Liberaalsus, realism ja Tanel Vallimäe

Olen  mõtisklenud asjade alguse üle, ehk otsinud vastust küsimusele "miks?". Miks asjad lähevad praegu nagu nad lähevad. Miks liberaalid ei ole liberaalsed ja konservatiivid konservatiivsed. Pean silmas just Eesti kontektsi ja siin toimuvat, mitte niiväga üldist laiemat filosoofilist tausta. Miks sotsiaaldemokraadid, kes - oma nimest tulenevana peaksid olema eelkõige mures sotsiaalse elukeskkonna ja demokraatia edendamise eest, peavad pead murdma näiteks ettevõtluse toimekeskkonna pärast ja riigi ja ettevõtjate suhete ja majanduskeskkonna stabiilsuse pärast. Miks seda ei tee nn parempoolsed? Miks (kodualuse maamaksu juhtumi näitel) konservatiivid käituvad kui populistid ja kahjustavad omavalitsuslikku halduskorraldust, mis peaks olema üks konservatiivse riigihalduse alustalasid? Või siis riigi juhtimise seisukohast -  läbiv tsentraliseerimise joon ning korporatiivne ja elitaarne paternalism ja mahitamine,  mis Eestis viimase aastakümne kestel valitseb ja üha süveneb... see ei üheski otsast liberalistlik lähenemine. Liberalistlik lähenemine ei seisne võimu tsentraliseerimises, vaid jätab inimestele individuaalse toimeruumi, mis võimaldab ühest küljest avalduda initsiatiivil, teisest küljest aga rakendab isikliku vastutuse. See mida meie aga näeme, on isiku rolli vähenemine. Mitte ainult kodaniku rolli vähenemine ja kodanikualgatuse summutamine, vaid ka ametniku rolli ja ametnikualgatuse summutamine. Kodanikud tulid protestides tänavale. Ametnikud, jäetuna tsentraliseeritud süsteemis ilma initsiatiivist ja vastutusest, hakkavad kas süsteemi vastu töötama või lihtsalt kõrvale hoidma või siis ehk "viilima", nagu kunagi öeldi. Siit siis ka järeldus, et liigne ametkondlik tsentraliseerimine on ka riigiökonoomiliselt vale - tasalülitab ressursi. Lisaks sellele ka mure lihtsalt demokraatia pärast -  liberaalsus ja demokraatia on ju ühe kännu võrsed ja sestap ka minu, kui sotsiaaldemokraadi mure. Väga hea artikli liberaalsusest Eestis kirjutas Tanel Vallimäe Sirbis. Jutt on pikk aga väärib läbilugemist. Mõned lõigud toon näiteks siia:

...Vahest kõige selgemalt võtab selle suhtumise ennetavalt kokku üks /Reformi)erakonna tuntud figuur, kes sedastab 2004. aastal tehtud filmis: «Reformierakond propageerib inimesest lugupidamist vastavalt sellele, mis inimesed on ära teeninud. [---] Vaesed on ära teeninud täpselt selle, kui palju nad on pingutanud. Inimesi ei pea alandama sellepärast, kui nad on rohkem tahtnud, rohkem suutnud, rohkem pingutanud ja tänu sellele teenivad rohkem».²

...Veelgi olulisem on, et ühe liberaalse printsiibi õõnestamine kahjustab ka teiste liberaalsete printsiipide tõsiseltvõetavust. Kui nn pööbli hulka kuulujale heidetakse ette süstemaatiliselt valesid eluvalikuid, seda, et ta ei pea teistega sammu, siis mis väärtus on näiteks tema sõnavabadusel? Tema arvamused ei ole enam samas kaalus kui teiste omad...

Nüüd vist tuleb vastata ka küsimusele "miks?" mille ma postituse alguses esitasin. Vastus on lihtne. Praegu valitsev süsteem tegeleb eelkõige võimu kindlustamise ja võimul püsimisega ja selle juures jäetakse ideaalid ja põhimõtted alumisele riiulile. Sisukat maailmavaatelist diskussiooni saab arendada siis, kui maailmavaadet peetakse oluliseks. Sotsiaaldemokraadid peavad maailmavaadet oluliseks. Kuidas teistega on, saate teada, kui loete Tanel Vallimäe artiklit:
 http://arvamus.postimees.ee/1232916/tanel-vallimae-vaarikus-individualism-ja-eesti-liberaalid