10.7.12

Maaelu – emotsionaalselt

Andres Maimik kirjutas hiljuti Eesti Päevalehes arvamusloo „Elu võimalikkusest maal“. Jutu kokkuvõttev sisu on, et maal ongi õige elada – kui vahepeal jälle linna käima ka pääseb. Suur osa selle juttu mõttest on üldinimlik ja üheselt mõistetav. Inimesed tahavadki, et elu maal säiliks. Siiski aga on tekst kirjutatud emotsionaalsetest väärtustest kantuna. Paraku - suurema osa ajast käivad paljud asjad lihtsa ökonoomika reeglite järgi - vähemalt praegu valitsevate hoiakute kohaselt. Paraku - tihtilugu ka inimesed ise, kes emotsionaalsetest väärtustest lugu peavad, ise otsuseid langetades käituvad teistmoodi.

Maimiku jutu juures on kaks lauset, mis lõpuks ühte moodi mõtlevad inimesed kahte leeri ajab. Esimene lause on "Kui me tahame sellist Eestit, kus elu õitseks kõikjal, mitte ainult Suur-Tallinna linnriigis, siis peaksime olema valmis maksma keskmisest suuremaid arveid". Üks osa inimestest arvab, et võiks maksta küll ja teine osa kindlasti ei tahaks maksta suuremaid arveid. Ja veel on küsimus, et kuidas see arve meile esitatama peaks - kas elektri hinna osana, bensiini hinna osana, käibemaksuna igapäevaselt tarbitavatele kaupadele, tulumaksuna, kinnisvaramaksuna või kuidas? Kas selle arve esitab ise meile see inimene ise, kes maakohas elab - omatoodetud toodangu hinna sees, või enda tööjõu maksumuse hinna sees?

Sest paraku jah, iga hüve - ükskõik - kas vallavalitsuse või kohaliku poodniku poolt pakutud, mida inimene maakohas tarbida tahaks, on kallim, kui suurtele massidele linnakeskkonnas osutatud hüve. Või siis on nii, et maakohas hüvesid ei pakutagi ja seal viibivad kahte sorti inimesed. Ühed on rikkamad inimesed, kes tavalised ehk eluks vajalikud hüved tarbivad linnas ja maal tarvitavad ainult ruumi, vaikust ja loodust. Nemad viibivad ajuti maal. Teised on erilised inimesed (esimeste silmis) kes kas hüvesid ei vaja või oma „piiratuse“ või siis erilise maailmavaate tõttu ei oska nendest lugu pidada. Tegelikult säilib maaelu vaid siis, kui seal saavad elada ka täiesti tavalised inimesed, saavad käia tööl (vaid 3%põllumajanduses seal hulgas), luua lisandväärtust, osaleda sotsiaalses elus ja tarbida ühiskonna poolt pakutavaid hüvesid. Võiks ju olla nii, et töövestlusel omanik küsib - kus elate?...ah maal jah, oi kui tore, siis ikka arvestame teile 20% palgalisa, teil ju kaugemalt käia... Tegelikult nii ikka ei ole. Pigem on vastupidi...

Teine lause, mis inimesed kahte leeri ajab on "Tootmiskulude, tööjõu maksumuse ja rendihindade tõttu võiks kogu tootva tööstuse hajutada üle Eesti laiali." Mis moodi siis see hajutamine käiks? Lõpuks väljendub see hajutamine riikliku regulatsioonina -kas ahistava või soodustava regulatsioonina. Mina ise arvan, et peakski olema rohkem regulatsioone - pigem siiski soodustavaid, mitte ahistavaid, kuid samas teame, et soodustus ühele, lõppeb mingil moel ikka ahistamisega teisele. Kas me nüüd selle siis välja ka kannatame? Või tahame, et ärgu riik sekkugu, aga mingu kõik ikka paremaks? Kas näiteks loobume ettevõtte tulumaksuvabastusest üldiselt, selleks, et saaksime ta maapiirkondades tegutsevatele ettevõtjatele alles jätta? Või siis vähendame tööjõuga seotud maksukoormust just maapiirkondades tegutsevatele ettevõtetele? Või siis rakendame käibemaksuerisusi? Või suurendame oluliselt regionaalsete kriteeriumite osakaalu euroraha jagamise juures? Või siis kannatame ära ühistranspordi dotatsioonid ja nende suurenemise riigieelarves? Ja siingi jaguneme kahte leeri - ühed pooldavad suunavate meetmete suuremat rakendamist, teised ei poolda.

Mina arvan, et lihtsalt iseenesest asjad ei muutu. Isegi, kui üks osa inimesest võib maale tagasi kolida ( õigemini siis hajaasustatud piirkonda linnast mitte väga kaugel) siis põhimõttelist muudatust see ei tekita. Samuti nagu sündivus ei tõuse patriotismist ja lahkunud arstid ei naase Eestisse tööle kodumaa armastusest - kui jah....võiks ju. Väga selgelt ideaalidest kantuna teeb oma igapäevaotsuseid vaid väike hulk inimesi. Usun, et see ei puuduta riigikaitset ja muid silmnähtavalt eksistentsiaalseid küsimusi. Kui ikka sõda lahti, siis usun, et suurem osa Eesti inimesi leiab enda südamest üles patriotismi peidupaiga ja läheb kasvõi surma. Kui tegemist on aga igapäevase pragmaatikaga, siis peab kusagilt tuleb soodustav või innustav impulss. Selleks, et selliseid impulsse anda, on riigil ja rahval olemas vaimne ja poliitiline eliit. Vaimne eliit selleks, et kujundada hoiakuid ja poliitiline eliit selleks, et neid hoiakuid tajuda ja luua keskkond, et hoiakud muutuksid praktilise elu osaks.

Vaimse eliidi osas ei ole mul kahtlusi ega kõhklusi. Vaimse eliidi hääl kostus ka Andres Maimiku kirjutisest. Poliitilise eliidi osas – kui peame eliidiks seda osa, kes valimistel valdava osa inimeste toetusest, ehk siis häältest saab - peab tunnistama, et vist pole meil kõige paremini läinud. Aga õnneks on meil demokraatia.

3.7.12

Kes juhib?

Liikluspolitsei praktikast on olnud kuulda juhtumitest, kus selleks hetkeks, kui inspektor tee peal tuigerdanud autoni jõuab, ei istu juhiistmel kedagi. Tagumine iste on aga täis innustunult pead raputavaid tegelasi, kes ühest suust kinnitavad, et nende käed küll roolini ei ulatunud. Pisut sarnane tunne tekkis mul peale seda, kui rahandusminister Jürgen Ligi juunikuu keskel tutvustas riigikogu saalis seadusemuudatust, mis käsitleb maksu – ja tolliameti regionaalse struktuuri kaotamist. Tegelikult ei tekitanud küsimusi see, kuidas maksu – tolliamet on üles ehitatud, vaid see, millise ülesehitusega on teised riigiasutused ja kas riigiasutuste struktuur soosib, või pigem takistab koostööd.

Pudru ja kapsad
Praegu on olukord, kus igal riigiasutusel on oma ülesehitus. Paljudel riigiasutustel on maakondade tasandil teenindavad üksused või spetsialistid, mõnel ei ole. Suuremal osal asutustest on regiooni tasandil juhtimisüksused – MTA-l tahetakse nüüd regionaalne struktuur ära kaotada. Häda on aga selles, et kui ühel asutusel on kaks nn regiooni (näiteks sotsiaalkindlustusamet) siis teistel jällegi neli (näiteks maanteeamet), keskkonnaametil kuus , veterinaar – ja toiduametil on aga iga maakond omaette üksus. Üks maakond võib kuuluda ühel ajal lausa kolme erineva regiooni koosseisu. Nii on kuulub Järvamaa maanteeameti Ida- regiooni koosseisu, terviseameti Põhja-regiooni koosseisu, Päästeameti Lääne- regiooni koosseisu. Tegelikult on tegemist ühe suure portsu pudru ja kapsastega, mis ei tule kasuks ei inimeste teenindamisele, ega asutuste töö korraldamisele. Segadusele riigiasutuste töö korraldamises on viidanud ka OECD, kelle põhjalik raport Eesti riigi juhtimise kohta avalikustati eelmisel aastal.

Igaüks vaatab ise, kuidas saab
Riigikogu saalis küsisin rahandusministrilt, kuidas maksu – ja tolliametis planeeritav muudatus riigiasutuste koostööd mõjutab ja kas siis lõpuks kaovad ka teistel riigiasutustel regionaalsed üksused ära? Minu küsimist toetas Aivar Sõerd, kes päris, et kas ei peaks riigiasutuste struktuure kujundama ühtsest nägemusest lähtudes, mitte ükshaaval. Rahandusminister avaldas aga arvamust, et sellise küsimuse peaks esitama kas regionaalministrile või peaministrile, sest rahandusministeerium ei ole selles asjas eestvedaja . Ja et ministeeriumid ja ametid on oma valikutes suhteliselt vabad. Ehk siis – igaüks vaataku ise, kuidas parem on ja hakkama saab!

Ju unustas rahandusminister sellel hetkel ära, et vastavalt seadusele kuulub avaliku teenistuse ja avalike teenuste arendamine otseselt rahandusministeeriumi ülesannete hulka. Samuti näeb regionaalministri ülesannete loetelu ette regionaalhalduse kavandamist ja koordineerimist. Paraku oli see vist paar kuud tagasi, kui regionaalminister teatas, et tema teiste töösse ei sekku. Nimelt nägi riigikontroll tollal just regionaalministrit kandvas rollis, tegelemaks maapiirkondades teenuste kättesaadavuse parandamisega. Regionaalminister teatas siis aga oma vastulauses, et tänan ei - kui nõu vaja, siis ikka annan, kuid kuna teenused on erinevate ministeeriumide vastutusalas, siis iga ministeerium tegeleb ise oma asjadega. Nüüdseks on siis mõlemad asjakohased ministrid teatanud, et kui tegemist teiste ministeeriumidega, siis nemad koordineerivat rolli ei kanna. Peaministrilt oodata avaldusi riigiaparaadi tõhusa juhtimise osas. Vaevalt küll. Kes siis juhib?

Poliittehnoloogiate juhtimisel
Tänaseks päevaks on juhtiv jõud selgeks saanud. Selleks on hoopis justiitsminister, kes tuli välja riigireformi algatamise mõttega. Seejuures aga ei olnud põhiteemaks mitte teenuste kättesaadavus, mitte riigiasutuste ülesehituse loogika ega koostöö, vaid hoopis maavalitsuste kaotamine ja maavanema institutsiooni likvideerimine. Tegelikult mõtleb ennast selleks juhtivaks jõuks hoopiski koalitsiooni juhtgrupp, kes on mures mitte riigi hea toimimise vaid hoopiski enda võimul püsimise pärast. Need kaks laulu on aga vägagi erinevatest ooperitest.
Ühiskonnateadlane Annika Uudelepp on 2011 aastal Maalehe veergudel ütelnud, et avaliku halduse korraldamine ei ole Eestis kedagi sügavalt huvitanud. Ma ei tea, keda teadlane täpsemalt silmas pidas, kuid usun, et suurt hulka inimesi ja nende hulgas ka sotsiaaldemokraate huvitab väga, et meie riik oleks tegus ja tõhus ja parimalt korraldatud ja töötaks oma inimeste huvides. Miks see on oluline? Sest teist riiki meil ei ole.