Maaelu – emotsionaalselt

Andres Maimik kirjutas hiljuti Eesti Päevalehes arvamusloo „Elu võimalikkusest maal“. Jutu kokkuvõttev sisu on, et maal ongi õige elada – kui vahepeal jälle linna käima ka pääseb. Suur osa selle juttu mõttest on üldinimlik ja üheselt mõistetav. Inimesed tahavadki, et elu maal säiliks. Siiski aga on tekst kirjutatud emotsionaalsetest väärtustest kantuna. Paraku - suurema osa ajast käivad paljud asjad lihtsa ökonoomika reeglite järgi - vähemalt praegu valitsevate hoiakute kohaselt. Paraku - tihtilugu ka inimesed ise, kes emotsionaalsetest väärtustest lugu peavad, ise otsuseid langetades käituvad teistmoodi.

Maimiku jutu juures on kaks lauset, mis lõpuks ühte moodi mõtlevad inimesed kahte leeri ajab. Esimene lause on "Kui me tahame sellist Eestit, kus elu õitseks kõikjal, mitte ainult Suur-Tallinna linnriigis, siis peaksime olema valmis maksma keskmisest suuremaid arveid". Üks osa inimestest arvab, et võiks maksta küll ja teine osa kindlasti ei tahaks maksta suuremaid arveid. Ja veel on küsimus, et kuidas see arve meile esitatama peaks - kas elektri hinna osana, bensiini hinna osana, käibemaksuna igapäevaselt tarbitavatele kaupadele, tulumaksuna, kinnisvaramaksuna või kuidas? Kas selle arve esitab ise meile see inimene ise, kes maakohas elab - omatoodetud toodangu hinna sees, või enda tööjõu maksumuse hinna sees?

Sest paraku jah, iga hüve - ükskõik - kas vallavalitsuse või kohaliku poodniku poolt pakutud, mida inimene maakohas tarbida tahaks, on kallim, kui suurtele massidele linnakeskkonnas osutatud hüve. Või siis on nii, et maakohas hüvesid ei pakutagi ja seal viibivad kahte sorti inimesed. Ühed on rikkamad inimesed, kes tavalised ehk eluks vajalikud hüved tarbivad linnas ja maal tarvitavad ainult ruumi, vaikust ja loodust. Nemad viibivad ajuti maal. Teised on erilised inimesed (esimeste silmis) kes kas hüvesid ei vaja või oma „piiratuse“ või siis erilise maailmavaate tõttu ei oska nendest lugu pidada. Tegelikult säilib maaelu vaid siis, kui seal saavad elada ka täiesti tavalised inimesed, saavad käia tööl (vaid 3%põllumajanduses seal hulgas), luua lisandväärtust, osaleda sotsiaalses elus ja tarbida ühiskonna poolt pakutavaid hüvesid. Võiks ju olla nii, et töövestlusel omanik küsib - kus elate?...ah maal jah, oi kui tore, siis ikka arvestame teile 20% palgalisa, teil ju kaugemalt käia... Tegelikult nii ikka ei ole. Pigem on vastupidi...

Teine lause, mis inimesed kahte leeri ajab on "Tootmiskulude, tööjõu maksumuse ja rendihindade tõttu võiks kogu tootva tööstuse hajutada üle Eesti laiali." Mis moodi siis see hajutamine käiks? Lõpuks väljendub see hajutamine riikliku regulatsioonina -kas ahistava või soodustava regulatsioonina. Mina ise arvan, et peakski olema rohkem regulatsioone - pigem siiski soodustavaid, mitte ahistavaid, kuid samas teame, et soodustus ühele, lõppeb mingil moel ikka ahistamisega teisele. Kas me nüüd selle siis välja ka kannatame? Või tahame, et ärgu riik sekkugu, aga mingu kõik ikka paremaks? Kas näiteks loobume ettevõtte tulumaksuvabastusest üldiselt, selleks, et saaksime ta maapiirkondades tegutsevatele ettevõtjatele alles jätta? Või siis vähendame tööjõuga seotud maksukoormust just maapiirkondades tegutsevatele ettevõtetele? Või siis rakendame käibemaksuerisusi? Või suurendame oluliselt regionaalsete kriteeriumite osakaalu euroraha jagamise juures? Või siis kannatame ära ühistranspordi dotatsioonid ja nende suurenemise riigieelarves? Ja siingi jaguneme kahte leeri - ühed pooldavad suunavate meetmete suuremat rakendamist, teised ei poolda.

Mina arvan, et lihtsalt iseenesest asjad ei muutu. Isegi, kui üks osa inimesest võib maale tagasi kolida ( õigemini siis hajaasustatud piirkonda linnast mitte väga kaugel) siis põhimõttelist muudatust see ei tekita. Samuti nagu sündivus ei tõuse patriotismist ja lahkunud arstid ei naase Eestisse tööle kodumaa armastusest - kui jah....võiks ju. Väga selgelt ideaalidest kantuna teeb oma igapäevaotsuseid vaid väike hulk inimesi. Usun, et see ei puuduta riigikaitset ja muid silmnähtavalt eksistentsiaalseid küsimusi. Kui ikka sõda lahti, siis usun, et suurem osa Eesti inimesi leiab enda südamest üles patriotismi peidupaiga ja läheb kasvõi surma. Kui tegemist on aga igapäevase pragmaatikaga, siis peab kusagilt tuleb soodustav või innustav impulss. Selleks, et selliseid impulsse anda, on riigil ja rahval olemas vaimne ja poliitiline eliit. Vaimne eliit selleks, et kujundada hoiakuid ja poliitiline eliit selleks, et neid hoiakuid tajuda ja luua keskkond, et hoiakud muutuksid praktilise elu osaks.

Vaimse eliidi osas ei ole mul kahtlusi ega kõhklusi. Vaimse eliidi hääl kostus ka Andres Maimiku kirjutisest. Poliitilise eliidi osas – kui peame eliidiks seda osa, kes valimistel valdava osa inimeste toetusest, ehk siis häältest saab - peab tunnistama, et vist pole meil kõige paremini läinud. Aga õnneks on meil demokraatia.