Läänemaast võiks praegugi veel saada üks omavalitsus

Nädala alguses ERRi poolt edastatud uudis Lõuna-Läänemaal tekkiva omavalitsuse liikumisest Pärnumaa koosseisu oli tõesti edastatud kindlas, kui mitte lausa käskivas kõneviisis. Kindel on aga siiski vaid see, et maakonna piiride muutmist otsustab vabariigi valitsus. Liituvad omavalitsused saavad muidugi oma ettepanekud teha ja neid põhjendada, ei maakondade piirid ega maakondade arv ei ole see asi, mida oleks võimalik omavalitsuste vahel lihtsalt kokku leppida.

Teisalt – juba haldusreformi esimestest hetkedest peale eelmise aastal lepiti kohe kokku, et maakondade piirid ( ja ka valdade piirid) ei peaks saama takistuseks loogilise omavalitsuse moodustamisel. Me ei saa oodata ja loota et kõik liitumised Eestis maakondade piirididesse jäävad. Läänemaa jaoks on teema tundlik aga sellepärast, et olime senigi kõige väiksem maakond mandril. Nüüd teeb võimalus jääda veel väiksemaks pehmelt öeldes muret. 

 

Samal ajal on Lihula ja Hanila kimbatus mõistetav. Kahe peale nad nõutud 5000 piiri täis ei saa ja ühegi erandi alla ei mahu. Aasta alguses välja käidud maakonda ühe omavalitsuse moodustamise mõte ei leidnud tollal heakskiitu. Kasari jõest ülespoole tehtud läbirääkimiste ettepanekud ei olnud Lihulale edukad. Lihula ja Hanila peavad leidma partnereid. Koonga ja Varbla moodustavad Lihulale loogilise tagamaa ja  nendega ka räägiti läbi, päris pikalt kohe. Pärnumaa vallad püsisid jäigalt omal positsioonil – nemad Läänemaale ei tule. Lihula ja Hanila jaoks oleks maakonna piiridest lõpuni kinni hoidmine põhjustanud partnerite kaotamise ja lõpuks sundliitmise kas siis ülespoole Lääne-Nigula suunal, või allapoole Pärnumaa suunal. Sundliidetud kogukonna positsioon uues omavalitsuses on aga oluliselt teistsugune, kui kokkuleppele jõudnud kogukonnal. Ma vaid soovitaks Lihula võidelda ka normaalse nime eest. Kui juba Lihula on keskus, siis olgu ka Lihula vald.

Uus moodustuv omavalitsus peaks siiski ka arvestama millisesse positsiooni nad maakonnas jäävad. Ka edaspidi lepitakse kohaliku taseme välisinvesteeringute prioriteedid ja teenuste võrgustikud kokku maakonna tasandil. Loodavad regioonid on siiski vaid riigi koostöö – ja ametkondliku asjaajamise piirkonnad. Maakonnad oma põhilistes funktsioonides jäävad alles ja toimivad samal kujul edasi.

Mis puudutab aga Lääne maakonna suurust, siis ilmselgelt oleks Lihula ja Hanila (ja ka Kullamaa) liitumisel maakonnast välja väga oluline mõju. Lihula ja Hanilaga kaotaksime 25% territooriumist ja 15% elanikkonnast. Haldusreformi  kontseptsiooni koostamise käigus on kokku lepitud et maakonnad jäävad püsima. Läänemaa (24 500 elanikku) jaoks oleks 3800 elaniku vähenemine oluliselt suurema mõjuga, kui Pärnumaa jaoks (83 000 elanikku) 1800 elaniku võrra vähenemine. Meie laua taga jääks rahvast oluliselt vähemaks. Ma küll usun, et maakond saaks sellegipoolest hakkama, aga kriitiline piir oleks käeulatuses. Mis puudutab loogilisi piire ja ajaloolist kuuluvust siis jah, mõistus tõrgub omaks võtmast, et Matsalust võiks saada laht Pärnu maakonnas.

 
Lõuna-Läänemaa omavalitsused on algatanud liitumise loogilistes piirides. Nüüd peab valitsuse tasemelt vaatama ja otsustama, kuhu maakonda see omavalitsus kuulub. Valitsus peab tegema otsuse, mis on parim kõigepealt inimestele, aga ka kogukondadele laiemas mõistes ja riigile tervikuna.  

Tegelikult, juhul, kui Läänemaa meestel ja naistel on vähegi tahtmist ja julgust, oleks meil ka praegu veel piisavalt aega, et moodustada Läänemaale üks omavalitsus. Probleem ei seisnenud aja puudumises pool aastat tagasi ega seisne ka praegu. Oluline on et kogukonnad ise, volikogude liikmed ja  omavalitsuste juhid sellesse mõttesse usuksid ja näeksid kasu ühisest tegutsemisest. Häda on, et omavalitsused näevad lahendusi ja võimalusi eelkõige endi sees, mitte aga kogukondade koostöös. Nii nagu ka pool aastat tagasi, on võtmepositsioonis kolm omavalitsust – Lääne-Nigula, Ridala ja Haapsalu.

Lihtsalt näitlikuks infoks - Bussitransport:

Haapsalu  - Tallinn – max 19 väljumist päevas.

Lihula – Tallinn – max 11 väljumist päevas.

Lihula-Pärnu - max 6 väljumist päevas.

Lihula – Haapsalu - max 8 väljumist päevas.

Maakond – mis jääb alles peale haldus – ja riigireformi?

Haldusreformi käigus on palju jutuks olnud maakondade edasine roll ja staatus Eesti riigihalduses. Teemat puudutavates ajaleheartiklites ja arvamustes võime tihti kohata väiteid, et maakonnad kaovad ja asenduvad regioonidega, või siis et maakonnast jääb alles pelgalt „pruun silt tee ääres“ millel sisu ei ole ja mille identiteeti miski ega keegi ei kanna. Kuidas siis asjad tegelikult on?

Tõsi on see, et küpsemas on  maavalitsuse tegevuste ümberkorraldamise plaan.  Kas see plaan teoks saab – veel ei tea.  Kogu järgnev jutt põhineb minu isiklikul teadmisel asjade käigust. Tõde selgub järgmiste nädalate, kuude ja aastatega ja otsustavad lõpuks poliitikud.  Inimesed aga ootavad mingit selgust ja seega annan edasi info mis minul asja kohta on.

Kava kohaselt jaotatakse maavalitsuste ülesanded laiali kolmes suunas – üks hulk ülesandeid antakse üle omavalitsustele ( omavalitsusliidule), üks hulk ülesandeid antakse üle teistele riigiasutustele maakonnas ja kolmas hulk ülesandeid viiakse üks aste ülespoole, ehk siis regiooni tasemele, uutesse, nn regionaalsetesse ametitesse. Siin peab aru saama,  et maavalitsuste ülesannete ära jaotamise plaan ei tähenda, et maakonnad ära kaovad. Aga mis siis maakonda jääb?

Kui keegi ütleb, et maakonna peale maavalitsuste ülesannete ümberjagamist identiteeti ei kanna enam midagi, siis kõigepealt peame küsima – mis asi see identiteet on? Kõige lihtsam on öelda – kui üks  asi on teistest eristatav, siis on tal oma identiteet -  ta on äratuntav. Küsimus ongi nüüd, kas ühte regiooni kuulvad maakonnad on pärast riigireformi äratuntavad ja eristatavad või enam vahet pole? Proovin nüüd loetleda asju, mis maakonnale ka pärast võimalikku regionaalsete ametite tekkimist  jätkuvalt oma näo ja sisu annavad ja maakonna äratuntavaks teevad.

1.      Maakond kui asukoha määramise alus. Aadressidesse ei teki regiooni rida, inimeste, ettevõtete ja kinnistute asukohta määratakse  ka edaspidi maakonna alusel.  Aadresskoht, elukoharegister, kinnisturegister, äriregister jms jääb lähtuma maakonnast.

2.      Maakond kui inimeste kõnepruugi kohaselt enda asukoha määramise piirkond. Kõnes jäävad ikkagi inimesed kasutama ka maakonda, lisaks omavalitsusele ja asulale. Miks mitte aga regiooni? Sest regioon võib olla territoriaalselt nii suur, et võib ulatuda Läti piirist kuni Harjuni või Järvani. Regiooni mainimine ei anna piisavalt infot enda asukoha või elukoha kirjeldamiseks. Kuivõrd  omavalitsused saavad olema suuremad, siis suureneb omavalitsuste nime kasutamine, aga ka maakonna nime kasutamine jääb püsima. Eriti veel siis, kui tekib hulgaliselt kas väheütlevaid või ilmakaartele viitavaid omavalitsuste nimesid, mis riigi mastaabis kaugemalt inimese lihtsalt segadusse ajavad.

3.      Maakond kui kultuuri, spordi ja noorsootöö koostööpiirkond. Keegi ei kujuta ette, et maakondlikud laulu – ja tantsupeod kaovad ja jäävad alles  vaid regiooni üritused, mis haaravad veerand riiki! Või siis et, laste lauluvõistlused või koolispordivõistlused saaksid toimuma ainult vallas ja siis järgmisena  regioonis.  Vald on ka peale liitumist selliste ürituste jaoks liiga väike, regioon liiga suur. Omavalitsused võivad muidugi omavahel kokku leppida ja üritusi korraldada igasugustest piirkondades, KOP ja KULKA ja rahvakultuurikorraldus jäävad aga maakonnapõhiseks. Seaduse kohaselt on igas maakonnas maakonnaraamatukogu, mis toetab rahvaraamatukogude tegutsemist ja seda ei ole kavas muuta. Miks siis? Sest kõik see teenus ja toimetamine, mis peaks toimuma inimeste lähedal, on kavas säilitada maakondlikuna. Külaseltsi esindajat ei sunnita esmase nõustamise järele minema Tallinnasse või Pärnusse. Samuti viiakse ka taotluste hindamine läbi kohapeal, maakonnas.

4.      Maakond kui hariduskoostöö piirkond. Ainesektsioonid, aineolümpiaadid, haridusuuendus,  eksamite korraldus, tublimate tunnustamine, ühiste tugiteenuste korraldamine, koolide ja lasteaedade koostöö  korraldamine jms on plaanis jätta maakonnapõhiseks. Seda jällegi kahel põhjusel – üks on regiooni kui piirkonna suuurus mastaabi mõistes ja teine on lähedus toimijale.  Ministeerium plaanib hakata küll koolide järelvalvet korraldama regionaalselt  aga kohapeal koolide ja õpilaste igapäevased ühistegevused ja tugitegevused saavad korraldatud maakondlikult. Regioonile ei anta sellist ülesannetki.  

5.      Maakond kui riigiasutuste teenuspiirkond.  Igas maakonnas saab olema tagatud riigi teenuste pakkumine, mis kodanikule vahetult vajalikud on.  Alates pensioniametist kuni töötukassani, politseist kuni PRIAni. Edaspidigi võib mingi teenus kolida internetti ja sellega seoses võivad füüsiliselt pakutud teenused muutuda. Ka ettevõtetele või ametkondlikuks kasutamiseks mõeldud teenused võivad muutuda. Otseselt inimestele suunatud teenused jäävad aga kohapeale ja loodava regionaalse ameti üheks põhiliseks ülesandeks ongi kava kohaselt riigi teenuste kättesaadavuse eest hoolitsemine maakondades  (nn riigimaja kontseptsioon).

6.      Maakond kui arenduspiirkond. Arendustegevuse planeerimine ja toetamine saab edaspidigi olema maakondlik. Kuivõrd maakondlike arenduskeskuste ülesannetest suure osa moodustavad ettevõtete ja MTÜde toetamine ja nõustamine, siis jääb arenduskeskuste võrgustik maakondlikuks. Arenduskeskused on kavas omavalitsustele (omavalitsusliitudele) üle anda ja ettevõtluskeskkonna edendamine omavalitsuste ülesandeks panna. Maakonna tasandi ülesandeks on planeeritud jätta ka maakonna arengukava koostamine, esitamine regiooni ja kaitsmine regioonis. Maakondlik kokkulepe on edaspidigi Euroopa Liidu vahendite jaotamise aluseks. Regiooni teiseks põhiliseks ülesandeks võibki saada maakondade arengukavade koondamine regionaalseks kavaks ja selle kava sidumine riigieelarvega.  

7.      Maakond kui statistilise arvestuse piirkond. Kui me üksteisega võrdlemiseks andmeid kogume, siis teeme seda ka edaspidi maakondade kaupa.  Statistilisi andmeid – olgu see siis tööhõive, sünnid või surmad, või liiklusõnnetused, siis neid  kogutakse avaldatakse ja võrreldakse maakondade kaupa.  Põhjus on väga lihtne – regiooni andmed on liiga vähe informatiivsed, et vastu võtta strateegiliseks juhtimiseks vajalikke otsuseid. Ka lihtsalt huvilisele ei anna mitte midagi teadmine, et Lääne regioonis on liiklusõnnetuste hulk kasvanud, või viljasaak tõusnud või langenud, kui me ei saa teada, kas see tuli ilmsiks Läti piiri ääres või Tallinna külje all.  

8.      Maakond kui haldusterritoriaalne üksus.  Lõpetuseks tuleb öelda seda, et Eesti haldusjaotuse seadus jagab riigi maakondadeks, valdadeks ja linnadeks. Seda seadust pole kavas muuta. Regioonid on planeeritud kui administratiivse koostöö ja riigi asjaajamise piirkonnad. Seda kõike juhul, kui nii ka lõpuks otsustatakse, juhul kui kavad realiseeruvad. Juhul kui nii saab olema,  siis maavalitsuste kadumise ja regionaalsete ametite tekkimisega nende asemele muutuks väga palju olulisemaks omavalitsuste ühine tegutsemine maakonnas. Omavalitsused ükshaaval ja ühiselt saavadki siis kandma suurt osa maakondlikust  identiteedist ja täitma maakonda sisuga. Maakonda täidavad sisuga kodanikeühndused, koolid, lasteaiad, kultuurikollektiivid, spordiliidud, raamatukogud ja rahvamajad. Maakonda täidavad sisuga ka riigiasutuse maakondlikud üksused ja esindused.  Muutuma saaks riigiametnike tegutsemise korraldus. Igapäevane  elukorraldus jääks aga siiski maakonnapõhiseks.  

Haapsalu linn ei kao kuskile

Nimede kasutamine on tekitanud segadust linna ja valla liitumise puhul. Haldusreformi seaduse eelnõu näeb ette, et kui omavalitsuses on linn ja kui nii otsustakse, siis võib kogu omavalitsus edaspidi kanda linna nime. Aga omavalitsus võib kanda ka valla nime. Oluline on aga aru saada, et OMAVALITSUSE NIMI ja ASULA NIMI ei ole üks ja seesama asi. Linn kui asustusüksus ei kao ühelgi juhul kuskile. Linnaõiguseid kui sellised ei ole meil enam ammu olemas, on olemas kohalikud omavalitsused. Linnale ja vallale õiguste ja kohustuste osas erisust ei tehta. Küsimus on pigem, kas omavalitsuse piirid lõppevad linna piiril ära või ulatuvad kaugemale.

Wikipedias https://et.wikipedia.org/wiki/Linn kirjutatakse: Linna mõiste ei ole täpselt määratletud. Tänapäeval mõistetakse linna all enamasti suurt asulat, kus elab vähe põllumajandusest elatuvaid inimesi, või haldusüksust, mis hõlmab sellise asula koos lähiümbrusega. Linna mõiste on riigiti erinev. Erinevad nii kriteeriumid, mille järgi eristatakse linnu teistest asulatest, kui ka kriteeriumid, mille järgi eristatakse linnu muudest haldusüksustest.

Mis võimalused siis Haapsalul ja Ridalal on?  Kui OMAVALITSUSE NIMI on HAAPSALU LINN, siis ei hakata linna nime enam aadressis kordama ja aadress ongi – Läänemaa, Haapsalu linn, Jalaka tänav jne. Ja Haeskas asuva talu aadress ongi – Läänemaa, Haapsalu linn, Haeska küla, …talu. Või siis Läänemaa, Haapsalu linn, Uuemõisa alevik, Ehitajate tee… Või Läänemaa, Haapsalu linn, Panga küla, maja nr … krt nr….

See võimalus ei olegi väga veider. Niimoodi käsitleb asja suurem osa riikidest, kus linn tagamaaga ühinenud on. Ka teisel linnadel oma asumid, pigem praegu siiski linnaosad. Ehk siis – LINN KUI OMAVALITSUS ei pea ära lõppema tiheasustusega ala piiril. Ka linna nime kandva omavalitsuse sisene küla, ehk linnast kaugemal asuv, kuid samas omavalitsuses olev väiksem asula või asum on iseenesest arusaadav.    

Teine võimalus, kui OMAVALITSUSE nimi on RIDALA VALD, siis eksisteerib Haapsalu edasi kui valla sisene linn, nii nagu Türi ja Rapla praegu on. Keegi ei eita ju, et Türi linn olemas on.  Ehk siis aadress oleks Läänemaa, Ridala vald, Haapsalu linn, Jalaka tn…. Ja ka Läänemaa,  Ridala vald, Uuemõisa alevik, Ehitajate tee… 

Haldusreformi eesmärk on luua olukord, kus omavalitsused ajavad oma asju üheskoos – ehk siis moodustub ühine omavalitsus, ühine volikogu ja valitsus, volikogu komisjonid, hariduse, hoolekande, transpordi jms  ühine korraldamine, nii linnas, kui linnalähedasel maal.  Asulate nimed sellega ei muutu ja linna jääb linnaks ja Uuemõisa alevik jääb ikka Uuemõisaks. Omavalitsuse nimi siin juures on maitse asi. Kas hakkab siis ulatuma linna, kui omavalitsuse piir praeguse Ridala valla piirini või siis on omavalitsuse nimi Ridala vald ja Haapsalu linna piiril on ikka silt  "Haapsalu linn".  

Lootusrikkalt riigireformist

Maakond ja riigi esindatus maakonnas jäävad püsima

Aasta alguses tegin ettepaneku Läänemaale ühe omavalitsuse loomiseks.  Mind ajendas teadmine, mille tollal sain ministeeriumist koosolekult. See oli teadmine sellest, et maavalitsused enam samal viisil ei jätka. Läksin Omavalitsuste Liidu üldkoosoleku ette ja ütlesin – hea rahvas, maavalitsusi  ja maavanemaid  praegusel kujul enam varsti ei ole. Selleks et maakonna tase tühjaks ei jääks, et omavalitsused ükshaaval hulpima ja omavahel kemplema ei jääks, oleks tark moodustada maakonda üks omavalitsus. Minu ettepanek ei leidnud toetust.  Ei omavalitsusjuhtidele ega ka muule rahvale ei mahu hästi pähe, et üks omavalitsus maakonna suurune on.  Inimesi ehk olekski parasjagu, vahemaad on aga sellised, et teise otsa rahvast omaks tunnistada ei taheta.  Maakonna mõistes omaks küll, aga valla mõistes küll mitte.

Nüüd siis toimus järgmine Omavalituste Liidu üldkoosolek, kus ministeeriumi ametnik selle jutu, mida mina pool aastat tagasi rääkisin,  üle kinnitas. Jah, maavalitsused nende praegusel kujul on plaanis ära kaotada. Nagu öeldi, siis 2019 aasta algusest. Riigiametnikust maavanem on ka plaanis ära kaotada. Maakond ise aga ei kao kuskile. Maakonda jäävad alles ka teiste  riigiasutuste esindused, uuesti räägitakse n.ö „riigimajade“ loomisest igasse maakonda.  Pensioni asju, maa-asju ja metsa-asju saab edaspidigi Haapsalus ajada.  PRIA menetleb taotlust ja keskkonnainspektsioon ajab reostajaid taga. Politsei valvab korda ja pääste kustutab tuld. Inimesed pannakse paari ja isikut tõendav dokument antakse kätte ikka Haapsalus.

Omavalitsuste Liit saab ülesandeid juurde

Maavalitsusest päris palju  tööd liigub üle omavalitsuste liitu. Maakonna haridustööd – näiteks koolide aineolümpiaade ja ainenõukogude tööd  hakkab korraldama omavalitsuste liit, samuti kultuuritööd ja noorsootööd. Maakonna arenduskeskus antakse omavalitsuste liidule, ühistranspordi korraldamine ka. Maavalitsus tema praegusel kujul kaob ära, omavalitsuste liit aga saab juurde oluliselt tööd ja ülesandeid. Juhul, kui maakonnas saaks olema üks omavalitsus, siis oleks see  kõik lihtsam ja kindlam. Praegu aga langeb põhiline rõhk omavalitsuste liidule. Maakonna rahva jaoks aga ei tohiks suurt midagi muutuda – teenused jäävad maakonda alles, nagu nad seni on olnud.  

Arenguks on vaja kokkulepeid

Omavalitsuste liit hakkab koostama ka maakonna arengustrateegiat. Seni  tegi seda maavalitsus. Maakonna strateegial on kokkuleppe roll ja raha suunamise roll. Kuna palju vajalikust rahast tuleb väljastpoolt  - riigilt või Euroopa Liidult, siis on vaja kokku leppida, mida ja millal teha, mida ükshaaval teha ja mida üheskoos.  Edaspidi peab see kokkulepe sündima ja kirja pandama omavalitsuste liidu juhtimisel.

Kui nüüd küsida, et kas "peaga või peata" ehk kes on siis „maakonna kuningas“   - nagu Lääne Elu seda oma juhtkirjas hiljuti küsis – siis vastus on – juhul, kui maakonda ühte omavalitsust ei teki – siis on see „maakonna kuningas“  omavalitsuste liidu esimees. Teda oleks õige ka uueks maavanemaks kutsuda.  Omavalitsuste poolt paika pandud maavanem oleks kõvema kohaliku mandaadiga, kui praegune -  nn "ülevalt-alla määratud maavanem" -  selles on Lääne Elul õigus. Tema korraldada saaksid olema ühised tööd ja tegemised maakonnas. Tema ülesandeks oleks  omavalitsused ühise laua taha tuua ühist asja ajama – alates  maakonna investeeringute nimekirja koostamisest kuni maakonna laste laulupeole viimiseni.  Tema ülesandeks saaks olema ka riigiasutustega suhtlemine ja maakonna huvide esindamine suhetes valitsusega.

Juhul, kui maakonda oleks tekkinud üks omavalitsus, siis oleks selline küsimus  - kas peaga või peata - üldse ära jäänud.  Praegu peame aga hea seisma selle eest, et omavalitsuste liit pakutava rolli ka välja kannab. Vastasel juhul on "peata". Selline seis oleks aga halb. Nimelt on kavas hakata kohalikke arenguplaane siduma riigieelarvega. See on siiamaani olnud kohaliku arengu tagamisel kõige nõrgem koht - meie siin teeme plaane, aga nemad seal meie ettepanekuid arvesse ei võta. Nüüd on plaanis riigieealrve koostamine siduda selle nn loodava regiooni tasemega ehk siis  - nii nagu praegu  riigieelarve koostamise käigus räägivad ministeeriumid läbi oma eelarvete osas, nii hakkaksid edasipidi regioonid läbi rääkima oma investeeringute osas.  Regiooni tase saab oma sisendi aga maakonnast. Kui maakond kokkuleppeid ei tee ja oma huve ei kaitse, siis kannatavad kõik.

Regionaalsed ametid - kas neli või kuus?

Riigiametnikust maavanem aga jah – vähemalt praegu ministeeriumi poolt kirja pandud plaanide kohaselt - lõpetab 2019 aasta alguses maakonnas tegevuse. Maakonda jäävad alles teised riigiasutused ja inimesi teenindavad üksused (nn riigimaja, politsei ja pääste jms),  maavalitsuste asemele aga luuakse riigi regionaalsed ametid,  mida saab olema neli  või kuus, oleneb kuidas otsusele jõutakse. Järelevalvet korraldama ja maakona taseme planeeringuid koostama hakatakse regioonide kaupa (meenutage maakonna planeeringu koostamist, teenuskeskuste määramist ja Nõvale ja Noarootsile saarelise staatuse andmist J).  Mõned ametnikud, kellel ühes maakonnas piisavalt koormust ei ole, saavad käima külakorda.  Maakondade arengukavad võetakse regiooni tasemel kokku, pannakse nendest omakorda  kokku regionaalne arengulepe ja see seotakse ära riigieelarvega. Nii loodetakse luua olukord,  kus kohaliike plaane ka otseselt riigieelarve koostamisel päriselt arvesse võetaks. Sellist esialgset plaani tutvustas meile rahandusministeeriumi ametnik Omavalitsuse Liidu üldkoosolekul.

Mis ohud selle protsessiga kaasas käivad? Kõigepealt võib-olla see, et kui maakonna arengustrateegia koostatakse kava kohaselt ka edaspidi maakonnas - omavalitsuse liidu poolt - siis maakondade planeeringuid hakatakse koostama tegelikult regioonide kaupa.  Regiooni tasemel koondatakse ka maakondade arengustrateegiad ja antakse sisend riigieelarve protsessi.  See tähendab, et maakonna esindajad peavad planeeringute koostamisel ja regionaalsete investeerimiskavade koostamisel väga hoolikalt silma peal pidama, et oma maakonna huvid hästi esindatud saaks.

Miks see kõik hea võiks olla? Hea see on sellepärast et omavalitsuslik toimetamine, ehk siis lihtsamalt öeldes – kohalik tahtmine ja tegemine saab oluliselt jõudu juurde.  Omavalitsustele  antakse juurde ülesandeid, raha ja inimesi, millega neid ülesandeid täita.  Kohalikud kokkulepped saavad mängima tähtsamat rolli nii kohaliku kogukonna  eluolu kujundamisel, kui laiemalt riigi juhtimises. Sellega suureneb lootus, et kohalik elu maakondades püsib, kasvab ja areneb.

Head Läänemaa volikogude liikmed!

Kullamaa vald on teinud kõigile Läänemaa omavalitsustele ettepaneku alustada liitumisläbirääkimisi tervet maakonda hõlmava ühise omavalitsuse moodustamiseks. Lihula volikogu ja Vormsi volikogu on selle ettepaneku ka juba vastu võtnud. Teistel seisab ettepaneku arutelu ja otsuse langetamine veel ees. Ma loodan väga , et arutate küsimust tõsiselt. Ma loodan, et peate silmas paari asjaolu, mida alljärgnevalt kirjeldan.

Kõigepealt, haldusreformi osas seisukoha võtmine on möödapääsmatu. Vabariigi Valitsus liigub haldusreformi seaduse eelnõu menetlemisega edasi ja vastavalt kavale saab see riigikogus vastuvõetud käesoleva aasta juuni lõpuks. Iga maakond ja iga omavalitsus peab leidma enda jaoks kõige sobivaima lahenduse ja aasta lõpuks selles kokku leppima. Läänemaa jaoks on kaks reaalset lahendust – üks on jagunemine neljaks omavalitsuseks (kolm omavalitsust mandril ja Vormsi) ja teine reaalne võimalus on moodustada maakonna territooriumil üks, ühine omavalitsus.  Mõlemad variandid väärivad tõsist läbikaalumist.

Teiseks on vaja aru saada, et Kullamaa ettepanek ei ole ettepanek liitumiseks, vaid ettepanek läbirääkimiste pidamiseks. Kummaga kahest variandist edasi liikuda, seda peaksime otsustama suve hakuks ja seda täie teadmise juures. Täie teadmise otsustamiseks saavad meile anda aga ainult läbirääkimised ühise laua taga.  Hea oleks, kui juba suve lõpuks, kui haldusreformi seadus oma lõplikul kujul on jõustunud, oleks meil üks kindel suund mida mööda liikuda. Praegu aga, kuni suveni, on läbirääkimiste, õige suuna otsimise ja leidmise aeg. 

Kolmandaks, maakonna ühise omavalitsuste mõte on väärt seda, et tema üle läbirääkimisi peetaks. Seda, et on mille üle läbi rääkida, seda näitab ka OÜ Geomedia arvutuste baasil tehtud eelanalüüs. Maakonna ühine omavalitsus oleks nii Haapsalule, kui valdadele reaalne alternatiiv ja oleks ka võrreldes teiste variantidega majanduslikult kõige tugevam. Ühine omavalitsus annaks lootust, et olulised asjad maakonna saavad tehtud.

Mis siis on oluline? Maakonna tulevikku ei määra see, mitu inimest ennast saab vallavanemaks nimetada. Maakonna tuleviku määrab see, kas kõik teised inimesed leiavad põhjuse maakonnas elamiseks. Oluline on , et maakonnas oleks piisavalt töökohti. Oluline on, et teenused mida me pakume, oleksid vähemalt sama head kui nendes piirkondades, kellega me elukohana konkureerime. Tegelikul aga ei konkureeri Taebla Haapsaluga ega Lihula Virtsuga vaid me kõik konkureerime Tallinna ja tema lähiümbrusega.  Olulised on töökohtade loomiseks vajalikud investeeringud, olgu selleks siis tööstusalade ja külastusobjektide väljaehitamine, sadamad ja väikesadamad, teed, kergliiklusteed, trassid ja ühendused. Oluline on maakonna ettevõtluse võimalusi tutvustada ja müüa ja seda palju aktiivsemalt kui seni. Olulised on koolid ja lasteaiad, sotsiaal –ja kultuuriteenused ja head sportimisvõimalused nii Põhja-, kui Lõuna-Läänemaal. Olulised asjad aga nõuavad ka investeeringuid ja praegu peaksime meie kõik koos looma sellise olukorra, kus maakonna investeerimisvõimekus oleks maksimaalne.

Erinevate omavalitsuste koostöös ei ole veel seni juhtunud, et üks vald teisele tõsiselt appi läheb midagi suurt tegema. Oleme head naabrid, koos peetakse aru ja tehakse pisemaid asju, aga tõsisemaid töid nokitseb igaüks omaette. Ühe omavalitsusena maakonnas saaksime võtta kõik kogukonnad laua taha ja tõesti kokku leppida. Selleks, et kohalikud inimesed otsustamisest eemale ei jääks, selleks saame luua seniste omavalitsuste baasil maakonna sisemise teenindamise ja kaasamise võrgustiku, mille osadeks saavad olla nii teeninduspunktid, küla – ja asulaseltsid, volikogu territoriaalsed komisjonid või siis ka osavallad. Me saame sellega hakkama, kui vaid vähegi püüame.

Head volikogude liikmed! Ma ei püüagi väita, et maakonna suuruse omavalitsusega mingeid probleeme kaasa ei tule. Probleemid tuleb kindlaks teha ja neile ühiselt lahendusi leida. Seda tööd tehaksegi läbirääkimiste laua taga. Ei ole aga mõistlik jätta ennast praegusel hetkel ilma valikuvõimaluseta. Nendel omavalitsustel, kelle otsusest ka teised sõltuvad, ei ole mõistlik teisi ilma valikuvõimaluseta jätta. Ühine omavalitsus maakonnas on variant mis väärib kaalumist.  Sellepärast palun teid Kullamaa ettepanek läbirääkimiste alustamiseks  vastu võtta.

Lugupidamisega

Neeme Suur

Lääne maavanem

 

  

 

Kullamaa ettepanek tuleb vastu võtta

Eelmise aasta lõpus tegin ettepaneku moodustada haldusreformi tulemusena Läänemaale üks omavalitsus. See ideena välja käidud mõte sai ametliku käigu nüüd neljapäeval, 14. jaanuaril, kui Kullamaa vallavolikogu tegi kõigile teistele maakonna omavalitsustele ettepaneku alustada liitumisläbirääkimisi, eesmärgiga moodustada üks ühine omavalitsus.

See, et haldusreform tuleb ja liitumine ühes või teises koosseisus ees seisab, see on juba omaksvõetud tõsisasi. Haldusreformi seadusest tulenevate kriteeriumide kohaselt võiksid vaid Haapsalu ja Vormsi protsessist eemale jääda. Haapsalu sellepärast, et tal on elanike miinimum täidetud, Vormsi sellepärast, et ta on mereline saarvald ja kulub erandi alla.  Kõik Läänemaa omavalitsused peale Vormsi on ka liitumisettepanekud kas teinud või vastu võtnud ja läbirääkimistesse asunud.

Nüüd ongi küsimus, millisena me maakonda tulevikus näeme ja kas saame aru, milles tegelikult edu võti seisneb. See, et pisivald on küll oma ja armas, aga paraku ei ulatu oma inimeste probleemide lahendamiseni, sellest oleme aru saanud ja valmis lähimate naabritega ühte jalga käima. Tegelikult ei ole paha ju ka selline tulemus, kus maakonna põhjakant, lõunakant ja Haapsalu-Ridala kant igaüks omaette omavalitsused moodustavad. Aga paraku on ka see vaid pool rehkendust. Me peame suutma vaadata kaugemale kui lähemad viis aastat. Liitumispreemiate jagamise ja kulutamise aeg saab ümber ja siis tuleb juba oma vahenditega pakkuda konkurentsi suurlinnade poolt pakutavatele hüvedele.

Üksikute omavalitsuste koostööd oleme näinud juba pikkade aastate jooksul. Mida see võimaldab, seda me teame. Maakonna omavalitsused on nagu ühe pere kümme venda, mõni rikkam, mõni vaesem. Kõik on toredad inimesed, käivad koos pidudel ja teinekord teevad ka mõne asja kahasse. Kui on vaja aga midagi tõsiselt ehitada, siis igaüks nokitseb omaette. Võtmeküsimuseks ongi investeeringud. Selleks et pakkuda oma inimestele häid teenuseid ja toetada ettevõtjaid töökohtade loomisel, selleks on vaja minna üksteisele päriselt appi. Ühel hetkel ongi vaja võtta kogu maakonna vahendid ja minna appi Virtsule ettevõtluskeskust rajama, Nõvale sadamat ehitama, Lihulasse spordikompleksi ehitama, Taeblasse tööstusala ja Haapsalusse vehklemishalli ehitama. Ühiselt suudame üleval pidada oma koolid ja lasteaiad, pakkuda lastele huviharidust ja eakatele hoolekannet. Kõike korraga muidugi ei suuda, aga kordamööda ja hoolikalt kavandades on maakonna ühine arengusuutlikkus kordades suurem, kui omavalitsustel ükshaaval.

Me võimegi jagada omavalitsuste tegevused kolmele riiulile – kõige alumisel on kohalikud kogukondlikud tegevused, keskmisel on piirkondlikud teenused ja kolmandal, kõige kõrgemal riiuli on olulised investeerimised. Nüüd on küsimus, kas uue omavalitsuse nina peaks ulatuma esimese, teise või kolmanda riiulini? Kas jätame mitu valda ja loodame siiski üheskoos investeerida? Või siis võtame ennast kokku, teeme omavalitsuse niipalju suurema, et olulistest investeeringutest jagu saaks ja suurema omavalitsuse sees seisame hea selle eest, et kohalikud kogukonnad otsustamisest eemale ei jääks. See otsus on eelkõige julguse, ettenägelikkuse ja koostöövalmiduse küsimus.

Selleks et kohalikud kandid oma häälest ja õigustest ilma ei jääks, on kasutada mitmeid lahendeid. On võimalik kaasata küla – ja alevivanemaid otsustamisse, kui kant väga omanäoline on ja ennast omaette tunneb olevat, siis on võimalik säilitada ka osavald. See on eelkõige tahtmise ja üksteistest arusaamise küsimus. Praegu aga loodan et valdade ja linna volikogud Kullamaa ettepaneku vastu võtavad. Suve hakul saaksime teha siis juba teadliku ja kaalutud otsuse, kuidas edasi. Vastasel juhul viskame võimaluse aia taha, seda isegi tõsiselt kaalumata.

Aasta möödas, aasta ees

Kuivõrd maavanema aasta kokkuvõte täies ulatuses Lääne ELusse ei mahtunud, siis panen selle blogisse üles. Head lugemist! Head vana aasta lõppu ja edukat uut aastat!

Aastaring hakkab täis saama. 2015 aasta tõi maakonnale nii mõndagi uut. Vormsile tõi mööduv aasta uue praami ja uue päästekomando hoone, Laiküla sirgele uue ja sileda asfaldi. Läänemaa mõlema linna – Haapsalu ja Lihula kinod said uue kinotehnika, mõlemad linnad parendasid ka tänavavalgustust, nii mõnigi bussipeatus sai valgemaks ja turvalisemaks. Väga palju head on aastast meenutada, olgu see siis kergliiklustee ehitamine Nõval, noortekeskuse ja muusikakooli filiaali avamine Ristil, Pürksis peetud suurejooneline Rootsi päev või ka seda et Haapsalus PKC-st tühjaks jäänud tootmisruumid jälle tegevusega täidetud on. Kuulsust ja edu nii kodumaistelt kui kaugetelt konkurssidelt tõid kutsehariduskeskuse õppurid ja Lihula noored. Ja Haapsalust sai jällegi piiskopilinn. See mis juhtus aasta jooksul head, juhtus meie enda inimeste visa töö tulemusena. Siinkohal väga suur tänu kõigile! Aga aasta ka viis nii mõndagi. Viis meilt Kasari kooli. Viis meilt kogukonna pärli, Ants Maripuu.

Möödunud aastas oli palju head, millegipärast aga jäävad meelde ikka hoopis vaidlused. Meie lauale pandi mitmeid ülesandeid, mille põhjused meist hoopiski kaugemal on. Nii tuleb leida lahendused sõjapõgenike paigutamiseks, isegi juhul kui Läänemaale neid ei satugi, või satub vaid üksikuid. Ja siis veel sai valmis maakonna uus arengustrateegia. Koos Euroopa Liidu uute programmidega lõi lõkkele arutelu selle üle, kuidas kasutada Euroopa Liidu vahendeid nii, et sellest ka kasu sünniks, et maakonnas ettevõtlus edeneks ja töökohti juurde loodaks. Ja siis veel vaidlused seakatkule reageerimisel, vaidlused uue kõrgepinge elektriliini planeerimisel, vaidlused seoses Virtsu tööstusala rajamisega… Lisaks väiksemat ja suuremat sorti vaidlustele tõi mööduv aasta veel ühe suure ülesande. Järgmise aasta jooksul peame leidma parima lahenduse haldusreformile Läänemaal.

Rohkem kui kunagi varem, uus saabuv aasta ootab meilt empaatiavõimet. Võimet mõista teiste inimeste lootusi, hirme ja muresid. Rohkem kui kunagi varem on meil vaja oskust asetada ennast teise inimese või kogukonna olukorda.  Ilma teisi mõistmata ei saa me hakkama ühegi suurema ülesandega, mis meil uuel aastal ees seisavad.  Maakonnana üheskoos peame olema targemad ja tublimad kui teised. Mitte kartlikud, kurjad ja tõrjuvad, vaid avatud, otsivad ja julged. Me tahame, et Läänemaa püsiks, kasvaks ja areneks. Soovin kõigile läänlastele järgmiseks aastaks palju koosmeelt, jõudu ja edu!

Läänemaa Noorte Osaluskohvik

Veetsin reede koos noortega, Läänemaa Noorte Osaluskohvikus. Peale muu toreda, mõtlesin, et see oli ka teraapiline kogemus. Kui hipoteraapia ja kiropraktika ei aita, siis veeda päev koos noorte inimestega. Päeva lõpus on sinus oluliselt rohkem elurõõmu, usku ja lootust ning sul on ka teadmine sellest, et Eesti tulevik on heades kätes... Alates hariduskorraldusest, kuni tänavavalgustuseni, alkoholi kättesaadavuseni ja tuumaanergeetika arendamiseni.... Noortel inimestel on oma nägemus sellest tulevikust milles nad elada tahavad ja nad on valmis oma mõtteid jagama ja seisukohti ka kaitsma. Selleks tuleb vaid anda võimalus. Huvitav on veel see, et osaledes mõni nädal tagasi eakate üritusel, tajusin eakate inimeste eluterveid hoiakuid. Sama tunne oli mul nüüd koos noortega. Siit ka järeldus - keskealiste ülesanne ongi ehitada sildu eakate elukogemuse ja nooruse tarmukuse vahele ja kanda hoolt selle eest, et kummagi energia potentsiaal kasutamata ei jääks. Vaat nii.

Õpetaja

Õpetaja. Inimene, kelle hoole all me kõik oleme olnud. Keegi, kelle nimi ei lähe kunagi meelest ära. Kellele suu ei paindu „sina“ ütlema. Teadmiste allikas, autoriteet, juhendaja, eeskuju. Kelle heakskiitu ootad ka siis, kui seda enam üldse ei vaja. Keegi, kes jätab sinusse jälje ja mõjutab sinu elukäiku vaata et samapalju, kui ema või isa. Tavaline naine või mees, kellel on oma iseloom, tõekspidamised ja harjumused. Kellel on oma unistused ja lootused, nõrkused ja tugevused. Kellel tuleb see õpetamise asi hästi välja (või siis äkki ei tule ka). Keegi, kes töötab selle nimel, et lastest saaksid paremad ja targemad inimesed. Keegi, kellest lugu peetakse, kellest lugusid räägitakse, häid, naljakaid või arvustavaid. Aga mitte kunagi ükskõikseid.

Õpetaja. Keegi, kelle hoole alla usaldame omad lapsed. Kellest loodame, et ta aitab meil täita unistust õnnelikest, tublidest ja edukatest lastest. Kellelt me loodame oma lastele tuge läbi elu käimisel, kes aitaks kergendada meie endi koormat. Ja jagada meie süütunnet. Keegi, kellega meil on ühised lapsed. Keda me ei saa valida, vaid kes võetakse tööle. Võetakse tööle palga eest, mida meist osad endalegi loodavad, teised aga piisavaks ei pea. Võetakse tööle mis võtab inimesest kõik ja annab paljugi ka tagasi. Tööle, mida kõik lapsed ise teha tahaksid, mida mõnedki noored õpivad, mida raskeks ja vähe tasuvaks peetakse ja millel tihtilugu eluaeg püsitakse. Tööle, mille tegija peab kandma välja ühiskondlikud vapustused, väärtushinnangute muudatused, sotsiaalsed ebakõlad ja puudujäägid, erilise taibukuse ja hüperaktiivsuse ja ka kaassündinud või õpitud laiskuse.

Ja siis veel tuleb välja kanda ka riiklik õppekava, hariduspoliitika, ja siis veel ka lapsevanemad. Nii need aktiivsed suhtlejad ja toetajad, kui ka need teised. Ja selle kõige keskel on õpetaja. Inimene, kelle hoole all me kõik oleme olnud. Kelle nimi ei lähe kunagi meelest ära. Jõudu Teile, Teie töös, õpetajad! Head õpetajate päeva!         

 

SDE mõtted kohalikust omavalitsusest

Panen siia vastused Lääne Elu küsimustele, mille ajakirjanik mulle esitas. Kuna lehte sai sellest jutust päris vähe, siis panen kõik vastused blogisse üles.


Programmis on kirjas, et soovite tuua kohalikud omavalitsused madalseisust välja. Mis madalseisus nad praegu on? Kuidas nad välja plaanite tuua?

NS: Kohalike omavalitsuste madalseisuks saab nimetada olukorda, kus omavalitsustele laekuvad tulud ei vasta neile pandud kohustustele. Paraku on see olukord viimase kümne aasta jooksul aina süvenenud. Omavalitsuste ülesanded peavad olema omavalitsusele sobilikud ning reaalselt ka täidetavad, vastasel juhul me saame silmakirjaliku süsteemi, kus ülesanne oleks nagu antud, aga tegelikult seda ei täideta. Selle olukorra lõpetamiseks on vaja teha kolme asja – kõigepealt otsustada, millised ülesandeid saaks ja peaks lahendama üheskoos maakonna tasandil, teiseks tuleb suurendada omavalitsuste osa avaliku sektori rahakotis ja kolmandaks tuleb maakonna tasandile tekitada tugev omavalitsuslik haldusorgan. Need kolm sammu oleks vajalikud praeguse olukorra muutmiseks. 

Milline on omavalitsuste uus rahastamismudel, mida programmis mainite?

NS: Uus rahastamismudel arvestab omavalitsuste suurust ja ülesandeid. On selge see, et väikses omavalitsuses ei ole mõistlik kõiki neid asju teha, mida suures omavalitsuses tehakse. Kui suur omavalitsus peaks suutma endale ehitusinspektori palgata, või siis lastekaitsetöötaja, siis väikeses omavalitsuses ehitatakse võib olla paar maja aastas ja lapsi on ka vaid mõnikümmend. Samas on selge, et ka väike omavalitsus peab ju saama ka ehitusinspektori teenust, lastekaitsetöötajat võib ka vahel vaja minna, aga neid töid tuleks siis teha üheskoos, mitte ükshaaval. Järelikult peab olema ka rahaline kate üheskoos tehtud töödele ja see rahaline kate tuleb suunata otse koostöökohta – näiteks omavalitsusliitu. Uus rahastamismudel peakski võimaldama vallale või linnale raha nende tööde jaoks, mis on seal ka tegelikult tehtavad ning need asjad, mida on mõistlik teha üheskoos maakonna tasandil, tuleb ka rahastada koostööorganisatsiooni kaudu.

Kuidas mõista lauset, et suurendate kohalike maksude osakaalu omavalitsuse tulubaasis? Kas see tähendab, et käiste omavalitusel tekitada kohalikke makse juurde või midagi muud?

NS: Kindlasti ei käsi omavalitsustele keegi midagi. Samas on aga kohalike maksude kehtestamine üks omavalitsuste õiguseid. Praegu moodustavad kohalikud maksud vaevalt protsendi omavalitsuste tulubaasist. See osakaal peab suurenema. Kuivõrd erinevate maksude hulga suurendamine ei tundu mõistlik, siis peaks kaaluma teatud kindlate riiklike maksude otsustamise toomist kohaliku omavalitsuse tasemele. Näiteks võiks sarnaselt maamaksule ka üksikisiku tulumaksu määr olla ettenähtud vahemiku raames omavalitsuse poolt määratav. Ka võimalik ettevõtte tulumaks võiks olla kohaliku maksu iseloomuga.

Kuidas mõista seda, et annate osa omavalitsuse tuludest otsustamiseks elanikele? Kuidas see protsess välja näeb?

NS: Selline praktika on juba mitmetes omavalitsustes olemas – Kuressaares ja Tartus näiteks. Selle kohaselt eraldab omavalitsust teatud summa eelarvest, mis kasutatakse täpselt nii, nagu rahvas arvab, mitte volikogu otsuse kohaselt. Rahva arvamuse välja selgitamiseks tehakse eelarve koostamise käigus küsitlus ja enam toetust saanud idee kuulub rahastamisele.

Samuti on programmis kirjas, et toetate omavalitsuste liitumist. Millega?

NS:Omavalitsuste liitumist toetame kõigepealt kahel viisil – pakume liitumistoetust rahalises mõttes ja pakume ka juriidilist abi. Mõlemad meetmed eksisteerivad ka praegu. Liitumispreemia võiks lihtsalt olla suurem – suurem preemia motiveeriks ka rohkem liitumisele mõtlema. Kasutamata on aga võimalused liitunud omavalitsuste muul viisil toetamiseks. Euroopa Liidu fondide ja muude investeeringutoetuste puhul lisapunktide andmine võiks olla laiemalt levinud komme. Igal juhul tuleb tagada puhverperiood, kus omavalitsuse liitmise järgselt riigipoolsed finantseeringud valda ei vähene, vastasel juhul kaotab liitumine omavalitsuse jaoks mõtte. Igasse maakonda võiks jääda kindel hulk  tugevamaid omavalitsusi – sõltudes siis maakonna suurusest. Samas jällegi, kui kohalik kogukond ikka kuidagi liituda ei taha, siis mis seal ikka. Ainult nad peavad siis teadma, et väikesel omavalitsusel on vähem ka ülesandeid, sellega ka vähem raha ja vähem võimalust oma kanti aidata. 

Plaanite taastada ka maakondliku omavalitsuse. Mida see endast kujutab?

NS: Maakondlik omavalitsus kujutab endast tugevat maakondliku koostöö – ja otsustusorganit. Praegused omavalitsusliidud on ju tegelikult mittetulundusühingud, mille ukse võib üks omavalitsus alati selja taga kinni lüüa, või siis mille rahastamise katki jätta. Maakondlik omavalitsus võiks välja kujuneda omavalitsusliidu tugevdamise teel. Tugevasse omavalitsusliitu võiks üle tuua ka need maavalitsuse tööd, mis juba oma iseloomult on mitte riiklikud vaid omavalitsuslikud – kasvõi kultuuritöö, noorsootöö, sporditöö, hariduskoostöö, aga ka planeerimine. Maavalitsusse jääksid siis maha otseselt riigi ülesanded nagu näiteks riigi esindamine kohtus, maatoimingud, riigi omandiõiguse teostamine, järelevalve, rahvastikutoimingud, riigiasutuste koostöö koordineerimine jms. Lõpuks võiks ka maavanem üle kolida omavalitsusliitu ja praegusest maavalitsusest jääks järele maasekretäri büroo, mis täidab riigi ülesandeid kohapeal ja koordineerib kohalike riigiasutuste koostööd.

Tihti on sotsidele ette heidetud, et maakondliku omavalitsuse loomine on riigile kuidagi kallim, kui praegune süsteem. See ei ole tõsi. Maakondliku omavalitsuse tulud kujuneksidki kolmest suunast – teatud rahad alt üles ehk siis valdadelt ( nagu ka praegu raha koondatakse), teatud tööd ( koos raha ja inimestega) tuleksid maavalitsuselt ja teatud+ tööd ja rahad otse riigilt ülevalt alla ( näiteks ettevõtluse arendamiseks eraldatavad vahendid jms). Maakondlik omavalitsus võimaldaks teha maakonnas kindlaid otsuseid. Praegu on nii, et omavalitsusliidule pole õiguseid antud ja maavanemalt on need paraku suures osas ära võetud. Kokkulepped, paraku aga kipuvad kas kaduma või siis ajas muutuma. Maakondlikku koostööd ei saa üles ehitada pelgalt hea tahte avaldustele.   

Ütlete ka, et omavalitsuse ülesanded sõltuvad tema suurusest. Mida väiksesse omavalitsusse ei planeerita? Kui on üksteise ligi palju väikseid omavalitsusi, siis kas neil jäävad väikestele omavalitsustele üle jõu käivad teenused saamata?

NS: Seda olen kirjeldanud üleval, rahastamismudel küsimusele vastates. Väiksesse omavalitsusse ei planeerita neid ülesandeid, mis on küll praegu omavalitsusele kohustuslikud, aga mida ei ole mõistlik igas väiksemas omavalitsuses üksi teha, näiteks jäätmekäitlus, ühistranspordi korraldus, keskkonnakaitse, ehitusjärelvalve, arhitekt, lastekaitse, puuetega inimeste hoolekanne jms. Teenused ei tohi jääda osutamata. Teenused tuleb korraldada üheskoos, maakondliku koostööorganisatsiooni kaudu või siis omavalitsuse omavaheliste lepingute alusel. Ükski teenus ei tohi osutamata jääda, selles on ka üks suur ümberkorralduste eesmärk. Omavalitsused võivad ju jääda väikeseks, kuid väiksema omavalitsuse elanikel on täpselt samasugused põhiõigused ja ootused, kui suurema omavalitsuse elanikel. Siin tekibki valdade koostööle kohustuslik iseloom.

Maavalitsustest plaanite kujundada kohalikud riigi teeninduskeskused. Mida see endast kujutab?

NS: See tähendab, et mõte kohalike riigiasutuste koondamisest ühte teenuskeskusesse ( ehk siis ka Läänemaal tuntud „riigi maja idee“) ei ole kuskile kadunud vaid areneb ja süveneb. Need riigi asutused, millel ei ole vaja oma suuremat keskust (nagu näiteks päästekeskus on) vaid kus kohtadel ongi vaid büroo, saab koondada ühele pinnale ja pakkuda sellega inimestele paremat teenindust ühest punktist ja samas hoida riigile raha kokku. Selliste teenuskeskuste töö korraldamine peaks olema maavalitsuse ülesanne. 

Milline osa regionaalpoliitikast on teile kõige olulisem?

NS:Minu jaoks on kõige olulisem see osa, mida te oma küsimustes ei küsinud. Kohahaldus – riiklik ja omavalitsuslik, on ju vaid väike osa regionaalpoliitikast ja inimese seisukohast üldse mitte kõige olulisem. Kõige olulisem on tagada töökohtade ühtlane paiknemine riigis, oluliste teenuste (haridus, arstiabi jms) ühtlane paiknemine riigis ja transpordivõrgustik mis võimaldaks vabalt liikuda. Töökohad, teenused ja transport – need on regionaalpoliitika võtmeküsimused. Ehk siis – regionaalpoliitika kõige olulisemad probleemid ei ole mitte regionaalministri ( nüüd siis siseministri) töölaual vaid hoopis majandusministri, haridusministri ja sotsiaalministri töölaual.