Istungivaba nädal ehk maavarad, noored ja ettevõtlus

Eelmine nädal oli riigikogu töögraafikus istungivaba nädal. Ja olgu tänatud kõigekõrgem ja riigikogu töö –ja – kodukorra seadus, et sellised nädalad olemas on. Vastasel juhul oleks mäe otsast alla saamine ikka üpris keeruline. Millega tegelesin?

Osa ajast kasutasin materjalidega tutvumiseks ja lugemiseks. Näiteks üks teema, millega praegu tegelen, on maavarade kaevandamise ja maapõueseaduse teema. See puudutab otseselt Läänemaad, sest erinevalt seni kõlanud arvamustest on Läänemaal siiski päris palju väärtuslikku maavara – tehnilist dolomiiti nimelt. Milles aga siis probleem on? Küsimus on selles, millises kategoorias on maardla ja maavaravaru – kas aktiivne või passiivne. Seadus ütleb et maavara varu on aktiivne, kui selle kaevandamisel kasutatav tehnoloogia ja tehnika tagavad maapõue ratsionaalse kasutamise ja keskkonnanõuete täitmise ning maavara kasutamine on majanduslikult kasulik. Kui sinu krunt või maatükk asub aktiivse maavara kohal, siis ei lubata sul seal teha midagi sellist, mis kaevandamist pikaajaliselt takistaks. Riik arvestab oma“ rikkust“ aktiivsete maavarade hulga kaudu. Tegelikkus on aga selline – nagu siin ühe konkreetse näite varal olen teada saanud - et maavaru paiknemine aktiivses kategoorias võib tähendada seda, et oma krundil sul ei lubata ei ehitada, ega ka kaevandada. Nimelt ei pruugi ministeerium olla järginud keskkonnanõuetele vastavuse väljauurimise tingimust, kui vara aktiivseks nimetati. Kui keegi on kogemata sattunud maavara otsa ja püüab seal ehitada, öeldakse talle, et ei – siin on aktiivne maardla. Kui ta siis püüab kaevata, siis talle öeldakse ei, et keskkonnanõuded ei luba. Tegemist võib olla otsese seadusrikkumisega maavarade aktiivseks nimetamisel ja hilisemal arvestamisel. Kui palju siis meil ikka üldse on kasutatavat maavara ja kuidas riik seda arvestab? Olen koostamas sellesisulist arupärimist keskkonnaministrile.

Istungivaba nädal lubas ka osaleda sellisel suurepärasel üritusel nagu Läänemaa Noortefoorum Martnas ja seal hulgas peetud Osaluskohvikus. Olin lauajuhiks „noorte tööhõive“ ümarlauas. Kokku oli seal kümme teemat, grupid käisid ühest lauast teise.

Noored ja tööhõive

Noortega kohtuda ja vestelda on ikka vahva. Noored ise on ka väga huvitatud tööhõivest, seda nii suvevaheaja täitmise mõistes, ülikooliõpingute kõrvalt teenimise, kui ka lihtsalt töökoha mõistes. Kuivõrd laudades osalejad olid paljud veel põhikooliealised, siis keskendus jutt suvisele tööle. Samas oli ka karjääriõpe ja ettevõtlusõpe koolides meie tähelepanu all. Noortelt tuli palju ettepanekuid, mis kõik ka osaluskohviku tulemusena paberile jõuavad. Näiteks leiti, et suviste tööpakkumiste info võiks olla kuskile koondatud – näiteks Läänemaa noorteportaali. Mitte et mul oleks varnast võtta lahendus, kuidas see toimuda võiks, kuid idee iseenesest on väga hea. Samuti leiti, et noortele peaks koolides rohkem rääkima töötamise võimalustest ning kohustustest ja õigustest, mis sellega kaasnevad. Samasugust infot oleks vaja ka ettevõtjatele, et nad ei kardaks noori tööle võtta. Samuti leiti, et karjääriõppega ja ettevõtlusõppega peaks alustama oluliselt varem, kui seda praegu tehakse. Kui praegu peetakse karjääritunde üheksandas klassis, siis leiti, et alates seitsmendast peaksid nii töökoha valik, kui ettevõtlus olema käsitletud. Kui pärastpoole kokkuvõtet tehes selle seisukoha ka suure saali ees välja ütlesin, siis saalis istuvad pedagoogid vangutasid pead… Samas – kui mõned aastad tagasi käisin EASiga Inglismaal tutvumas nende ettevõtluse arendamise süsteemiga, siis neil olid spetsiaalsed programmid välja töötatud juba lasteaedade jaoks. Miks pedagoogid peaga vangutasid? Kas seitsmes klass on veel liiga rumal selleks, et neile tööst ja karjäärist rääkida? Või ei võimalda seda õppekava? Või ei ole koolil selleks ressursse?

Suvise töötamise osas räägiti veel malevatest, millede korraldamist peeti väga vajalikuks. Samuti räägiti transpordiprobleemist – isegi kui õnnestub suveks töö leida, ei pruugi olla transpordivõimalust töökoha ja kodu vahel. Siin leiti lahendusena omavahelist koopereerumist, täiskasvanud autojuhi kampa võtmist, aga arvati ka, et kohalik omavalitsus võiks aidata transpordi osas lahendusi otsida.

Mis puudutab ülikooli ajal töötamist, siis seda peeti loomulikuks ja hädavajalikuks. Siinkohal on jällegi oluline osalise ja paindliku tööaja võimalus, sest „öösel töötan – päeval õpin“ variant kuulutati siiski jätkusuutmatuks :). Mis on aga rõõmustav – mitte keegi ei kuulutanud, et Eestist tööd ei leia ja tahan ära välismaale.

Minu kokkuvõte siinkohal on – noored on huvitatud tööst ja töötamisest ja seda oluliselt varem, kui meie praegune õppesüsteem seda arvestab. Riigi kohustus on toetada noorte töötahet, ettevõtlikust ja luua tingimused ettevõtluse arendamiseks – et see tahe – töötada ja teha seda Eestis – ka tõesti rakendust leiaks.

Reedel HG 9. klass riigikogus
Nagu selle tema jätkuks oli reedel HG 9 klass külastamas Teeviita ja kuna juba Tallinnasse tulek oli siis tuldi ka riigikogu vaatama. Tegime siis majale tiiru peale. Loodan, et ka noortele oli põnev. Igatahes – juba majja sissepääsemine läbi metallidetektori tekitas elevust – kisu püsirihm pealt maha :), hea et nabaneedid külge võis jätta :). Mõnus rahvas igatahes. Niipalju teadmiseks – et juhul kui on ka teisi klasse, või ka teisi kollektiive, kes mõne Tallinnas – käigu raames või spetsiaalselt tulles sooviks riigikogu hoone ja meie tööga tutvuda, siis olen igati valmis juhatama ja selgitama. Andke vaid teada, lepime aja kokku.