13.6.14

Ärge kartke! Meil on tulevikku!


Päris palju olen saanud viimastel nädalatel proteste kooseluseaduse vastu. Kurjad kirjad. Ikka väga palju ja väga kurjad. See on mind pannud sügavalt muretsema meie ühiskonna pärast. Kuivõrd haavatavad me rahvana oleme ja kuidas me rahvana käitume? „Meid peaks saama rohkem – aga nüüd tahetakse lubada samasoolistel oma kooselu registreerida…mis meie rahvast nii saab? “  Nii kõlab tüüpiline lause ühe hirmunud inimese suus.  Eesti ema Heli Reichardt ütles hiljuti Postimehes, et kooseluseadus kõigutab inimeksistentsi põhialust – mehe ja naise kooselu ja sellest tulenevat elu jätkumist. Kuidas küll?


Kas tõesti on Eesti inimesed niivõrd vaenulikud kõige erineva vastu? Kuidas küll kõigutab meie inimeksistentsi paarsada samast soost paari, kes loodavad kooseluseaduse abil oma tsiviilsuhteid korraldada? Kas ei ole meie põhiprobleemiks hoopis see, et suurem osa paare ei abiellu, üle poole abiellujaid lahutab ja üle poole Eesti lastest sünnib väljaspool abielu kaitset? See sotsiaalne nähtus on aga nii ulatuslik, et seda pigem ignoreeritakse. Olen päris kindel, et vaenamine ei ole inimesele loomuomane, et sellised väljaütlemised on pigem kantud inimeste sisemisest ebakindlusest.  Hirmunud ja kuri Eesti ema. Väga kurb. Ma tahaks nii väga inimestele öelda, et ärge kartke.


Neid inimesi, kes samast soost kaaslase vastu õrnemaid tundeid omavad, on ikka olnud kogu inimkonna ajaloo vältel ja saab ka edaspidi olema. Nende olemasolu ei ole vähendanud  inimkonna jätkusuutlikkust. Pigem on vihkamine ja vaen rahvaid ohtu seadnud ja hävitanud. Rahvast saab rohkem siis, kui inimesed tunnevad ennast ühiskonnas hästi ja turvaliselt. Ühiskond on turvaline siis kui valitseb omavaheline mõistmine ja arvestamine, kui arvestatakse ka vähemate osapooltega. Ma ei usu, et dogmadesse klammerdumine,  tegelikkuse tõrjumine ja vähemate vaenamine  on midagi, mis paneb Eesti rahvaarvu kasvama. Väga suur osa Eesti inimesi on juba valinud teistsuguse tee – nad ei abiellu. Kas me peaksime nüüd astuma sammu eemale ja ütlema – tehke nii nagu kirjas või muidu…? Või peaksime astuma sammu lähemale ja pakkuma veel ühe, alternatiivse võimaluse oma kooselu turvalisemaks muuta?


Mul tekib ikka veel teinekord selline tunne, et Eesti on pisike, tige ja tagurlik endine nõukogude vabariik, mis ei ole lahti saanud oma pikaajalisest allasurutusest põhjustatud mentaalsetest hädadest. Aeg on saada vabaks. Loodan, et Eesti on liikumas vaba, hooliva ja sidusa ühiskonna suunas. Loodan, et Eesti liigub Põhjamaade ja Euroopa ühiskondliku mudeli suunas, liigub ajas edasi, mitte aga ajas tagasi.


Inimesed tunnetavad instinktiivselt ühiskonna hoiakuid. Kui vaatame seda, kuhu meie kaaskodanikud pagema kipuvad, siis liigutakse hoolivate ja sallivate ühiskondade poole. Kui need Euroopa kombed meile nii vastukarva on, miks siis sinna Euroopasse nii meelsasti kolitakse? See, et nendes maades kuhu kolima kiputakse, abielu kõrval ka  kooselu seadustatud on, see ei pane kedagi muretsema. Sündivuse tase nendes maades on oluliselt kõrgem, kui Eestis. Miks küll? Sest need ühiskonnad hoolivad oma liikmetest. Mis siis on see, mis meid oma kodus nii kurjaks teeb? Kurjus on ebakindluse ja hirmu tunnus, see on ammu psühholoogiast teada. Ärge kartke, head inimesed. Me saame hakkama. Lähme ikka edasi, mitte tagasi. Meil on tulevikku.