Eelmisel reedel, nimelt meie Arenduskoja järgselt jõudis mulle kohale, et neid, keda see Maakonna ( meelega kirjutasin suure tähega) asi tegelikult ja sügavalt huvitab, on ikka väga kerge üles lugeda. Kas just näppudel, kuid kui näpud ja varbad kokku lugeda, siis saab küll arvu täis. Ok, võib-olla pole asi nii hull. Tegelikult on palju (lausa suurel hulgal - lausa sadu) inimesi, kes on väga head omal alal või omal territooriumil ja niimoodi hoiavad ka Maakonda ülal. Ma räägin pigem inimestest, kes peaksid teenima traagelniitidena või siis lausa õmblustena selle sotsiaal-majanduslik- territoriaalse lapiteki erinevate osade vahel. OK. Inimlikul tasemel saan ma aru inimeste hirmudest ja probleemidest ja jõuvarude piiratusest, kuid ...Ma ise kardan, et sellel hetkel, kui me lõpetame endale maakonnana eesmärkide püsitamise, siis sellel hetkel jätame me maakonna inimesed ka ilma lootusest, et need kunagi saavutatakse...
Selle hetkel, kui kui me lõpetame käitumise Maakonnana - mitte inertsist ja harjumusest ja totakast pealsunnitud kohustusest, vaid hoides endas sihikindlat Maakondlikku hoiakut - ja seda mitmete poliitiliste suundumuste kiuste, mitte - tänu, - siis sellel hetkel vajume me kohalike ja globaalsete tõmbetuulte sohu. Äravajumise tulemuseks on aga see, et meie igapäevane elukeskkond muundub tundmatuseni - ehk siis ääremaastumine süveneb, linnastumine kiireneb, rahvuslik kogutoodang toodetakse kitsastes linnapiirkondades, ülejäänud territoorium on rekreatiivne ja etnograafiline enklaav, milles küll meelsasti ajutiselt viibitakse, kuid ei elata. Ehk siis - viidates inimgeograafide hinnangutele - Läänemaal saab elama 15 000, mitte 27, 28 ega 25 000 inimest. Küsige endalt - head inimesed - milline on siis meie kooli - ja ühistranspordi võrgustik? Kas te ise siis elate Läänemaal või külastate maakonda nostalgilistel hetketel?
Tegelikult aga asjad ei lähe nii hullusti, nagu ennustatud. On mitmeid asjaolusid, millega on rahvastiku protsesside juures keeruline arvestada. Üks nendest on identiteedi siduv roll ja olulisus. Inimese sotsiaalne isikus püsib mina-pildil, see omakorda identiteedil ja see omakorda on tihedalt seotud füüsilise keskkonnaga. Juhul, kui ei juhtu olulist katastroofi, siis eelistavad inimesed jääda sinna, kus nad ka varem olid. Ehk siis - on väga tõenäoline, et Läänemaa elanike arv ei lange nii madalale, kui võiks ennustada praegust trendijoont aina pikendades. Teine ennustamatu asjaolu on aga üksikisikute mõju sootsiumile. Need, kes on endale võtnud (koos)hoidja rolli või positsiooni, need peavad seda rolli ka täitma ja positsiooni õigustama. Kui tervikut ja terviku olulisust tajutakse, kui kõik tükid seisvad hästi ja tihedalt koos, siis on selline kooslus suuteline kannatama oluliselt suuremat survet, kui nõrgalt sidustatud kooslus.
Tahaksin soovida palju jõudu ja meelekindlust inimestele, kelle tegevusest sõltub Maakonna tulevik. Ärge kartke. Ja veel - isetust ja eesmärgile pühendumist. Küsime nõu ja anname nõu. Küsime abi ja anname abi. Mina kuskile kolida ei kavatse ja igal juhul töötan selle nimel, et minu lastel ka kolimiseks põhjust poleks.
Palun vabandust, kui tekst liiga pateetiline sai. Teinekord on selline tuju. See läheb mööda.
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
selline tuju ei peaks mööda minema, tegelikult. Väga hea, et sellistest asjadest keegi räägib. Kui järgmine kord vaja, kutsu mind ka traageldama :)
VastaKustutaaga tegelikult- ega väga suurt katastroofi vaja polegi, et inimesed Maakonnast minema läheks. Tihti piisab töökoha vahetusest, Tallinnas ju oluliselt kergem tööd leida. Ja kui juba ollakse töö pärast seal paigas, siis tulevad väga kergesti mõtted- aga mis ma siis sõidan edasi-tagasi...
Kui rääkida inimliku elu võimalikkusest Läänemaal, siis on suur probleem ikkagi transport. Maal ilma autota elada ei ole ilmselt võimalik seetõttu. Reaalselt. Ja midagi peab ometi olema võimalik ära teha selles osas?
Minu arvates peaks asi olema ikkagi korraldatud selliselt, et kui noor pere kahe lapsega tahaks maal elada, siis ei peaks ta sellepärast tingimata autot ostma, ja tingimata keskmisest suuremat palka omama, et iga väiksemagi vajaduse tõttu veel bensiinikulu peale arvestada.Või kui tegu invaliidi või vanuriga, kellel autoga pereliiget majas pole...nutt tuleb peale, kui mõtled ja näed, mis toimub.
Praegu ei saa ju inimesed ei postkontorisse, poodi, arsti juurde ega tihti ka kooli-lasteaeda, kui neil isiklikku autot pole. Elu maapiirkondades on põhjendamatult halvasti korraldatud. Jutt sellest, kuidas raha pole ei vii ju ka kuhugi edasi. Mis teha? Kellega sellest rääkida? ja kus?
Sellised asjad ongi need, mis panevad elu paika. Võib olla väikesed aga samas eluliselt olulised. Milline on elukvaliteet külas, selline on see ka maakonnas, mulle tundub.