Üks sobilik luuletus Anna Haava sulest ehk siis üks jõulusoov

Eelmise sajandi alguses kirjutas poetess Anna Haava luuletuse "Astu alla".  Olgugi, et tegemist on religioosse luuletusega, sobib ta ka meie praeguse ilmaliku asjatamise kommenteerimiseks suurepäraselt.

ASTU ALLA

Astu alla, rahva hulka,
Õpetaja, karjane,
Et ei kasvaks kuristikud,
Kaljud teie vahele.

Ainult käsud, õpetused,
Ei need rahvast õndsaks tee,
Kui ei saa sa sõbraks olla,
Ega vennaks temale.

Astu välja kitsast ringist,
Oma silmi seleta:
Hoopis uue maa ja rahva
Imestades leiad sa.

Kas sa tunned seda rahvast,
Tema põue tuksumist,
Tema rõõmu, tema muret,
Vaimulendu, võitlemist?

Kui ei tunne, kui ei mõista
 - Võõras rahvas, võõras keel -
Kuidas tahad taeva poole
Teda juhatada veel ?!

Astu alla rahva hulka,
Õpetaja, karjane,
Virus, Võrus, Idas, Läänes
Igatsedes ootame.

Igaüks omaette ehk haldusreformi tänapäev

Läänemaal on siis nüüd järjekordne algatus haldusreformi suunas. Oru vald tegi ettepaneku Ridalale liitumiseks. Mehed - naised kohapeal mõtlevad, kuidas toime tulla ja otsivad lahendusi. Mina tegin riigikogus ettepaneku moodustada riigikogu juurde haldusreformi probleemkomisjoni. See ettepanek oli selleks, et anda protsessile riigi poolt mingi vähegi kindlam keskne suund. Kahjuks ettepanek ei läinud läbi. Ükshaaval olid ka paljud koalitsiooni saadikud mõtte poolt, ka regionaalminister avaldas toetust, kuid koalitsiooninõukogu lükkas mõtte tagasi. Halb on see sellepärast, et haldusreformi teemas süstemaatilist arengut ei toimu ja omavalitsused vaatavad kuidas ise hakkama saavad. Ühel pool proovivad liituda vallad ümber linna rõngasse, teisal jällegi maakonnalinn ja rõngasvald omavahel. LE juhtkiri oli selles mõttes väga õige. Mis saab nendest, kes ise teistega liituda ei taha või keda enda hulka ei taheta? Omavalitsusmaastik läheb veelgi kirjumaks kui ta seni on. Kõrvuti saab olema veel rohkem väga suuri ja väga pisikesi omavalitsusi. Lõppkokkuvõttes ei oleksi sellest midagi halba, kui maakonna taseme koostöö oleks tugev - kui omavalitsusliit oleks täis jõus ja väikesed omavalitsused saaksid oma funktsioone omavalituste liidule delegeerida. Aga seda veel ei ole.

Nüüd peavad siis omavalitsused ise targad olema ja liitumisläbirääkimiste laua juurde ka teisi naabreid kutsuma. Ise peab ka nii tark olema, et osavaldade säilitamise või mittesäilitamise küsimus lahendada. Paraku ei õnnestu omavalitsustel kohapeal aga lahendada neid küsimusi, mis seoses suuremate omavalitsuste tekkega üldist seadusandlust ees ootavad. Selleks oleks vaja initsiatiivi ka riigikogu koalitsiooni poolt või siis valitsuse sihikindalt tegevust. Seda aga ka pole. Nii jääbki vaid üle kohtadel ettevaatlikult tegtuseda ja loota, et igaüks omaette toimetades asi veel segasemaks ei lähe, kui ta seni on.

Muuseumist ja bussijaamast

See oleks päris kurb, kui Haapsalu otsustaks bussijaama tema ajaloolisest asukohast ära viia. Õigemini peaks küll küsima, kui palju on see Haapsalu, kui palju kõigi omavalitsuste ja kui palju riigi küsimus. Maakonna sisest ühistransporti korraldab maavalitsus ehk riik. Bussijaama kasutavad kõik bussiliinid ja need läbivad kõiki valdu. Tegelikul kasutab bussijaama kogu maakonna rahvas ja ka külalised, nii peaks ka bussijaama korraldamise küsimus olema laiemalt maakonna, mitte pelgalt linna asi. Raudteejaam kuulub linnale. Linnal on muidugi õigus otsustada, kas maakonna bussijaama oma hoones taluda või mitte. Ainult et - selles hoones on ajalooline raudteejaam ja bussijaam asunud. Sellisena - ajaloolisena ja oma otstarbe kohaselt kasutatavana on raudteejaam omaette väärtus. Kas muuseumi huvid kaaluvad nüüd ühistranspordi huvid üles? Või kas üldse ei oleks vahva, kui suudaksime koos ajalooga elada, ilma seda ajalugu ilmtingimata muuseumiks muutmata. Tegelikult vajab bussijaama teema juba tükk aega laiemat käsitlust koos maavalitsuse, linnavalitsuse ja omavalitsuste liiduga. Haapsalul tuleb aga langetada otsuseid mitte ainult linna vaid ka maakonnalinna positsioonist lähtudes. See on Haapsalul seni hästi õnnestunud - teenivad ju kõik objektid, mida linnas rajatud maakonna kui terviku huve. Ehk see jääb ka edaspidi nii ja käib ka bussi - ja raudteejaama kohta.

Kas valgus reostab?

Jah, kui seda hirmus palju saab, siis tõenäoliselt küll. Kui öine linn nii valge on, et ilma paksude kardinateta magada ei saa, siis on asi halvasti. Kui aga öine linn nii pime on, et ei näe sõrme suhu pista, siis on nagu jälle halvasti. Lääne Elus ilmus lugu valgusreostusest ja sellest, et Haapsalus on valgusreostusega lood halvasti ja linn võiks oma valgusega kokku hoida.   Alt-üles valgustusega ja otse merele valgustusega saaks tõesti midagi ette võtta. Kas aga Haapsalu on üldse liiga valge, seda nüüd küll ei tahaks uskuda.

See jutt valgusreostusest tuletas meelde mitmeid hetki elust. Kasvõi sellist hetke, kui oled lennukiga naasmas Euroopast ja libised linnulennul üle linnade ja maade, sügavusest paistmas valgustatud asulad. Kui Eesti kohale jõuda, siis läheb see pilt oluliselt tumedamaks – pimedamaks. Valgust on oluliselt vähem ja see mis on tundub tuhmim. Kas see on nüüd vaesus, või kokkuhoidlikkus või mõistlikkus või loodussäästlikkus, mis meie tuled tuhmimaks teeb? Ju vist kõigest natukene, aga ega vist loodukaitse peale küll veel väga ei mõelda valgustust planeerides.  

Teine mälupilt tekib ajast, kui Risti vallavanemana töötasin. Olime seni tühjalt seisnud küla koolimajja sisse seadmas sotsiaalkorterit. Kuivõrd elanik, keda olime sinna paigutamas, ei olnud just kõige rahumeelsem, siis küsisime ka külarahva käest, et mida nemad arvavad uuest elanikust ja sotsiaalkorterist vanas koolimajas. Inimesed vastasid, et mis seal ikka, majas ikka valgus sees ja tuli paistab tee peale ka. Üks valgustatud punkt lisaks tekitas juurde olulise hulga turvatunnet. Täpselt sama efekt oli siis, kui paigutasime küla bussipeatusesse tänavavalgustuslaterna, ja laste liumäele. Kord, kui inimene kolis külast Ristile, küsisin temalt, et mis on see põhiline asi, mis teeb sinu jaoks vahe küla ja alevi vahele. Tema vastas, et tänavavalgustus.  Hakkasin seda oma mõttes kutsuma „valgustatud punkti efektiks“. Asjaolu, et valgus on turvaline ei ole kontrollimata müüt ega inimeste ebausklik eelarvamus, vaid fakt. Ei ole midagi veidramat, kui mööda lauspimedat Tallinnat või muud kokkuhoiurežiimil linna ringi sahistada. Et valgustust saab keskööks vähendada ja väiksemates asulates, kus inimeste öine liikumine päris pisike ka mõneks ajaks välja lülitada -  olgu nii. Aga et sundida öises linnas liikujaid pimeduses kobama, selleks nad saaksid tähistaevast nautida?  No ma ei tea.

Millal aga saab siis valgust liiga palju? Tõepoolest, kui vaadata uusi rajatud liiklussõlmi ja nende valgustust, siis teinekord on tunne küll, et nüüd sai vist palju. Ega otse taevasse suunatud prožektor vist ka väga mõttekas ei ole. Mul pole aimugi, miks turbavälja tehnikaplatsilt või mõnelt laoplatsilt lähtuv võimas voog peab pilvi valgustama.  Kirikutorni valgustuse kritiseerimisega ma oleks pigem ettevaatlik – kirikutorn on maamärk ja sellisena inimestele otseselt vajalik. Valgustuse paremast planeerimisest on kindlasti abi nii kulude kokkuhoiul, looduse säästmisel, kui ka inimeste turvalisuse tagamisel.  Kindlasti leidub nii kokkuhoiu kohti, kui neid, mis ammugi valgustamist ootavad. Olulise mõjuga valgusreostusest on aga meie väikelinnades ja asulates vist küll vara rääkida. Loodan küll, et Haapsalu linn Promenaadi vastset valgustust likvideerima ei hakka. Hästi hubane on ja kutsub jalutama.

Ma kutsun politsei!

Kas nüüd siis on häda selle Lihula politseiga, või õigemini – politsei puudumisega Lihulas (nüüd ja edaspidi pean “Lihula“ all silmas kogu Lõuna-Läänemaad) – või ei ole? Praeguseks on sõna võtnud asjaosalised alates kohalikust politseijuhist kuni ministrini välja. Minister kirjutab oma vastuses riigikogu liikme järelpärimisele, et  kohapealne püsiv konstaabli olemasolu ei ole kõikidel juhtudel parim lahendus, sest see ei taga efektiivselt politsei ressursside kasutamist. Minister kirjutab, et konstaabli vastuvõttudel ei käida. Minister kirjutab, et vajalik on paindlikkus. Oleme kuulnud arvamusi, et Lihula  ei ole kannatanud politsei puudumise tõttu ja probleem on pigem emotsionaalne,  sest töö on ju tehtud, “kuriteod on registreeritud ja menetletud“. Ja et turvalisus sõltub peale politsei olemasolust veel paljudest muudest asjades ja et inimesed peaksid ise rohkem oma turvalisuse tagamisega tegelema. Oleme teada saanud, et statistikaga on kõik korras, et tsentraliseeritud struktuur on prefektuuride rolli vähendanud ja et kohalik kogukond, seal hulgas omavalitsused peaksid ise rohkem oma turvalisusesse panustama. See kõik on õige. Ainus häda on, et kuidagi julgemaks ei ole läinud.

Turvalisuse tagab eelkõige üldiselt teadaolev ja praktikas tõestatud fakt, et politsei on piirkonnas olemas ja normaalses abikauguses. Ja et peale selle veel, et ta appi jõuab, on ta ka füüsiliselt piirkonnas ja võib ka peale sattuda enne, kui kuritegu teoks saab. Ja veelgi enam – et politsei ka  teab ja tunneb, mis olukord kohapeal on, kus mis inimesed elavad ning tänu piirkonna tundmisele oskab ja suudab ennetada. See fakt peab olema üldiselt teada -  teada nii tavalisele inimesele, kui kurikaelale. Sellepärast kerkiski probleem üles alles  peale politsei puudumise fakti ilmsikstulekut. Praegu sai kõigile – nii inimestele kui pättidele selgeks, et Lihulas konstaablit pole ja patrull võib hakata  Haapsalust või Nõvalt alles sõitma ja millal ta kohale jõuab, ei tea keegi. Asi on tegelikult väga lihtne. Sellel hetkel kui lause “ma kutsun politsei“ ei tööta enam – ei kaitse enam, sellel hetkel on ka turvalisus kadunud.

Jah, probleem ongi emotsionaalne. Nii nagu inimeste omavahelised suhted on emotsionaalsed, nii on ka riigi ja kodaniku vahelised suhted emotsionaalsed. Riik on ütelnud inimesele – mina aitan hoolitseda sinu turvalisuse eest. Et vaata ikka ise ka, et poiss pätti ei tee ja hoia lukud ees ja kui naabruses midagi-kedagi kahtlast näed, siis anna ikka teada, aga ma olen siinsamas – sinu jaoks olemas. Nüüd ütleb siis riik Lõuna-Läänemaa inimesele, et ei-ei, niipalju pole ma ikka lubanud. Vaata ikka ise kuidas hakkama saad, ma tulen pärast läbi ja vaatan siis ka mida teha annab. Nüüd on inimese kord siis riigile meelde tuletada, et see ei ole enam sama asi. Ja keda peaks selle juures lohutama teadmine, et üksikisiku tulumaksu ju vähendatakse?

Praegu on Läänemaa politsei oma võimaluste piires küll adekvaatselt reageerinud – patrull on Lõuna-Läänemaa piirkonnas tiirutamas oluliselt sagedamini kui varem. Risti jaoskonna teisi konstaableid ka on sagedasti Lihulas liikumas. Paraku aga – praegune tähelepanu Lihulale on hädaabinõu, mitte üldiselt teadaolev ja püsiv fakt. Asi läheb alles siis korda, kui jõustub taas põhimõte ja levib taas teadmine, et 24/7 on sinine munder (politseiniku, mitte piirivalvuri sinine munder) sealpool Kasarit ja tegeleb turvalisuse tagamisega.  Ja ta ei istu toas ja ei oota pikisilmi külastajat vaid liigub ringi, külastab töökohti, koole ja asutusi ja ohjeldab liiklust. Menetleb juhtunut ja hoiab ära juhtuvat, on nähtav ja usaldusväärne … teeb kõike seda, mida politsei piirkonnas teeb, kas siis üksi, kaksi või koos abipolitseinikega.

Läänemaa on mandri-Eesti kõige väiksem maakond. Seda aga rahva arvult  ja asustustiheduselt,  mitte territooriumilt.  Territoriaalsus ei kao mitte kuskile riigi ametkondade töökorraldusest. Seda kindlal põhjusel - kas nüüd keegi selle uudise peale rõõmustab või mitte – olgugi, et elanike arv väheneb, aga inimesed jäävad ikkagi maapiirkondadesse elama. Isegi Lõuna – Läänemaale.  Praegu on Läänemaa ainus maakond Lääne prefektuuri kuuest maakonnast, kus kogu politseitöö algab hommikul  maakonna keskusest. Väljaspool maakonnalinna paiknevad konstaablijaoskonnad puuduvad.  Ka Risti jaoskond, mille alla ka Lihula kuulub, asub tegelikult Haapsalus. Viimane aeg on see territooriumi loovutamise eksperiment ära lõpetada. Teadaolevalt on usaldust kerge kaotada ja raske taastada. See kehtib mitte ainult inimeste vahel, vaid ka riigi ja inimese vahel. Üldinimlik tõde.

 

Ööistungilt õppetunnid, ehk kuhu maani võib venitamine jõuda

Parasjagu on käsil maamamaksu seaduse muutmine ehk siis kodualuse maamaksu asemele üksikisiku tulumaksust protsendi määramine. Valitsus on teinud ettepaneku tõsta üksikisiku tulumaksu KOVile mineva osa 11,4 protsendilt 11, 57ni, et kompenseerida maamaksu vähendamist. 

Keskerakond on teinud muudatusettepanekuid. 29 tükki. Esimene muudatusettepanek - tõsta mitte 11,57ni, vaid 11,61ni - sest osad omavalitsused jäävad ikka muidu miinustesse. Nojah, tõenäoliselt ei lähe läbi, sest rahaminister arvab, et katab ära küll. Teine Keskerakonna ettepanek - tõsta 11,63ni, - vist ei lähe see ka läbi.  Kolmas ettepanek - tõsta kuni 11,66ni, neljas -  tõsta 11,69ni, viies ettepanek - tõsta 11,70ni, kuues ettepanek... 11,73ni... kokku 29 ettepanekut...samas rütmis... Enne iga ettepanekut saab võtta kümme minutit vaheaega. Kokku on 33 ettepanekut, kuus ettepanekut mahub tundi, seega kokku kulub muudatusettepanekute hääletamisele ...4,8 tundi.

Tegelt arvan ka mina, et maamaksu asendamine üksikisiku tulumaksuga on jama.  Aga kirjutada muudatusettepanekute sildi alla lihtsalt numbreid 0,3se intervalliga üksteise otsa ja siis neid järjest kümneminutiste vaheaegadega läbi hääletada.... see oli tõesti minu jaoks midagi uut. Mis see siis on nüüd... parlamentaarne tarkus, osavus, kavalus ...või mis asi? Sama hea oleks minna kõnepulti ja korrata sealt ühte sõna kaheksa minutit järjest - (millist iganes siis). Aeg puldis saab ju täis räägitud.

Et poliitiline võitlus - saan aru. See mis tehakse eelarvega, maamaksuga, omavalitsustega, riigiasutustega, keskkonnatasudega...millega iganes - jah, ei meeldi. Võtan sõna, veenan, hääletan vastu, kirjutan, kritiseerin, teen ettepanekuid...kirun... kiidan... proovin kokkuleppeid ja kompromisse saavutada...ok. Töö on selline. Aga mis asi see on, mida ma üleval kirjeldasin, sellest ma tõesti aru ei saa.  

SDE vastus regionaalministrile

Hiljuti pöördus regionaalminister erakondade poole kirjaga, kus toob välja kuus erinevat võimalikku haldusreformi vairanti ning võimaliku ajagraafiku haldusreformi teostamiseks 2013 aasta KOV valimiste raames. Allpool toon ära SDE vastuse regionaalministrile.

Omavalitsuskorralduse reformi algatamine
Lugupeetud regionaalminister.
Täname Teid Eesti omavalitsuskorralduse muutmise lähtekohtade ja võimalike alternatiivide tutvustamise eest. Tervitame  Teie püüdlust omavalitsuspoliitika teemat tähelepanu all hoida ning avaldame toetust seisukohale, et midagi peab muutuma.
SDE  ei saa  nõustuda  väitega, et ühiskonnas on olemas üldine arusaam haldusreformi vajalikkusest, ning et selle valguses saaks algatada kohe ja kiiresti radikaalse territoriaalse haldusreformi. Võimalike stsenaariumide osas ollakse nii poliitiliste jõudude hulgas, kui laiemalt ühiskonnas erimeelt. Selleks, et vajalik muudatus saaks toimuda, peab valitud stsenaarium vastu pidama kauem, kui ühe valimisperioodi ning seega  -  vähemalt  suuremas osas vastama ühiskondliku leppe tingimustele. Sellise kokkuleppe saavutamine  võtab rohkem aega, kui allesjäänud aeg kohalike omavalitsuste valimiseni 2013 aastal, isegi  kui omavalitsuste liitmiste seadusest tulenev ajagraafik vajalike juriidiliste toimingute läbiviimist võimaldaks.

SDE on veendunud kohese tegutsemise vajaduses. Oleme teinud ettepaneku probleem-komisjoni moodustamiseks  Riigikogus. Leiame, et  Riigikogu on  õige koht, kus otsida ühisosa ja formuleerida erimeelsused erinevate poliitiliste jõudude vahel. Loodame, et koalitsioon  asub  probleemkomisjoni moodustamise mõtet  toetama ja  Riigikogu saab anda väärilise panuse protsessi arengusse.
Toote oma kirjas välja kuus varianti võimalikust haldusreformist. Analüüsisime neid SDE volikogu regionaalpoliitika komisjonis  ja leidsime, et pakutud variantidest nelja puhul on tegemist füüsilise liitmisega, mille puhul loodetakse saavutada kasu vaid mastaabiefekti kaudu. SDE ei poolda omavalitsuste füüsilist liitmist ilma, et toimuks põhimõttelisi muudatusi omavalitsuskorralduses ja riiklikus kohahalduses üldisemalt. Sisulist muudatust  omavalitsuslikus halduskorralduses eeldavad teie poolt kirjeldatud variantides stsenaariumid „omavalitsusliitude Eesti“ ja „kahetasandiline Eesti“.
Lähtudes sisuliste muudatuste vajadusest, Euroopa  kohaliku  omavalitsuse  harta vaimus ning teadmises, et Eesti vajab nii kogukondliku esindusdemokraatiat, kui ka efektiivseid ja võrdselt kättesaadavaid avalikke teenuseid, on sotsiaaldemokraadid seisukohal, et esimene samm omavalitsusliku reformi teel peab olema omavalitsusliku koostöö tugevdamine läbi maakondliku omavalitsusliidu institutsiooni jõustamise. Omavalitsusliitude tugevdamine eeldab nii juriidilise staatuse muutmist, omavalitsuslike ühistegevuste finantseerimise korraldamist omavalitsusliitude kaudu kui ka omavalitsusliku iseloomuga funktsioonide üleandmist maavalitsustest omavalitsusliidule. Näeme jätkuvat vajadust omavalitsuste vabatahtliku liitumise soodustamiseks. Pikemas perspektiivis näeme vajadust kahetasandilise omavalitsuse taastamiseks.

Omavalitsusliitude tugevdamine peaks algama omavalitsusliitude seaduse muutmisest. Samasse valdkonda kuulub ka regionaalarengu toetamise seaduse taas menetlusse võtmine. Neid toiminguid on võimalik teha kohe ning positiivsed tulemused  saavutatavad mõistliku aja jooksul. Omavalitsuste tugevdatud koostöölt  saab vajadusel  liikuda edasi kas ühe või teise, pikemat ettevalmistust vajava arengustsenaariumi suunas. SDE on valmis otsima ühisosa erinevate omavalitsusreformi stsenaariumide vahel ning leidma parimaid võimalikke lahendusi.

Metsamehed ja värvitud kütus

Praegu seis selline, et aasta algusest kadus mitmes majandusharus, metsanduses seal hulgas ära võimalus kasutada erimärgistusega, ehk siis odavamat kütust. Põllumajanduses pidi ka kaduma, kuid praegu vähemalt tundub, et võimalus säilib. Valitsus ei suutnud välja mõelda teist paremat toetamise skeemi. Metsanduse ja põllunduse vahel on aga teinekord vahe imepisike, kui traktori kasutamise peale mõelda. Sisuliselt tähendab see, et kui talumees töötab traktoriga põllul, sees värvitud kütus, on kõik ok. Kui aga mees läheb sama traktoriga metsa puude järele, siis peaks kütuse ära vahetama ja süsteemi läbi pesema, kui ei taha MTAle tee peal vahele jääda ja trahvi saada. Kui seadus vastu võeti, siis juhtisime tähelepanu sellele probleemile. Eile infotunnis arvas põlluminister, et jah, olukord ei ole mõistlik tõesti ja tema arvates peaks metsanduses endise olukorra taastama. Huvitav, kas see siis nii ka läheb, sest minister ütles ka, et valitsus ei ole selles asjas ühte meelt. Huvitav, kas mõistlik mõte suudab valitsuses ellu jääda? Keda teema huvitab, lugege eilse riigikogu istungi stenogrammi.

Õhuke riik ja ajatelg

Täna oli riigikogu saalis vastamine arupärimistele. Sotsiaalminister seletas, miks ainult üks noor arst on kasutanud noore arsti lähtetoetust. Et noor arst maapiirkonda tööle tuleks, saaks ta kasutada 15 000 eurot lähtetoetust. Lisatingimusi on igasuguseid ja nii ongi seni vaid üks arst seda võimalust kasutanud. Küsimus on aga ka selles, et …kas maakondadesse üldse oodatakse arste tööle? On ju sotsministeeriumil kindel kava haiglavõrku reformida. See tähendab, et tänasesse maakonnahaiglasse statsionaarset üldravi ei jää, ainult hooldusravi. Eriarst tuleb vastuvõtuks enamasti linnast kohale. Arutelud käivad, kas kirurgi ja anestesioloogi valvet jääb või ei, või kas päevakirurgiat jääb või ei. Huvitav, kellele siis seda lähtetoetust pakutakse? Ühe käega pakume toetust maapiirkonda kolimiseks, seame selleks tingimusi ja teise käega likvideerime maakondades suurema osa teenuseid ehk siis needsamad töökohad… Tore strateegia küll.

Samal ajal ilmus Lääne Elusse uudis, et Lihulasse konstaablipunkti ei suudeta konstaablit leida. Piirkonnas kokku c´a 7000 elanikku, aga piirkonna politseinikku pole. Probleemiks palga vähesus – kaks korda juba konkurss toiminud, keegi ei taha kohta võtta. Artiklist võis jääda mulje, et konstaablipunkt sootuks likvideeritakse. Helistasin Läänemaa politseijuhile ja küsisin üle, kuidas asjalood on. Konstaablipunkti sulgeda siiski plaanis ei ole. Koht jääb alles ja nad proovida seda ikka mehitada. Vald pakub omalt poolt korterit lisaks, ehk see mõjub ka pisut. Loodame, et ikka leiavad mehe.

Aga asi iseenesest on jama igast otsast. Kui ikka palk madal, siis palk madal. Sellest paarist protsendist ei piisa, mida järgmise aasta eelarve lubaks juurde maksta. Seda ühe ametikoha konkreetse palga asja ei otsustata enam ka mitte Haapsalus, ega mitte isegi Pärnus, vaid Tallinnas. Aasta tagasi oli see, kui seadust muudeti ja personaliotsused viidi Pärnust üles Tallinnasse... Probleem pole ainult konstaablis, patrulli ka inimesi juurde vaja. Palk peab tõusma, kas sisemiste, või välimiste vahendite arvelt, vahet pole. Ja küsimus pole ainult palgas, vaid ka elutingimustes üldse, neid saab korraldada aga koostöös. Siit saab näha, kui vajalik on kohaliku valla, kohaliku riigiasutuse ja maavalitsuse koostöö. Kas õhuke riik tähendab seda, et Eestis neli regioonikeskust moodustavadki riigi? Koolis räägiti linnriikidest, kust kaugemale ei ulatunud ei võim ega kord. Kas liigume ajateljel tagurpidi?

Riigieelarvest siit ja sealtpoolt

 

Riigieelarve eelnõu öeldakse olevat riigikogu tööaastas üks olulisemaid. Praegu käibki 2013 aasta eelarve arutelu. Eelõu on menetluses, esimesed parandusettepanekud on esitatud ja tagasi lükatud. Annaksin ka omalt poolt lühikese ülevaate asjade seisust. Kahju on sellest, et eelarve ei sisalda põhimõttelisi samme paremuse poole. Näpuotsaga ühte või teise kohta meelehead andes on ehk võimalik kriitikat summutada või karjuvat häda pisut leevendada, aga asjad sisuliselt paremaks ikka ei lähe. Ühe käega annan ja teisega pisut rohkem võtan – selline teguviis iseloomustab näiteks majanduse maksustamises toimuvat. Siiski, et mitte näida tigeda irisejana, räägin eelarve osas nii heast kui halvast.

Alustaksime inimestele kõige lähemalt. Pensionid tõesti tõusevad. Vastavalt seadusele oleks pidanud tõusma 6,5%, tõusevad aga 5%. Valitsuse kokkuhoid pensionäride arvelt, aga jah, hea et niigi läks. Vähestel peredel on teisest poolaastast alates lootust ka väiksele lastetoetuste tõusule. See on vaid 9,6 eurot kuus, kui peres on üks laps ja c´a 30 eurot kuus kui peres on kaks last. See on ette nähtud alates teisest poolaastast, n.ö ametlikult vaesuses elavatele peredele. Vähest rõõmu siinjuures rikub ka see, et seda toetust tuleb inimestel igas kvartalis taotlema hakata ja toimetulekutoetusest läheb seni saadud summa ikkagi maha.  Üliõpilastele on lubatud 135 eurost stipendiumi, kuid tingimused selle saamiseks on nii karmid, et suurem osa õppuritest nende alla tõenäoliselt ei mahu.

Riigieelarvest palga saajaid ootab pisuke palgatõus, politseile ja päästjatele näiteks c´a 4.4%. Suletud päästekomandode asemele on tekkinud nii mõnedki vabatahtlikud komandod. Riigieelarve näeb ette ka vabatahtlikele suunatud raha tõusu, selle kasutamine aga puudutab vaid uusi tekkivaid vabatahtlikke komandosid, olemasolevate lepingud ja tugirahad jäävad samale tasemele. Ka arstidele ja õdedele lubatakse pika võitluse tulemusena pisut palgatõusu. Selle kõige taustal on kummitamas aga tsentraliseerimine – perearstide koondamine perearstikeskustesse ning statsionaarse haiglaravi koondamine regioonikeskustesse on sotsiaalministeeriumi kindel kava.

Omavalitsused saavad teede hoolduseks raha juurde, nüüd siis 10% kütuseaktsiisi laekumisest. See on hea. Riigi poolt omavalitsustele antud lubadus (15% kütuseaktsiisist) ei saa ka seekord täidetud, kuid summa tõus on abiks ikka. Samal ajal aga omavalitsuste tulubaas väheneb kodualuse maamaksu ja riigiasutuste aluste maade maamaksu arvelt. Üksikisiku tulumaksu tõus peaks seda vähenemist kompenseerima. KOVid saavad maamaksukompensatsiooniks 11,57 % tulumaksust tänase 11,4 asemel.  Paraku ei ole veel täpselt selge, kui palju see muudatus omavalitsusi mõjutab, igal juhul on aga maamaks vallale või linnale stabiilsem tulu, kui üksikisiku tulumaks. Omavalitsuste arvutused erinevad vägagi oluliselt rahandusministeeriumi prognoosidest ja näevad reaalset kahju sellest muudatusest. Samal ajal hakkavad omavalitsuste eelarved olema ka osa riigieelarvest. Sellega väheneb omavalitsuste rahaline iseseisvus ja eelarvete stabiilsus veelgi ja see on paha.

Õpetajad on endale välja võidelnud palgatõusu, mis järgmisel aastal rakendub. See on hea. Kahjuks tuleb suur osa sellest omavalitsuste arvelt. Riigieelarve vastava rea tõus katab vaid 4,8%lise palgatõusu, ülejäänu tuleb omavalitsustel endil leida. See on halb. Omavalitsuste rahaline seis on niikuinii kriitiline. Riigi poolt omavalitsustele eraldatava haridusraha arvelt kaob võimalus tasuda juba tehtud investeeringuid, summasid ei saa enam kasutada eripedagoogide töö tasustamiseks. Samal ajal nähakse omavalitsusele ette eripedagoogide hulk koolis, nii et vallad-linnad peavad leidma võimalusi oma eelarve seest, suurendamaks koolidele eraldatavaid summasid. Lasteaedade suhtes ei leidnud valitsus midagi toetavat eelarvesse panna.

Ettevõtjatel väheneb maksukoormus tänu töötuskindlustusmaksu langemisele. Samal aja aga ootavad ettevõtjaid ees ka mitmed maksutõus - tõusevad keskkonnatasud, veeteedetasud. Metsanduses, karjäärides ja kalanduses kaob järgmisest aastast võimalus kasutada odavamat kütust.

Riigi investeeringutest on märkimisväärne tõesti Läänemaa Ühisgümnaasiumi hoonesse tehtav kulutus. nagu kolleeg Lauri ka oma artiklis kirjutas. Oluline on kindlasti ka Sviby sadama rekonstrueerimine Vormsil. Sadamaehituse hange on töös, loodame, et kõik sujub. Riigi teedesse investeeringust on loota Laiküla – Kasari vahelise lõigu remonti. Plaanis on mõned mustkattega lõigud – üks näiteks sealsamas Vormsil.  Haapsalus läheb Jaama oja sild remonti ehk juba järgmisel aastal, aga Tallinna mnt rekonstrueerimist on loota alles 2018 aastast, kui kõik asjaolud soodsalt lahenevad.

Sotsid esitasid riigieelarvesse hulgaliselt parandusi. Taotlesime näiteks lastetoetuste kolmekordistamist kõigile lastele. Lastetoetus on püsinud samal tasemel väga pika aja jooksul ja pakutud lahend praktiliselt leevendust ei too. Taotlesime lasteaedade programmi taastamist, taotlesime omavalitsuste tulubaasi taastamist. Ka katteallikad olid olemas. Paraku – nagu ikka, arvesse neid ei võetud. Põhimõttelisi muudatusi riigi eelarves saame loota alles siis, kui toimuvad põhimõttelised muutused riigi juhtimises.