamiseks. Ma tean väga hästi, et ühe järjekordse komisjoni moodustamine ei pruugi olla mitte väga populaarne ettepanek. Samas jällegi – ma olen sügavalt veendunud, et omavalitsuspoliitika vajab ka poliitilisel pinnal oluliselt rohkem arutelu, kui seda praegu on. Praegu on nii, et spetsialistid ütlevad, et omavalitsuspoliitikat on vaja muuta, omavalitsused ise ütlevad sedasama – valitsuserakonnad aga kumbki püsivad jäigalt oma arvamuse juures ja midagi ei muutu. Praegune regionaalminister on nüüd kaks korda enne KOV valimisi tulnud välja mingi mõttega. Enne eelmisi KOV valimisi ei jõutud kuskile. Kas nüüd siis jõutakse?

Kui Vallo Reimaa eelmise regionaalministrina jõudis haldusreformi osas kokkuleppele juba üpris lähedale, siis tõrjuti ta valitsusest ruttu kõrvale. Kuidas meil siis nüüd läheb? Kas jõutakse reformini 2013 sügiseks? Või jõutakse poliitiliste jõudude vahel vähemalt mingisugustele ühistele seisukohtadele ja pannakse need kirja? Või vähemalt pannakse konkreetselt kirja need asjad, milles siis täiesti eri meelt ollakse? Rahvas saaks lugeda ja teeks omad järeldused ja regionaalminister saaks lugeda ja oma järeldused teha.

Omavalitsuspoliitika on riigikogus põhiseaduskomisjoni töövaldkond. Samas on riigikogu praegu tervest sellest arutelust üpris kõrvale jäänud. Eelmise riigikogu koosseisu tööaja lõpus toimus omavalitsuspoliitika arutelu riikliku tähtsusega küsimuse tähe all. Sellest arutelust ei sündinud aga midagi. Selle aasta kevadel käidi omavalitsuste poolt välja riigireformi vajadus, esitati deklaratsioon riigikogu esimehele. Paraku ei ole põhiseaduskomisjon seda pöördumist arutanud. Põhiseaduskomisjon ei ole arutanud ka regionaalministri hiljutist n.ö „kuue variandi pöördumist“ erakondade poole, ega ka justiitsministri kavatsust riigireformi põhimõtete väljatöötamiseks – millega too augustis välja tuli. Mitte, et ma kritiseeriksin põhiseaduskomisjoni tööd. Neil jätkub aruteluteemasid ka juba valmis ja esitatud eelnõude osas. Ma pigem juhin tähelepanu sellele, riigikogus omavalitsuspoliitika teemadel süstemaatilist arutelu ei toimu. Omavalitsuste ja regionaalpoliitika toetusrühm on küll olemas, kuid paraku ei ole see töövorm osutunud eriti tõhusaks teema fookuses hoidmiseks. Ametlik komisjon kindla probleemi käsitlemiseks  - ajutine küll, aga kindla tähtajaga ja ülesandega – oleks kindlasti oluliselt tugevam lahendus.

Nähes seda probleemide mäge, mis omavalitsuste ees aina kõrgemaks kerkib, on sotsiaaldemokraadid valmis neile kohe appi minema. Nii omavalitsustele, kui regionaalministrile. Omavalitsused ootavad vastuseid. Me ei saa ootama jääda järgmisi valimis, lootuses ja teadmises, et sotsid siis valitsuses on ja ise saavad härjal sarvist haarata. Sealjuures me loodame muidugi, et regionaalministri soov omavalitsuskorralduses paremaid lahendusi leida on ikka siiras, mitte lihtsalt poliitiline pseudotegevus.

Omavahelistes vestlustes riigikogu koridorides saavad paljud koalitsioonierakondade kolleegid aru nii teema tõsisema käsitlemise kui ka muudatuste vajadusest. Tihti aga ei saa ka. Ma ei taha hästi uskuda, et siin on tegemist põhimõtteliselt maailmavaatega, kui riigikogu liige räägib, et omavalitsustel pole häda midagi, nad saavad hakkama küll, tehku omavahel koostööd kui tahavad ja see ongi demokraatia. Pigem kipun arvama, et tegemist on puhta poliittehnoloogiaga, mille kohaselt paljude väikeste ja nõrkade omavalitsustega manipuleerida on oluliselt lihtsam,  kui tugevate maakondadega vaielda. Minu sotsist kolleeg Anvelt pani omavalitsuste probleemide ignoreerimise sündroomile hoopis lihtsama diagnoosi. „Mitte liberaalsus, vaid puhas laiskus“ ütles ta. Kui sinu teismeline laps jätab toa koristamata ja teatab sulle, et ta on liberaalne toa puhtuse osas, siis on see tegelikult laiskus. Kas on võimalik omavalitsuste probleeme eirata, väites, et see on liberaalne?