27.7.13

Omavalitsused, töökohad ja tulevik

Kohalike omavalitsuste volikogude valimised on ees ja jälle kord esitavad inimesed üksteisele klassikaks saanud küsimuse – mis meist saab? Kandideerijad lubavad töötada helgema tulevikku nimel. Valijad teevad oma valiku.

Kuidas mõõta ühe omavalitsuse edukust? Kas ehitatud või renoveeritud hoonete arvuga, kergliiklusteede pikkusega või Euroopa Liidust väljaõngitsetud raha hulgaga? Eks on need ka olulised näitajad. Kõikide mõõdikute mõõdik on aga üks – inimeste arv. Kasvava elanike arvuga maakondi kaks – Harjumaa ja Tartumaa. Pärnu, Rapla ja Saare maakonnas on elanike arvu vähenemine jäänud alla 4%, teistes maakondades 6 – 9% (Geomedia 2011, 2012; Statistikaamet 2012). Omavalitsusi, kus elanike arv on tõusnud, on ligi kolmkümmend. Mis siis ülejäänud maakondades ja valdades – linnades antud olukorras teha? Kas deklareerida suutmatust? Globaalsed trendid jäävad ju globaalseteks trendideks ja paratamatus on tahtmatusele suurepärane pelgupaik. Või siiski näidata ette meetmete pakett, tegude ja toimingute hulk, mis toetavad inimeste toimetulekut ja elamist ka kaugemal suurtest keskustest?

Põhjus kohapeal elamiseks koosneb mitmest asjast, võimalus lapsi kasvatada , eneseteostust leida ning arstiabi saada on nende seas. Ehk siis – arst, apteek, kool, kultuurimaja ja lastead on olulised. Töökoha kättesaadavus on aga samuti üks esimesi tingimusi, mille inimene oma elukohale esitab. Kuulus Maslow püramiid ütleb, et kui kõht täis ja katus pea kohal, siis tuleb ka laulutuju. TLÜ Haapsalu kolledži poolt Läänemaa abiturientide hulgas 2010 aastal läbi viidud uuring näitas, et vaid 13% keskkooli lõpetajatest loodab leida töökohta kodumaakonnas. Plaan naasta pärast õpinguid oli 24%-l lõpetajatest. Ääretult kurb tõdemus. Järeldus sellest võib olla vaid üks - sotsiaalse infrastruktuuri arendamine ei peata rahvastiku väljavoolu, juhul, kui kohapeal ei ole võimalik teenida elatist. Jutt ei ole lihtsalt mis – iganes töökohast, vaid töökohast, millega oleks tagatud perekonna aastaringne inimväärne toimetulek.

Meil ei ole vaja kaugelt ega kaua otsida näiteid, kus vastrenoveeritud kool, staadion või kultuurimaja ei suuda tegelikult inimesi piirkonnas kinni hoida. Õnn ei peitu rahas, seda teavad kõik. Inimesi, kes suudavad ilma rahata õnnelikud olla, on siiski väga vähe. Tavalise inimese soovi kohapeal elada määrab suurel määral töökoha olemasolu. See tähendab kas kohapeal paiknevat ettevõtet mis suudab maksta normaalset palka, või siis kaugtöö võimalust, või siis transpordisüsteemi, mis pakub head võimalust liikumiseks.

Pidev pendeldamine pealinna vahet on kallis, ebamugav ja ohtlik, kui just ühistransport ei ole väga hästi korraldatud. Kui lapsed juba suuremad ja perest mõlemad suuremas linnas töötavad, siis varem või hiljem kolitakse ka linnale lähemale. Pikem kodust eemalviibimine ja välismaal töötamine võib küll olla leevenduseks probleemile, kuid põhjustab omakorda probleeme – olgu siis perede lahkuminek või laste omapäi jätmine. Üldiselt põhjustab tööalase väljarände siiski hädavajadus, mitte aga hirmus isu võõras riigis elada.

Me ei saa öelda, et riigi tasandil ei oleks midagi majanduse edendamiseks ja töökohtade tekkimiseks ette võetud. Meil on EAS, PRIA, Tööturuamet ja palju muid riigi poolt loodud kanaleid, mille kaudu on kulutatud ja kulutatakse veel sadu ja sadu tuhandeid eurosid nii kohaliku kui euroopa maksumaksja raha ettevõtjate ja ettevõtluskeskkonna toetamiseks. Kui aga tulemus meid ei rahulda, siis tuleb tõdeda, et tehtud on kas vähe või siis valesid asju. Senini on puudu regionaalpoliitiline lähenemine maksundusele ja Euroopa Liidu vahendite jagamisel on regionaalsel aspektil liiga väike osakaal. Vähemalt on aga olemas üldine arusaamine, et riik tervikuna peab panustama töökohtade loomisesse. Teguviise saab kohendada ja muuta. Kohalike omavalitsuste tasandil selline üldine arusaamine aga puudub.

Liigagi levinud on omavalitsusjuhtide seas arvamus, et omavalitsus ei saa, ega pea ettevõtluse edendamiseks midagi tegema. Meil on ka hulgaliselt vastupidiseid ja positiivseid näiteid, kuid tihti on omavalitsuste hoiak pigem tõrjuv. Seadus ei kohusta omavalitsusi ettevõtluskeskkonna ja töökohtade kättesaadavuse pärast muret tundma. Raha napib ka nende kohustuste täitmiseks mis seaduses kirjas on ja nii sõltub kõik kohalike juhtide prioriteetidest ja väärtushinnangutest.
2012 aastal viis Eesti Kaubandus– Tööstuskoda läbi kohalike omavalitsuste ettevõtlussõbralikkuse uuringu. Uuringu tulemustest nähtub, et ettevõtjate hinnangul on põhilisteks probleemideks KOV-i puuduv huvi ja motivatsioon ettevõtluse arengule kaasa aidata (66%), puudub seadusest tulenev kohustus ettevõtlust soodustada (33%), KOV-i ametnike ebakompetentsus (29%), rahaliste vahendite puudumine (26%) ja korruptsioon (21%). Uuringufirma Praxise analüütiku Anne Jürgensoni sulest ilmus aasta alguses ülevaade erinevatest Euroopa statistikakogumikest, mille kokkuvõttena võib öelda, et Eesti inimene on ettevõtlik ja ettevõtlusaktiivsuse osas meil midagi häbeneda pole.

Mida siis saab kohalik omavalitsus ettevõtluse edendamise ja töökohtade loomise toetamiseks ära teha? Võimalusi ettevõtluskeskkonna aktiivseks edendamiseks on mitmeid, olgu siis koolides ettevõtlusõppe korraldamine, lasteaia lahtioleku või bussiringi sättimine ettevõtte vajadustest lähtudes, kohaliku bürokraatia vähendamine, või siis kohalike võimaluste reklaamimine. Need on mõned meetmed, mis ei võta palju raha. Lõpuks aga saab kohalik omavalitsus ka rajada vajalikku infrastruktuuri, luua kaugtöökohti, pakkuda rendipindu või siis ka anda otsest stardiabi. Võimalusi on palju. Igal juhul on tegemist valdkonnaga, kus on asjakohane rääkida omavalitsuste koostööst, nii et oluline osa on siin ka omavalitsusliidul. Alustama peab aga sõnadest – jah, see on meie asi.

Sotsiaaldemokraadid andsid suve alguses riigikogus üle eelnõu, mille kohaselt ettevõtluskeskkonna arendamine saaks omavalitsustele ja omavalitsusliitudele seadusest tulenevaks kohustuseks. Eelnõuga nähti ette ka riigieelarvest raha eraldamine selle ülesande täitmiseks. Me ei tohi pealt vaadata, kuidas inimesed ja töökohad valguvad kokku paari suurema keskuse ümber - või siis üldse Eestist välja. Töökohtade loomisele kaasaaitamine ei ole ainult riigi tasandi probleem. Mida kuskil konkreetselt teha – seda saaksid omavalitsused ise otsustada. Töökohtade loomine on valdkond, kus tuleb teha nii rohkem, kui ka paremini. Tuleviku nimel.

 

16.7.13

Teite mehed ja meite mehed


Käes on valimistele eelnev suvi. Omavalitsustes on erakondadel ja valimisliitudel nimekirjad koos, otsitakse veel lisaks tublisid inimesi, kes võiksid appi tulla ja õla alla panna. Nii minagi helistasin heale sõbrale Taebla vallast ja küsisin, kas ta ei tuleks ehk sotside nimekirjas uue, Lääne-Nigula valla volikogusse kandideerima. Sõber hakkas naerma ja ütles et jah, ta on kuulnud küll, et Risti mehed aktiivselt tegutsevad aga et tema ei saa meie sekka mitte tulla, muidu  - kujundlikult muidugi - löövad Taebla mehed ta maha. Noo vaat siis. Tollest jutuajamisest tekkis ka mõte, et on üks asi, millest tuleks enne valimisi veel kord rääkida.
Uue Lääne-Nigula vallaga on nii, et see tekkis ühise kasu lootuses ja eesmärgil, mitte tahtmises kellelegi ära teha. Vähemalt nii peaks olema ja kui "nende Risti meeste“ poolt vaadata, siis nii see ka oli. Lääne-Nigula vald saab olema mitme kohaliku keskusega vald. Tegemist ei ole rõngasvalla ja tema keskuseks oleva linna liitumisega, ega tagamaa-valdade liitumisega ühe suure keskus-valla külge. Tegelikult on ju meie kõigi tõmbekeskuseks Haapsalu. Kohalikul tasemel keskuseks olemine sisaldab nii avalikke – ja sotsiaalseid teenuseid, kui ka kaubandust, teenindust ja töökohti. Üheskoos majandamisest peaks kõigile kasu sündima. Kui kusagilt kokku hoida, siis asjaajamise ja bürokraatia parema korraldamise arvelt, mitte aga inimestele osutatavate teenuste arvelt. Mitte rivaalitsemises, vaid mõistlikus ühises asjaajamises peitub ju võti.  Igal juhul kokkuvõttena peavad vähenema vallavalitsemise kulud ühe valla elaniku kohta. Nii on juhtunud kõikides liitunud valdades, juhtub ka meil. Suurenema peab vallavalitsemise kvaliteet ja ametnike spetsialiseerumine. Investeerimise võimekuse koondamine võimaldab teha ära asju, mis muidu toppama jäid. Jah, korda mööda ja kasinalt, aga igal juhul paremini, kui igaüks omaette.  Lääne-Nigula valla arengutee ei saa olla ühtede keskuste kaotamine teiste arvelt. Uues volikogus ei tohi tekkida olukorda, kus asulad hakkavad üksteist lämmatama ja tõrjuma. Just selle pärast koostavad sotsid oma nimekirja Lääne-Nigula vallas nii, et seal oleks inimesi igast liituvast vallast ja asulast.

Samas tuleb tõdeda, et juhul, kui tahta, siis on liitunud omavalitsuse tingimustes võimalik ka palju kurja korda saata. Ennäe – ühes vallas üks keskkool ja kolm põhikooli – ütleb keegi. Ennäe, ühes vallas kaks hooldekodu – ütleb teine. Kas paneme kinni? Ei pane. Kõigepealt ikka kaalume, milline on iga üksuse iseseisev potentsiaal. Lastele suunatud teenused on kõige esimene asi, mida inimesed vallalt ootavad. Need kolm põhikooli on nii Läänemaa, kui Eesti tänapäevases mõistes normaalsed keskmise suurusega põhikoolid, kus õpilaste arv on püsima jäänud. Need hooldekodud on, olukorras kus riigis eakate arv suureneb, pigem võimalus hõbemajanduse edendamiseks, aga mitte dubleeriv teenus. Kui aga vallamajades ruumi üle hakkab jääma, siis tuleb neid ruume soodustingimustel väikeettevõtetele ja mtü-dele kasutada anda. Selleks peab vald ka spetsiaalselt tööd tegema, tingimusi ja võimalusi reklaamima ja vajadusel ka stardiabi pakkuma.
Nii et  - ikka ühe laua taga üheskoos arukalt edasi, mitte nii, et Taebla mehed ja Risti mehed. Kui ka kodanike valimisliidud oma nimekirju koostavad, siis soovitan ikka – otsige kandidaate ka teistest valdadest. Ärge jääge ühe asumi põhisteks, meie tulevik on koostöös, mitte vastandumises. Hea sõber Taeblast on aga väga oodatud sotside nimekirja täiendama. Meil on inimesi nii Orult, kui Paliverest kui Piirsalust, saame üheskoos ühist asja ajada.