Töölepingu seaduse muudatus, mida täna hääletama hakkame mõjutab otseselt töösuhteid riigis, mõjutab tööturul osalevate sotsiaalpartnerite omavahelisi suhteid, mõjutab c´a 640 tuhande tööealise inimese elu. Töölepinguseaduse muutmise seaduse kolmanda lugemise juures oleks oluline kirjeldada suuremat pilti.
Kui te mõtlete, et problemaatika seisneb pelgalt töölepinguseaduse muutmises, selles, et valitsuserakonnad on seadnud suure küsimärgi töötuskindlustuse kohale, siis te tajute vaid ühte osa olukorrast. Tegelikult on problemaatika laiem ja puudutab riiklikku sotsiaalkindlustust üldisemalt. Jutt ei ole niiväga töötuskindlustusest, kui kindlustusliigist - sest ka sotsiaalkindlustus on kindlustus – riiklikult korraldatud kindlustus - vaid vabariigi valitsusest ja riigikogust, ehk siis riigivõimu esindajatest kui usaldusväärsetest partneritest üldrahvalike kindlustuste korraldamisel.
Kindlustusfirma müüb usaldust. Korraldades ravikindlustust või töötuskindlustust või - näiteks tööõnnetuskindlustus müüb ka riik usaldust. Seda, et ravikindlustatu, kes on tasunud igakuiselt ravikindlustusmakseid ei pruugi saada normaalse ajavahemiku jooksul eriarstiabi või esmatasandi arstiabi või taastusravi teenust, see on üleüldiselt teada. See, et töötuskindlustusmakse tasuja ei saa seda hüvitist - hüvitist näiliselt vabatahtliku töölt lahkumise korral - mida talle kindlustusfirma – ehk siis riik - selge sõnaga äsja lubanud on ja mille jaoks on ka vahendid kogutud - see saab selgeks tänase päeva jooksul. Eks tajuvad valitsuserakonnad ka ise usaldusväärsuse kaotamise probleemi, miks muidu varjuti eelnõu esitamisel ja läbisurumisel riigikogu õiguskomisjoni selja taha. Ju loodeti et rahvas, keda oli võimalik petta valimistel, ei saa aru ka sellest, millisest allikast eelnõu tegelikult pärit on. Huvitav küsimus on – et kuidas siis nüüd teha teoks tööõnnetuskindlustus, mida valitsuskoalitsioon samuti selgeil sõnul lubanud on? Millise usalduse baasil?
Ei ole tänasel päeval tõesti paslik kurta vaid töölepinguseaduse muutmise pärast vaid kurta tuleb hoopis riigi, kui kõige olulisema sotsiaalse partneri usaldusväärsuse süstemaatilise lõhkumise pärast. Kõlab väga dramaatiliselt aga olukord ongi dramaatiline. Täna hääletame töölepinguseaduse muutmist ja tööturvalisuse olulist vähendamist. Hoolimata häälekatest ja üleüldistest protestidest surutakse seadusemuudatus koalitsiooni jõuga läbi. Ülehomme hakkame hääletama kõrgharidusreformi läbiviimist – hoolimata ülikoolide, ülõpilaste, Eesti Lastevanemate Liidu, Eesti Õpilasesinduste Liidu ja Eesti Üliõpilaskondade Liidu protestidest. Seadus surutakse koalitsiooni jõuga läbi. Äsja muudeti koalitsiooni häältega kollektiivlepingu seaduse muutmine, hoolimata üleriiklikust protestilainest. Seadus suruti koalitsiooni jõuga läbi. Riiklikud päästekomandod likvideeritakse, esmatasandi arstiabi koondatakse keskustesse, omavalitsused koostavad ja esitavad deklaratsioone ja nõuavad häälekalt struktuurseid muudatusi ja neid ei kuulata…, õpetajad streigivad ja nende nõudmisi naeruvääristatakse…mis toimub Eesti riigis?
Toimub politikaanluse vohamine. Vohav politikaanlus asendab poliitikad võimu haaramise ja võimul püsimise tehnoloogiatega, hävitab poliitikud ja hävitab usalduse riigi juhtimise vastu. Valimistulemus saavutatakse osavate reklaamikampaaniate toel ja pärast hakatakse hoolikalt selgitama, et tegelikult ei loe varasemad kokkuleppeid midagi ja ka valimislubadused ei tähendanud päris seda, mida neid arvati tähendavat – et tasuta kõrgharidus ei tähendanudki tegelikult tasuta kõrgharidust, et kodukulude vähendamine ei tähendanudki kodukulude vähendamist vaid hoopis ühte Kredexi programmi kortermajade soojustamiseks – ja et parem Eesti ei ole ette nähtud kõigile, vaid väiksele osale Eesti ühiskonnast.
Vaadates seda kirjeldatud jada, võib tõesti tõdeda, et tänane töölepinguseaduse muutmine ei ole ühekordne nähtus, vaid osa süsteemist. Sotsiaaldemokraadid hääletavad riigi usaldusväärsuse hoidmise ja tõstmise poolt ja käesoleva töölepingu seaduse muutmise vastu.
16.5.12
Toiminguid ja tegemisi
Kevad on ääretult töiseks kujunenud. Kirjutamiseks ei jää eriti jaksu… Täidan puudujääki ja annan veidi ülevaadet toimingutest ja tegemistest.
Läänemere koostöökonverents Visbys 26-27.04
Eelmise kuu lõpus käisin Gotlandis, Visbys, kus Rootsi Instituut korraldas rahvusvahelise konverentsi. Räägiti Läänemere tulevikust. Mis oli huvitavat… kõige rohkem vast see, et palju räägitakse makroregioonide põhisest lähenemisest Euroopa Liidus sees. Otsa tegigi lahti Läänemere strateegia ja nüüd räägitakse aina rohkem, et Läänemere piirkonna rahastamine peaks olema selle strateegiaga seotud. Tekivad ka uued makroregioonid, nagu näiteks Doonau piirkond. See on huvitav sellepärast, et makroregioonide suund loob piire EL-is sees. Eks neid on ka enne loodud (nn NUTS –ud), kuid kunagi ei ole nad olnud otseselt territoriaalsed, vaid sõltunud piirkonna SKPst vms. Ütlesin ka tervitus – ja tänusõnad konverentsi korraldajatele ja Gotlandi maavanemale. Sõnavõtus mainisin, et Läänemere äärsetel rahvastel on üksteise mõttemaailma oluliselt kergem mõista, kui näiteks Vahemere-äärsete rahvaste oma. Teenisin sellega ära mõistvaid peanoogutusi. Sisuosas osalesin turismi töögrupis ja osalesin ka paneeldiskussioonis, mille teemaks oli noorte kaasamine. Avaldasin arvamust, et noorte kaasamiseks on kõige lihtsam viis õppeasutuste, eriti kõrgkoolide veelgi intensiivsem kaasamine Läänemere koostöösse.
Fraktsiooni kohtumine Teenusmajanduse koja esindajatega 02.05
Oli huvitav ja õpetlik kohtumine. Muu hulgas räägiti sellest , kuidas Saksmaal tagatakse tööviljakust. Nimelt on Saksamaa firmadel kombeks teha oma töötajatest ettevõtte kaasomanikke . Et siis preemia asemel aktsiad ja optsioonid töötajatele. Tulemuseks vastastikune koostöö omanike ja töötajaskonna vahel ja kõrge tööviljakus. Kuidas selline süsteem meie juures töötaks? Ega vist…
Väljasõit Narvasse 3-4.05
Käisime meie REKK (Riigieelavre Kontrolli Komisjon) komisjoniga Narvas. Põhiliseks teemaks oli piiriületuse küsimused. Külastasime ka Kreenholmi ja kuulasime nende arenguplaane, vaatasime, kuidas toimub keelekümblus lasteaias, külastasime Sillamäe sadamat. Narva volikogu andis fraktsioonidele edasi palve alandada politseinike keeoskusnõudeid C1-let B1-e. Neil on praegu 18 kohta täitamata prefektuuris ja kohti täis ei saa, B1-ga aga saaks. Kui nüüd aus olla – kes on vaadanud seda kirjeldust nendele tasemetele – C1ga jääks tõenäoliselt hätta iga keskmine eestlane Ok, ametnikele on meil ühesugused nõuded, kuid abipolitseinikud võiks ikka tavalise keeleoskusega läbi lasta. Käsitlesin teemat ka FBs.
Saarte ühenduse kohtus regionaalministriga 08.05
Olen ka riigikogu Saarte Ühenduse liige. Kohtumisel osales Tiidus, Laanet ja kolm sotsi – Suur, Kotkas ja Õunapuu. Rääkisime regiminile ja tema meeskonnale, et spetsiaalseid arenguprogramme saartele oleks ka tulevikus vaja. Regimin rääkis meile, et kavatsevad kohendada väikesaarte seadust. Kõigepealt oli küsimus, et kas eraldi seadust üldse on vaja? Meie siis, et ikka on vaja, kuidas muidu. Mina palusin, et nad vaataksid seal hoolikalt teenuste kättesaadavust väikesaartel. Praegu on nii, et väikesaarte seaduses on esmatähtsad teenused, hädaolukorra seaduses elutähtsad teenused – loetelud ka kokku ei lähe üldse ja valdkond ülioluline. Muide – väikesaarte seadus on ainus koht, kus otsesõnu kirjas, et riigi ja omavalitsuse eesmärgiks on teenuste kättesaadavuse tagamine.
Õiguskomisjonis palju tööd
Õiguskomisjonis võttis hulgaliselt aega vabatahtliku merepääste teema läbinärimine. Tegin ka omad ettepanekud ja nendest osa võeti ka arvesse. Et näiteks vabatahtlike merepäästjate tegevus ei piirdu ainult territoriaalmerega, vaid ulatub ka majandusvööndisse, mis on oluliselt laiem mõiste. Proovisin ka vabatahtlikku merepäästet pisut lahti haakida piirivalve lõa otsast, kuid see ei läinud korda.
Kriminaalseadustiku muutmisel on kõne all jälitustegevuse reeglid ja lubatavus erinevate kuritegude puhul. Pikad arutelud, et mis ja kuidas.
Täitemenetluse seaduse muutmine lihtsustab kinnisasja sundvõõrandamise menetlust.
Kohtuekspertiisi seaduse muutmine peaks lihtsustama kohtute tööd. Eelnõu sai küllalt karmi kriitika osaliselt – eelkõige sellepärast, et tegemist on jälle n.ö kobarseadusega. Asjasse mittepuutuvad või nõrgalt puutuvad asjad lükatakse seadusele sappa ja tahetakse ühe korraga ära teha. Nii näiteks lükati eelnõule ette kohtutäiturite teema, millega peaks küll tegelema, kuid eraldi eelnõuna. Muide – kohtutäiturite asjas planeeritakse suurendada justmini järelvalvet kohtutäiturite üle ja see asi ajas kohutäiturid tagajalgadele Praegu jäi asi nii nagu on – nagu ikka – koalitsiooni jõul. Hea õigusloome tava, millest palju räägitakse – seekord jäi jälle tahaplaanile.
Ja siis muidugi need varemmainitud eelnõud vangistuse asendamisest – ühel juhul vabatahtliku raviga ja teisel juhul vabatahtliku lahkumisega riigist.
Kokku on praegu õiguskomisjoni 10 eelnõud menetluses. Suures saalis võeti vastu siis see töölepingute seaduse muudatus – selle teemal võtsin ka saalis sõna.
Huvitav hetk infotunnist
Esmaspäeval 14.05 vastas arupärimisele Rein Lang, teemaks oli muuseumide sihtasutuste loomine maakonnamuuseumide baasil. Esitasin talle küsimuse, et kuidas tagatakse riigipoolse rahastamise kestlikkus. Tema ütles selle peale, et kuna riik ei saa võtta pikaajalisi rahalisi kohustusi, siis on see aumeeste mäng …teadagi. Küsime Risti valla käest, kuidas kultuurimini aumeeste mäng käib . Võimla ehituseks lubatud miljonid siiani saamata, vallal laenukoormus kaelas.
Läänemere koostöökonverents Visbys 26-27.04
Eelmise kuu lõpus käisin Gotlandis, Visbys, kus Rootsi Instituut korraldas rahvusvahelise konverentsi. Räägiti Läänemere tulevikust. Mis oli huvitavat… kõige rohkem vast see, et palju räägitakse makroregioonide põhisest lähenemisest Euroopa Liidus sees. Otsa tegigi lahti Läänemere strateegia ja nüüd räägitakse aina rohkem, et Läänemere piirkonna rahastamine peaks olema selle strateegiaga seotud. Tekivad ka uued makroregioonid, nagu näiteks Doonau piirkond. See on huvitav sellepärast, et makroregioonide suund loob piire EL-is sees. Eks neid on ka enne loodud (nn NUTS –ud), kuid kunagi ei ole nad olnud otseselt territoriaalsed, vaid sõltunud piirkonna SKPst vms. Ütlesin ka tervitus – ja tänusõnad konverentsi korraldajatele ja Gotlandi maavanemale. Sõnavõtus mainisin, et Läänemere äärsetel rahvastel on üksteise mõttemaailma oluliselt kergem mõista, kui näiteks Vahemere-äärsete rahvaste oma. Teenisin sellega ära mõistvaid peanoogutusi. Sisuosas osalesin turismi töögrupis ja osalesin ka paneeldiskussioonis, mille teemaks oli noorte kaasamine. Avaldasin arvamust, et noorte kaasamiseks on kõige lihtsam viis õppeasutuste, eriti kõrgkoolide veelgi intensiivsem kaasamine Läänemere koostöösse.
Fraktsiooni kohtumine Teenusmajanduse koja esindajatega 02.05
Oli huvitav ja õpetlik kohtumine. Muu hulgas räägiti sellest , kuidas Saksmaal tagatakse tööviljakust. Nimelt on Saksamaa firmadel kombeks teha oma töötajatest ettevõtte kaasomanikke . Et siis preemia asemel aktsiad ja optsioonid töötajatele. Tulemuseks vastastikune koostöö omanike ja töötajaskonna vahel ja kõrge tööviljakus. Kuidas selline süsteem meie juures töötaks? Ega vist…
Väljasõit Narvasse 3-4.05
Käisime meie REKK (Riigieelavre Kontrolli Komisjon) komisjoniga Narvas. Põhiliseks teemaks oli piiriületuse küsimused. Külastasime ka Kreenholmi ja kuulasime nende arenguplaane, vaatasime, kuidas toimub keelekümblus lasteaias, külastasime Sillamäe sadamat. Narva volikogu andis fraktsioonidele edasi palve alandada politseinike keeoskusnõudeid C1-let B1-e. Neil on praegu 18 kohta täitamata prefektuuris ja kohti täis ei saa, B1-ga aga saaks. Kui nüüd aus olla – kes on vaadanud seda kirjeldust nendele tasemetele – C1ga jääks tõenäoliselt hätta iga keskmine eestlane Ok, ametnikele on meil ühesugused nõuded, kuid abipolitseinikud võiks ikka tavalise keeleoskusega läbi lasta. Käsitlesin teemat ka FBs.
Saarte ühenduse kohtus regionaalministriga 08.05
Olen ka riigikogu Saarte Ühenduse liige. Kohtumisel osales Tiidus, Laanet ja kolm sotsi – Suur, Kotkas ja Õunapuu. Rääkisime regiminile ja tema meeskonnale, et spetsiaalseid arenguprogramme saartele oleks ka tulevikus vaja. Regimin rääkis meile, et kavatsevad kohendada väikesaarte seadust. Kõigepealt oli küsimus, et kas eraldi seadust üldse on vaja? Meie siis, et ikka on vaja, kuidas muidu. Mina palusin, et nad vaataksid seal hoolikalt teenuste kättesaadavust väikesaartel. Praegu on nii, et väikesaarte seaduses on esmatähtsad teenused, hädaolukorra seaduses elutähtsad teenused – loetelud ka kokku ei lähe üldse ja valdkond ülioluline. Muide – väikesaarte seadus on ainus koht, kus otsesõnu kirjas, et riigi ja omavalitsuse eesmärgiks on teenuste kättesaadavuse tagamine.
Õiguskomisjonis palju tööd
Õiguskomisjonis võttis hulgaliselt aega vabatahtliku merepääste teema läbinärimine. Tegin ka omad ettepanekud ja nendest osa võeti ka arvesse. Et näiteks vabatahtlike merepäästjate tegevus ei piirdu ainult territoriaalmerega, vaid ulatub ka majandusvööndisse, mis on oluliselt laiem mõiste. Proovisin ka vabatahtlikku merepäästet pisut lahti haakida piirivalve lõa otsast, kuid see ei läinud korda.
Kriminaalseadustiku muutmisel on kõne all jälitustegevuse reeglid ja lubatavus erinevate kuritegude puhul. Pikad arutelud, et mis ja kuidas.
Täitemenetluse seaduse muutmine lihtsustab kinnisasja sundvõõrandamise menetlust.
Kohtuekspertiisi seaduse muutmine peaks lihtsustama kohtute tööd. Eelnõu sai küllalt karmi kriitika osaliselt – eelkõige sellepärast, et tegemist on jälle n.ö kobarseadusega. Asjasse mittepuutuvad või nõrgalt puutuvad asjad lükatakse seadusele sappa ja tahetakse ühe korraga ära teha. Nii näiteks lükati eelnõule ette kohtutäiturite teema, millega peaks küll tegelema, kuid eraldi eelnõuna. Muide – kohtutäiturite asjas planeeritakse suurendada justmini järelvalvet kohtutäiturite üle ja see asi ajas kohutäiturid tagajalgadele Praegu jäi asi nii nagu on – nagu ikka – koalitsiooni jõul. Hea õigusloome tava, millest palju räägitakse – seekord jäi jälle tahaplaanile.
Ja siis muidugi need varemmainitud eelnõud vangistuse asendamisest – ühel juhul vabatahtliku raviga ja teisel juhul vabatahtliku lahkumisega riigist.
Kokku on praegu õiguskomisjoni 10 eelnõud menetluses. Suures saalis võeti vastu siis see töölepingute seaduse muudatus – selle teemal võtsin ka saalis sõna.
Huvitav hetk infotunnist
Esmaspäeval 14.05 vastas arupärimisele Rein Lang, teemaks oli muuseumide sihtasutuste loomine maakonnamuuseumide baasil. Esitasin talle küsimuse, et kuidas tagatakse riigipoolse rahastamise kestlikkus. Tema ütles selle peale, et kuna riik ei saa võtta pikaajalisi rahalisi kohustusi, siis on see aumeeste mäng …teadagi. Küsime Risti valla käest, kuidas kultuurimini aumeeste mäng käib . Võimla ehituseks lubatud miljonid siiani saamata, vallal laenukoormus kaelas.
Perearstiabi korraldamise tsentraliseerimisest
Eelnõu, mida hetkel menetleme, käsitleb perearstiabi korraldamise tsentraliseerimist maavalitsustest Terviseametisse. Sisuliselt tähendab see ühe elutähtsa teenuse korraldamise liikumist maakondadest nn regioonidesse ja pealinna. Selle juures on tegemist esmatasandi teenusega, millel on otsene seoses inimeste igapäevase turvalisuse ja kohaliku elukorraldusega.
Asjaolu, et perearstiabi korraldus vajab korrigeerimist, on ilmselge. Süsteemis on ebaselgust, dubleerimist, reguleerimatust ja ülereguleerimist. Küsimuseks jääb vaid, kas pakutud tsentraalne lahendus ikkagi vähendab perearstide põuda ja tagab teenuste kättesaadavuse?
Seni on maavanem üldarstiabi korraldaja. Kehtivale - detsentraliseeritud korraldussüsteemile heidetakse ette koordineerimatust, puudulikku spetsialiseeritust, takerdumist maakonna piiridesse. Sellegipoolest on tegemist teenusega, mis on otseselt seotud kohaliku elukorraldusega. Praktiliselt on vajalik tegeleda isikute määramisega nimekirjadesse isikupõhiselt, iga nimistu ja perearsti probleemidega tuleb tegeleda eraldi. Perearstinduse korraldamine on seotud iga kohaliku omavalitsusega, muu kohaliku sotsiaalvõrgustikuga, aga ka ühistranspordi korraldamisega nii omavalitsustes sees, kui ka maakondlikul tasandil. Eelnõu rõhutab mitmel korral süsteemi sõltuvust ühistranspordist. Eitamata probleeme, mis senise süsteemi puhul eksisteerivad, jääb üles küsimus, et kuidas tsentraliseerimise korral tagatakse, et ulatutakse iga kohaliku probleemini, iga inimeseni, iga perearstipunktini, iga omavalitsuseni ja bussiliinini?
Veel lisaks – Sotsiaalministeeriumi kindel plaan on koondada perearstid perearstikeskustesse. Põhjenduseks on kasu, mida saadakse perearstide toimetamisest ühisel pinnal – olgu siis tegemist asendamise või majandusküsimuste lahendamisega. See tähendab, et igasse maakonda jääb siis kaks - kolm – neli (olenevalt maakonna suurusest) keskust, kus perearstid koos töötavad. Eelmisel aastal koostatud riigikontrolli auditist selgus, et Eestis on 78-s omavalitsuses 200 küla, kus ei ole võimalk ühistranspordiga ühe päeva jooksul perearsti juures ära käia. Esmatasandi tervishoiu arengukava seab eesmärkideks, et aastaks 2015 kaugus lähimast perearsti tegevuskohast ei suurene ja et on loodud ja rahastatud mitteerakorralise meditsiinilise transporditeenuse süsteem ! Samuti seab arengukava eesmärgiks, et aastaks 2015 on Eestis 15 perearstikeskust millest 65% peaks kuuluma KOVidele või olema loodud koostöös KOVidega. Kas me ikka tajume, kuivõrd on perearstiabi ja esmatasandi arstiabi arengusuunad seotud kohalike omavalitsustega, kohaliku ja maakondliku elukorraldusega?
Eelnõu seletuskiri ütleb – et Terviseamet kindlasti jätkab ka üldarstiabi korralduse tsentraliseerimise korral senist maavalitsuste positiivset koostööpraktikat kohalike omavalitsustega. Minu küsimus on – kuidas? Palgates regiooni tasemele kaks spetsialisti?
Siia võiks tuua kaks paralleeli: See, et regioonis paiknevad spetsialistid ei jõua iga omavalitsuseni on meil hästi näha päästeameti kriisireguleerimise valdkonnast. 2009 aastal likvideeriti maakondlikud kriisikomisjonid põhjendusega, et kohe on tulemas haldusreform. Ei tulnud haldusreformi ja toimiv maakondlike kriisikomisjonide süsteem asendati süsteemiga, kus omavalitsuste komisjonid on liiga väikesed ja regionaalne komisjon liiga kaugel. Päästeameti regionaalse taseme ametnikud on hädas kohalike omavalitsuste kriisikomisjonide tegevuse koordineerimisega. Kas perearstindusega juhtub samuti?
Või siis võiks tuua näiteks maanteeameti plaani maavalitsustelt üle võtta maakonnasisese ühistranspordi korraldus. Tajudes vajadust igapäevaseks suhtlemiseks kohalikul tasandil, on maanteeamet otsustanud jätta igasse maakonda tööle ühistranspordi korraldaja. Kas siis peaks ehk ka iga maakonna terviseameti büroole andma lisafunktsiooni ja jätma esmatasandi tervishoiu koordinaatori või nn vana nimega „maakonna arsti“ igasse maakonda alles?
Juhul kui me lähtuksime tervikliku valitsemise printsiibist – nagu näiteks OECDE meile soovitas – ei peaks me tegema selliseid - regionaalset haldust ja esmatasandi teenust käsitlevaid muudatusi üksikute valdkondade haaval vaid lähtudes ühtsest kontseptsioonist. Praegu on igal ametkonnal oma mudel, oma regioon ja oma nägemus. Kui me nii jätkame, siis lõpuks ei saa meil olema ei toimivat omavalitsuslikku, maakondlikku ega regionaalset tasandit – on vaid oma vertikaalsesse torusse kapseldunud ametkondade riik. Perearstiabi kõige põhilisem probleem on rahaliste vahendite vähesus süsteemis, valitsus püüab seda ravida tsentraliseerimisega, nii kohalike omavalitsuste, kui inimeste endi kulude suurendamisega. Eelnõu on riigikogus menetluses, sisaldab mitmeid vajalikke muudatusi, uusi probleeme loob see aga sama palju, kui neid lahendab.
Asjaolu, et perearstiabi korraldus vajab korrigeerimist, on ilmselge. Süsteemis on ebaselgust, dubleerimist, reguleerimatust ja ülereguleerimist. Küsimuseks jääb vaid, kas pakutud tsentraalne lahendus ikkagi vähendab perearstide põuda ja tagab teenuste kättesaadavuse?
Seni on maavanem üldarstiabi korraldaja. Kehtivale - detsentraliseeritud korraldussüsteemile heidetakse ette koordineerimatust, puudulikku spetsialiseeritust, takerdumist maakonna piiridesse. Sellegipoolest on tegemist teenusega, mis on otseselt seotud kohaliku elukorraldusega. Praktiliselt on vajalik tegeleda isikute määramisega nimekirjadesse isikupõhiselt, iga nimistu ja perearsti probleemidega tuleb tegeleda eraldi. Perearstinduse korraldamine on seotud iga kohaliku omavalitsusega, muu kohaliku sotsiaalvõrgustikuga, aga ka ühistranspordi korraldamisega nii omavalitsustes sees, kui ka maakondlikul tasandil. Eelnõu rõhutab mitmel korral süsteemi sõltuvust ühistranspordist. Eitamata probleeme, mis senise süsteemi puhul eksisteerivad, jääb üles küsimus, et kuidas tsentraliseerimise korral tagatakse, et ulatutakse iga kohaliku probleemini, iga inimeseni, iga perearstipunktini, iga omavalitsuseni ja bussiliinini?
Veel lisaks – Sotsiaalministeeriumi kindel plaan on koondada perearstid perearstikeskustesse. Põhjenduseks on kasu, mida saadakse perearstide toimetamisest ühisel pinnal – olgu siis tegemist asendamise või majandusküsimuste lahendamisega. See tähendab, et igasse maakonda jääb siis kaks - kolm – neli (olenevalt maakonna suurusest) keskust, kus perearstid koos töötavad. Eelmisel aastal koostatud riigikontrolli auditist selgus, et Eestis on 78-s omavalitsuses 200 küla, kus ei ole võimalk ühistranspordiga ühe päeva jooksul perearsti juures ära käia. Esmatasandi tervishoiu arengukava seab eesmärkideks, et aastaks 2015 kaugus lähimast perearsti tegevuskohast ei suurene ja et on loodud ja rahastatud mitteerakorralise meditsiinilise transporditeenuse süsteem ! Samuti seab arengukava eesmärgiks, et aastaks 2015 on Eestis 15 perearstikeskust millest 65% peaks kuuluma KOVidele või olema loodud koostöös KOVidega. Kas me ikka tajume, kuivõrd on perearstiabi ja esmatasandi arstiabi arengusuunad seotud kohalike omavalitsustega, kohaliku ja maakondliku elukorraldusega?
Eelnõu seletuskiri ütleb – et Terviseamet kindlasti jätkab ka üldarstiabi korralduse tsentraliseerimise korral senist maavalitsuste positiivset koostööpraktikat kohalike omavalitsustega. Minu küsimus on – kuidas? Palgates regiooni tasemele kaks spetsialisti?
Siia võiks tuua kaks paralleeli: See, et regioonis paiknevad spetsialistid ei jõua iga omavalitsuseni on meil hästi näha päästeameti kriisireguleerimise valdkonnast. 2009 aastal likvideeriti maakondlikud kriisikomisjonid põhjendusega, et kohe on tulemas haldusreform. Ei tulnud haldusreformi ja toimiv maakondlike kriisikomisjonide süsteem asendati süsteemiga, kus omavalitsuste komisjonid on liiga väikesed ja regionaalne komisjon liiga kaugel. Päästeameti regionaalse taseme ametnikud on hädas kohalike omavalitsuste kriisikomisjonide tegevuse koordineerimisega. Kas perearstindusega juhtub samuti?
Või siis võiks tuua näiteks maanteeameti plaani maavalitsustelt üle võtta maakonnasisese ühistranspordi korraldus. Tajudes vajadust igapäevaseks suhtlemiseks kohalikul tasandil, on maanteeamet otsustanud jätta igasse maakonda tööle ühistranspordi korraldaja. Kas siis peaks ehk ka iga maakonna terviseameti büroole andma lisafunktsiooni ja jätma esmatasandi tervishoiu koordinaatori või nn vana nimega „maakonna arsti“ igasse maakonda alles?
Juhul kui me lähtuksime tervikliku valitsemise printsiibist – nagu näiteks OECDE meile soovitas – ei peaks me tegema selliseid - regionaalset haldust ja esmatasandi teenust käsitlevaid muudatusi üksikute valdkondade haaval vaid lähtudes ühtsest kontseptsioonist. Praegu on igal ametkonnal oma mudel, oma regioon ja oma nägemus. Kui me nii jätkame, siis lõpuks ei saa meil olema ei toimivat omavalitsuslikku, maakondlikku ega regionaalset tasandit – on vaid oma vertikaalsesse torusse kapseldunud ametkondade riik. Perearstiabi kõige põhilisem probleem on rahaliste vahendite vähesus süsteemis, valitsus püüab seda ravida tsentraliseerimisega, nii kohalike omavalitsuste, kui inimeste endi kulude suurendamisega. Eelnõu on riigikogus menetluses, sisaldab mitmeid vajalikke muudatusi, uusi probleeme loob see aga sama palju, kui neid lahendab.
Tellimine:
Postitused (Atom)