Töökohtade kadumine Haapsalust

Ma pole seni veel sõna võtnud PKC tehase sulgemise teemal. Piinlik on riigikogu tasemelt kohalikke inimesi õpetada ja targutada, mida kõike nüüd ja kähku tegema peaks. Usun, et nii maavalitsus, linnavalitsus, Töötukassa ja maakonna haridusasutused on juba planeerinud või planeerimas nii vajalikke kokkusaamisi ja nõupidamisi,  kui ka kohalikke abimeetmeid, kuidas tööta jäävaid inimesi toetada. Selge see, et informatsiooni liikumine on ülioluline, muidu ootab keegi pikisilmi tööd, teine aga töötajat ja kokku nad saada ei pruugigi. Üks osa tööta jäänutest saab tööle Keila tehasesse, üks osa leiab rakenduse teistes Haapsalu ja lähiümbruse  tööstusettevõtetes, mingi osa tõesti asub ümberõppesse ja leiab rakendust teistes majandussektorites.

Siiski, iga inimene teenindajana töötada ei taha ja ei selleks sobigi. Teised ettevõtted kõiki tööta jäänuid mõistliku aja jooksul hõivata ei suuda. Nii jääb kindlasti hulk inimesi ilma kohaliku rakenduseta ja hakkavad endale otsima elatise teenimise võimalust väljaspool Läänemaad. Kui nüüd uus ettevõte tahaks Haapsallu tulla, siis tööjõu puudus ei tohiks küll probleemiks osutuda. Igal juhul on tegemist Haapsalu ja Läänemaa jaoks väga sandi seisuga. Kohalik kiire tegutsemine on igal juhul vajalik ja pakub kindlasti leevendust , kuid probleemi kui sellist – ettevõtluse koondumist paari suurema linna külje alla see kindlasti ei muuda.

Riigikogu liikmetel tuleb aga endil planeerida kriisikoosolek ja seda hoopis riigikogus. Miks on mitmed kohalikku majanduselu toetavad eelnõud seni vastu võtmata jäänud?  Millised nendest saab lihtsalt uuesti riigikogule esitada ja millised uued eelnõud peab koostama? Kasvõi see allakirjutanu poolt koostatud eelnõu, millega oleks pandud ettevõtluskeskkonna arendamisele kaasa aitamise kohustus kohalikele omavalitsustele ja eraldatud neile selleks ka summasid riigieelarvest. Eelmisel aastal see mõte toetust ei leidnud,  ehk nüüd on siis õigem aeg. Või miks keskkonnaministeerium siiani seisab vastu Kiltsi lennuvälja tööstusala maade munitsipaliseerimisele?  Või siis kohaliku ettevõtluse otsese toetamise küsimused – kas selleks on sobilikud regionaalsed maksuerisused, siseriiklikud spetsiaalsed investeeringutoetused lisaks EL vahenditele või siis hoopis näiteks elektrivõrguga liitumist soodustavad meetmed?

Plaani B odavat tööjõudu tarbiva allhanketööstuse väljakolimise puhuks ei ole vaja vaid Haapsalu jaoks, seda ootab terve Eesti.  Rohkem Euroopa Liidu raha teadus - arendustegevusse ning väike - ja keskmise suurusega ettevõtete toetamiseks - see on üks osa plaanist B, mida on juba asutud ellu viima. Need on aga pika vinnaga meetmed, mille tulemusi näeme alles mitmete aastate pärast. Regionaalpoliitika Eestis sees on kiirema mõjuga ja meie oma valikute küsimus. Jaanus Karilaiul on selles osas õigus. Isevoolu minemise poliitika ei ole jätkusuutlik.  Kevadkoalitsiooni lepingusse said nii mõnedki punktid sisse ja nüüd tuleb jälgida, et need ka päriselt ellu läheksid. Kui midagi on võimalik kohe teha, seda tulebki kohe teha. Ka Lauri Luigel  on õigus – tegutseda on vaja, ja kiiresti. Igaüks sellel tasemel, mis talle usaldatud on. Ministri tasemel saame teemat arutada juba esmaspäeval, kui Läänemaad külastab majandusminister Urve Palo.