10.6.16

Läänemaast võiks praegugi veel saada üks omavalitsus

Nädala alguses ERRi poolt edastatud uudis Lõuna-Läänemaal tekkiva omavalitsuse liikumisest Pärnumaa koosseisu oli tõesti edastatud kindlas, kui mitte lausa käskivas kõneviisis. Kindel on aga siiski vaid see, et maakonna piiride muutmist otsustab vabariigi valitsus. Liituvad omavalitsused saavad muidugi oma ettepanekud teha ja neid põhjendada, ei maakondade piirid ega maakondade arv ei ole see asi, mida oleks võimalik omavalitsuste vahel lihtsalt kokku leppida.

Teisalt – juba haldusreformi esimestest hetkedest peale eelmise aastal lepiti kohe kokku, et maakondade piirid ( ja ka valdade piirid) ei peaks saama takistuseks loogilise omavalitsuse moodustamisel. Me ei saa oodata ja loota et kõik liitumised Eestis maakondade piirididesse jäävad. Läänemaa jaoks on teema tundlik aga sellepärast, et olime senigi kõige väiksem maakond mandril. Nüüd teeb võimalus jääda veel väiksemaks pehmelt öeldes muret. 
 
Samal ajal on Lihula ja Hanila kimbatus mõistetav. Kahe peale nad nõutud 5000 piiri täis ei saa ja ühegi erandi alla ei mahu. Aasta alguses välja käidud maakonda ühe omavalitsuse moodustamise mõte ei leidnud tollal heakskiitu. Kasari jõest ülespoole tehtud läbirääkimiste ettepanekud ei olnud Lihulale edukad. Lihula ja Hanila peavad leidma partnereid. Koonga ja Varbla moodustavad Lihulale loogilise tagamaa ja  nendega ka räägiti läbi, päris pikalt kohe. Pärnumaa vallad püsisid jäigalt omal positsioonil – nemad Läänemaale ei tule. Lihula ja Hanila jaoks oleks maakonna piiridest lõpuni kinni hoidmine põhjustanud partnerite kaotamise ja lõpuks sundliitmise kas siis ülespoole Lääne-Nigula suunal, või allapoole Pärnumaa suunal. Sundliidetud kogukonna positsioon uues omavalitsuses on aga oluliselt teistsugune, kui kokkuleppele jõudnud kogukonnal. Ma vaid soovitaks Lihula võidelda ka normaalse nime eest. Kui juba Lihula on keskus, siis olgu ka Lihula vald.

Uus moodustuv omavalitsus peaks siiski ka arvestama millisesse positsiooni nad maakonnas jäävad. Ka edaspidi lepitakse kohaliku taseme välisinvesteeringute prioriteedid ja teenuste võrgustikud kokku maakonna tasandil. Loodavad regioonid on siiski vaid riigi koostöö – ja ametkondliku asjaajamise piirkonnad. Maakonnad oma põhilistes funktsioonides jäävad alles ja toimivad samal kujul edasi.

Mis puudutab aga Lääne maakonna suurust, siis ilmselgelt oleks Lihula ja Hanila (ja ka Kullamaa) liitumisel maakonnast välja väga oluline mõju. Lihula ja Hanilaga kaotaksime 25% territooriumist ja 15% elanikkonnast. Haldusreformi  kontseptsiooni koostamise käigus on kokku lepitud et maakonnad jäävad püsima. Läänemaa (24 500 elanikku) jaoks oleks 3800 elaniku vähenemine oluliselt suurema mõjuga, kui Pärnumaa jaoks (83 000 elanikku) 1800 elaniku võrra vähenemine. Meie laua taga jääks rahvast oluliselt vähemaks. Ma küll usun, et maakond saaks sellegipoolest hakkama, aga kriitiline piir oleks käeulatuses. Mis puudutab loogilisi piire ja ajaloolist kuuluvust siis jah, mõistus tõrgub omaks võtmast, et Matsalust võiks saada laht Pärnu maakonnas.
 
Lõuna-Läänemaa omavalitsused on algatanud liitumise loogilistes piirides. Nüüd peab valitsuse tasemelt vaatama ja otsustama, kuhu maakonda see omavalitsus kuulub. Valitsus peab tegema otsuse, mis on parim kõigepealt inimestele, aga ka kogukondadele laiemas mõistes ja riigile tervikuna.  

Tegelikult, juhul, kui Läänemaa meestel ja naistel on vähegi tahtmist ja julgust, oleks meil ka praegu veel piisavalt aega, et moodustada Läänemaale üks omavalitsus. Probleem ei seisnenud aja puudumises pool aastat tagasi ega seisne ka praegu. Oluline on et kogukonnad ise, volikogude liikmed ja  omavalitsuste juhid sellesse mõttesse usuksid ja näeksid kasu ühisest tegutsemisest. Häda on, et omavalitsused näevad lahendusi ja võimalusi eelkõige endi sees, mitte aga kogukondade koostöös. Nii nagu ka pool aastat tagasi, on võtmepositsioonis kolm omavalitsust – Lääne-Nigula, Ridala ja Haapsalu.


Lihtsalt näitlikuks infoks - Bussitransport:

Haapsalu  - Tallinn – max 19 väljumist päevas.

Lihula – Tallinn – max 11 väljumist päevas.

Lihula-Pärnu - max 6 väljumist päevas.

Lihula – Haapsalu - max 8 väljumist päevas.

8.6.16

Maakond – mis jääb alles peale haldus – ja riigireformi?

Haldusreformi käigus on palju jutuks olnud maakondade edasine roll ja staatus Eesti riigihalduses. Teemat puudutavates ajaleheartiklites ja arvamustes võime tihti kohata väiteid, et maakonnad kaovad ja asenduvad regioonidega, või siis et maakonnast jääb alles pelgalt „pruun silt tee ääres“ millel sisu ei ole ja mille identiteeti miski ega keegi ei kanna. Kuidas siis asjad tegelikult on?

Tõsi on see, et küpsemas on  maavalitsuse tegevuste ümberkorraldamise plaan.  Kas see plaan teoks saab – veel ei tea.  Kogu järgnev jutt põhineb minu isiklikul teadmisel asjade käigust. Tõde selgub järgmiste nädalate, kuude ja aastatega ja otsustavad lõpuks poliitikud.  Inimesed aga ootavad mingit selgust ja seega annan edasi info mis minul asja kohta on.
Kava kohaselt jaotatakse maavalitsuste ülesanded laiali kolmes suunas – üks hulk ülesandeid antakse üle omavalitsustele ( omavalitsusliidule), üks hulk ülesandeid antakse üle teistele riigiasutustele maakonnas ja kolmas hulk ülesandeid viiakse üks aste ülespoole, ehk siis regiooni tasemele, uutesse, nn regionaalsetesse ametitesse. Siin peab aru saama,  et maavalitsuste ülesannete ära jaotamise plaan ei tähenda, et maakonnad ära kaovad. Aga mis siis maakonda jääb?

Kui keegi ütleb, et maakonna peale maavalitsuste ülesannete ümberjagamist identiteeti ei kanna enam midagi, siis kõigepealt peame küsima – mis asi see identiteet on? Kõige lihtsam on öelda – kui üks  asi on teistest eristatav, siis on tal oma identiteet -  ta on äratuntav. Küsimus ongi nüüd, kas ühte regiooni kuulvad maakonnad on pärast riigireformi äratuntavad ja eristatavad või enam vahet pole? Proovin nüüd loetleda asju, mis maakonnale ka pärast võimalikku regionaalsete ametite tekkimist  jätkuvalt oma näo ja sisu annavad ja maakonna äratuntavaks teevad.

1.      Maakond kui asukoha määramise alus. Aadressidesse ei teki regiooni rida, inimeste, ettevõtete ja kinnistute asukohta määratakse  ka edaspidi maakonna alusel.  Aadresskoht, elukoharegister, kinnisturegister, äriregister jms jääb lähtuma maakonnast.

2.      Maakond kui inimeste kõnepruugi kohaselt enda asukoha määramise piirkond. Kõnes jäävad ikkagi inimesed kasutama ka maakonda, lisaks omavalitsusele ja asulale. Miks mitte aga regiooni? Sest regioon võib olla territoriaalselt nii suur, et võib ulatuda Läti piirist kuni Harjuni või Järvani. Regiooni mainimine ei anna piisavalt infot enda asukoha või elukoha kirjeldamiseks. Kuivõrd  omavalitsused saavad olema suuremad, siis suureneb omavalitsuste nime kasutamine, aga ka maakonna nime kasutamine jääb püsima. Eriti veel siis, kui tekib hulgaliselt kas väheütlevaid või ilmakaartele viitavaid omavalitsuste nimesid, mis riigi mastaabis kaugemalt inimese lihtsalt segadusse ajavad.

3.      Maakond kui kultuuri, spordi ja noorsootöö koostööpiirkond. Keegi ei kujuta ette, et maakondlikud laulu – ja tantsupeod kaovad ja jäävad alles  vaid regiooni üritused, mis haaravad veerand riiki! Või siis et, laste lauluvõistlused või koolispordivõistlused saaksid toimuma ainult vallas ja siis järgmisena  regioonis.  Vald on ka peale liitumist selliste ürituste jaoks liiga väike, regioon liiga suur. Omavalitsused võivad muidugi omavahel kokku leppida ja üritusi korraldada igasugustest piirkondades, KOP ja KULKA ja rahvakultuurikorraldus jäävad aga maakonnapõhiseks. Seaduse kohaselt on igas maakonnas maakonnaraamatukogu, mis toetab rahvaraamatukogude tegutsemist ja seda ei ole kavas muuta. Miks siis? Sest kõik see teenus ja toimetamine, mis peaks toimuma inimeste lähedal, on kavas säilitada maakondlikuna. Külaseltsi esindajat ei sunnita esmase nõustamise järele minema Tallinnasse või Pärnusse. Samuti viiakse ka taotluste hindamine läbi kohapeal, maakonnas.

4.      Maakond kui hariduskoostöö piirkond. Ainesektsioonid, aineolümpiaadid, haridusuuendus,  eksamite korraldus, tublimate tunnustamine, ühiste tugiteenuste korraldamine, koolide ja lasteaedade koostöö  korraldamine jms on plaanis jätta maakonnapõhiseks. Seda jällegi kahel põhjusel – üks on regiooni kui piirkonna suuurus mastaabi mõistes ja teine on lähedus toimijale.  Ministeerium plaanib hakata küll koolide järelvalvet korraldama regionaalselt  aga kohapeal koolide ja õpilaste igapäevased ühistegevused ja tugitegevused saavad korraldatud maakondlikult. Regioonile ei anta sellist ülesannetki.  

5.      Maakond kui riigiasutuste teenuspiirkond.  Igas maakonnas saab olema tagatud riigi teenuste pakkumine, mis kodanikule vahetult vajalikud on.  Alates pensioniametist kuni töötukassani, politseist kuni PRIAni. Edaspidigi võib mingi teenus kolida internetti ja sellega seoses võivad füüsiliselt pakutud teenused muutuda. Ka ettevõtetele või ametkondlikuks kasutamiseks mõeldud teenused võivad muutuda. Otseselt inimestele suunatud teenused jäävad aga kohapeale ja loodava regionaalse ameti üheks põhiliseks ülesandeks ongi kava kohaselt riigi teenuste kättesaadavuse eest hoolitsemine maakondades  (nn riigimaja kontseptsioon).

6.      Maakond kui arenduspiirkond. Arendustegevuse planeerimine ja toetamine saab edaspidigi olema maakondlik. Kuivõrd maakondlike arenduskeskuste ülesannetest suure osa moodustavad ettevõtete ja MTÜde toetamine ja nõustamine, siis jääb arenduskeskuste võrgustik maakondlikuks. Arenduskeskused on kavas omavalitsustele (omavalitsusliitudele) üle anda ja ettevõtluskeskkonna edendamine omavalitsuste ülesandeks panna. Maakonna tasandi ülesandeks on planeeritud jätta ka maakonna arengukava koostamine, esitamine regiooni ja kaitsmine regioonis. Maakondlik kokkulepe on edaspidigi Euroopa Liidu vahendite jaotamise aluseks. Regiooni teiseks põhiliseks ülesandeks võibki saada maakondade arengukavade koondamine regionaalseks kavaks ja selle kava sidumine riigieelarvega.  

7.      Maakond kui statistilise arvestuse piirkond. Kui me üksteisega võrdlemiseks andmeid kogume, siis teeme seda ka edaspidi maakondade kaupa.  Statistilisi andmeid – olgu see siis tööhõive, sünnid või surmad, või liiklusõnnetused, siis neid  kogutakse avaldatakse ja võrreldakse maakondade kaupa.  Põhjus on väga lihtne – regiooni andmed on liiga vähe informatiivsed, et vastu võtta strateegiliseks juhtimiseks vajalikke otsuseid. Ka lihtsalt huvilisele ei anna mitte midagi teadmine, et Lääne regioonis on liiklusõnnetuste hulk kasvanud, või viljasaak tõusnud või langenud, kui me ei saa teada, kas see tuli ilmsiks Läti piiri ääres või Tallinna külje all.  

8.      Maakond kui haldusterritoriaalne üksus.  Lõpetuseks tuleb öelda seda, et Eesti haldusjaotuse seadus jagab riigi maakondadeks, valdadeks ja linnadeks. Seda seadust pole kavas muuta. Regioonid on planeeritud kui administratiivse koostöö ja riigi asjaajamise piirkonnad. Seda kõike juhul, kui nii ka lõpuks otsustatakse, juhul kui kavad realiseeruvad. Juhul kui nii saab olema,  siis maavalitsuste kadumise ja regionaalsete ametite tekkimisega nende asemele muutuks väga palju olulisemaks omavalitsuste ühine tegutsemine maakonnas. Omavalitsused ükshaaval ja ühiselt saavadki siis kandma suurt osa maakondlikust  identiteedist ja täitma maakonda sisuga. Maakonda täidavad sisuga kodanikeühndused, koolid, lasteaiad, kultuurikollektiivid, spordiliidud, raamatukogud ja rahvamajad. Maakonda täidavad sisuga ka riigiasutuse maakondlikud üksused ja esindused.  Muutuma saaks riigiametnike tegutsemise korraldus. Igapäevane  elukorraldus jääks aga siiski maakonnapõhiseks.  

3.6.16

Haapsalu linn ei kao kuskile


Nimede kasutamine on tekitanud segadust linna ja valla liitumise puhul. Haldusreformi seaduse eelnõu näeb ette, et kui omavalitsuses on linn ja kui nii otsustakse, siis võib kogu omavalitsus edaspidi kanda linna nime. Aga omavalitsus võib kanda ka valla nime. Oluline on aga aru saada, et OMAVALITSUSE NIMI ja ASULA NIMI ei ole üks ja seesama asi. Linn kui asustusüksus ei kao ühelgi juhul kuskile. Linnaõiguseid kui sellised ei ole meil enam ammu olemas, on olemas kohalikud omavalitsused. Linnale ja vallale õiguste ja kohustuste osas erisust ei tehta. Küsimus on pigem, kas omavalitsuse piirid lõppevad linna piiril ära või ulatuvad kaugemale.

Wikipedias https://et.wikipedia.org/wiki/Linn kirjutatakse: Linna mõiste ei ole täpselt määratletud. Tänapäeval mõistetakse linna all enamasti suurt asulat, kus elab vähe põllumajandusest elatuvaid inimesi, või haldusüksust, mis hõlmab sellise asula koos lähiümbrusega. Linna mõiste on riigiti erinev. Erinevad nii kriteeriumid, mille järgi eristatakse linnu teistest asulatest, kui ka kriteeriumid, mille järgi eristatakse linnu muudest haldusüksustest.

Mis võimalused siis Haapsalul ja Ridalal on?  Kui OMAVALITSUSE NIMI on HAAPSALU LINN, siis ei hakata linna nime enam aadressis kordama ja aadress ongi – Läänemaa, Haapsalu linn, Jalaka tänav jne. Ja Haeskas asuva talu aadress ongi – Läänemaa, Haapsalu linn, Haeska küla, …talu. Või siis Läänemaa, Haapsalu linn, Uuemõisa alevik, Ehitajate tee… Või Läänemaa, Haapsalu linn, Panga küla, maja nr … krt nr….

See võimalus ei olegi väga veider. Niimoodi käsitleb asja suurem osa riikidest, kus linn tagamaaga ühinenud on. Ka teisel linnadel oma asumid, pigem praegu siiski linnaosad. Ehk siis – LINN KUI OMAVALITSUS ei pea ära lõppema tiheasustusega ala piiril. Ka linna nime kandva omavalitsuse sisene küla, ehk linnast kaugemal asuv, kuid samas omavalitsuses olev väiksem asula või asum on iseenesest arusaadav.    

Teine võimalus, kui OMAVALITSUSE nimi on RIDALA VALD, siis eksisteerib Haapsalu edasi kui valla sisene linn, nii nagu Türi ja Rapla praegu on. Keegi ei eita ju, et Türi linn olemas on.  Ehk siis aadress oleks Läänemaa, Ridala vald, Haapsalu linn, Jalaka tn…. Ja ka Läänemaa,  Ridala vald, Uuemõisa alevik, Ehitajate tee… 

Haldusreformi eesmärk on luua olukord, kus omavalitsused ajavad oma asju üheskoos – ehk siis moodustub ühine omavalitsus, ühine volikogu ja valitsus, volikogu komisjonid, hariduse, hoolekande, transpordi jms  ühine korraldamine, nii linnas, kui linnalähedasel maal.  Asulate nimed sellega ei muutu ja linna jääb linnaks ja Uuemõisa alevik jääb ikka Uuemõisaks. Omavalitsuse nimi siin juures on maitse asi. Kas hakkab siis ulatuma linna, kui omavalitsuse piir praeguse Ridala valla piirini või siis on omavalitsuse nimi Ridala vald ja Haapsalu linna piiril on ikka silt  "Haapsalu linn".