27.9.11
Lihula valla koolide sulgemisest
Omavalitsuse juures on kaks kuldreeglit - arvesta kõiki asjaolusid ja räägi rahvaga. Selge see, kui koolis ikkagi lapsi ei ole, siis lõpuks tuleb otsus ära teha, kool kinni panna ja koolimajale teine rakendus leida. Ainult, et kalkulatsioonid peavad olema tehtud hoolikalt, arutelud peetud koos kooli ja kohaliku rahvaga. Kui Metsküla omad ise loevad oma lapsi viie aasta pärast 17, vallavalitsus aga 4, siis on ilmselgelt kusagil sees väga suured käärid. Kasari kooli puhul on üheks oluliseks asjaoluks õpilaskodu, millega Lihula vald pakub teenust maakonnale ja kaugemalegi. See on tegelikult valla võimalus pakkuda teistele teenust. Suvel sain valla juhtidega kokku ja rääkisime Kasari õpilaskodu tugevdamisest. Siin on küll n.ö materjali millega tööd teha, vara veel vallajuhtidel püssi põõsasse visata. Lihula valla väikekoolid väärivad nende eest võitlemist ja seda ka vallavalitsuste ja volikogu tasemel. Ja veel - omavalitsuse prioriteetidest - kõik uuringud ja avaliku arvamuse küsitlused (just Läänemaal tehtud) näitavad, et inimese esimene tellimus omavalitsusele on - aita mul kasvatada minu lapsi. Mida väiksem laps, seda olulisem on kodulähedus. Nii, et kui on vaja teha valikuid, siis tark vald eelistab lastele suunatud teenuseid - niikaua, kui see vähegi mõistlik on. Ja kui arvutatakse mõistlikust, siis tuleb üles lugeda kõik valla kulude ja tulude poolel olevad asjaolud. Esialgne lootus kokkuhoiuks võib luhtuda, kui lõpuks selgub, et kõiki asjaolusid ei ole osatud arvesse võtta. Siit minu mõtteid seoses aruteludega Lihula volikogus ja komisjonides.
Teise istungjärgu teine nädal
Head sõbrad. Nagu eelmisel nädal algust tegin, nii proovin jätkata huvitavamate teemade käsitlust, mis on eelmisel nädalal käsitluses olnud.
Eelmise nädala esmaspäev.
Nagu ikka algab nädal fraktsioon kogunemisega. Mina rääkisin Jaak Allikuga ja Peeter Kreitzbergiga (SDE liikmed kultuurikomisjonis) kõrghariduse reformist. Sain hommikul kõne healt sõbralt, kes kõrghariduse korraldusega seotud on ja kes väljendas oma muret ülikoolide ja üliõpilaskonna pärast. Selle jutu peale trükkisin välja artikleid, mis sellel teemal kirjutatud, lugesin neid ise ja arutasin koos kolleegidega. Praegu on selge, et kõrghariduse reform sellisel kujul on toores, hea nime all aga tegelikkuses üliõpilast ja ülikooli ahistav ja pidurdav. Ma ei tea küll, miks peaks olema riigile kasulik meie kõrgharidusmaastikku oluliselt ahendada, ülikoolide tegevusvabadust piirata ja kõrghariduse levikut pidurdada. Muidugi on oluline kutsehariduse osakaalu tõstmine, kuid selleks on ka palju tsiviilsemaid vahendeid. Andsin kõne teinud murelikule sõbrale tagasisidet , nädala jooksul veel vahetasime meile ja infot selles osas. Oluline läänlaste jaoks on ka teada, et kõrgharidusreformi rakendumine tema praegusel kujul halvendaks oluliselt Haapsalu kolledži toimimist. Tegelikult võiks Lauri sellel teemal maakonna lehes kirjutada.
Fraktsioonis arutasime veel ka ettepanekuid riigikontrolli järgmise aasta töökavasse. Tegin ettepaneku panna sinna fraktsiooni poolt ettepanek uurida rehabilitatsiooniteenuste vahendite kasutamist. Kolleegid vastasid, et eelmistel aastatel on vastavad riigikontrolli auditid juba tehtud. Ok, kontrollin üle. Frakstion arutas veel riigikogu palgatemaatikat, eelnõusid, järelpärimisi ja palju muud.
Esmaspäeval toimunud riigieelarve kontrollikomisjoni istung oli huvitav. Riigikontroll kandis ette auditi muuseumivarade teemal – ehk siis kuidas hoitakse, kuidas arvestust peetakse jne. Huvitav oli see, et kultuurimini esindajad lasid riigikontrolli hinnangud täiega põhja. Kui riigikontroll ütleb, et teil on vaja üldist kogumispoliitikat – siis vastab kultmin, et ei ole vaja ja ei tee. Kui riigikontroll ütleb, et võiks olla selgemad võimalused museaale kogudest välja arvata, siis kultmin ütleb, et sellega pole vaja tegeleda. Kui riigikontroll ütleb, et muuseumide infosüsteem ei vasta andmekogudele esitatud nõuetele, siis ministeerium ütleb – aga see ei olegi andmekogu, see on lihtsalt elektrooniline kataloog… Päris kentsakas tundus see asi mulle seal – kas riigikontroll tegi oma tööd väga nõrgalt ja tuligi välja mitteasjakohaste ettepanekutega, või siis on kultmin rahvas täielikud teflon-inimesed, kes kehitavad õlgu asjakohase kriitika peale. Miks see teema mind puudutas – sest otsapidi oli tegemist nii Läänemaa muuseumi juhtumiga, kui ka minu poolt pikalt aetud Eesti muuseumides paiknevate kirikuvarade teemaga. Uurin asja edasi.
Veel üks oluline esmaspäevane teema oli väga huvitav – see oli järelpärimistele vastamine sotsiaalministri poolt. Esitasin küsimuse ministrile ja minister ütles, et nad on arutanud haigekassa juhtidega, et need hooldushaiglad, mis on saanud hooldusravi arengukava alusel EL investeeringuid võiksid olla lülitatud haiglatevõrgu arengukavasse, selleks, et nad saaksid ka pikaajalisemad rahastamislepingud. Jutt puudutab väga selgelt meie haiglat (mis on haiglate arengukava haigla) ja samuti puudutab see jutt HNRKd (mis ei ole haiglate arengukava haigla). Väga huvitav.
Teine teema mida sotsiaalminister esmaspäeva ette kandis oli perearstinduse korraldamisest. Ja siin on asi ikka samal maal mis pool aastat tagasi. Härra minister - tsentraliseerimine ei ole lahendus kõikidele probleemidele. Olen sellest ükskord kirjutanud artikli lehte ja tuleb vist veel kirjutada. Palun väga, selgitage mulle keegi, kui Valgamaal on praegu puudu kolm perearsti, siis kuidas aitab asjale kaasa, et selle probleemiga tegeletaks Tallinnast, Tartust või siis teeb seda kohalik terviseameti spetsialist – kas see annaks parema tulemuse, kui maavanema korraldamise puhul? Sisulised puudujäägid on süsteemis – kaugustasu on liiga väike, erinevate vastuvõtukohtade pidamise osa perearsti rahastamises on liiga väike, asendussüsteem on korraldamata jne jne. Aga minister teatab, et võtame teema maavalitsuste käest ära – siis saab korda. Midagi ei saa korda, enne kui asjale sisuliselt lähenema hakatakse. Samuti on minister veendunud, et kõik see, mis puudutab kättesaadavust, ehk küsimust kuidas inimene perearsti juurde pääseb – see on kohaliku omavalitsuse probleem, sest kohalik omavalitsus korraldab omavalitsuse sisest transporti. Kas see ongi nii, et ministeerium soosib suurte perearstikeskuste rajamist ja omavalitsus lahendagu transpordiprobleem? Äkki siis annaks omavalitsustele juurde ressursse ja niipalju juurde, et siis vallad jõuaksid oma inimesi bussidega vedada sinna, kuhu riik kohtadelt põgenenud on … on see siis maakonna või regioonikeskus või suisa Tallinn. Aga ok, aitab esmaspäevast.
Teisipäev.
Istungil läks siis väga kenasti läbi naiste palgalõhe küsimus – eks see sotside teema oli. Muud asjad läksid nagu tavaliselt. Kõige rohkem kahju oli tegelikult keskerakonna eelnõust, millega nad lootsid säilitada Tšernobõli veteranide soodustused. Selle oleks võinud küll olla positiivse lahendusega eelnõu.
Teisipäeval asusin ette valmistama oma küsimust kolmapäevaseks infotunniks seoses maakondliku ühistranspordi korraldamisega – helistasin läbi endisi kolleege – maavanemaid. Tegelesin ka PRIA M3.1 suurprojektide programmi teemaga – helistasin Tartu ülikooli ja Maaülikooli inimestele ja arutasin nendega rahade jagamise põhimõtteid selles meetmes. Leppisin kokku, et järgmise nädala esmaspäeval lähen Tartusse asja üle nõu pidama.
Teisipäeval oli kolleegidega fraktsioonist pikk arupidamine eestkoste ja pärimisõiguse omavahelisest seosest. Proovisime selgust saada, kas pärimisõiguse seadmise seostamine eestkostest põhjendamatu loobumisega on õigustatud, proportsionaalne ja juriidiliselt võimalik. Keerulise küsimusega tegemist, tegeleme edasi.
Teisipäeval võttis riigikogu riigikaitsekomisjon vastu sõjaväearste Ameerikast… rääkisin komisjoni esimehe Raidmaga HNRK praegusest ja potentsiaalsest positsioonist lahinguväljal kannatada saanud sõjameeste ravimise struktuuris.
Kolmapäev.
Hommikul lugesin läbi REH-teenuse rahastamist puudutavad varasemad riigikontrolli auditid. Probleem on selles, et Eesti riik ei ravi piisavalt oma puuetega inimesi, õnnetuses kannatada saanud inimesi. Õigemini ei ravi neid pooltki nii palju kui oleks vaja. Rehabilitatsiooniteenusele eraldatavatest summadest suur osa kulub REH-kavade väljatöötamisele, neid kavasid aga ei viida ellu, sest raha ei ole. Nii see oli juba 2006, kui oli esimene audit, nii see oli 2007, kui tehti järelaudit – ja nii see on ka praegu. SDE ringsõitude raames oleme külastanud nii Kuresaare, kui Haapsalu REH teenuseid pakkuvaid asutusi – Kuressaare lastekodu, meie HNRK-d. Jutt on sama – midagi ei ole muutunud. REH teenus toob puudega või õnnetuses kannatada saanud inimese tagasi või lähemale iseseisvale toimetulemisele. Teenust rahastatakse aga c´a 30 – 40 % ulatuses. Kavatsen selle teemaga tegeleda süvendatult. Teema on oluline kogu Eestile, kuid ka otseselt seotud Haapsalu spetsiifikaga.
Kolmapäevases infotunnis esitasin oma küsimused majandusministrile seoses maakondliku ühistranspordi korraldamisega. Siin allpool siis asja point ehk mõte – mida ma küsisin ja mida minister vastas:
Kirjutasin suvel, et maakondlike bussidotatsioonide summat vähendatakse. Siis selline plaan tõesti oli ja see tegi maavalitsused väga kurvaks. Tänaseks on sellest vähendamistest loobutud ja summa jääb suuremale osale maakondadele samaks, mingite muutuste tulemusena ( mida ma täpselt ei tea) kogusumma peaks vist lausa tõusma 2,5%.
Esimesel pilgul paistab asi kena, kuid... Eelmise kolme - nelja aasta jooksul on korraldatud maakondades hulgaliselt avalikke hankeid, millede käigus sõlmitud lepingud uute vedajatega. Mõningatel juhtudel on läinud hanke tulemused riigi jaoks kallimaks, mõnedel juhtudel oluliselt odavamaks ( nagu Läänemaal näiteks). Igal juhul toimusid hanked ja uute lepingute sõlmimine vedajatega MKM ja maanteeameti hoolika järelevalve all - iga rida hankedokumentatsioonist ja uutest lepingutest oli kooskõlastatud. Uued lepingud näevad ka ette, et juhul, kui muutub tarbijahinnaindeks, kui tõuseb diiselkütte hind või tõusevad bussijuhtide palgad, siis on õigus vedajal saada rohkem raha, kui eelmisel aastal. Praegu on nii, et riik lubab vedude doteerimiseks sama palju raha (või pisut peale), samas - värskelt sõlmitud lepingute alusel peaks mõnedes maakondades (näiteks Pärnus) olema firmadele makstava summa tõus (samade liinikilomeetrite korral) lausa 10 - 12%. Seda asjaolu MKM praegu ignoreerib.
Õigemini - on ka teised lahendused, ehk siis ikkagi tuleb kas:
1. Tõsta piletihinda
2. Vähendada liinikilomeetreid ehk siis kärpida maakondlikke bussiliine.
Minister väidab, et ongi hulgaliselt vähetasuvaid liine, et liinivõrgud on korrastamata. Samas näiteks Saaremaal, Läänemaal, Pärnumaal on oluliselt liine kohendatud, viimastel aastatel kilomeetrite arvu vähendatud, võrke ümber kujundatud. Usun, et ka teises maakondades sama tööd tehtud. Tulemus - ees on ootamas hinnatõus, või kohalike bussiliinide kärpimine. Samuti väidab minister, et maavalitsused on viletsaid lepinguid sõlminud. Siiski oli tema oma meeskond ninapidi juures, kui hankeid tehti ja lepinguid sõlmiti.
Veel selgituseks: paar aastat tagasi võttis Eesti üle EL direktiivi, millega määratakse, et kui riik tellib avaliku teenuse, siis peab ta selle eest ka maksma õiglast hinda. See direktiiv lõi meie ühistranspordi doteerimise süsteemi pea peale. See tähendab - kui enne oli bussiliini majandamine firma mure - firma korjas piletiraha nii palju kui sai, taotles hinnatõusu kui vajadust nägi, sõlmis omavalitsustega lepinguid, et nood õpilasveo eest maksaksid ja selle osa mis puudu jäi - siis kauples riigiga dotatsiooni summa üle. Tulude kokkusaamine oli firma enda asi. Nüüd on aga asjad teist moodi. Hanke tulemusena määratakse kindlaks ühe kilomeetri bussiveo hind ja selle garanteerib firmale riik. Et piletitulu laekuks - on riigi mure ja et omavalitsused õpilasveo eest maksaksid - on ka riigi mure. Kulud riiklikule järelvalvele ja korraldamisele suurenesid mitmekordselt. Maavalitsused võtsid inimesi tööle, et järelvalvet teha. Eriti oluliseks muutus kohalik järelevalve ( piletikontroll, videokaamerad jms) ja läbirääkimised kohalike omavalitsustega. Samal ajal aga kavatseb mkm tsentraliseerida ühistranspordi korralduse - ehk siis võtta ÜTR korraldamise funktsiooni maavalitsustelt ära ja panna maanteeameti regionaalsetele keskustele. Igasse maakonda küll planeeritakse jätta üks spetsialisti tasemel töötaja, kuid kuidas uues situatsioonis see uus korraldus survele vastu peab - mina küll aru ei saa - ja ükski maavalitsus ka ei saa. Tundub, et MKM ise ka ei saa aru, sest teema on topanud terve aasta. Siiski on ütles minister mulle, et ÜTR seaduse muudatused on ministeeriumis ette valmistamisel.
Minu hinnang on - tsentraliseerimine ei ole lahendus igale hädale. Kui lepingud sõlmitakse, siis tuleb neid täita. Kui lepingute sõlmimise juures peetakse koheselt silmas perspektiivi, et igal aastal tuleb tõsta piletite hinda või kärpida liine - siis ei ole see jätkusuutlik poliitika maakonnasisese ühistranspordi tagamiseks.
Kolmapäeva õhtul saabus Eestisse Soome parlamendi Õiguskomisjon ja õhtu veetsin koos nendega ühisistungil, kus tutvustasime Soome värsketele parlamentääridele meie asjaajamist ja probleeme.
Neljapäeval
vestlesin pikalt HNRK juhatajaga ja leppisime kokku kohtumise. Vestlesin pikalt ka raudtee tasuvusuuringust Rein Riisaluga, leppisime kokku edasisi tegevusi. Istungil kuulasime Eesti Arengufondi juhatuse esimehe Ott Pärna ettekannet. Et Eestist peaks saama innovatsiooni ja targa töö keskus jne. Et tuleb tegeleda inimvara juhtimisega – just talentide ja „ajude“ osas. Igati nõus. Küsisin temalt, et millise tööjõuga me seda teeme, kui meil on c´a 30% tööjõust tööturult eemal või eemaldumas… Ettekandja vastas, et pole hullu, saame hakkama… Minu arvamus on et ei saa ikka küll – kui lööme kokku töötud, varjatud töötud, need kes väljas töötavad ja need kes kavatsevad lähiajal välja tööle minna siis saamegi 30% Eesti tööealisest elanikkonnast. Vaat nii on lugu. Sotsiaalpoliitika, tööturupoliitika, regionaalpoliitika …– see kõik on eelduseks, et Eestist võiks saada kasvukeskus. Nii et – sotsist riigikogu liikmele tööd küll.
Neljapäeva õhtul sõitsin Viljandisse, kus toimus Balti Assamblee eelarvekomisjoni kokkusaamine (olen Balti Assamblee delegatsiooni liige). Tegevused ja arutelud algasid juba neljapäeva õhtul.
Reedel
toimus BA presiidiumi ja komisjoni ühisistung Viljandis. Vaatasime BA eelarve üksipulgi läbi. Õhtuks sain koju ja selgus et olin külmetunud. Laupäev olin põhiliselt pikali.
Pühapäeval hakkasin ette valmistama esmaspäevast esinemist EUHOFA INTERNATIONAL kongressil. Nimelt olin andnud lubaduse Pärnu turismitegijatele, et esinen ettekandega avaürituse raames esmaspäeva hommikul. Mis seal siis ikka – tegin endale selgeks, mis elukas see EUHOFA on – ja selgus et väga vahva asi on. Pühapäeva jäid ka telefonivestlused Lihula rahvaga koolide sulgemise teemal. Selles asjas on minu kommentaar selline, et omavalitsemise kuldreegel on, et arvesta kõiki asjaolusid ja räägi inimestega. Aga sellest juba järgmise nädala ülevaates.
Eelmise nädala esmaspäev.
Nagu ikka algab nädal fraktsioon kogunemisega. Mina rääkisin Jaak Allikuga ja Peeter Kreitzbergiga (SDE liikmed kultuurikomisjonis) kõrghariduse reformist. Sain hommikul kõne healt sõbralt, kes kõrghariduse korraldusega seotud on ja kes väljendas oma muret ülikoolide ja üliõpilaskonna pärast. Selle jutu peale trükkisin välja artikleid, mis sellel teemal kirjutatud, lugesin neid ise ja arutasin koos kolleegidega. Praegu on selge, et kõrghariduse reform sellisel kujul on toores, hea nime all aga tegelikkuses üliõpilast ja ülikooli ahistav ja pidurdav. Ma ei tea küll, miks peaks olema riigile kasulik meie kõrgharidusmaastikku oluliselt ahendada, ülikoolide tegevusvabadust piirata ja kõrghariduse levikut pidurdada. Muidugi on oluline kutsehariduse osakaalu tõstmine, kuid selleks on ka palju tsiviilsemaid vahendeid. Andsin kõne teinud murelikule sõbrale tagasisidet , nädala jooksul veel vahetasime meile ja infot selles osas. Oluline läänlaste jaoks on ka teada, et kõrgharidusreformi rakendumine tema praegusel kujul halvendaks oluliselt Haapsalu kolledži toimimist. Tegelikult võiks Lauri sellel teemal maakonna lehes kirjutada.
Fraktsioonis arutasime veel ka ettepanekuid riigikontrolli järgmise aasta töökavasse. Tegin ettepaneku panna sinna fraktsiooni poolt ettepanek uurida rehabilitatsiooniteenuste vahendite kasutamist. Kolleegid vastasid, et eelmistel aastatel on vastavad riigikontrolli auditid juba tehtud. Ok, kontrollin üle. Frakstion arutas veel riigikogu palgatemaatikat, eelnõusid, järelpärimisi ja palju muud.
Esmaspäeval toimunud riigieelarve kontrollikomisjoni istung oli huvitav. Riigikontroll kandis ette auditi muuseumivarade teemal – ehk siis kuidas hoitakse, kuidas arvestust peetakse jne. Huvitav oli see, et kultuurimini esindajad lasid riigikontrolli hinnangud täiega põhja. Kui riigikontroll ütleb, et teil on vaja üldist kogumispoliitikat – siis vastab kultmin, et ei ole vaja ja ei tee. Kui riigikontroll ütleb, et võiks olla selgemad võimalused museaale kogudest välja arvata, siis kultmin ütleb, et sellega pole vaja tegeleda. Kui riigikontroll ütleb, et muuseumide infosüsteem ei vasta andmekogudele esitatud nõuetele, siis ministeerium ütleb – aga see ei olegi andmekogu, see on lihtsalt elektrooniline kataloog… Päris kentsakas tundus see asi mulle seal – kas riigikontroll tegi oma tööd väga nõrgalt ja tuligi välja mitteasjakohaste ettepanekutega, või siis on kultmin rahvas täielikud teflon-inimesed, kes kehitavad õlgu asjakohase kriitika peale. Miks see teema mind puudutas – sest otsapidi oli tegemist nii Läänemaa muuseumi juhtumiga, kui ka minu poolt pikalt aetud Eesti muuseumides paiknevate kirikuvarade teemaga. Uurin asja edasi.
Veel üks oluline esmaspäevane teema oli väga huvitav – see oli järelpärimistele vastamine sotsiaalministri poolt. Esitasin küsimuse ministrile ja minister ütles, et nad on arutanud haigekassa juhtidega, et need hooldushaiglad, mis on saanud hooldusravi arengukava alusel EL investeeringuid võiksid olla lülitatud haiglatevõrgu arengukavasse, selleks, et nad saaksid ka pikaajalisemad rahastamislepingud. Jutt puudutab väga selgelt meie haiglat (mis on haiglate arengukava haigla) ja samuti puudutab see jutt HNRKd (mis ei ole haiglate arengukava haigla). Väga huvitav.
Teine teema mida sotsiaalminister esmaspäeva ette kandis oli perearstinduse korraldamisest. Ja siin on asi ikka samal maal mis pool aastat tagasi. Härra minister - tsentraliseerimine ei ole lahendus kõikidele probleemidele. Olen sellest ükskord kirjutanud artikli lehte ja tuleb vist veel kirjutada. Palun väga, selgitage mulle keegi, kui Valgamaal on praegu puudu kolm perearsti, siis kuidas aitab asjale kaasa, et selle probleemiga tegeletaks Tallinnast, Tartust või siis teeb seda kohalik terviseameti spetsialist – kas see annaks parema tulemuse, kui maavanema korraldamise puhul? Sisulised puudujäägid on süsteemis – kaugustasu on liiga väike, erinevate vastuvõtukohtade pidamise osa perearsti rahastamises on liiga väike, asendussüsteem on korraldamata jne jne. Aga minister teatab, et võtame teema maavalitsuste käest ära – siis saab korda. Midagi ei saa korda, enne kui asjale sisuliselt lähenema hakatakse. Samuti on minister veendunud, et kõik see, mis puudutab kättesaadavust, ehk küsimust kuidas inimene perearsti juurde pääseb – see on kohaliku omavalitsuse probleem, sest kohalik omavalitsus korraldab omavalitsuse sisest transporti. Kas see ongi nii, et ministeerium soosib suurte perearstikeskuste rajamist ja omavalitsus lahendagu transpordiprobleem? Äkki siis annaks omavalitsustele juurde ressursse ja niipalju juurde, et siis vallad jõuaksid oma inimesi bussidega vedada sinna, kuhu riik kohtadelt põgenenud on … on see siis maakonna või regioonikeskus või suisa Tallinn. Aga ok, aitab esmaspäevast.
Teisipäev.
Istungil läks siis väga kenasti läbi naiste palgalõhe küsimus – eks see sotside teema oli. Muud asjad läksid nagu tavaliselt. Kõige rohkem kahju oli tegelikult keskerakonna eelnõust, millega nad lootsid säilitada Tšernobõli veteranide soodustused. Selle oleks võinud küll olla positiivse lahendusega eelnõu.
Teisipäeval asusin ette valmistama oma küsimust kolmapäevaseks infotunniks seoses maakondliku ühistranspordi korraldamisega – helistasin läbi endisi kolleege – maavanemaid. Tegelesin ka PRIA M3.1 suurprojektide programmi teemaga – helistasin Tartu ülikooli ja Maaülikooli inimestele ja arutasin nendega rahade jagamise põhimõtteid selles meetmes. Leppisin kokku, et järgmise nädala esmaspäeval lähen Tartusse asja üle nõu pidama.
Teisipäeval oli kolleegidega fraktsioonist pikk arupidamine eestkoste ja pärimisõiguse omavahelisest seosest. Proovisime selgust saada, kas pärimisõiguse seadmise seostamine eestkostest põhjendamatu loobumisega on õigustatud, proportsionaalne ja juriidiliselt võimalik. Keerulise küsimusega tegemist, tegeleme edasi.
Teisipäeval võttis riigikogu riigikaitsekomisjon vastu sõjaväearste Ameerikast… rääkisin komisjoni esimehe Raidmaga HNRK praegusest ja potentsiaalsest positsioonist lahinguväljal kannatada saanud sõjameeste ravimise struktuuris.
Kolmapäev.
Hommikul lugesin läbi REH-teenuse rahastamist puudutavad varasemad riigikontrolli auditid. Probleem on selles, et Eesti riik ei ravi piisavalt oma puuetega inimesi, õnnetuses kannatada saanud inimesi. Õigemini ei ravi neid pooltki nii palju kui oleks vaja. Rehabilitatsiooniteenusele eraldatavatest summadest suur osa kulub REH-kavade väljatöötamisele, neid kavasid aga ei viida ellu, sest raha ei ole. Nii see oli juba 2006, kui oli esimene audit, nii see oli 2007, kui tehti järelaudit – ja nii see on ka praegu. SDE ringsõitude raames oleme külastanud nii Kuresaare, kui Haapsalu REH teenuseid pakkuvaid asutusi – Kuressaare lastekodu, meie HNRK-d. Jutt on sama – midagi ei ole muutunud. REH teenus toob puudega või õnnetuses kannatada saanud inimese tagasi või lähemale iseseisvale toimetulemisele. Teenust rahastatakse aga c´a 30 – 40 % ulatuses. Kavatsen selle teemaga tegeleda süvendatult. Teema on oluline kogu Eestile, kuid ka otseselt seotud Haapsalu spetsiifikaga.
Kolmapäevases infotunnis esitasin oma küsimused majandusministrile seoses maakondliku ühistranspordi korraldamisega. Siin allpool siis asja point ehk mõte – mida ma küsisin ja mida minister vastas:
Kirjutasin suvel, et maakondlike bussidotatsioonide summat vähendatakse. Siis selline plaan tõesti oli ja see tegi maavalitsused väga kurvaks. Tänaseks on sellest vähendamistest loobutud ja summa jääb suuremale osale maakondadele samaks, mingite muutuste tulemusena ( mida ma täpselt ei tea) kogusumma peaks vist lausa tõusma 2,5%.
Esimesel pilgul paistab asi kena, kuid... Eelmise kolme - nelja aasta jooksul on korraldatud maakondades hulgaliselt avalikke hankeid, millede käigus sõlmitud lepingud uute vedajatega. Mõningatel juhtudel on läinud hanke tulemused riigi jaoks kallimaks, mõnedel juhtudel oluliselt odavamaks ( nagu Läänemaal näiteks). Igal juhul toimusid hanked ja uute lepingute sõlmimine vedajatega MKM ja maanteeameti hoolika järelevalve all - iga rida hankedokumentatsioonist ja uutest lepingutest oli kooskõlastatud. Uued lepingud näevad ka ette, et juhul, kui muutub tarbijahinnaindeks, kui tõuseb diiselkütte hind või tõusevad bussijuhtide palgad, siis on õigus vedajal saada rohkem raha, kui eelmisel aastal. Praegu on nii, et riik lubab vedude doteerimiseks sama palju raha (või pisut peale), samas - värskelt sõlmitud lepingute alusel peaks mõnedes maakondades (näiteks Pärnus) olema firmadele makstava summa tõus (samade liinikilomeetrite korral) lausa 10 - 12%. Seda asjaolu MKM praegu ignoreerib.
Õigemini - on ka teised lahendused, ehk siis ikkagi tuleb kas:
1. Tõsta piletihinda
2. Vähendada liinikilomeetreid ehk siis kärpida maakondlikke bussiliine.
Minister väidab, et ongi hulgaliselt vähetasuvaid liine, et liinivõrgud on korrastamata. Samas näiteks Saaremaal, Läänemaal, Pärnumaal on oluliselt liine kohendatud, viimastel aastatel kilomeetrite arvu vähendatud, võrke ümber kujundatud. Usun, et ka teises maakondades sama tööd tehtud. Tulemus - ees on ootamas hinnatõus, või kohalike bussiliinide kärpimine. Samuti väidab minister, et maavalitsused on viletsaid lepinguid sõlminud. Siiski oli tema oma meeskond ninapidi juures, kui hankeid tehti ja lepinguid sõlmiti.
Veel selgituseks: paar aastat tagasi võttis Eesti üle EL direktiivi, millega määratakse, et kui riik tellib avaliku teenuse, siis peab ta selle eest ka maksma õiglast hinda. See direktiiv lõi meie ühistranspordi doteerimise süsteemi pea peale. See tähendab - kui enne oli bussiliini majandamine firma mure - firma korjas piletiraha nii palju kui sai, taotles hinnatõusu kui vajadust nägi, sõlmis omavalitsustega lepinguid, et nood õpilasveo eest maksaksid ja selle osa mis puudu jäi - siis kauples riigiga dotatsiooni summa üle. Tulude kokkusaamine oli firma enda asi. Nüüd on aga asjad teist moodi. Hanke tulemusena määratakse kindlaks ühe kilomeetri bussiveo hind ja selle garanteerib firmale riik. Et piletitulu laekuks - on riigi mure ja et omavalitsused õpilasveo eest maksaksid - on ka riigi mure. Kulud riiklikule järelvalvele ja korraldamisele suurenesid mitmekordselt. Maavalitsused võtsid inimesi tööle, et järelvalvet teha. Eriti oluliseks muutus kohalik järelevalve ( piletikontroll, videokaamerad jms) ja läbirääkimised kohalike omavalitsustega. Samal ajal aga kavatseb mkm tsentraliseerida ühistranspordi korralduse - ehk siis võtta ÜTR korraldamise funktsiooni maavalitsustelt ära ja panna maanteeameti regionaalsetele keskustele. Igasse maakonda küll planeeritakse jätta üks spetsialisti tasemel töötaja, kuid kuidas uues situatsioonis see uus korraldus survele vastu peab - mina küll aru ei saa - ja ükski maavalitsus ka ei saa. Tundub, et MKM ise ka ei saa aru, sest teema on topanud terve aasta. Siiski on ütles minister mulle, et ÜTR seaduse muudatused on ministeeriumis ette valmistamisel.
Minu hinnang on - tsentraliseerimine ei ole lahendus igale hädale. Kui lepingud sõlmitakse, siis tuleb neid täita. Kui lepingute sõlmimise juures peetakse koheselt silmas perspektiivi, et igal aastal tuleb tõsta piletite hinda või kärpida liine - siis ei ole see jätkusuutlik poliitika maakonnasisese ühistranspordi tagamiseks.
Kolmapäeva õhtul saabus Eestisse Soome parlamendi Õiguskomisjon ja õhtu veetsin koos nendega ühisistungil, kus tutvustasime Soome värsketele parlamentääridele meie asjaajamist ja probleeme.
Neljapäeval
vestlesin pikalt HNRK juhatajaga ja leppisime kokku kohtumise. Vestlesin pikalt ka raudtee tasuvusuuringust Rein Riisaluga, leppisime kokku edasisi tegevusi. Istungil kuulasime Eesti Arengufondi juhatuse esimehe Ott Pärna ettekannet. Et Eestist peaks saama innovatsiooni ja targa töö keskus jne. Et tuleb tegeleda inimvara juhtimisega – just talentide ja „ajude“ osas. Igati nõus. Küsisin temalt, et millise tööjõuga me seda teeme, kui meil on c´a 30% tööjõust tööturult eemal või eemaldumas… Ettekandja vastas, et pole hullu, saame hakkama… Minu arvamus on et ei saa ikka küll – kui lööme kokku töötud, varjatud töötud, need kes väljas töötavad ja need kes kavatsevad lähiajal välja tööle minna siis saamegi 30% Eesti tööealisest elanikkonnast. Vaat nii on lugu. Sotsiaalpoliitika, tööturupoliitika, regionaalpoliitika …– see kõik on eelduseks, et Eestist võiks saada kasvukeskus. Nii et – sotsist riigikogu liikmele tööd küll.
Neljapäeva õhtul sõitsin Viljandisse, kus toimus Balti Assamblee eelarvekomisjoni kokkusaamine (olen Balti Assamblee delegatsiooni liige). Tegevused ja arutelud algasid juba neljapäeva õhtul.
Reedel
toimus BA presiidiumi ja komisjoni ühisistung Viljandis. Vaatasime BA eelarve üksipulgi läbi. Õhtuks sain koju ja selgus et olin külmetunud. Laupäev olin põhiliselt pikali.
Pühapäeval hakkasin ette valmistama esmaspäevast esinemist EUHOFA INTERNATIONAL kongressil. Nimelt olin andnud lubaduse Pärnu turismitegijatele, et esinen ettekandega avaürituse raames esmaspäeva hommikul. Mis seal siis ikka – tegin endale selgeks, mis elukas see EUHOFA on – ja selgus et väga vahva asi on. Pühapäeva jäid ka telefonivestlused Lihula rahvaga koolide sulgemise teemal. Selles asjas on minu kommentaar selline, et omavalitsemise kuldreegel on, et arvesta kõiki asjaolusid ja räägi inimestega. Aga sellest juba järgmise nädala ülevaates.
18.9.11
Teise istungjärgu esimene nädal
Siin paar päeva tagasi sain ühelt sõbralt riielda, et minu tegemistest on vähe kuulda. Pean pattu tunnistama - tal oli õigus küll - olen blogimise hooletusse jätnud. Proovin hakata seda viga parandama ja annan siin blogis ülevaateid minu möödunud töönädala huvitamatest teemadest, mis nädala jooksul käsitlusel on olnud.
Esimese töönädala esmaspäev läks koosolekute ja esimese istungi tähe all. Hommikul oli fraktsiooni istung. Juhtisin kolleegide tähelepanu ühele huvitavale teemale - riiklike teehoolduse aktsiaseltside ühendamistele. Meil on asi praegu nii, et osa teehooldusest maakondades on erastatud, osasid maakondi teenindavad riiklikud AS-id. Nüüd on olemas valitsuse otsus riiklikud ASid ühendada üheks suures, seal juures veel mitmeid huvitavaid nüansse seoses konkureerimisega teetööde turul. Vaatame kuidas riigi huvid selles protsessis tegelikult esindatud on.
Esmaspäeval siis veel õiguskomijoni istung, riigieelarve kontrolli komijoni istung ja esimene suure saali istung siis sellel istungjärgul. Õhtune lugemisvara oli riigimaja projekti käigus valminud kliendiküsitluse kokkuvõte.
Teisipäeva hommikul saime kolleegidega kokku ja arutasime meie REG-KOV toetusrühma järgmise istungi korraldamist. Järgmine korraline istung tuleb 26-ndal. Selleks korraks tekkis meil teema juba suvel - nimelt toimus 23.ndal augustil POLISe suveseminar. Esinesin seal ka ettekandega KOV aastal 2018, kuid põhiline oli see, et seal sai kokku lepitud, et koalitsioonilepingus lubatud kohalike omavalitsuse nõukoda luuakse riigikogu REG-KOV toetusrühma juurde. Teiseks lepiti kokku, et hakatakse üheskoos halduskorraldusliku reformi poole astuma, ja kohale ei jõuta hiljem, kui 2018. Mitte see tempo mulle meele järgi oleks, kuid parem ikka kui mitte midagi. Teisipäevane suure saali istung läks tavapäraselt - koalitsioon hääletas välja opositsiooni eelnõusid.
Teisipäeval sai ka koostatud ja saadetud põlluministrile järelpärimine seoses euroraha kasutamisega maaettevõtluse arendamiseks. Seal oli üks hea programm - maaelu mitmekesistamise suurprojektide programm - mis praeguseks aga otsas on. Küsisin minstri käest, kuidas jagamine läks. Mõte on aga selles, et kuna tegemist on atraktiivse programmiga, siis ehk saaks seda veel jätkata. Samuti on programmi hindamiskriteeriumid läänlaste suhtes diskrimineerivad, seda teemat peab ka veel vaatama.
Kolmapäeval päeval olin seotud matustega, mäe peale ei jõudnudki. Õhtul aga jõudsin Matsalu filmifestivali avamisele. Positiivne, mõnus ja vaba õhkkond, nagu ikka. Festival on täies jõus, filme palju, žürii auväärne. Rahvusvaheline, suur filmifestival - Lihulas, Läänemaal - on ikka uhke tunne küll. Hilja õhtul tegin kaitselliidu jaoks ühte presentatsiooni.
Neljapäeval oli hommikul oli suure saali istung, mis kujunes üpris lühikeseks. Arutusel oli ka sotside eelnõu - KOV-idele 15% teedeaktsiisist. Hea oli see, et eelnõu jäi menetlusse, halb on aga see, et kuulu järgi pole riigieelarve eelnõus 15% juttugi.
Pärast istungit lugesin KOVidest laekunud infot eestkoste seadmise kohta. Nimelt veel üks asi on laual - eeskoste seadmine KOVide poolt. Siin on kaks teemat - üks on eestkostest loobumine lähisugulaste poolt, teine teema on see, et uue perekonnaseadusega tuli eestkostjaks olemine KOVi kohustuseks - kui sugulasi pole või nad loobuvad, osadel KOVidel on sellega päris palju tegemist. Tegin fraktsiooni töötajate abiga omavalitsustele järelpärimise, nüüd sain vastused kätte. Järgmisel nädalal arutame kolleegidega fraktsioonist seda teemat.
Neljapäeval jõudsin veel ka Kaitseliidu pealike kogunemisele. Seal oli teemaks vabatahtlikud organisatsioonis. Päris huvitav arutelu oli. Hilja õhtuks sain koju, siis võtsin veel ette ja lugesin läbi lastekodu põlengu krim-asja lõpetamise määruse. ...Oma mõtteid ja tundeid seoses lastekodu põlenguga ei julge ja ei taha kirjeldadagi. Määruse lugemine tõi selle kõik nagu tuha alt välja jälle...
Reedel istungeid polnud. Päev kulus Haapsalus - Hommikul kulu käisime Risti vallavanemaga Haapsalus keskkonnaametis, rääkisime loodusharidusest Läänemaal, matkaradadest ja rabade eksponeerimisest. Lõuna ajal andsin ERRile intervjuu lastekodu põlenguga seoses.
Laupäeval Matsalu festivali lõpetamisele ei jõudnud. Kahju. Pühapäev - kodused toimetused (ülepinnaline pahteldamine :), meilidele vastamine, järgmise nädala planeerimine, käesoleva ülevaate kirjutamine.
Vaat selline nädal. Homme jälle esmaspäev. 2011 aasta teise istungjärgu teine töönädal.
Esimese töönädala esmaspäev läks koosolekute ja esimese istungi tähe all. Hommikul oli fraktsiooni istung. Juhtisin kolleegide tähelepanu ühele huvitavale teemale - riiklike teehoolduse aktsiaseltside ühendamistele. Meil on asi praegu nii, et osa teehooldusest maakondades on erastatud, osasid maakondi teenindavad riiklikud AS-id. Nüüd on olemas valitsuse otsus riiklikud ASid ühendada üheks suures, seal juures veel mitmeid huvitavaid nüansse seoses konkureerimisega teetööde turul. Vaatame kuidas riigi huvid selles protsessis tegelikult esindatud on.
Esmaspäeval siis veel õiguskomijoni istung, riigieelarve kontrolli komijoni istung ja esimene suure saali istung siis sellel istungjärgul. Õhtune lugemisvara oli riigimaja projekti käigus valminud kliendiküsitluse kokkuvõte.
Teisipäeva hommikul saime kolleegidega kokku ja arutasime meie REG-KOV toetusrühma järgmise istungi korraldamist. Järgmine korraline istung tuleb 26-ndal. Selleks korraks tekkis meil teema juba suvel - nimelt toimus 23.ndal augustil POLISe suveseminar. Esinesin seal ka ettekandega KOV aastal 2018, kuid põhiline oli see, et seal sai kokku lepitud, et koalitsioonilepingus lubatud kohalike omavalitsuse nõukoda luuakse riigikogu REG-KOV toetusrühma juurde. Teiseks lepiti kokku, et hakatakse üheskoos halduskorraldusliku reformi poole astuma, ja kohale ei jõuta hiljem, kui 2018. Mitte see tempo mulle meele järgi oleks, kuid parem ikka kui mitte midagi. Teisipäevane suure saali istung läks tavapäraselt - koalitsioon hääletas välja opositsiooni eelnõusid.
Teisipäeval sai ka koostatud ja saadetud põlluministrile järelpärimine seoses euroraha kasutamisega maaettevõtluse arendamiseks. Seal oli üks hea programm - maaelu mitmekesistamise suurprojektide programm - mis praeguseks aga otsas on. Küsisin minstri käest, kuidas jagamine läks. Mõte on aga selles, et kuna tegemist on atraktiivse programmiga, siis ehk saaks seda veel jätkata. Samuti on programmi hindamiskriteeriumid läänlaste suhtes diskrimineerivad, seda teemat peab ka veel vaatama.
Kolmapäeval päeval olin seotud matustega, mäe peale ei jõudnudki. Õhtul aga jõudsin Matsalu filmifestivali avamisele. Positiivne, mõnus ja vaba õhkkond, nagu ikka. Festival on täies jõus, filme palju, žürii auväärne. Rahvusvaheline, suur filmifestival - Lihulas, Läänemaal - on ikka uhke tunne küll. Hilja õhtul tegin kaitselliidu jaoks ühte presentatsiooni.
Neljapäeval oli hommikul oli suure saali istung, mis kujunes üpris lühikeseks. Arutusel oli ka sotside eelnõu - KOV-idele 15% teedeaktsiisist. Hea oli see, et eelnõu jäi menetlusse, halb on aga see, et kuulu järgi pole riigieelarve eelnõus 15% juttugi.
Pärast istungit lugesin KOVidest laekunud infot eestkoste seadmise kohta. Nimelt veel üks asi on laual - eeskoste seadmine KOVide poolt. Siin on kaks teemat - üks on eestkostest loobumine lähisugulaste poolt, teine teema on see, et uue perekonnaseadusega tuli eestkostjaks olemine KOVi kohustuseks - kui sugulasi pole või nad loobuvad, osadel KOVidel on sellega päris palju tegemist. Tegin fraktsiooni töötajate abiga omavalitsustele järelpärimise, nüüd sain vastused kätte. Järgmisel nädalal arutame kolleegidega fraktsioonist seda teemat.
Neljapäeval jõudsin veel ka Kaitseliidu pealike kogunemisele. Seal oli teemaks vabatahtlikud organisatsioonis. Päris huvitav arutelu oli. Hilja õhtuks sain koju, siis võtsin veel ette ja lugesin läbi lastekodu põlengu krim-asja lõpetamise määruse. ...Oma mõtteid ja tundeid seoses lastekodu põlenguga ei julge ja ei taha kirjeldadagi. Määruse lugemine tõi selle kõik nagu tuha alt välja jälle...
Reedel istungeid polnud. Päev kulus Haapsalus - Hommikul kulu käisime Risti vallavanemaga Haapsalus keskkonnaametis, rääkisime loodusharidusest Läänemaal, matkaradadest ja rabade eksponeerimisest. Lõuna ajal andsin ERRile intervjuu lastekodu põlenguga seoses.
Laupäeval Matsalu festivali lõpetamisele ei jõudnud. Kahju. Pühapäev - kodused toimetused (ülepinnaline pahteldamine :), meilidele vastamine, järgmise nädala planeerimine, käesoleva ülevaate kirjutamine.
Vaat selline nädal. Homme jälle esmaspäev. 2011 aasta teise istungjärgu teine töönädal.
15.7.11
Riigist ja ratturitest
Mõtlesin hulk aega, et millised tunded mind seoses nende vabastatud ratturitega valdavad? Et kõigepealt jooksevad läbi mõtted, et ise süüdi ja ärgu ronigu jne. See on vaid aga korraks.
Tegelikult on nii, et inimesed teevad igasuguseid asju, kogu aeg. Sõidavad autoga, lendavad lennukiga, teevad langevarjuhüppeid, käivad matkamas siin ja seal, töötavad ehitusel ja metsalangetusel ... kõik on hirmus ohtlik. Tegelikult ongi nii, et inimesed on inimesed sellepärast, et nad teevad igasuguseid asju. Vaatavad küll, kuidas saavad, et midagi ei juhtuks, aga ikka juhtub. Ja kui midagi juhtub, siis peab kellelegi loota olema. Ja riik ongi sellepärast riik, et inimesele appi minna.
Mul oli ükskord selline kogemus, et Londoni - Stockholmi lennukis istus minu kõrval üks tiba üle keskea inglanna, kes rääkis, et sõidab..oli see Indoneesia vist. Et mehest lahus ja lapsed suured, palk norm. Igal aastal võtab mingi pikema reisi ette - metsikult, et maad ja rahvast näeks. Mina küsisin tema käest, et millele või kellele ta loodab nendel üksinda reisidel, kaugetel maadel. Juhatasin tema mõtet, et kergem vastata oleks ...et mis annab talle vajaliku turvatunde - perekond, jumal...vms. Tema vastas, et tema riik annab talle vajaliku turvatunde. Vaat nii. Praegu on erandolukorras ka Eesti riik ennast tõestanud, kui turvalisuse allikas. Kui nii saab olema ka igapäevases elus, siis on olemas vastus küsimusele - mis maa see on?
Tegelikult on nii, et inimesed teevad igasuguseid asju, kogu aeg. Sõidavad autoga, lendavad lennukiga, teevad langevarjuhüppeid, käivad matkamas siin ja seal, töötavad ehitusel ja metsalangetusel ... kõik on hirmus ohtlik. Tegelikult ongi nii, et inimesed on inimesed sellepärast, et nad teevad igasuguseid asju. Vaatavad küll, kuidas saavad, et midagi ei juhtuks, aga ikka juhtub. Ja kui midagi juhtub, siis peab kellelegi loota olema. Ja riik ongi sellepärast riik, et inimesele appi minna.
Mul oli ükskord selline kogemus, et Londoni - Stockholmi lennukis istus minu kõrval üks tiba üle keskea inglanna, kes rääkis, et sõidab..oli see Indoneesia vist. Et mehest lahus ja lapsed suured, palk norm. Igal aastal võtab mingi pikema reisi ette - metsikult, et maad ja rahvast näeks. Mina küsisin tema käest, et millele või kellele ta loodab nendel üksinda reisidel, kaugetel maadel. Juhatasin tema mõtet, et kergem vastata oleks ...et mis annab talle vajaliku turvatunde - perekond, jumal...vms. Tema vastas, et tema riik annab talle vajaliku turvatunde. Vaat nii. Praegu on erandolukorras ka Eesti riik ennast tõestanud, kui turvalisuse allikas. Kui nii saab olema ka igapäevases elus, siis on olemas vastus küsimusele - mis maa see on?
9.7.11
Näide riigikogu liikme suvest
Et siis riigikogu ei puhka kunagi :) Külastasin 30.ndal juunil Lihula ja Hanila omavalitsusi, kus kohtusin ettevõtjate ja omavalitsusjuhtidega. Ringsõidu esimeseks peatuskohaks oli OÜ Parivere Tsehh. Firma omanik ja juhataja Holger Wachtmeister tutvustas mulle ettevõte tegevust ja ettevõtluse korraldamist takistavaid probleeme. Põhiliseks vestlusteemaks oli riigi ja ettevõtluse suhe, omanikuvastutus ja riiklik järelevalve ettevõtluse üle.
Teiseks kohtumiskohaks oli Lihula vallavalitsus, kus kohtusime Lihula valla juhtidega. Valla poolt osalesid kohtumisel vallavanem, volikogu esimees, valla haridus – kultuurinõunik ja Kasari kooli direktor. Lihula on Lõuna-Läänemaa pealinn, nii et teemasid oli mitmeid. Rääkisime hariduselu korraldamisest vallas, Lihula võimla ja staadioni renoveerimisest, bussijaama taastamisest, kergliiklusteede rajamisest, kaubanduse seisukorrast piirkonnas ja valla ettevõtete arenguperspektiividest. Kinnitasime üle Kasari õpilaskodu laiendamise vajaduse ja leppisime kokku, et otsime sellele üheskoos lahendusi.
Kolmandaks peatuseks oli Hanila vallamaja, kus saime kokku Hanila vallavanemaga. Siin oli põhiliseks teemaks ettevõtlus ja majandustegevus vallas. Erilise tähelepanu all olid Virtsu tööstusalad, Virtsu lähikonna kaevandused ja kaubasadama kasutamine. Vallavanem rõhutas ka Euroopa Liidu nn „kala-leader“ kalasadamate programmi olulisust rannikuvaldade edasises arengus. Kõne all olid ka tuuleparkide rajamisega seotud õiguslikud aspektid, Nehatu planeeritava kaevandusega seotud probleemid ja Virtsu liiklussõlme ümberehituse vajadus. Leppisime kokku Virtsu tööstuspiirkonna turustamiseks vajalike materjalide kogumise ja koondamise.
Visiidi kokkuvõtteks võiks öelda niimoodi : eelkõige on omavalitsustel kaks probleemi – rahastamise ja kohustuste mittevastavus ning ebastabiilne rahastamine. Ükski toetus või ühekordne investeering ei asenda süsteemset rahastamist. Omavalitsused seisavad oma inimeste ja nende eluolu eest. Omavalitsuste rahastamise stabiilsuses ja kohustustele vastavuses seisnebki oluline osa regionaalpoliitikast.
Teiseks kohtumiskohaks oli Lihula vallavalitsus, kus kohtusime Lihula valla juhtidega. Valla poolt osalesid kohtumisel vallavanem, volikogu esimees, valla haridus – kultuurinõunik ja Kasari kooli direktor. Lihula on Lõuna-Läänemaa pealinn, nii et teemasid oli mitmeid. Rääkisime hariduselu korraldamisest vallas, Lihula võimla ja staadioni renoveerimisest, bussijaama taastamisest, kergliiklusteede rajamisest, kaubanduse seisukorrast piirkonnas ja valla ettevõtete arenguperspektiividest. Kinnitasime üle Kasari õpilaskodu laiendamise vajaduse ja leppisime kokku, et otsime sellele üheskoos lahendusi.
Kolmandaks peatuseks oli Hanila vallamaja, kus saime kokku Hanila vallavanemaga. Siin oli põhiliseks teemaks ettevõtlus ja majandustegevus vallas. Erilise tähelepanu all olid Virtsu tööstusalad, Virtsu lähikonna kaevandused ja kaubasadama kasutamine. Vallavanem rõhutas ka Euroopa Liidu nn „kala-leader“ kalasadamate programmi olulisust rannikuvaldade edasises arengus. Kõne all olid ka tuuleparkide rajamisega seotud õiguslikud aspektid, Nehatu planeeritava kaevandusega seotud probleemid ja Virtsu liiklussõlme ümberehituse vajadus. Leppisime kokku Virtsu tööstuspiirkonna turustamiseks vajalike materjalide kogumise ja koondamise.
Visiidi kokkuvõtteks võiks öelda niimoodi : eelkõige on omavalitsustel kaks probleemi – rahastamise ja kohustuste mittevastavus ning ebastabiilne rahastamine. Ükski toetus või ühekordne investeering ei asenda süsteemset rahastamist. Omavalitsused seisavad oma inimeste ja nende eluolu eest. Omavalitsuste rahastamise stabiilsuses ja kohustustele vastavuses seisnebki oluline osa regionaalpoliitikast.
14.6.11
Regionaalpoliitika ja KOV-toetusrühma esimene proovikivi
Esmaspäeval pidas oma teise kokkusaamise riigikogus moodustatud regionaalpoliitika ja kohalike omavalitsuste toetusrühm. Koosolekul kõlas, nagu oleks tugirühma esimene proovikivi kohalikele omavalitsustele laekuva kütuseaktsiisi osa suurendamine järgmise aasta riigieelarves. Tegelikult on see esimene proovikivi juba käes ja selle nimi om maamaksu muutmise seadus.
Maamaksu muutmise seaduse menetlemine on ikka üks lõpmata kurb näide Eesti poliitikast. Saalis käib lahing valitsuserakondade ja Tallinna linnavalitsuse vahel. Kolleeg Sester räägib heast tahtest ja koduomanike toetamisest, kui puldis on Randpere, siis ei vaevuta isegi varjama, kuidas Eestis seadusloome tegelikult tõuke saab. See, et jutt on kõigi Eesti omavalitsuste iseseisvusest, ei näi koalitsiooni hulgast kedagi huvitavat.
Maamaks põhimõtteliselt on kohaliku omavalitsuse finantsautonoomia üks alustaladest. Maamaksu planeeritakse ja üksikisiku tulumaksu laekumist prognoositakse. Maamaks on stabiilne tuluallikas, sest maa hulk ei muutu ja maamaksu suurus ei muutu nii kiiresti, kui muutub omavalitsuses sissekirjutust omavate inimeste arv või sissetulek. Kohalikul omavalitsusel on võimalus anda maamaksusoodustust, kohalikul omavalitsusel on võimalus muuta maamaksu määra.
Asenduseks on pakutud näiteks üksikisiku tulumaksust laekuva protsendi tõusu. Kas IRL on küsinud Nõva ja Noarootsi juhtide käest, kas nood peavad üksikisiku tulumaksu usaldusväärseks asenduseks maamaksule. Kas Reformierakond on küsinud Lihula valla reformikatest juhtide käest, mida nemad asjast arvavad? Tõde on aga selles, et siis, kui tulumaks teeb üles-alla uperpalle, siis maamaksu laekumine on stabiilne ja sellega saab omavalitsus arvestada. Kuigi püsielanike arv võib väheneda, siis maaomandus püsib ja kuivõrd summad ei ole suured, siis need ka makstakse ära. Mida väiksem on omavalitsus, seda ebakindlam on tulumaksu laekumine omavalitsuse eelarvesse, sõltudes lausa üksikisikute elukoha valikust. Mida väiksem ja hõredamalt asustatum on vald, seda on suurem on maamaksu osakaal valla eelarves. Mida väiksem on vald, seda suurema osa omavalitsuse finantsautonoomiast moodustab maamaks.
Äsjaloodud regionaalpoliitika ja KOV töörühm peaks tegelema regionaapoliitikaga ja omavalitsuste toetamisega. Tugirühma nimi on selline. Meil pea nelikümmend liiget, koalitsioonist on enamus, suurem osa IRList. Neljapäeval saame siis näha, kas KOV-tugirühma liikmeks hakati moepärast, käsukorras, või oli meestel-naistel tõsi taga. Ükski saadik, kes omavalitsuste toimetuleku pärast mures on, selle seaduse poolt ei hääleta. Koduomanike toetamiseks aga võtaksime ette hoopis sooja, vee ja elektrihinna tõusu peatamise, ka eluasemelaenude intressid võiks rahule jätta. Nendest asjadest oleks juba tõesti kasu.
Maamaksu muutmise seaduse menetlemine on ikka üks lõpmata kurb näide Eesti poliitikast. Saalis käib lahing valitsuserakondade ja Tallinna linnavalitsuse vahel. Kolleeg Sester räägib heast tahtest ja koduomanike toetamisest, kui puldis on Randpere, siis ei vaevuta isegi varjama, kuidas Eestis seadusloome tegelikult tõuke saab. See, et jutt on kõigi Eesti omavalitsuste iseseisvusest, ei näi koalitsiooni hulgast kedagi huvitavat.
Maamaks põhimõtteliselt on kohaliku omavalitsuse finantsautonoomia üks alustaladest. Maamaksu planeeritakse ja üksikisiku tulumaksu laekumist prognoositakse. Maamaks on stabiilne tuluallikas, sest maa hulk ei muutu ja maamaksu suurus ei muutu nii kiiresti, kui muutub omavalitsuses sissekirjutust omavate inimeste arv või sissetulek. Kohalikul omavalitsusel on võimalus anda maamaksusoodustust, kohalikul omavalitsusel on võimalus muuta maamaksu määra.
Asenduseks on pakutud näiteks üksikisiku tulumaksust laekuva protsendi tõusu. Kas IRL on küsinud Nõva ja Noarootsi juhtide käest, kas nood peavad üksikisiku tulumaksu usaldusväärseks asenduseks maamaksule. Kas Reformierakond on küsinud Lihula valla reformikatest juhtide käest, mida nemad asjast arvavad? Tõde on aga selles, et siis, kui tulumaks teeb üles-alla uperpalle, siis maamaksu laekumine on stabiilne ja sellega saab omavalitsus arvestada. Kuigi püsielanike arv võib väheneda, siis maaomandus püsib ja kuivõrd summad ei ole suured, siis need ka makstakse ära. Mida väiksem on omavalitsus, seda ebakindlam on tulumaksu laekumine omavalitsuse eelarvesse, sõltudes lausa üksikisikute elukoha valikust. Mida väiksem ja hõredamalt asustatum on vald, seda on suurem on maamaksu osakaal valla eelarves. Mida väiksem on vald, seda suurema osa omavalitsuse finantsautonoomiast moodustab maamaks.
Äsjaloodud regionaalpoliitika ja KOV töörühm peaks tegelema regionaapoliitikaga ja omavalitsuste toetamisega. Tugirühma nimi on selline. Meil pea nelikümmend liiget, koalitsioonist on enamus, suurem osa IRList. Neljapäeval saame siis näha, kas KOV-tugirühma liikmeks hakati moepärast, käsukorras, või oli meestel-naistel tõsi taga. Ükski saadik, kes omavalitsuste toimetuleku pärast mures on, selle seaduse poolt ei hääleta. Koduomanike toetamiseks aga võtaksime ette hoopis sooja, vee ja elektrihinna tõusu peatamise, ka eluasemelaenude intressid võiks rahule jätta. Nendest asjadest oleks juba tõesti kasu.
9.6.11
Maamaksu vabastus riigikogu saalis
Tere raffas! Ma pole tükk aega blogisse kirjutanud. Riigikogu töörütm on üks väga huvitav asi - sellest kirjutan edaspidi. Nüüd ja edaspidi aga panen siia mõtteid ja killukesi minu tegemistest ja riigikogu tegemistest. Tegemist on siis siin blogis pigem poliitiku jutuga, nii nagu varasemalt kirjutasin siin rohkem maavanema tegemistest. FB proovin seevastu poliitikast puhta hoida.
Täna on pikk arutelu saalis maamaksu vabastamise teemal. Esitasin ettekandjale kaks küsimust - mõlemad küsimused ja nende vastused peegeldavad asja tegelikku sisulist külge.
Minu küsimus Sven Sesterile seoses maamaksuseaduse muutmise seadusega ehk koduomanike maamaksust vabastamisega:
Jürgen Ligi käsitledes Vedelkütuse erimärgistamise seaduse muutmise seadust on siinsamas saalis ütelnud: Makse tuleb siiski koguda ja sotsiaalkulutused rahastada kogutud maksudest!
Muudatusi seadusandlikus keskkonnas tuleb vaadata koosmõjus, seaduste koosmõjust koorub välja poliitika. Praegu on riigikogu menetluses seadus – maamaksuseaduse vabastamise seadus, mille algpõhjus – nagu ka peaminister on siinsamas tunnistanud – on Tallinna linna maamaks. Maapiirkonna elanikule kingib maamaksu vabastus sadakond eurot aastas. Samal ajal on menetluses seadus, mis võtab sellesama maapiirkonna elaniku tööandjatelt ära olulise konkurentsivõime tugimeetme ja tuhandeid eurosid aastas (kokku 30 milj Eur aastas). Mis teie arvate, kuidas need kaks seadust koosmõjus maapiirkonna elanikele mõjuvad ja mis on see poliitika mida sellised otsused kannavad?
Vastust ma ei saanud. Sester vastas, et tegemist ei ole Tallinna keskse seadusega.
Minu kommentaar – tegelikult on algusest peale teda, et küsimus on Tallinnas. Aga see ei ole minu probleem - (Tallinn on ilus linn, Nõmme seal hulgas), ega tegelik probleem. Probleem ei ole ka maamaksu vabastuses – muidugi on tore vähem makse maksta ja tõesti, Tallinna majaomanikel on ikka päris suur summa. Küsimus on selles, et iga kord, kui räägitakse sotsiaalteenuste kättesaavusest, siis vastus koalitsiooni poolt tuleb kohe - raha pole. Mis siis on maapiirkonna elanikele olulisem – kas pisuke maamaksu vabastus või töökoha olemasolu. Sada rubla tasku ja töölt lahti – kas see ongi koalitsiooni lahendus? Koalitsioon annab ühe käega pisku ja võtab teise käega tüki. See on halb.
Teine küsimus:
Kas te arutasite komisjoni ka käsitletava seaduse muutmisega kaasnevaid muid seadusmuudatusi. Näiteks tuleb seaduse rakendumise tagamiseks muuta rahvastikuregistri seadust. Kui suurt hulka ja milliseid seadusi käsitletav seadusmuudatus põhjustab?
Vastus: Käsitletav seaduse muutmine ei põhjusta ühegi teise seaduse muutmist.
Minu kommentaar: Praegu on rahvastukuregistri seaduse kohaselt võimalik registreerida elukohta ka asula täpsusega. Juhul, kui praegu tahetakse maamaksuvabastuse juures lähtuda registripõhisest elukohast, siis peab muutuma ka rahvastikuregistri seadus. KOV järelevalve rahvastikuregistri seaduse täitmise üle peab oluliselt tõusma. Siit omakorda aga vallandub terve laviin – rahvastikuregistri seadus on inimese elukohta määrav seadus. Praegu pole kellelgi aimu, mida see endaga kaasa toob.
Täna on pikk arutelu saalis maamaksu vabastamise teemal. Esitasin ettekandjale kaks küsimust - mõlemad küsimused ja nende vastused peegeldavad asja tegelikku sisulist külge.
Minu küsimus Sven Sesterile seoses maamaksuseaduse muutmise seadusega ehk koduomanike maamaksust vabastamisega:
Jürgen Ligi käsitledes Vedelkütuse erimärgistamise seaduse muutmise seadust on siinsamas saalis ütelnud: Makse tuleb siiski koguda ja sotsiaalkulutused rahastada kogutud maksudest!
Muudatusi seadusandlikus keskkonnas tuleb vaadata koosmõjus, seaduste koosmõjust koorub välja poliitika. Praegu on riigikogu menetluses seadus – maamaksuseaduse vabastamise seadus, mille algpõhjus – nagu ka peaminister on siinsamas tunnistanud – on Tallinna linna maamaks. Maapiirkonna elanikule kingib maamaksu vabastus sadakond eurot aastas. Samal ajal on menetluses seadus, mis võtab sellesama maapiirkonna elaniku tööandjatelt ära olulise konkurentsivõime tugimeetme ja tuhandeid eurosid aastas (kokku 30 milj Eur aastas). Mis teie arvate, kuidas need kaks seadust koosmõjus maapiirkonna elanikele mõjuvad ja mis on see poliitika mida sellised otsused kannavad?
Vastust ma ei saanud. Sester vastas, et tegemist ei ole Tallinna keskse seadusega.
Minu kommentaar – tegelikult on algusest peale teda, et küsimus on Tallinnas. Aga see ei ole minu probleem - (Tallinn on ilus linn, Nõmme seal hulgas), ega tegelik probleem. Probleem ei ole ka maamaksu vabastuses – muidugi on tore vähem makse maksta ja tõesti, Tallinna majaomanikel on ikka päris suur summa. Küsimus on selles, et iga kord, kui räägitakse sotsiaalteenuste kättesaavusest, siis vastus koalitsiooni poolt tuleb kohe - raha pole. Mis siis on maapiirkonna elanikele olulisem – kas pisuke maamaksu vabastus või töökoha olemasolu. Sada rubla tasku ja töölt lahti – kas see ongi koalitsiooni lahendus? Koalitsioon annab ühe käega pisku ja võtab teise käega tüki. See on halb.
Teine küsimus:
Kas te arutasite komisjoni ka käsitletava seaduse muutmisega kaasnevaid muid seadusmuudatusi. Näiteks tuleb seaduse rakendumise tagamiseks muuta rahvastikuregistri seadust. Kui suurt hulka ja milliseid seadusi käsitletav seadusmuudatus põhjustab?
Vastus: Käsitletav seaduse muutmine ei põhjusta ühegi teise seaduse muutmist.
Minu kommentaar: Praegu on rahvastukuregistri seaduse kohaselt võimalik registreerida elukohta ka asula täpsusega. Juhul, kui praegu tahetakse maamaksuvabastuse juures lähtuda registripõhisest elukohast, siis peab muutuma ka rahvastikuregistri seadus. KOV järelevalve rahvastikuregistri seaduse täitmise üle peab oluliselt tõusma. Siit omakorda aga vallandub terve laviin – rahvastikuregistri seadus on inimese elukohta määrav seadus. Praegu pole kellelgi aimu, mida see endaga kaasa toob.
10.4.11
Vastuseks Vanapaganale
Vanapagan:
Kui teised maakonnad suutsid enda toetuseks eraldi rahastusprogrammid selle aja jooksul välja ajada, siis meie maakonnale piisas, et Läänemaa ilusad pildid rippusid kuu aega riigikogu seinal. "Siinjuures peab nii maavanem kui ka maavalitsus olema toetaja ja teenindaja, mitte suure juhi ja õpetaja rollis," ütles Suur enda avakõnes maavanemana alalehele Lääne Elu. Kunagi tähistas mõiste "Haapsalu maffia" Haapsalust pärit poliitikuid. Andres Lipstok, Toomas Vilosius, Heiki Kranich, ka Hannes Danilov ja Urmas Sukles olid toona need, kes talitasid Haapsalu edendamiseks aktiivselt riigi tasandil. "Minu unistus on sellesamane kooslus taastada," tunnistas Suur. Valdade ühinemisel on moraalsed kahjud suuremad kui materiaalne kasu. Altematiiviks on Suure sõnul omavalitsuste vabatahtlik koostöö. – kokkuvõttena ei kujunenud maavalitsusest ei teenindajat, ei poliitilise jõu koondajat, ei toonud ta ka ühtegi pädevat nägu maavalitsusse ega jõudnud valdade vabatahtliku koostöönigi. Kuid hea mees, kes lubabki, näe Luige Lauri ja Paltsu Juhani valimiseduks piisab õhupallide ja kondoomide jagamisestki......
www.laanlane.ee
No vat siis. Nende internetikommentaaridega on nii, et tavaliselt on tegemist lihtsalt kurja urisemisega ja enda vaimse tervise huvides tuleks need tähelepanuta jätta. Kuid samas jälle – kui kommentaatori kirja – ja väljendusoskus heal tasemel on, siis tundub, et tegemist on teadja ja normaalse inimesega – ja siis tahaks vastata, või vastu vaielda, kui nõus ei ole. Vastan siis värskes Läänlases ilmunud kommentaator Vanapagale siin – oma blogis.
Veel – vahemärkuseks - selle enda tehtust rääkimisega on ka kentsakas see lugu. Enda kiitmine pidi haisema – kõnekäänd selline. Ametnikuviha on üleüldiselt levinud nähtus ja nii ei suuda keegi teine inimene ametniku kiita ka – ei ole hea toon. Ametniku laitmine seevastu on jumalale meelepärane tegevus - ja et alati saab paremini, siis nagu on alati põhjust ka. Ametnik tavaliselt vastab vaikimisega – mis sa siin ikka õiendad. Ja pealegi – vaikimine lubab jääda filosoofiks. Kirjaoskajale inimesele ( seda ma Vanapaganast arvan) aga tekib tahtmine vastu vaielda.
Ma ei saa nõustuda Vanapagana kriitikaga – vähemalt suurema osaga sellest. Millised on need teiste maakondade eraldi rahastusprogrammid? Kas on olemas Raplamaa programm, Järvamaa programm vms? Jah, on olemas Setumaa programm, Virumaa programm tehti käesoleval aastal... Need on kultuuriministeeriumi all olevad programmid eraldi kultuuripiirkondade toetamiseks. Ja siia ritta lisandub järgmisel aastal ka Eestirootsi kultuuriprogramm – vähemalt juhul, kui kultuuriministeerium oma sõna peab. Ei ole võimalik luua Läänemaa programmi. Nagu ei olemas Raplamaa, või Saaremaa või Järvamaa programmi. On võimalik luua Kihnu ja Setu programm. Siseministeeriumi all on väikesaarte prorgamm ja kagu-eesti programm. Väikesaarte programmist saavad osa ka Vormsi ja Osmussaar. Ja nüüd siis Kultuurimisteeriumi juurde luuakse ka eestirootsi programm – ja seda mitte vaatamata, vaid tänu – muuhulgas - ka minu tegevusele. Ma ei tea, millele Vanapagan viitab, kui räägib teiste maakondade eraldi programmidest – kardan, et ta ei tea ise ka.
Tegelikult kujunes maavalitsusest just nimelt teenindaja, poliitiliste jõudude koondaja ja koostöö toetaja. Jah – ma ei jõudnud tuua ühtegi uut pädevat nägu maavalitsusse (siiski - saarevahid ja ÜTR-inspektorid - aga neid ei peeta silmas siinkohal) – minu tööajal kukkus eelarve kolinal, pidevate koondamiste tulemusena jäi 43 töökohast alles 27. Uue näo toomine jäi mul pooleli – enne minu äratulemist just koostasime ametijuhendit – maavanema õigus – ja majandusvaldkonna nõuniku jaoks. Aga vaadake - hoolimata sellest, et maavalitsuse eelarve vähenes 23% ja töötajaskond vähenes 30 % ei loobunud me ühestki funktsioonist. Maakondades on tavaline see, et ühistansporti korraldatakse läbi omavalitsuste moodustatud ühistranspordi keskuste, et maakondlikku infoportaali peab üleval omavalitsusliit, et maavalitsus on lihtsalt loobunud kultuuritöötajast – seadusest tulenevat kohustust enam pole jne.jne. Meie juures on need maavalitsuse tegevused. Omavalitsuste koostöö – et ma ei ole sellega tegelenud? Tere talv! Omavalitsusliidu koospüsimise toetamine mitte väga ammu – oli ka üks maavanema tegevustest ja muuseas – edukas. Selleks, et minna veel sügavamale vabatahtlikult koostööle – et omavalitsused koondaksid oma eelarvetest rohkem kui need paar protsenti, mis praegu? 10%? 20%? Selleks on vaja teistsugust halduskorraldust – näiteks teise tasandi omavalitsust – või siis omavalitsusliidule avalik-õiguslikku staatust.
Poliitiliste jõudude koondamine? Ma kutsusin poliitiliste erakondade esindajaid, tippametnikke, ettevõtjaid kokku, kokkusaamised toimusid Haapsalus ja Tallinnas. Koostööd tegin siin Haapsalu linnavalitsusega. Viimasel korral toimus kokkusaamine Tallinnas, oli päris palju osalejaid. Tutvustasime maakonnale olulisi projekte, Sukles rääkis linnaasjadest. Korraldamisel oli ka järgmine kohtumine, see aga jäi ära – ja mitte minu tegematajätmise tõttu. Loodan, et traditsioon jätkub. Kas toimus poliitiliste jõudude ühinemine – võib olla mitte, kuid kui seda kokkusaamiste traditsiooni jätkata, siis igatahes on see maakonnale pigem toeks, kui takistuseks.
Vaat nii on lood. Jõudu ja edu maakonnale ja maavalitsusele, Vanapaganale ka.
Kui teised maakonnad suutsid enda toetuseks eraldi rahastusprogrammid selle aja jooksul välja ajada, siis meie maakonnale piisas, et Läänemaa ilusad pildid rippusid kuu aega riigikogu seinal. "Siinjuures peab nii maavanem kui ka maavalitsus olema toetaja ja teenindaja, mitte suure juhi ja õpetaja rollis," ütles Suur enda avakõnes maavanemana alalehele Lääne Elu. Kunagi tähistas mõiste "Haapsalu maffia" Haapsalust pärit poliitikuid. Andres Lipstok, Toomas Vilosius, Heiki Kranich, ka Hannes Danilov ja Urmas Sukles olid toona need, kes talitasid Haapsalu edendamiseks aktiivselt riigi tasandil. "Minu unistus on sellesamane kooslus taastada," tunnistas Suur. Valdade ühinemisel on moraalsed kahjud suuremad kui materiaalne kasu. Altematiiviks on Suure sõnul omavalitsuste vabatahtlik koostöö. – kokkuvõttena ei kujunenud maavalitsusest ei teenindajat, ei poliitilise jõu koondajat, ei toonud ta ka ühtegi pädevat nägu maavalitsusse ega jõudnud valdade vabatahtliku koostöönigi. Kuid hea mees, kes lubabki, näe Luige Lauri ja Paltsu Juhani valimiseduks piisab õhupallide ja kondoomide jagamisestki......
www.laanlane.ee
No vat siis. Nende internetikommentaaridega on nii, et tavaliselt on tegemist lihtsalt kurja urisemisega ja enda vaimse tervise huvides tuleks need tähelepanuta jätta. Kuid samas jälle – kui kommentaatori kirja – ja väljendusoskus heal tasemel on, siis tundub, et tegemist on teadja ja normaalse inimesega – ja siis tahaks vastata, või vastu vaielda, kui nõus ei ole. Vastan siis värskes Läänlases ilmunud kommentaator Vanapagale siin – oma blogis.
Veel – vahemärkuseks - selle enda tehtust rääkimisega on ka kentsakas see lugu. Enda kiitmine pidi haisema – kõnekäänd selline. Ametnikuviha on üleüldiselt levinud nähtus ja nii ei suuda keegi teine inimene ametniku kiita ka – ei ole hea toon. Ametniku laitmine seevastu on jumalale meelepärane tegevus - ja et alati saab paremini, siis nagu on alati põhjust ka. Ametnik tavaliselt vastab vaikimisega – mis sa siin ikka õiendad. Ja pealegi – vaikimine lubab jääda filosoofiks. Kirjaoskajale inimesele ( seda ma Vanapaganast arvan) aga tekib tahtmine vastu vaielda.
Ma ei saa nõustuda Vanapagana kriitikaga – vähemalt suurema osaga sellest. Millised on need teiste maakondade eraldi rahastusprogrammid? Kas on olemas Raplamaa programm, Järvamaa programm vms? Jah, on olemas Setumaa programm, Virumaa programm tehti käesoleval aastal... Need on kultuuriministeeriumi all olevad programmid eraldi kultuuripiirkondade toetamiseks. Ja siia ritta lisandub järgmisel aastal ka Eestirootsi kultuuriprogramm – vähemalt juhul, kui kultuuriministeerium oma sõna peab. Ei ole võimalik luua Läänemaa programmi. Nagu ei olemas Raplamaa, või Saaremaa või Järvamaa programmi. On võimalik luua Kihnu ja Setu programm. Siseministeeriumi all on väikesaarte prorgamm ja kagu-eesti programm. Väikesaarte programmist saavad osa ka Vormsi ja Osmussaar. Ja nüüd siis Kultuurimisteeriumi juurde luuakse ka eestirootsi programm – ja seda mitte vaatamata, vaid tänu – muuhulgas - ka minu tegevusele. Ma ei tea, millele Vanapagan viitab, kui räägib teiste maakondade eraldi programmidest – kardan, et ta ei tea ise ka.
Tegelikult kujunes maavalitsusest just nimelt teenindaja, poliitiliste jõudude koondaja ja koostöö toetaja. Jah – ma ei jõudnud tuua ühtegi uut pädevat nägu maavalitsusse (siiski - saarevahid ja ÜTR-inspektorid - aga neid ei peeta silmas siinkohal) – minu tööajal kukkus eelarve kolinal, pidevate koondamiste tulemusena jäi 43 töökohast alles 27. Uue näo toomine jäi mul pooleli – enne minu äratulemist just koostasime ametijuhendit – maavanema õigus – ja majandusvaldkonna nõuniku jaoks. Aga vaadake - hoolimata sellest, et maavalitsuse eelarve vähenes 23% ja töötajaskond vähenes 30 % ei loobunud me ühestki funktsioonist. Maakondades on tavaline see, et ühistansporti korraldatakse läbi omavalitsuste moodustatud ühistranspordi keskuste, et maakondlikku infoportaali peab üleval omavalitsusliit, et maavalitsus on lihtsalt loobunud kultuuritöötajast – seadusest tulenevat kohustust enam pole jne.jne. Meie juures on need maavalitsuse tegevused. Omavalitsuste koostöö – et ma ei ole sellega tegelenud? Tere talv! Omavalitsusliidu koospüsimise toetamine mitte väga ammu – oli ka üks maavanema tegevustest ja muuseas – edukas. Selleks, et minna veel sügavamale vabatahtlikult koostööle – et omavalitsused koondaksid oma eelarvetest rohkem kui need paar protsenti, mis praegu? 10%? 20%? Selleks on vaja teistsugust halduskorraldust – näiteks teise tasandi omavalitsust – või siis omavalitsusliidule avalik-õiguslikku staatust.
Poliitiliste jõudude koondamine? Ma kutsusin poliitiliste erakondade esindajaid, tippametnikke, ettevõtjaid kokku, kokkusaamised toimusid Haapsalus ja Tallinnas. Koostööd tegin siin Haapsalu linnavalitsusega. Viimasel korral toimus kokkusaamine Tallinnas, oli päris palju osalejaid. Tutvustasime maakonnale olulisi projekte, Sukles rääkis linnaasjadest. Korraldamisel oli ka järgmine kohtumine, see aga jäi ära – ja mitte minu tegematajätmise tõttu. Loodan, et traditsioon jätkub. Kas toimus poliitiliste jõudude ühinemine – võib olla mitte, kuid kui seda kokkusaamiste traditsiooni jätkata, siis igatahes on see maakonnale pigem toeks, kui takistuseks.
Vaat nii on lood. Jõudu ja edu maakonnale ja maavalitsusele, Vanapaganale ka.
20.2.11
Neeme Suur SDE nr 401
Eestis elab 650 000 tööealist inimest. Nendest ca 100 tuhat inimest on töötud (registreeritud ja varjatud töötus kokku) ja 112 tuhat inimest töötab on viimase viie aasta jooksul välismaal tööl käinud ja 77 000 on praegu teinud ettevalmistusi välismaale tööle minekuks. Kas sellest teadmisest on vähe? Eestil on vaja uut algust.
Teie ise otsustate, kelle Toompeale saadate!
Kas teate, et inimesed pääsevad riigikokku kolmel viisil.
Esimene viis on isikumandaat – selleks on Läänemaa – Hiiumaa – Saaremaa kandidaadil vaja c´a 6000 häält. Isikumandaat ei sõltu isiku asukohast nimekirjas vaid häälte arvust.
Teine viis on ringkonnamandaat. Meie valimisringkonnas on kuus mandaati. Juhul, kui erakond saab kamba peale kokku c´a 4700 häält, on üks mandaat erakonnal käes. Selle saab endale see kandidaat, kes sai kõige rohkem hääli. Ringkonnamandaatide jagamine ka ei sõltu inimese kohast valimisnimekirjas, vaid häälte arvust. Suurem osa riigikogu liikmetest valitakse just ringkonnamandaadiga.
Kolmas viis on kompensatsioonimandaat. Mittejaguvad kohad jaotatakse erakondade vahel ja need lähevad kandidaatidele, kes on üldnimekirjas eespool. Nii pääseb riigikogusse ligi paarkümmend kandidaati. Valija otsustab, mitte nimekirja positsioon!
Valige inimene kes on kohalik!
Kui te tahate, et teie poolt valitud saadikut ka pärast valimisi kohata, kui tahate, et ta tõesti hooliks Läänemaa rahvast, siis hääletage Läänemaa inimese poolt! Valige inimene, kes on osa kogukonnast. Eks satub ta ikka poodi! Eks käib ta rahvatantsuga esinemas või kaitseliidu õppusel. Tema lapsed käivad kohalikus koolis või lasteaias. Käib ta Lihulas laadal ja Haapsalu lossiplatsil kontserdil. Teie saadiku kodu peab olema Läänemaal.
Valige inimene, kellel on kogemusi ja pealehakkamist!
Kui te tahate, et teie saadik ei hõljuks taevastes kõrgustes, ei ülbitseks kõnepuldist, siis valige saadik, kes on kohapealt tulnud, kes teab inimeste elu ja olemist. Kui tahate, et teie saadik ka maakonna kaitseks välja astuks, siis valige keegi, kes on seda ka varem teinud. Hea oleks, kui teie saadikul oleks aimu riigi toimimisest, et tal oleks arvestatav kogemus ka kohaliku omavalitsuse juhtimises ja töökogemus maakonnast.
Minu nimi on Neeme Suur
Olen 42 aastane. Sündisin ja kasvasin Lihulas, elan Ristil. Olen õppinud Luual metsandust ja lõpetanud Eesti Maaülikooli. Olen abielus, abikaasa töötab Läänemaa Haiglas kiirabiõena. Abikaasa on pärit Kuressaarest. Meie peres on kolm last, kaks on juba täiskasvanud aga pisitüdruk on alles viiene.
Minu töö Läänemaal algas Piirsalu metskonnas metsavahina. Kuus aastat töötasin Risti vallavanemana, viis aastat Läänemaa Arenduskeskuse juhatajana. Alates 2008 aasta kevadest olen Lääne maavanem. Töö on võimaldanud mul aktiivselt osaleda paljudes Läänemaal toimunud arengutes – alates Haapsalu Kutsehariduskeskuse rajamisest ja Promenaadi rekonstrueerimisest kuni Rooslepa kabeli taastamise ja Nõva asfaltee rajamiseni.
Minu põhiliseks hobiks on Kaitseliit, mille liige olen alates 1992 aastast. Praegu olen Lääne maleva pealiku abi ja Kaitseliidu keskjuhatuse liige. Tantsin ka rahvatantsu ja peotantsu, mängin akordionit ja harrastan võrkpalli.
Olen Sotsiaaldemokraatliku Erakonna liige ja kandideerin riigikogu valimistel nr 401 all. Sotsiaaldemokraadid on üks vähestest erakondadest Eestis, mis püsib ideaalil, mitte suurettevõtjate toetusel või vankumatu liidri ainuvõimul.
Minu juhtlause riigikogus on:
KOGU EESTI PEAB ELAMA!
Kandideerin riigikogusse, sest näen, et suudaksin Toompeal palju ära teha Läänemaa heaks. Usun, et riiki on võimalik juhtida ausalt ja avatult. Töötades maavanemana näen iga päev oma töös, kuivõrd vajab Eesti uut algust. Riik on vaja uuesti pöörata näoga oma rahva poole.
Minu eesmärgid riigikogus:
MAJANDUS MAALE
o Tugevam riigi tugi töökohtade loomisele, seda just väljaspool suuri linnaregioone;
KÕIK LASTE HEAKS
o Igale lapsele lasteaiakoht
o Tasuta põhi – ja keskharidus– ja seda päriselt
TÕHUS TRANSPORT
o Transpordiühenduste arendamine keskuste ja tagamaade vahel
OMAVALITSUSED JA MAAKONNAD TAGASI KAARDILE
o Omavalitsuste ja maakondade toetamine ja tugevdamine, nii eelarve kui otsustusõiguse osas.
Teie ise otsustate, kelle Toompeale saadate!
Kas teate, et inimesed pääsevad riigikokku kolmel viisil.
Esimene viis on isikumandaat – selleks on Läänemaa – Hiiumaa – Saaremaa kandidaadil vaja c´a 6000 häält. Isikumandaat ei sõltu isiku asukohast nimekirjas vaid häälte arvust.
Teine viis on ringkonnamandaat. Meie valimisringkonnas on kuus mandaati. Juhul, kui erakond saab kamba peale kokku c´a 4700 häält, on üks mandaat erakonnal käes. Selle saab endale see kandidaat, kes sai kõige rohkem hääli. Ringkonnamandaatide jagamine ka ei sõltu inimese kohast valimisnimekirjas, vaid häälte arvust. Suurem osa riigikogu liikmetest valitakse just ringkonnamandaadiga.
Kolmas viis on kompensatsioonimandaat. Mittejaguvad kohad jaotatakse erakondade vahel ja need lähevad kandidaatidele, kes on üldnimekirjas eespool. Nii pääseb riigikogusse ligi paarkümmend kandidaati. Valija otsustab, mitte nimekirja positsioon!
Valige inimene kes on kohalik!
Kui te tahate, et teie poolt valitud saadikut ka pärast valimisi kohata, kui tahate, et ta tõesti hooliks Läänemaa rahvast, siis hääletage Läänemaa inimese poolt! Valige inimene, kes on osa kogukonnast. Eks satub ta ikka poodi! Eks käib ta rahvatantsuga esinemas või kaitseliidu õppusel. Tema lapsed käivad kohalikus koolis või lasteaias. Käib ta Lihulas laadal ja Haapsalu lossiplatsil kontserdil. Teie saadiku kodu peab olema Läänemaal.
Valige inimene, kellel on kogemusi ja pealehakkamist!
Kui te tahate, et teie saadik ei hõljuks taevastes kõrgustes, ei ülbitseks kõnepuldist, siis valige saadik, kes on kohapealt tulnud, kes teab inimeste elu ja olemist. Kui tahate, et teie saadik ka maakonna kaitseks välja astuks, siis valige keegi, kes on seda ka varem teinud. Hea oleks, kui teie saadikul oleks aimu riigi toimimisest, et tal oleks arvestatav kogemus ka kohaliku omavalitsuse juhtimises ja töökogemus maakonnast.
Minu nimi on Neeme Suur
Olen 42 aastane. Sündisin ja kasvasin Lihulas, elan Ristil. Olen õppinud Luual metsandust ja lõpetanud Eesti Maaülikooli. Olen abielus, abikaasa töötab Läänemaa Haiglas kiirabiõena. Abikaasa on pärit Kuressaarest. Meie peres on kolm last, kaks on juba täiskasvanud aga pisitüdruk on alles viiene.
Minu töö Läänemaal algas Piirsalu metskonnas metsavahina. Kuus aastat töötasin Risti vallavanemana, viis aastat Läänemaa Arenduskeskuse juhatajana. Alates 2008 aasta kevadest olen Lääne maavanem. Töö on võimaldanud mul aktiivselt osaleda paljudes Läänemaal toimunud arengutes – alates Haapsalu Kutsehariduskeskuse rajamisest ja Promenaadi rekonstrueerimisest kuni Rooslepa kabeli taastamise ja Nõva asfaltee rajamiseni.
Minu põhiliseks hobiks on Kaitseliit, mille liige olen alates 1992 aastast. Praegu olen Lääne maleva pealiku abi ja Kaitseliidu keskjuhatuse liige. Tantsin ka rahvatantsu ja peotantsu, mängin akordionit ja harrastan võrkpalli.
Olen Sotsiaaldemokraatliku Erakonna liige ja kandideerin riigikogu valimistel nr 401 all. Sotsiaaldemokraadid on üks vähestest erakondadest Eestis, mis püsib ideaalil, mitte suurettevõtjate toetusel või vankumatu liidri ainuvõimul.
Minu juhtlause riigikogus on:
KOGU EESTI PEAB ELAMA!
Kandideerin riigikogusse, sest näen, et suudaksin Toompeal palju ära teha Läänemaa heaks. Usun, et riiki on võimalik juhtida ausalt ja avatult. Töötades maavanemana näen iga päev oma töös, kuivõrd vajab Eesti uut algust. Riik on vaja uuesti pöörata näoga oma rahva poole.
Minu eesmärgid riigikogus:
MAJANDUS MAALE
o Tugevam riigi tugi töökohtade loomisele, seda just väljaspool suuri linnaregioone;
KÕIK LASTE HEAKS
o Igale lapsele lasteaiakoht
o Tasuta põhi – ja keskharidus– ja seda päriselt
TÕHUS TRANSPORT
o Transpordiühenduste arendamine keskuste ja tagamaade vahel
OMAVALITSUSED JA MAAKONNAD TAGASI KAARDILE
o Omavalitsuste ja maakondade toetamine ja tugevdamine, nii eelarve kui otsustusõiguse osas.
Intervjuu
1. Neeme Suur - riigikogu kandidaat nr 401. Osalesite ümarlaual "Eesti kasvuvisoon 2018". Pareerides selle ümarlaua tunnuslauset, siis mille eest seismise võtate Riigikogus oma südameasjaks, et Läänemaa oleks aastal 2018 Eestis edukas, aga koduselt armas?
Selleks, et Läänemaa oleks nii edukas, koduselt armas, peab Läänemaale mahtuma nii traditsioonilist, töökohti pakkuvat tööstust – ja ettevõtlust, kui ka maastikku ja maaelu säilitavat maamajandust. Ei saa loota ainult turismile. Traditsioonilise majandustegevuse arendamiseks pakuvad meile võimalusi juba olemasolevad tööstusalad aga samuti ka riigi poolt tehtud investeeringud sadamatesse ja teedesse – näiteks Virtsu sadamasse. Rumal oleks need investeeringud kasutamat jätta. Ristil ja Paliveres, Taeblas ja Uuemõisas, Haapsalus ja Kiltsis, Lihulas ja Virtsus on olemas kõik eeldused tööstuse arendamiseks ja traditsiooniliste töökohtade loomiseks. Tuuleparkide arendamise asemel peame edendama hoopis bioenergeetikat. Lihula katlamaja on meile heaks eeskujuks. Küttes heina, põhku, roogu ja võsa saame põllud puhtaks ja toad soojaks. Samas jällegi meie suured looduskaitsealad vajavad hoidmist, nende baasil on võimalik arendada loodusturismi ja käsitöönduslikku väikeettevõtlust. Haapsalu on maakonna keskuseks, tervisemajandus ja loomemajandus ning kultuuriturism on siin meie uhkuseks ja õieks. Koduselt armsaks teeb Läänemaa ka traditsioonide hoidmine – olgu see siis Lihula lilltikand või siis rannarootsi kultuuri hoidmine ja arendamine.
Südameasjaks riigikogus võtan kindlasti majandustegevuse toetamise maapiirkondades. Riigi praegune toetuspakett maapiirkondade ettevõtlusele on liiga vähene ja nõrk. Kindlasti jätkan ka raudtee teemat – oleme juba üpris kaugele jõudnud oma eesmärgile pürgimisel ja seda suunda ei tohi katki jätta. Seisan ka riigikogus mustkattega teede rajamise eest Läänemaal. Virtsu sadama-ala kasutamine piirkonna edendamiseks, Haapsalu puulaevasadam ja palju muid teemasid jäävad jätkuvalt minu lauale. Jätkan rannarootsi kultuurile soodsama keskkonna loomisega.
2. Maal viibitakse küll meeleldi ajutiselt, kuid seal ei taheta elada. Inimesed koonduvad suuremate linnade ümber, maaelanike arv aga üha väheneb. Kõik teavad seda, selle vastu on rakendatud erinevaid meetmeid, kuid siiani ei ole sellele tendentsile suudetud piiri panna. Kas on olemas mingi imerohi, mis paneks ettevõtjaid maale töökohti looma, inimesi põllumajandusega tegelema ning oma lapsi maal üles kasvatama?
See imerohi on riigi tõsine suhtumine regionaalpoliitikasse. See paljuräägitud regionaalpoliitika ei seisne mitte ainult valdade liitmises – lahutamises, vaid eelkõige hoopis majanduselu suunamises ja teenuste kättesaadavuse tagamises. Olgu need vallad kuidas on, kui töökohta ja töölkäimisvõimalust pole, siis pole maal ka elu. Vaevalt, et nüüd inimesed just põllumajandusega tegelema sööstavad aga tasuv töökoht lähedases suuremas asulas oleks üks võimalus. Oluline on hea tee ja ühistransport. Võimalik on ka tõesti maamajandusega tegelda – siis on oluline riigi tugi esmase investeeringu teostamiseks, tootearendamiseks ja turundamiseks ning samuti tugi ühistegevuse arendamisele – valdkond, mis on seni päris vaeslapse rollis olnud. Lasteaiakoht ja algkool kodu lähedal ja kvaliteetne põhikool normaalses kauguses – ka need on eeldused maaelu säilimiseks. Ka maakonnahaiglate säilimine on oluline regionaalpoliitiline meede.
3. Mis seob sind Saaremaa ja Hiiumaaga?
Saaremaaga seob mind kõigepealt minu enda pere. Abikaasa on Saaremaalt, Kuressaarest pärit, Juuno ja Tiiu Jalaka tütar. Hiiumaal on mul palju sõpru ja tuttavaid, kooli – ja töökaaslasi. Saarlastel ja hiidlastel on samasugused mured, kui kõigil. Lisaks muule on neil veel transpordiprobleem. Ühest otsast on praamiliiklus armas ja omane, kuid teisest otsast vajutab pitseri saarel elamisele, eriti aga ettevõtlusega tegelemisele. Mina arvan, et kõige suuremat regionaalpoliitilist mõju annaksid asukohast tulenevad maksuerisused. Kui tööjõumaksud oleksid saartel ja ääremaadel madalamad, tööjõud selle läbi ettevõtjale odavam, siis oleks rohkem ettevõtjaid ka linnast välja kolimas koos oma tootmisega.
Arvan, et saarte peal mõjub eriti valusalt maakonna taseme nõrgenemine. See Pärnu alla käimine on ikka üks väga veider asi, nii Saaremaa, kui Hiiumaa puhul. Mina seisan selle eest, et maakonnad jälle oma jõu ja õiguse tagasi saaksid. Saarlastel ja hiidlastel tuleb lasta ise omi asju ajada ja neile abiks olla seal kus vaja – siis lähevad saartel asjad ka oma paika.
4. Milliseid küsimusi sulle kõige sagedamini esitatakse seoses kandideerimisega riigikogusse?
Üks kõige sagedam küsimus mulle on, et kas ma ikka pääsen riigikkogusse, oma neljandalt positsioonilt kohalikus nimekirjas. Inimesed lihtsalt ei tea, kuidas valituks saadakse. Kõige sagedasem viis riigikogusse pääsemisel on ringkonnamandaat ja selle saamine sõltub häälte arvust, mitte positsioonist nimekirjas. Nii et – juhul, kui inimesed nii arvavad ja minu poolt hääletavad, siis on see täiesti reaalne eesmärk.
Teine sagedasem küsimus mulle on, et kas jätad oma tegevused pooleli. Inimesed, kes mind tunnevad, need teavad – ma ei jäta kunagi midagi pooleli. Tegutsen ka riigikogus edasi Läänemaa, aga ka Saaremaa ja Hiiumaa ja terve Eesti äärealade ellujäämise huvides. Riigikogus on paremad võimalused maakondae huvide kaitsmiseks. Minu põhimõte on – Kogu Eesti Peab Elama – ja riigikogus saan selle eesmärgi täitmisele jõuliselt kaasa aidata.
Selleks, et Läänemaa oleks nii edukas, koduselt armas, peab Läänemaale mahtuma nii traditsioonilist, töökohti pakkuvat tööstust – ja ettevõtlust, kui ka maastikku ja maaelu säilitavat maamajandust. Ei saa loota ainult turismile. Traditsioonilise majandustegevuse arendamiseks pakuvad meile võimalusi juba olemasolevad tööstusalad aga samuti ka riigi poolt tehtud investeeringud sadamatesse ja teedesse – näiteks Virtsu sadamasse. Rumal oleks need investeeringud kasutamat jätta. Ristil ja Paliveres, Taeblas ja Uuemõisas, Haapsalus ja Kiltsis, Lihulas ja Virtsus on olemas kõik eeldused tööstuse arendamiseks ja traditsiooniliste töökohtade loomiseks. Tuuleparkide arendamise asemel peame edendama hoopis bioenergeetikat. Lihula katlamaja on meile heaks eeskujuks. Küttes heina, põhku, roogu ja võsa saame põllud puhtaks ja toad soojaks. Samas jällegi meie suured looduskaitsealad vajavad hoidmist, nende baasil on võimalik arendada loodusturismi ja käsitöönduslikku väikeettevõtlust. Haapsalu on maakonna keskuseks, tervisemajandus ja loomemajandus ning kultuuriturism on siin meie uhkuseks ja õieks. Koduselt armsaks teeb Läänemaa ka traditsioonide hoidmine – olgu see siis Lihula lilltikand või siis rannarootsi kultuuri hoidmine ja arendamine.
Südameasjaks riigikogus võtan kindlasti majandustegevuse toetamise maapiirkondades. Riigi praegune toetuspakett maapiirkondade ettevõtlusele on liiga vähene ja nõrk. Kindlasti jätkan ka raudtee teemat – oleme juba üpris kaugele jõudnud oma eesmärgile pürgimisel ja seda suunda ei tohi katki jätta. Seisan ka riigikogus mustkattega teede rajamise eest Läänemaal. Virtsu sadama-ala kasutamine piirkonna edendamiseks, Haapsalu puulaevasadam ja palju muid teemasid jäävad jätkuvalt minu lauale. Jätkan rannarootsi kultuurile soodsama keskkonna loomisega.
2. Maal viibitakse küll meeleldi ajutiselt, kuid seal ei taheta elada. Inimesed koonduvad suuremate linnade ümber, maaelanike arv aga üha väheneb. Kõik teavad seda, selle vastu on rakendatud erinevaid meetmeid, kuid siiani ei ole sellele tendentsile suudetud piiri panna. Kas on olemas mingi imerohi, mis paneks ettevõtjaid maale töökohti looma, inimesi põllumajandusega tegelema ning oma lapsi maal üles kasvatama?
See imerohi on riigi tõsine suhtumine regionaalpoliitikasse. See paljuräägitud regionaalpoliitika ei seisne mitte ainult valdade liitmises – lahutamises, vaid eelkõige hoopis majanduselu suunamises ja teenuste kättesaadavuse tagamises. Olgu need vallad kuidas on, kui töökohta ja töölkäimisvõimalust pole, siis pole maal ka elu. Vaevalt, et nüüd inimesed just põllumajandusega tegelema sööstavad aga tasuv töökoht lähedases suuremas asulas oleks üks võimalus. Oluline on hea tee ja ühistransport. Võimalik on ka tõesti maamajandusega tegelda – siis on oluline riigi tugi esmase investeeringu teostamiseks, tootearendamiseks ja turundamiseks ning samuti tugi ühistegevuse arendamisele – valdkond, mis on seni päris vaeslapse rollis olnud. Lasteaiakoht ja algkool kodu lähedal ja kvaliteetne põhikool normaalses kauguses – ka need on eeldused maaelu säilimiseks. Ka maakonnahaiglate säilimine on oluline regionaalpoliitiline meede.
3. Mis seob sind Saaremaa ja Hiiumaaga?
Saaremaaga seob mind kõigepealt minu enda pere. Abikaasa on Saaremaalt, Kuressaarest pärit, Juuno ja Tiiu Jalaka tütar. Hiiumaal on mul palju sõpru ja tuttavaid, kooli – ja töökaaslasi. Saarlastel ja hiidlastel on samasugused mured, kui kõigil. Lisaks muule on neil veel transpordiprobleem. Ühest otsast on praamiliiklus armas ja omane, kuid teisest otsast vajutab pitseri saarel elamisele, eriti aga ettevõtlusega tegelemisele. Mina arvan, et kõige suuremat regionaalpoliitilist mõju annaksid asukohast tulenevad maksuerisused. Kui tööjõumaksud oleksid saartel ja ääremaadel madalamad, tööjõud selle läbi ettevõtjale odavam, siis oleks rohkem ettevõtjaid ka linnast välja kolimas koos oma tootmisega.
Arvan, et saarte peal mõjub eriti valusalt maakonna taseme nõrgenemine. See Pärnu alla käimine on ikka üks väga veider asi, nii Saaremaa, kui Hiiumaa puhul. Mina seisan selle eest, et maakonnad jälle oma jõu ja õiguse tagasi saaksid. Saarlastel ja hiidlastel tuleb lasta ise omi asju ajada ja neile abiks olla seal kus vaja – siis lähevad saartel asjad ka oma paika.
4. Milliseid küsimusi sulle kõige sagedamini esitatakse seoses kandideerimisega riigikogusse?
Üks kõige sagedam küsimus mulle on, et kas ma ikka pääsen riigikkogusse, oma neljandalt positsioonilt kohalikus nimekirjas. Inimesed lihtsalt ei tea, kuidas valituks saadakse. Kõige sagedasem viis riigikogusse pääsemisel on ringkonnamandaat ja selle saamine sõltub häälte arvust, mitte positsioonist nimekirjas. Nii et – juhul, kui inimesed nii arvavad ja minu poolt hääletavad, siis on see täiesti reaalne eesmärk.
Teine sagedasem küsimus mulle on, et kas jätad oma tegevused pooleli. Inimesed, kes mind tunnevad, need teavad – ma ei jäta kunagi midagi pooleli. Tegutsen ka riigikogus edasi Läänemaa, aga ka Saaremaa ja Hiiumaa ja terve Eesti äärealade ellujäämise huvides. Riigikogus on paremad võimalused maakondae huvide kaitsmiseks. Minu põhimõte on – Kogu Eesti Peab Elama – ja riigikogus saan selle eesmärgi täitmisele jõuliselt kaasa aidata.
Tellimine:
Postitused (Atom)