31.12.12

Uusaasta soovid 2013

Head sõbrad!

2012 hakkab selja taha jääma, 2013 ootab ees. Noh, jah, oli see aga aasta... täpselt nii nagu lubati ja ka karta oli. Igasugu jama oli hulgakaupa. Täpselt nii nagu eelmisel... ja nagu üle-eelmisel... Ma ühiskondlikku elu silmas pean, eelkõige. Ei teagi kohe, kus see rahusadam asub. Üks asi oli tegelikult hea selle kisklemise juures - need kelle käed roolini ulatuvad -  need ehk said lõpuks aru, et valimiste ajal häälesaagi korjamisest üksi on vähe, et järgmiste valimisteni rahumeeli purjetada, ilma midagi ja kedagi kuulmata - nägemata. Lõpuks on ühiskonnale sellest läinud aastast ikka oluliselt kasu olnud. Nii mõnedki maskid langesid ja kivid pöörati vähke otsides teistpidi. Kempluse käigus said asjad  selgemaks. Sellepärast mõtlengi, et hoolimata sellest, et valimised nüüd jälle riburada pidi tulema hakkavad - üllatusi ja segadust ühiskondlikus elus tõenäoliselt tuleb vähem.  Isiklikus plaanis - eks nii mõnedki, kelle kannatus katki läks, seda oma rahusadamat ka otsima asus ja ehk ka leidis, kes linnas, kes pealinnas, kes sealpool piiri. Mis siin muud, kui ainult jõudu ja edu soovida ja et - hoiame sidemed tugevad. Meil aga siin kohapeal - mis muud, kui meestel müts sügavamalt pähe, naistel sabad vöö vahele, et sopaseks ei läheks. Sõbralik naeratus naabrile, abikäsi selle, kes maha jääb, kamp tihedalt kokku ja ...2013 tuleb.

Head aastavahetust ja tegusat uut aastat soovides,

lugupidamisega, teie

Neeme Suur

24.12.12

Jõululuuletus

Seisa vaikselt, seisa vaga,
vaata, kuidas akna taga
lumeluugid läinud valla
paksu lumevaiba alla
matab mõtted, mured, tööd.

Vargsi seisa, vaikselt oota
sellel aastal võid sa loota
jõulutunnet, vaikset rahu
härdust, hinge mis ei mahu
... kui just pole jõuluööd.

Seisa vaikselt akna juures
vaata, selles ilmas suures
head on rohkem, kui sa tead.
Ainult tasa seisma pead,
et võiks kuulda hinge häält
ja vastuseid, sealt lume päält.

Ole tasa, siis sa kuuled -
lootus hingab, vaikselt hüüab,
sulle järgi jõuda püüab.
Jõuluõhtul peatu, oota,
täna võid sa tõesti loota
sinu juurde jõuab sealt, akna tagant, lume pealt.

Rahulikke jõule, lootust ja rõõmu soovides...

Neeme Suur


20.12.12

Üks sobilik luuletus Anna Haava sulest ehk siis üks jõulusoov

Eelmise sajandi alguses kirjutas poetess Anna Haava luuletuse "Astu alla".  Olgugi, et tegemist on religioosse luuletusega, sobib ta ka meie praeguse ilmaliku asjatamise kommenteerimiseks suurepäraselt.

ASTU ALLA

Astu alla, rahva hulka,
Õpetaja, karjane,
Et ei kasvaks kuristikud,
Kaljud teie vahele.

Ainult käsud, õpetused,
Ei need rahvast õndsaks tee,
Kui ei saa sa sõbraks olla,
Ega vennaks temale.

Astu välja kitsast ringist,
Oma silmi seleta:
Hoopis uue maa ja rahva
Imestades leiad sa.

Kas sa tunned seda rahvast,
Tema põue tuksumist,
Tema rõõmu, tema muret,
Vaimulendu, võitlemist?

Kui ei tunne, kui ei mõista
 - Võõras rahvas, võõras keel -
Kuidas tahad taeva poole
Teda juhatada veel ?!

Astu alla rahva hulka,
Õpetaja, karjane,
Virus, Võrus, Idas, Läänes
Igatsedes ootame.

15.12.12

Igaüks omaette ehk haldusreformi tänapäev

Läänemaal on siis nüüd järjekordne algatus haldusreformi suunas. Oru vald tegi ettepaneku Ridalale liitumiseks. Mehed - naised kohapeal mõtlevad, kuidas toime tulla ja otsivad lahendusi. Mina tegin riigikogus ettepaneku moodustada riigikogu juurde haldusreformi probleemkomisjoni. See ettepanek oli selleks, et anda protsessile riigi poolt mingi vähegi kindlam keskne suund. Kahjuks ettepanek ei läinud läbi. Ükshaaval olid ka paljud koalitsiooni saadikud mõtte poolt, ka regionaalminister avaldas toetust, kuid koalitsiooninõukogu lükkas mõtte tagasi. Halb on see sellepärast, et haldusreformi teemas süstemaatilist arengut ei toimu ja omavalitsused vaatavad kuidas ise hakkama saavad. Ühel pool proovivad liituda vallad ümber linna rõngasse, teisal jällegi maakonnalinn ja rõngasvald omavahel. LE juhtkiri oli selles mõttes väga õige. Mis saab nendest, kes ise teistega liituda ei taha või keda enda hulka ei taheta? Omavalitsusmaastik läheb veelgi kirjumaks kui ta seni on. Kõrvuti saab olema veel rohkem väga suuri ja väga pisikesi omavalitsusi. Lõppkokkuvõttes ei oleksi sellest midagi halba, kui maakonna taseme koostöö oleks tugev - kui omavalitsusliit oleks täis jõus ja väikesed omavalitsused saaksid oma funktsioone omavalituste liidule delegeerida. Aga seda veel ei ole.

Nüüd peavad siis omavalitsused ise targad olema ja liitumisläbirääkimiste laua juurde ka teisi naabreid kutsuma. Ise peab ka nii tark olema, et osavaldade säilitamise või mittesäilitamise küsimus lahendada. Paraku ei õnnestu omavalitsustel kohapeal aga lahendada neid küsimusi, mis seoses suuremate omavalitsuste tekkega üldist seadusandlust ees ootavad. Selleks oleks vaja initsiatiivi ka riigikogu koalitsiooni poolt või siis valitsuse sihikindalt tegevust. Seda aga ka pole. Nii jääbki vaid üle kohtadel ettevaatlikult tegtuseda ja loota, et igaüks omaette toimetades asi veel segasemaks ei lähe, kui ta seni on.

Muuseumist ja bussijaamast

See oleks päris kurb, kui Haapsalu otsustaks bussijaama tema ajaloolisest asukohast ära viia. Õigemini peaks küll küsima, kui palju on see Haapsalu, kui palju kõigi omavalitsuste ja kui palju riigi küsimus. Maakonna sisest ühistransporti korraldab maavalitsus ehk riik. Bussijaama kasutavad kõik bussiliinid ja need läbivad kõiki valdu. Tegelikul kasutab bussijaama kogu maakonna rahvas ja ka külalised, nii peaks ka bussijaama korraldamise küsimus olema laiemalt maakonna, mitte pelgalt linna asi. Raudteejaam kuulub linnale. Linnal on muidugi õigus otsustada, kas maakonna bussijaama oma hoones taluda või mitte. Ainult et - selles hoones on ajalooline raudteejaam ja bussijaam asunud. Sellisena - ajaloolisena ja oma otstarbe kohaselt kasutatavana on raudteejaam omaette väärtus. Kas muuseumi huvid kaaluvad nüüd ühistranspordi huvid üles? Või kas üldse ei oleks vahva, kui suudaksime koos ajalooga elada, ilma seda ajalugu ilmtingimata muuseumiks muutmata. Tegelikult vajab bussijaama teema juba tükk aega laiemat käsitlust koos maavalitsuse, linnavalitsuse ja omavalitsuste liiduga. Haapsalul tuleb aga langetada otsuseid mitte ainult linna vaid ka maakonnalinna positsioonist lähtudes. See on Haapsalul seni hästi õnnestunud - teenivad ju kõik objektid, mida linnas rajatud maakonna kui terviku huve. Ehk see jääb ka edaspidi nii ja käib ka bussi - ja raudteejaama kohta.

Kas valgus reostab?


Jah, kui seda hirmus palju saab, siis tõenäoliselt küll. Kui öine linn nii valge on, et ilma paksude kardinateta magada ei saa, siis on asi halvasti. Kui aga öine linn nii pime on, et ei näe sõrme suhu pista, siis on nagu jälle halvasti. Lääne Elus ilmus lugu valgusreostusest ja sellest, et Haapsalus on valgusreostusega lood halvasti ja linn võiks oma valgusega kokku hoida.   Alt-üles valgustusega ja otse merele valgustusega saaks tõesti midagi ette võtta. Kas aga Haapsalu on üldse liiga valge, seda nüüd küll ei tahaks uskuda.
See jutt valgusreostusest tuletas meelde mitmeid hetki elust. Kasvõi sellist hetke, kui oled lennukiga naasmas Euroopast ja libised linnulennul üle linnade ja maade, sügavusest paistmas valgustatud asulad. Kui Eesti kohale jõuda, siis läheb see pilt oluliselt tumedamaks – pimedamaks. Valgust on oluliselt vähem ja see mis on tundub tuhmim. Kas see on nüüd vaesus, või kokkuhoidlikkus või mõistlikkus või loodussäästlikkus, mis meie tuled tuhmimaks teeb? Ju vist kõigest natukene, aga ega vist loodukaitse peale küll veel väga ei mõelda valgustust planeerides.  

Teine mälupilt tekib ajast, kui Risti vallavanemana töötasin. Olime seni tühjalt seisnud küla koolimajja sisse seadmas sotsiaalkorterit. Kuivõrd elanik, keda olime sinna paigutamas, ei olnud just kõige rahumeelsem, siis küsisime ka külarahva käest, et mida nemad arvavad uuest elanikust ja sotsiaalkorterist vanas koolimajas. Inimesed vastasid, et mis seal ikka, majas ikka valgus sees ja tuli paistab tee peale ka. Üks valgustatud punkt lisaks tekitas juurde olulise hulga turvatunnet. Täpselt sama efekt oli siis, kui paigutasime küla bussipeatusesse tänavavalgustuslaterna, ja laste liumäele. Kord, kui inimene kolis külast Ristile, küsisin temalt, et mis on see põhiline asi, mis teeb sinu jaoks vahe küla ja alevi vahele. Tema vastas, et tänavavalgustus.  Hakkasin seda oma mõttes kutsuma „valgustatud punkti efektiks“. Asjaolu, et valgus on turvaline ei ole kontrollimata müüt ega inimeste ebausklik eelarvamus, vaid fakt. Ei ole midagi veidramat, kui mööda lauspimedat Tallinnat või muud kokkuhoiurežiimil linna ringi sahistada. Et valgustust saab keskööks vähendada ja väiksemates asulates, kus inimeste öine liikumine päris pisike ka mõneks ajaks välja lülitada -  olgu nii. Aga et sundida öises linnas liikujaid pimeduses kobama, selleks nad saaksid tähistaevast nautida?  No ma ei tea.
Millal aga saab siis valgust liiga palju? Tõepoolest, kui vaadata uusi rajatud liiklussõlmi ja nende valgustust, siis teinekord on tunne küll, et nüüd sai vist palju. Ega otse taevasse suunatud prožektor vist ka väga mõttekas ei ole. Mul pole aimugi, miks turbavälja tehnikaplatsilt või mõnelt laoplatsilt lähtuv võimas voog peab pilvi valgustama.  Kirikutorni valgustuse kritiseerimisega ma oleks pigem ettevaatlik – kirikutorn on maamärk ja sellisena inimestele otseselt vajalik. Valgustuse paremast planeerimisest on kindlasti abi nii kulude kokkuhoiul, looduse säästmisel, kui ka inimeste turvalisuse tagamisel.  Kindlasti leidub nii kokkuhoiu kohti, kui neid, mis ammugi valgustamist ootavad. Olulise mõjuga valgusreostusest on aga meie väikelinnades ja asulates vist küll vara rääkida. Loodan küll, et Haapsalu linn Promenaadi vastset valgustust likvideerima ei hakka. Hästi hubane on ja kutsub jalutama.

Ma kutsun politsei!


Kas nüüd siis on häda selle Lihula politseiga, või õigemini – politsei puudumisega Lihulas (nüüd ja edaspidi pean “Lihula“ all silmas kogu Lõuna-Läänemaad) – või ei ole? Praeguseks on sõna võtnud asjaosalised alates kohalikust politseijuhist kuni ministrini välja. Minister kirjutab oma vastuses riigikogu liikme järelpärimisele, et  kohapealne püsiv konstaabli olemasolu ei ole kõikidel juhtudel parim lahendus, sest see ei taga efektiivselt politsei ressursside kasutamist. Minister kirjutab, et konstaabli vastuvõttudel ei käida. Minister kirjutab, et vajalik on paindlikkus. Oleme kuulnud arvamusi, et Lihula  ei ole kannatanud politsei puudumise tõttu ja probleem on pigem emotsionaalne,  sest töö on ju tehtud, “kuriteod on registreeritud ja menetletud“. Ja et turvalisus sõltub peale politsei olemasolust veel paljudest muudest asjades ja et inimesed peaksid ise rohkem oma turvalisuse tagamisega tegelema. Oleme teada saanud, et statistikaga on kõik korras, et tsentraliseeritud struktuur on prefektuuride rolli vähendanud ja et kohalik kogukond, seal hulgas omavalitsused peaksid ise rohkem oma turvalisusesse panustama. See kõik on õige. Ainus häda on, et kuidagi julgemaks ei ole läinud.

Turvalisuse tagab eelkõige üldiselt teadaolev ja praktikas tõestatud fakt, et politsei on piirkonnas olemas ja normaalses abikauguses. Ja et peale selle veel, et ta appi jõuab, on ta ka füüsiliselt piirkonnas ja võib ka peale sattuda enne, kui kuritegu teoks saab. Ja veelgi enam – et politsei ka  teab ja tunneb, mis olukord kohapeal on, kus mis inimesed elavad ning tänu piirkonna tundmisele oskab ja suudab ennetada. See fakt peab olema üldiselt teada -  teada nii tavalisele inimesele, kui kurikaelale. Sellepärast kerkiski probleem üles alles  peale politsei puudumise fakti ilmsikstulekut. Praegu sai kõigile – nii inimestele kui pättidele selgeks, et Lihulas konstaablit pole ja patrull võib hakata  Haapsalust või Nõvalt alles sõitma ja millal ta kohale jõuab, ei tea keegi. Asi on tegelikult väga lihtne. Sellel hetkel kui lause “ma kutsun politsei“ ei tööta enam – ei kaitse enam, sellel hetkel on ka turvalisus kadunud.
Jah, probleem ongi emotsionaalne. Nii nagu inimeste omavahelised suhted on emotsionaalsed, nii on ka riigi ja kodaniku vahelised suhted emotsionaalsed. Riik on ütelnud inimesele – mina aitan hoolitseda sinu turvalisuse eest. Et vaata ikka ise ka, et poiss pätti ei tee ja hoia lukud ees ja kui naabruses midagi-kedagi kahtlast näed, siis anna ikka teada, aga ma olen siinsamas – sinu jaoks olemas. Nüüd ütleb siis riik Lõuna-Läänemaa inimesele, et ei-ei, niipalju pole ma ikka lubanud. Vaata ikka ise kuidas hakkama saad, ma tulen pärast läbi ja vaatan siis ka mida teha annab. Nüüd on inimese kord siis riigile meelde tuletada, et see ei ole enam sama asi. Ja keda peaks selle juures lohutama teadmine, et üksikisiku tulumaksu ju vähendatakse?

Praegu on Läänemaa politsei oma võimaluste piires küll adekvaatselt reageerinud – patrull on Lõuna-Läänemaa piirkonnas tiirutamas oluliselt sagedamini kui varem. Risti jaoskonna teisi konstaableid ka on sagedasti Lihulas liikumas. Paraku aga – praegune tähelepanu Lihulale on hädaabinõu, mitte üldiselt teadaolev ja püsiv fakt. Asi läheb alles siis korda, kui jõustub taas põhimõte ja levib taas teadmine, et 24/7 on sinine munder (politseiniku, mitte piirivalvuri sinine munder) sealpool Kasarit ja tegeleb turvalisuse tagamisega.  Ja ta ei istu toas ja ei oota pikisilmi külastajat vaid liigub ringi, külastab töökohti, koole ja asutusi ja ohjeldab liiklust. Menetleb juhtunut ja hoiab ära juhtuvat, on nähtav ja usaldusväärne … teeb kõike seda, mida politsei piirkonnas teeb, kas siis üksi, kaksi või koos abipolitseinikega.
Läänemaa on mandri-Eesti kõige väiksem maakond. Seda aga rahva arvult  ja asustustiheduselt,  mitte territooriumilt.  Territoriaalsus ei kao mitte kuskile riigi ametkondade töökorraldusest. Seda kindlal põhjusel - kas nüüd keegi selle uudise peale rõõmustab või mitte – olgugi, et elanike arv väheneb, aga inimesed jäävad ikkagi maapiirkondadesse elama. Isegi Lõuna – Läänemaale.  Praegu on Läänemaa ainus maakond Lääne prefektuuri kuuest maakonnast, kus kogu politseitöö algab hommikul  maakonna keskusest. Väljaspool maakonnalinna paiknevad konstaablijaoskonnad puuduvad.  Ka Risti jaoskond, mille alla ka Lihula kuulub, asub tegelikult Haapsalus. Viimane aeg on see territooriumi loovutamise eksperiment ära lõpetada. Teadaolevalt on usaldust kerge kaotada ja raske taastada. See kehtib mitte ainult inimeste vahel, vaid ka riigi ja inimese vahel. Üldinimlik tõde.

 

5.12.12

Ööistungilt õppetunnid, ehk kuhu maani võib venitamine jõuda


Parasjagu on käsil maamamaksu seaduse muutmine ehk siis kodualuse maamaksu asemele üksikisiku tulumaksust protsendi määramine. Valitsus on teinud ettepaneku tõsta üksikisiku tulumaksu KOVile mineva osa 11,4 protsendilt 11, 57ni, et kompenseerida maamaksu vähendamist. 

Keskerakond on teinud muudatusettepanekuid. 29 tükki. Esimene muudatusettepanek - tõsta mitte 11,57ni, vaid 11,61ni - sest osad omavalitsused jäävad ikka muidu miinustesse. Nojah, tõenäoliselt ei lähe läbi, sest rahaminister arvab, et katab ära küll. Teine Keskerakonna ettepanek - tõsta 11,63ni, - vist ei lähe see ka läbi.  Kolmas ettepanek - tõsta kuni 11,66ni, neljas -  tõsta 11,69ni, viies ettepanek - tõsta 11,70ni, kuues ettepanek... 11,73ni... kokku 29 ettepanekut...samas rütmis... Enne iga ettepanekut saab võtta kümme minutit vaheaega. Kokku on 33 ettepanekut, kuus ettepanekut mahub tundi, seega kokku kulub muudatusettepanekute hääletamisele ...4,8 tundi.

Tegelt arvan ka mina, et maamaksu asendamine üksikisiku tulumaksuga on jama.  Aga kirjutada muudatusettepanekute sildi alla lihtsalt numbreid 0,3se intervalliga üksteise otsa ja siis neid järjest kümneminutiste vaheaegadega läbi hääletada.... see oli tõesti minu jaoks midagi uut. Mis see siis on nüüd... parlamentaarne tarkus, osavus, kavalus ...või mis asi? Sama hea oleks minna kõnepulti ja korrata sealt ühte sõna kaheksa minutit järjest - (millist iganes siis). Aeg puldis saab ju täis räägitud.

Et poliitiline võitlus - saan aru. See mis tehakse eelarvega, maamaksuga, omavalitsustega, riigiasutustega, keskkonnatasudega...millega iganes - jah, ei meeldi. Võtan sõna, veenan, hääletan vastu, kirjutan, kritiseerin, teen ettepanekuid...kirun... kiidan... proovin kokkuleppeid ja kompromisse saavutada...ok. Töö on selline. Aga mis asi see on, mida ma üleval kirjeldasin, sellest ma tõesti aru ei saa.