27.2.19

Kas kõik algas poe kinnipanekuga ehk valimiste suur küsimus.


Kas kõik algas poe kinnipanekuga ehk valimiste suur küsimus: kuidas tuua majandus maale tagasi?

Eesti Ekspressis ilmus just artikkel, kus uuritakse, miks ühe Vändra kandi valimisjaoskonna inimeste valimisaktiivsus nii madal on. Artikkel kirjeldab maaelu hääbumist ja ühe maakoha eluolu. (https://ekspress.delfi.ee/elu/uhe-parnumaa-valimisjaoskonna-inimesed-ei-kai-valimas-miks?id=85403681). Hea lugemine. Soovitan soojalt. See artikkel innustas mind kirjutama nende valimiste põhiteemast. Või vähemalt sellest, mida mina ise nende valimiste põhiteemaks pean.

Kirjeldatakse maaelu hääbumist. Üks tsitaat artiklis kõlab nii: „See kõik algas poe kinnipanekuga“. Ja sealt edasi juba postkontorid ja koolid ja raamatukogud ja lasteaiad jne. Tõdemuseks artiklis on, et riik on selle kõik ära võtnud. Kui küsida nüüd minu ja teiste sotsiaaldemokraatide käest, et kas riik (ma mõtlen nii riigi - kui KOV-sektor) peab hajaasustuses hoidma teenuseid, hoolimata tarbijate vähesest arvust, siis jah, peab küll. Kindlasti on kuskil ka mõistlikkuse piir, aga sellegipoolest. See, et inimesed elaksid igal pool on riiklik huvi. Ühtlane asustus on kõigepealt vajalik selleks, et riigil oleks kontroll oma territooriumi üle. Jah just, kontroll, oma kodanike kohaloleku kaudu. Iga kodanik on oma riigi esindaja. Mitte keegi ei hoia riigi territooriumil paremini silma peal, kui riigi kodanik, kes peab seda konkreetset maanurka oma koduks, elab ja tegutseb seal. Seda, et igas maanurgas oleks elu, on vaja otseselt riigi territoriaalse terviklikkuse säilitamiseks, riigikaitse huvides, hädaolukordade lahendamise huvides, julgeoleku, õiguskorra tagamise ja korrakaitse huvides. Ja lõpuks, või pigem kõige rohkem selleks, et inimesed saaksid elada omas kodus. Et säiliks Eestimaa asustusmuster ja maastikupilt sellisena, nagu ta meile igiomane ja harjumuspärane on.

Ainult et… maakoha hädad ei alga kindlasti mitte poe kinnipanekust. See pood teenindab inimesi ja seda saab pidada ainult siis, kui piirkonnas on piisavalt ostjaid. Ja postkontorit ja lasteaeda ja kooli ja raamatukogu ja kõike muud inimesi teenindavat ja abistavat saab pidada siis, kui on kedagi teenindada. See ei käi sellises järjekorras, et kõigepealt teenindus, siis elanikud. Kohalikud omavalitsused ( mis on ka osa riigist) ja kohalikud ettevõtjad peavad hambad ristis üleval teenuseid, mis on ilmselgelt kallimad osutada kui suuremates keskustes, lõpuks viimasel piiril, loobuvad. Kahetsevad ja loobuvad. Aga millest siis algab maakoha ellujäämine või hääbumine? Kõik algab sissetulekutest, ehk elatusvahenditest, ehk majandusest.

Tõde on, et töökohad on maalt ära kolinud. Põllumajandus ei vaja enam nii palju tööjõudu kui varem. Metsamajandus ei vaja enam nii palju tööjõudu kui varem. Rohkem valikuvõimalusi on suurtes linnades või nende lähedal. Rohkem tööjõudu ettevõtetele, rohkem valikuid töötajatele. Tulemuseks on – linnastumine. Kui töökohad ei koli maale tagasi, siis kolivad inimesed maalt ära. Hea transport on siin igal juhul abiks ja leevenduseks, kuid lõpuks ei taha keegi istuda suurt osa oma päevast liiklusvahendis. Oleks siis veel tund ja rongis. Aga kaks ja autos?

Nende valimiste põhiküsimus minu arvates on, kas me suudame mõjutada töökoha asukohta või ei suuda. Sellest sõltub, kas Eestimaa tervikuna, territooriumina, jääb ellu või ei jää.  Regionaalne lõhestumine väljendub erinevates sissetulekutes, erinevas elukvaliteedis ja lõpuks – erinevates hoiakutes ja vaadetes elule. Sellest, kas maal on töökohti, sõltub osaliselt ka see, kas rahvas on ühtne või saabki uueks kombeks, et meil on kaks rongkäiku ja kaks paraadi, kummaski osalejad kardavad või lausa põlastavad teises kõndijaid. Sellest sõltub, kas keegi või mingi piirkond tunneb ennast mahajäetuna, hüljatuna. Lõhestumine võib olla ka varanduslik, hariduslik, keeleline jne. Regionaalne lõhe on üks teiste hulgas. 

Kui me töökoha asukohta mõjutada ei suuda, siis linnastumise protsess jätkub, kui suudame, siis protsess pöördub. Kaugtöökohad on vahvad, aga neid on näpuotsaga. Loomerahvas ja IT-spetsid ja müügiinimesed ja teised kes saavad kodus töötada on hästi tublid ja tihti töötavadki maal ja kodus. Paraku, praegu veel ei ole neid nii palju, et moodustada oluline osa tarbijatest kohalikule poele ja lasteaiale. Majandus, traditsiooniline majandus, on liikunud linna ja inimesed sellega koos. Need ettevõtjad , kes väljaspool suuri keskuseid tegutsevad, on oma kodukoha patrioodid ja tegutsevad mitte tänu oludele vaid vaatamata oludele.

Tõde on, et nii kaua kuni riigi poliitikad ei kujunda spetsiaalselt soodsamaid tingimusi ettevõtetele väljaspool suuremaid keskuseid, nii kaua jätkub ka töökohtade ja elanike koondumine suurte keskuslinnade lähistele. Selleks aga, et kujundada kuskil piirkonnas ettevõtlusele soodsamaid tingimusi, on vajalik vasakpoolne mõtteviis. See tähendab – me peame tunnistama, et on vaja riigi sekkumist.

Esmaspäeval pidasime Linnamäel valimisdebatti. Reformierakonna mees küsis minu käest, et sa oled ju juba 20 aastat tegutsenud ja regionaalpoliitikast rääkinud, miks ei ole asjad veel paremaks läinud? Aga sellepärast, et sellest kahekümnest aastast on 17 aastat võimu juures olnud Reformierakond, mis on parempoolne ja liberaalne erakond. Reformierakond, paraku ei arva regionaalpoliitikast midagi.  Reformierakonna põhimõte on vähem riiklikku sekkumist, majandus läheb ise sinna kuhu tahab. Et turumajanduse nähtamatu käsi ongi kõige parem suunaja. Paraku suunab turumajanduse nähtamatu käsi nii töökohad kui töötajad, nii teenused, kui tarbijad kahte suuremasse keskusesse Eestis. Eestis on kaks kasvupiirkonda - Tallinn ja Tartu. Ülejäänud kahanevad. Debatil kõlas ka küsimus maksuerisuste kohta maapiirkondadele. Reformierakonna kandidaat vastas, et ta ei toeta maksuerisusi. Vähene regionaalpoliitika ja seda eriti majandusküsimustes on olnud teadlik poliitikasuund Eestis väga pika aja jooksul. Seda ei ole võimalik muuta paari aastaga.

Nüüd te küsite, et sotsid, te olete nüüd ju juba mitte paar vaid lausa viis aastat võimu juures olnud, mis te olete siis ära teinud? Tegime näiteks seda, et algatasime riikliku kortermajade programmi.  Ja me kavatseme sellega jätkata. Sest kvaliteetne elukoht on töökoha kõrval teine väga oluline asjaolu, mis võimaldab inimesel maapiirkonnas elada. Algatasime töökoha loomise toetuse Ida-Virumaal, laiendasime selle Kagu-Eestisse ja kavatseme laiendada tervele Eestile. Meie aktiivsel osavõtul ja eestvedamisel tekkis lairiba interneti ehk nn „Viimase miili“ programm,  ja hoolimata tagasilöökidest, me viime selle ka ellu.  Võitlesime põllumeestele riigipoolse lisatoetuse ehk „Top-Upi“ maksmise eest. Koalitsiooni läbirääkimistel Reformierakonnaga ei tulnud sellest midagi välja, koos Keskerakonnaga sai otsus aga tehtud ja põllumeestel on nüüd lihtsam olla konkurentsis teiste Euroopa tootjatega. Meie tõime HNRK haiglatevõrgu arengukavasse. Meie toetame ametlikult ja erakonnana Haapsalu raudtee taastamist. Seda nimekirja võiks veel jätkata. Tõde on, et see kes valib sotsiaaldemokraate, teab et regionaalpoliitika saab ka edaspidi olema tähelepanu all. Töökoha asukohta saab mõjutada, pakkudes ettevõtjale soodsamaid tingimusi. Teenuseid maapiirkondades tuleb säilitada. Seda kõike aga teie, head valijad, toetusel.
Mina arvan, et valimiste põhiküsimus on lõhede vähendamine ühiskonnas. Üks nendest lõhedest on regionaalne lõhe.  Tootvate töökohtade püsimine ja loomine maapiirkondades vähendab regionaalset lõhet, hoiab maakohad elus, võimaldab ellu jääda ka teenindusel ja teenustel. Protsess ei alga poe sulgemisest vaid lõppeb sellega. Elanikkonna koondumine linnadesse ja maapiirkondade tühjenemine ei ole paratamatu ja pöördumatu protsess. Töökohad, elukohad, transport ja teenused, need on neli valdkonda, mis aitavad hoida elus kogu Eestit. Kogu Eesti peab elama. Igaüks loeb.

8.2.19

Vastused MTÜ Roheline Läänemaa küsimustele


Küsimustik Riigikokku kandideerivate erakondade kandidaatidele Hiiu-, Saare- ja Läänemaal.

Metsa majandamine:
1. Mis on teie arvamus lageraie kohta, kui on olemas teisi metsamajandamise viise, mis säästavad ökoloogilist mitmekesisust ja mis ei hävita maastikke? Kui suur peaks olema lageraie maht tänases Eestis?

Lageraie on metsa uuendamise üks viise, mis majandusmetsas on asjakohane. On ka teisi lageraie viise metsa uuendamiseks, nagu turberaie, häilraie, veerraie, mida saab kasutada ja mis võivad olla vähem häirivamad looduse suhtes. Kindlasti ei arva ma, et lageraied tuleks keelustada. Kindlad puuliigid vajavadki uuenemiseks lageraiet. Näiteks mänd.

Lageraie maht võiks olla väiksem kui ta praegu on. Küpsete metsade osakaalu vähenemisel peab ka lageraie maht vähenema. Samas kui rääkida raiemahtudest, siis arvestuslikuks perioodiks ei saa olla üks aasta, raiemahtude arvestamisega peaks tegelema peapuuliikide kaupa, puistu liigilist koosseisu ja tegelikku seisukorda arvestades.
 2. Kuidas viia Eesti metsa majandamisel tasakaalu erineva huvid, mis metsaga seonduvad - kohalike elanike, looduskaitse, kultuuri, turismi, majanduse jne.?
  • - Näiteks RMK plaanib lageraieid Haapsalu linna äärsetes metsades, mida kohalikud inimesed kasutavad puhke eesmärkidel ja mille kohalik omavalitsus on määranud väärtuslikeks aladeks. Mis on teie seisukoht selles küsimuses?
    Eestis peaks taastama rohevööndi metsade mõiste. Meil on küll kaitstavat metsa c´a 25% metsamaa pindalast, kuid samas ei saa lähtuda vaid loodusväärtustest, vaid ka metsa rekreatiivsest mõjust. Siin tulebki kõne alla selline teema nagu ökosüsteemi teenuse ostmine. Kui me kogukonnana tahame, et mets püsiks alati ühesuguse ökosüsteemina, nii et seda vahepeal raiega ei häiritaks, siis tuleb meil ühiskonnana ka selle teenuse eest tasuda. RMK halduses ehk siis riigimetsa kasutamist saab lihtsamini määrata, eraomandi puhul tuleb omanikuga kokkuleppele saada.
    - Seadus lubab teostada lageraiet teede ääres ja metsafirmad ei näe selles mingit probleemi. Kohalikud elanikud ja turistid, kes külastavad Eestis kui looduskaunist kohta, on shokeeritud nendest vaadetest. Kuidas suhtute teie sellesse?
    Kõigepealt ei peaks inimesed majandustegevusest šokeeritud olema. Majandustegevus, seal hulgas metsamajandus, on igapäevane elu osa.
    Teiseks aga peab metsa haldaja arvestama sellega, et metsa väärtus looduliku kooslusena, ökosüsteemina, on sama suur (ja võib, olenevalt asukohast ja kooslusest olla oluliselt suurem), kui metsa väärtus puiduna. Ulatuslik lageraie muudab oluliselt maastiku üldilmet pikaks ajaks ja sellega on ka avaliku tähelepanu all. Looduskeskkond on avaliku ruumi kvaliteedi oluline komponent.   Selle fakti eiramine metsaomanike ja – haldajate poolt oleks viga. Ülalpool rääkisin rohevöönditest. Rohevööndina võiks metsa majandada ka  maanteede ümbruses, sellega väheneks oluliselt metsamajanduse häiriv mõju. Ja jällegi, need kulud, mis on seotud metsa säilitamisega rohevööndites, tuleb ühiskonnal ka tasuda. Eraomandi puhul tuleb kompenseerida saamata jäänud tulu, või siis osta maa riigi – või munitsipaalomandisse.
    - Seadus lubab teha lageraiet looduskaitsealadel. Need raied teenivad puhtalt majanduslikke eesmärke ja on ühildamatud looduskaitse pôhimôtetega. Kuidas teie sellesse suhtute?
    Mitte kõik raied ei täida puhtalt majanduslikke eesmärke. Juhul, kui kaitstav liik, või kaitstav kooslus (või näiteks veerežiim) vajab lageraiet, siis tuleb ka lageraiet teha. Looduskaitsealal peab lähtuma ala kaitsekorralduskavast. Ma ei arva, et kaitsekorralduskavade koostajad on ebapädevad.
    3.  Kas seadustega peaks rohkem reguleerima ka erametsa majandamist? (näiteks raiekeeld pesitsusajal, vääriselupaikades jne?)
    Erametsa majandamine toimub ka metsaseaduse alusel. Metsaseadus oma sisulistes nõuetes ei tee vahet riigimetsal või erametsal.  Kevadine raierahu peaks olema eelkõige kultuuri ja eetika küsimus. Ütleme, et eestlased on loodusrahvas, aga tihti unustame selle väga ruttu ära. Kevadine raierahu erametsades võiks toimida avaliku kokkuleppe tulemusena.

  •          4.  Kui senine raiemaht jätkub, on juba lähiaastatel võimatu hoida (turisminduses ohtralt kasutatavat) kuvandit Eestist kui metsarohkest, metsiku looduse ja mitmekesisest maast. Mis on teie arvamus selle kohta - kas (loodus)turism kui majandusharu on Eestis üldse oluline?
  • Ikka on loodusturism oluline. Ja ma ei arva, et „on juba lähiaastatel võimatu“. Majandusmetsana majandamisest tõusev tulu on oluline. Puidusektor on Eestis üks tugevamaid ja ekspordivõimelisemaid. Aga ka turism ei ole vähetähtis. Eesti metsamaastik on vahelduv, on noort metsa, on keskealist metsa, on vana metsa. On kaitsealused metsad ja kaitsealad ja reservaadid. Vaheldusrikkus on ka rikkus ja osa tasakaalust.

    Bioloogiline mitmekesisus

  1. Maapiirkondades ja metsades toimub drastiline bioloogilise mitmekesisuse kadu intensiivse pôllumajanduse, pestitsiidide kasutamise ja maa kuivendamise, lageraiete pärast. Mis on teie  arvamus ja tegevusplaan bioloogilise mitmekesisuse säilitamiseks osas?

Säästev majandus on eelkõige küsimus Eesti tarbija valmisolekust tarbida kohalikku toodangut, eelkõige kohalikku mahetoodangut ja selle eest ka rohkem maksta. Bioloogilise mitmekesisuse säilitamine saab olla üks säästliku majandamise tulemustest, samuti on kitsamalt looduskaitse üks eesmärkidest. Läänemaal on 34% mandriosast ühel või teisel viisil kaitse all. Ma arvan, et meil on bioloogilise mitmekesisusega asjad enam vähem korras. Meil on metsad, põllud, looduslikud rohumaad, märgalad, rabad, puisniidud, roostikud, rannavallid ja alvarid.  Me ei saa kurta põllumaal vähese mitmekesisuse üle. Kuskil tuleb kasvatada vilja ja osa metsast peab olema majandusmets. Meie poollooduslikud kooslused, mis on ühed mitmekesisemad maailmas, aga vastupidi, vajavad inimese sekkumist, selleks et säilida. Tulenevalt kliima muutumisest meie kooslused ka muutuvad mitmekesisemaks, ilmuvad uued liigid.

Keskkond üldiselt

  1. Kuidas plaanite saada korda eesti prügimajanduse, et suurendada Eestis ringluses oleva prügi mahtu ja motiveerida inimesi prügi sorteerima?

Eesti prügimajanduse plaanime korda saada nii, et piirame aasta-aastalt ladestamisele minevat jäätmehulka. Toetame olmejäätmete tekkekohal liigiti kogumise arendamist ja viime taaskasutuse osakaalu 70 protsendile olmejäätmetest. Võtame pikaajaliseks sihiks liikumise nulljäätme majanduse suunas. Toetame teadus- ja arendustegevust ringmajanduse edendamiseks, et selles valdkonnas tekiks uusi innovaatilisi ettevõtteid ja platvorme.  Korraldatud jäätmeveo raames töötame välja ühtse üleriigilise liigiti kogumise süsteemi. Liigiti jäätmete kogumine peab olema soodsam segaolmejäätmete kogumisest. Selleks, et metsaalused oleksid puhtad ja ehituspraht ega autorehvid ei vedeleks looduses, peavad jäätmejaamad olema avatud aasta ringi. Suurendame riiklikku toetust jäätmekeskuste haldamiseks. Laiendame pandipakendi süsteemiga kaetud taara loetelu.

  1. Mis on teie visioon Eesti tuleviku energiamajanduse kohta? (põlevkivi, biomass, taastuvad energiaressursid)

Meie visiooniks on  pikas perspektiivis, et aastaks 2050 on Eesti energiatootmise süsinikuheide viidud nullini. Tõstame taastuvenergeetika osakaalu elektri- ja soojusmajanduses. Võtame eesmärgiks aastaks 2030 toota taastuvatest allikatest sisetarbimise jagu elektrienergiat ja soojusmajanduses läheme 100% üle taastuvenergiale. Seejuures me ei looda ainult biomassile, vaid kombineerime kõiki taastuvenergia võimalusi. Põlevkivitööstust suuname suurema lisandväärtuse ja väiksema keskkonnakahju suunas.

 

Vastas: Neeme Suur

 

2.2.19

Läänemaa jaoks oluline


Paljud teemad, millest valimiste raames räägitakse, on olulised kõikidele inimestele, ükskõik kus nad elavad. Olgu selleks siis lastega perede ja pensioniealiste kindlustunde suurendamine, panustamine tervishoiuteenustesse või õpetajate ja lasteaednike palkadesse. Samas on hulk teemasid, mis läänlasi eriliselt peaksid huvitama. Läänemaa inimeste käekäik sõltub palju regionaalpoliitikast -  Mandri-Eesti kõige väiksem maakond, nagu me oleme (olime ennegi). Regionaalpoliitika ei ole üks omaette asi, vaid peitub kõikides teistes poliitikates, alates sotsiaalist ja lõpetades majandusega. Hea on teada, et regionaalpoliitika on Sotsiaaldemokraatliku Erakonna programmis au sees.


Alustame kõige lihtsamast näitest. Nii nagu ka maakonna arengustrateegia ütleb – Läänemaa jaoks on oluline hea ühendus pealinnaga. Seega  - raudtee taastamise teema on oluline ja muutub aina reaalsemaks. Eriti peale seda, kui esimeste kilomeetrite ehitus Riisiperest Turba poole on lahti läinud ja ettevalmistustööd Turbast edasi tulemiseks käivad järjepidevalt. 

Maakonna joaks on olulised meie oma kõrg – ja kutsehariduse asutused Haapsalus. TLÜ Haapsalu kolledži tervis sõltub eelkõige kõrghariduse ja emaülikooli käekäigust üldiselt. Kui üliõpilaste arv väheneb ja  ülikool otsib kohti kokkuhoiuks, siis võib kolledž väga lihtsalt ohvriks langeda. Sellepärast on oluline, on kolledžid, kui eelkõige regionaalsed haridusasutused saaksid ka eraldi toetatud ja vähemalt osaliseltki regionaalvahenditest rahastatud. HKHK on tugevail jalul. Kutsehariduse osas tuleb tegeleda hoolikalt karjäärinõustamisega, kanda hoolt selle eest, et noored valiksid kutsehariduse tee, et pakutav haridus oleks ettevõtluse vajadustega tihedalt seotud.

Läänemaa jaoks oluline teema on tervishoiuteenuste kättesaadavus. Terves Eestis on probleemiks perearstide põud ja eriarstiabi kättesaadavus maakonnahaiglates. Lisaks - Läänemaa on hajaasustatud ja ka väljapool perearstikeskust paiknevad praksised peavad ellu jääma. Sellepärast on oluline suurendada perearstide lähetustoetust. Maakonnahaiglad vajavad stabiilset baasrahastust, et oma püsimises kindlad olla. Läänemaa tervishoiu lipulaev on Haapsalu Neuroloogiline Rehabilitatsioonikeskus. HNRK arvamine haiglatevõrgu arengukava hulka kindlustas stabiilise riikliku tellimuse. Nüüd tuleb suurendada ka üldist riigi tellimust rehabilitatsiooniteenuste osutamiseks.

Hariduse kättesaadavus ja kvaliteet on Eesti edu alus. Õppejõudude, õpetajate, lasteaednike ja tugi – ja abipersonali palgatõus on hädavajalik, kui tahame ka edaspidi leida häid töötajaid meie koolidesse ja lasteaedadesse. Läänemaa seisukohalt on aga oluline ka haridusvõrgustiku säilitamine. Ka väiksemad põhikoolid ja gümnaasiumid (näiteks Kullamaa ja Lihula) peavad alles jääma. SDE programmis on kirjas nii palgatõusud, kui toetus kodulähedase põhikooli püsimisele ja maagümnaasiumide lisatoetuse tõstmine.

Tooksin esile veel kolm olulist  teemat. Esimene nendest on maakonnalinnade roll ja tähtsus. Maakonnalinna elujõud on see, mis toetab kogu piirkonna arengut, pakub töökohti ja teenuseid normaalses kauguses. Tihti hoiab maakonnalinn üleval kultuuri -või spordikeskust või bussijaama, mida kasutavad kõik, kulud aga katab maakonnalinn ise. Sellepärast on vaja eraldi pöörata tähelepanu maakonnalinnade toimetulekule. Riigi regionaalprogrammide loetelus peaks olema  eraldi toetusmeede maakonnalinnadele.  Ka Haapsalu võiks sellest tuge saada.

Teiseks  teemaks on teedevõrgustik. Kui tahaksime kõik riigiteed mustkatte alla saada, siis praeguse tempo juures kuluks selleks 40 aastat. Vajalik on mustkatetega teede ehituse tempot oluliselt tõsta.  Läänemaal on heaks näiteks meie sadamad, mille väljaehitamisse on panustanud nii era – kui avalik sektor. Dirhamisse viiva tee mustkate vajab rekonstrueerimist, Hara tee aga vajab mustkatet. Kui on investeeritud sadamasse, siis ei saa ju tee tegemata jääda. Kuskohast selleks vahendeid leida? Aga ikka sealtsamast, kui kütuse aktsiisist ja raskeveokitele kehtestatud maksust.

Viimasena, aga mitte vähemtähtsana, pigem kõige olulisema toon näiteks ettevõtluse arengu toetamise. Ühiskonna jõukus sõltub eelkõige ettevõtlusest, samuti ka regionaalne tasakaal. Kui tahame, et inimesed elaksid kogu riigis, et ettevõtted ja töökohad paikneksid kogu riigis, siis peame toetama maapiirkondade ettevõtlust spetsiaalsete meetmetega. Olgu siis näiteks kasvõi tegemist suuremate investeeringutega elektrivõimuste kättesaadavusse (näiteks Palivere ja Kirimäe teema) või siis ka otsene palgatoetus (Ida-Virumaal juba häid tulemusi toonud programm) maapiirkonnas loodud töökohale.

Hea meel on tõdeda, et kõik need ja ka paljud teised, otseselt Läänemaa arengule kaasa aitavad teemad on SDE programmis käsitletud ja olemas. Ka seni on regionaalpoliitika valdkonnas paljugi tehtud.  Kui aga tahame tõsiselt pidurdada töökohtade ja teenuste koondumist suurtesse linnadesse, siis tuleb panustada rohkem. Siin toodud näidete loetelu ei ole lõplik. Lisada võiks kasvõi kultuuri -ja spordivaldkonna ja sealt ka kindla toe Palivere spordikeskuse arendamisele ja veel palju muud.  Regionaalpoliitika on Sotsiaaldemokraatliku Erakonna jaoks oluline. Läänemaa jaoks samuti.