Veebruar, teine ja kolmas töönädal

Teenuste kättesaadavus

Teenuste kättesaadavus on jätkuvalt tähelepanu all. Ma isegi ei tea praegu, kuhu sellega on võimalik välja jõuda. Liiga palju on hoiakuid, a-la „ teenustega on nagu on“… ehk siis kui pole siis pole. Suhtumises on kaks äärmust – toome näiteks kasvõi postiteenuse. Üks äärmus räägib, et kohapeal peab olema kindlasti inimene palgal ja kontor, teine äärmus ütleb, et kui ikka ära ei tasu, siis ei tasu ja mott. Tõde on tegelikult vahepeal. Fakt on aga see, et kui inimene enam leiba ei saa osta, siis muutub ka toiduainete jaemüük avaliku sektori mureks. Veebruari esimesel nädalal esitasin peaministrile arupärimise teenuse kättesaadavuse osas. Vastust veel praegu pole, ehk varsti tuleb. Nüüd, möödunud nädalal tegelesin KOV-REG toetusgrupile seminari korraldamisega. Teemaks ikka seesama – teenused ja nende kättesaadavuse kriteeriumid. Esinema kutsusin riigi poolt inimesed, kes tegelevad SIPide ehk sotsiaalse infrastruktuuri planeeringutega. SIPid selle pärast, et need on riiklikud planeerimisdokumendid maakondades, mis käsitlevad teenuste kättesaadavust. Läänemaal ka oma SIP olemas. Lisaks avalikule sektorile kutsusin esinema ka meie Raimond Lunevi. TÜ peab üleval kaupluste võrgustikku, on hakanud sularaha kättesaadavuse teenust pakkuma, TÜ-lt taotletakse kauplusautoringide käivitamist. Loodan, et Raimond räägib meile, kuidas üks eraettevõtja vaatab teenuste kättesaadavuse tagamisele. Seminar riigikogus toimub 06. Märtsil.

PS! Palusin riigikogu analüüsiosakonnal koostada ülevaade teenuste kriteeriumide kehtestamisest – ehk siis kas kättesaadavuse kriteerium on kehtestatud, millise dokumendiga ja mida sisaldab. Kui ülevaade valmis siis saan ka siin jagada, mis sealt selgub.

Vabatahtlik merepääste

Eelmisel kolmapäeval oli tähtaeg muudatusettepanekute esitamiseks vabatahtlikule merepäästele. Tegin järgmised ettepanekud:
1. Laiendada vabatahtliku merepääste (VMP) tegutsemise territooriumi. Praegu oli eelnõus määratud, et VMP tegutseb ainult piiriveekogudes – ehk siis otseselt seotud piirivalve tegevusalaga. Tegin ettepaneku laiendada tegevust kõigile Eesti avalikele veekogudele – koostöös Päästeametiga. Näiteks Emajõgi – kui abi on vaja kuskil emajäel ja Peipsi peal on päästjad valmis – kas nad siis jõe peale appi ei lähe? Ikka lähevad. Kui juba lähevad, siis peab ka seadus seda võimaldama. Samuti kirjutasin sisse rahvusvahelise koostöö.
2. Laiendada vabatahtliku merepääste (VMP) tegutsemise valdkonda. Praegune eelnõu näeb ette VMP tegutsemise kitsalt samas alas, kus piirivalvel, ehk siis sõiduki või inimese otsimine või päästmine. Mina lisasin sinna ka päästmise kaubandusliku mereseaduse mõistes ja päästetööd päästeseaduse mõistes ehk siis laiemalt päästesündmuse ennetamise, reageerimise ja mõju vähendamise. Ehk siis – kui saareelanik veab lambaid laidudele ja läheb koos oma lambakoormaga ümber, siis on abi loota, nii mehel, paadil kui lammastel  ja kui palutakse VMP appi hulpiva lasti päästmiseks, siis nad tohivad seda ka seda teha. Ka merereostuse likvideerimisel abistamine peaks olema kaetud.
3. Lisasin nende asutuste hulka, kes ilma eraldi tunnustamist taotlemata, võivad VMP liikmeid koolitada, ka päästeameti. Praegu oli seal ainult PPA kirjas.
4. Lisasin sätte, kus koolitustel osalemise kulud kompenseeritakse mitte ainult vabatahtlikule merepäästjale, vaid ka inimesele, kes alles selleks pürgib.
Vaatame siis, millised ettepanekud saavad heakskiidu, millised mitte. Loodan, et kõik.

Õiguskomisjonis teemaks – inimkaubandus ja keemiline kastreerimine ehk seksuaalkurjategijate kompleksravi

Jah, peale töötajaskonna ahistamise tegeleb õiguskomisjon ka asjadega, mis tõesti tema töömaa on. Näiteks notarite rahvusvahelise tunnustamise tingimustega. Näiteks inimkaubanduse tõkestamisega ja ettepanekuga asendada mingitel juhtudel seksuaalkurjategijate vangistus raviga. Inimkaubandusega on nii, et punktid seaduses hakkavad saama viimast lihvi. Tulemus hakkab päris hea saama. Seadusesse toodi sisse haavatavuse mõiste ( mitte päris nii, nagu Sotsmin seda kirjeldas aga ikkagi), mitmeid karistusi muudeti rangemateks. Suurem osa sotsiaalpartnerite arvamusi võeti arvesse.

Kompleksravi osas jäi asi pisut segaseks veel. Point on selles, et kergemate juhtude puhul on ettepanek pakkuda kurjategijale võimalust asendada vangistus raviga. Tegelikul pole aga teada, kui kaua ravi mõju kestab, seda saab rakendada ainult kurjategija nõusolekul, samuti pole selge psüühilise ravi ja keemilise ravi vahekord. Idee iseenesest on intrigeeriv – füüsilise võimetuse loomise abil püütakse lahendada inimese psüühilisi probleeme . Küsisin ka komisjonis, kas seda ei saaks rakendada ka teiste kuriteoliikide puhul? Meil on ju häda sellega, et vanglad on rahvast täis? Küsimus oli siiski retooriline. Kui juba sellise lahendi peale minnakse, siis peab tõesti selge olema, kui tõhus see on, miks kurjategija sellega peaks nõus olema ja muud nüansid. Tegeleme edasi.

Linnade-valdade päev ja regionaalpoliitika

16.ndal, neljapäeval, esinesin linnade-valdade päeval ettekandega – milline peaks olema Eesti regionaalpoliitika. Üks küsimus, mille seal esitasin oli - milline on regionaalministri võimalus mõjutada harupoliitikaid? Valitsuskabinetis on meil horisontaalministrid: peaminister, rahandusminister, justiitsminister ja regionaalminister. Meil on ka vertikaalministrid: põllumajandus, keskkond, sotsiaal, kaitse, haridus, majandus, välis, kultuur ja sise. Tegelikult on regionaalpoliitika võtmed suures osas hoopis teiste, vertikaalsete ministrite käes. Kui me keegi ei kahtle, kas peaministril, justiitsil, või rahandusel on võimalust ennast kabinetis kehtestada, siis milline võimalus on regiminil tungida harupoliitikat kureeriva ministri – näiteks majandusministri töömaasse? Samasuguse küsimuse esitas hiljuti riigikontroll, seoses väikestes omavalitsustes läbiviidud auditiga. Regionaalminister vastas, et saab olla valdkonnaministrile abiks pigem nõuga ja kui vaja, siis metoodilise juhendamisega. Teadaolevalt on justiitsministril ja rahandusministril n.ö „vetoõigus“ kabinetis. Mina arvan, et sarnane vetoõigus peaks olema ka regionaalministril. Selle peaks temale looma aga peaminister – kes ju valitsuskabineti tööd juhib. Vastasel juhul ei tule midagi välja meie tasakaalustatud regionaalsest arengust.

Lühidalt

Kolmapäeval 15. Veebruaril – enne istungit raudteeprojekti tugirühma kohtumine. Pärast istungit osalesin Eesti Reservohvitseride Kogu üldkoosolekul.

Neljapäeval 16 veebruaril – osalesin linnade –valdade päeval. Ettekandest rääkisin ülalpool. Õhtul osalesin SDE Haapsalu osakonna kokkusaamisel. Rääkisime pikalt lastekodu sihtasutuse ja tema nõukogu moodustamisest. Minu arvamus on, et nõukogust on kaks inimest puudu – sotsiaalministeeriumi esindaja ja puuetega inimeste organisatsiooni - või siis otseselt lastevanemate esindaja. Minu kogemus ütleb praeguseks – mida tihedamalt on sidusrühmad seotud selliste asutuste tegevusse, mida avatum asutus on, seda lihtsam on probleeme lahendada – või siis nendega leppida. Peetrile aga ei muud kui palju jõudu ja jaksu.

Reede 17. Veebruar – õhtul osalesin ühel üritusel Haapsalus. Mitte üritusest endast ei taha rääkida, vaid sellest, et kui ikka meestel tuleb pähe, et kohalik riigikogu liige võiks tulla ja rääkida oma tegemistest, riigikogu tööst ja üldse poliitikast, siis ta tulebki kutsuda. Ja ta tuleb ka. Ja tuleb hea meelega. Sellised kutseid ( igasugustele üritustele ) võiks olla rohkem. Saavad inimesed rääkida ja mina tagasisidet. Tänud kutsujale ja korraldajale!

Esmaspäev 20. veebruar – must päev kalendris. Möödus aasta lastekodu põlengust. Osalesin mälestusjumalateenistusel Jaani kirikus Haapsalus. Suur tänu praost Salumäele, väga hea teenistus oli.

Teisipäev 21. veebruar – õiguskomisjoni istungi tõttu ei saanud osaleda LETSi nõukogu istungil. Rääkisin aga pikalt telefonis Helega ja Reinuga. Sellega on nii, et millegipärast on kõigil tunne, et kui raha ei ole, siis midagi ei saagi toimuda. Tegelikult ei ole kunagi nii, et raha üldse ei ole. Ja palju asju saab teha ka ilma rahata. Nii saab ka LETS teha seda, milleks ta elu kutsuti – tuua omavalitsusteni ülikooli teadmisi, ehk siis kaasa aidata teadmispõhise juhtimise rakendamisse Läänemaal – ilma selleks suuri summasid kulutamata.

Teisipäev 21. Veebruar – õhtune kohtumine SDE volikogu õiguskomisjoni rahvaga. Meil on nii, et SDE volikogul on ka komisjonid, samasugused, nagu riigikogus. Nende kaudu saavad SDE liikmed vastava parlamendisaadiku kaudu neid huvitavates teemades kaasa rääkida. Päris huvitav arutelu oli pikaks läks õhtu. Võtsime läbi mitmeid riigikogu õiguskomisjoni menetluses olevaid teemasid.

Kolmapäev 22 veebruar - LOVLi maapäev ja raudtee. Eelmisel kolmapäeval käisin LOVLi maapäeval ja tutvustasin neile raudteeprojekti seisu. Maapäev võttis vastu otsuse raudtee taastamise toetamiseks. See oli väga vajalik liigutus, iga abi on teretulnud. 27.ndal ehk istungivaba nädala esimesel päeval käisin ka maavalituses, rääkisime Merlega sellest, kuidas raudtee teema praegu koostatavas Eesti 2030+ planeeringus välja näeb. Tegelikul on praegu nii, et kaardil on, aga tegevuskavas pole.

LOVL ja Vormsi väljaastumine

Mina ei saa aru ühest asjast – kuidas see saab olla, nagu Vormsi vallavanem ütles – et nad koostöös osalevad, aga liikmemaksu ei maksa? Kui ikka lahutatakse ära, siis lahutatakse ära, mitte nii, et muidu nagu lahus, aga lõunal käin edasi. See nõuab oluliselt head tahet, laiemat pilku ja meelekindlust, et hoida koos maakondlikke koostööorganisatsioone. Valitsuse seisukohast on ju maakonna tase praktiliselt likvideeritud ja kõik teistsugused toimingud on sisuliselt vastuhakk peavoolu poliitikale. Võiksime muidugi loota paremat arusaamist Vormsist ja tõhusamat toimetamist LOVList. Ühel hetkel aga ei ole enam võimalik heast tahtest hoida koos midagi, mida nagu seadusandluse mõistes on ja ei ole ka. Nii nagu kirjutasin ka artikliks „2012 – haldusreformi alguse aasta“ – seis on sealmaal, et enam ei saa vanal viisil edasi minna. Sotsid tegelevad praegu regionaalarengu seaduse riigikogu ette uuesti toomisega, arutelu all on ka haldusreformi üldine kontseptsioon. Siin ei ole mingit kahtlustki – maakonna tase tuleb taastada ja kas see toimub omavalitsusliidu tugevdamise, ühe maakonnasuuruse omavalitsuse moodustamise või kahe tasandilise omavalitsuse loomisena – see on tehnika küsimus. Kõik need kolm varianti erinevad vaid nüanssides ja korralduslikes üksikasjades, sisuliselt on tegemist sama lahendiga – maakonna taseme taasjõustamisega.