Virtsu sularaha ehk elu võimalikkusest maal

Avalikud teenused ja elutähtsad teenused on kaks eri asja. Tihti osutavad elutähtsaid teenuseid hoopis erasektori ettevõtted. Kui päästeteenus on avalik teenus siis toidupoe pidamine on erateenus. Elutähtsad on mõlemad. Liberaalne maailmavaade ei luba seada erilisi piiranguid erasektorile. Sellega aga kaob riigil, kui rahva esindajal, ka võimalus mõjutada elutähtsate teenuste osutamist. Niikaua, kuni erasektor käitub kenasti, on kõik vahva. Firmade omanikud on ju ka inimesed, saavad aru, hoolivad firma mainest jne. Nii me loodame, et praegu käitub ka Swedbank Virtsu ( ja teiste) sularahaautomaatide puhul. Tegelikult on aga nii, et erasektor on eraomandis ja me ei saa loota, et erafirma igal juhul käitub meie arust vajalikul viisil. Me ei saa ka ette heita erasektorile, et too vaid kasumi peal väljas on. Ongi ju. Tihtilugu erasektor, tunnetades oma seotust ühiskonnaga lubab endale ühes tegevuses kahju, et üldise positiivse maine arvelt saada kusagilt mujalt rohkem kasu. Aga me ei saasellist käitumist erasektori firmalt nõuda.

Riik, ehk siis ühiskond saab muidugi nõuda erasektorilt igasuguseid asju – kirjutada nõudeid seadusesse ja nõuda neist kinnipidamist. Eriti tugevalt on reguleeritud sellised valdkonnad, kus valitseb monopol või on vaba konkurents muul moel häiritud - näiteks vesi, gaas, elekter jms. Pangateenuses valitseb vaba konkurents. Kui turul olevatest konkurentidest keegi ei taha sularaha kättesaamise teenust Virtsus pakkuda, siis jääbki teenus ära. Asemele tuleb hoopis – näiteks tarbijate ühistu poolt pakutav sularaha poe kassast väljavõtmise võimalus, mille eest aga kooritakse hingehinda. Teenus nagu on, aga maal elamine läheb veelgi kallimaks maksma. Nii käivad asjad siis, kui riik ei sekku erasektori poolt osutatavate elutähtsate teenuste osutamisse. Kui erasektor ei taha üldse teenust osutada või osutab seda liiga kallilt, aga samas on tegemist elutähtsa teenusega, siis kas osutab, või ostab seda avalik sektor, ehk siis makstakse teenus maksumaksja rahast kinni. Kui ikka keegi poodi pidada ei taha ja poodi on väga vaja, siis lõpuks peab kohalik vald poodi pidama. Ja selleks peab vallal ka raha olema.

Pangaautomaatide hooldus ja nende ülalpidamine ei ole tõesti nii kallid, kui praegu see välja käiakse. Küsimus on aga hoopis selles, et kas meie (riik) sunnime erafirmat tegema seda, mida ta ei taha, või maksame selle kinni, nii et ta tahaks. Mul ajab kopsu üle maksa see diskussioon, mis praegu käib... Suuremalt jaolt on tegemist silmakirjaliku näpuvibutusega pankade suunas, muud midagi. „...olge head, leppige kokku, Virtus rahvas tahab ka...“. Tegelikult on regionaalpoliitika Eesti riigis praktiliselt olematu. Tegelikult ei kavatse (ega ka saa) keegi sundida ühtegi panka milleski kokku leppima, ega ka Virtsus automaati pidama. Meie suurepärase majandusvabaduse tingimustes ei tule ju kõne alla, et igale pangale pannakse peale kohustus pidada üleval mingit kindlat automaatide võrgustikku. Kui aga maksumaksja raha ei ole (sest makse ei korjata) või ei jagu seda sinna kuhu vaja (avalikule teenusele maapiirkondades) või peetakse selle kasutamist ebaotstarbekaks (maapiirkondade teenused) - siis ongi kõik kohad halisemist täis, aga tegelikult mida ette ei võeta.

Ma võin teile ütelda, miks Swedbank Virtsus enam automaati ei pea ja miks ta teiste pankadega koostööle ei lähe, et ühiselt automaatide võrgustikku ülal pidada. Ta ei taha. Ma võin ka ütelda teile, mis sellest teemast saab - mitte midagi ei saa. Praeguse valitsuse korral mingit süstemaatilist sundi ega suunamist ei rakendata ja omavalitsustele selliste teenuse kinnimaksmiseks raha juurde ei anta. Omavalitsustele antakse raha juurde näpuotsaga enne valimisi. Sellest rahast piisab, et saada hääli, aga ei jätku, et korvata vahepeal sündinud kahju elukeskkonnale. Heal juhul, selleks et lihtrahval oleks põhjus tänulik olla, lepitakse kokku Virtsu automaadi säilimises. Panga jaoks on ju tegemist väikese lisakuluga. Küsimus ei ole aga Virtsu automaadis. Küsimus on selles, kas riigis valitsev süsteem toetab elu säilimist väljaspool suurlinnu või ei toeta. Praegu valitsev süsteem ei toeta. Süüdi ei ole Swedbank. Tema teeb vaid seda, mida üks erafirma ikka teeb – maksimeerib kasumit.