KOV 2013. Kõne üldkogul

Panen üles oma kõne SDE üldkogul. Head lugemist :)

...
Me ei pea rõhutama kohalike omavalitsuste olulisust meie ühiskondlikus elukorralduses, vähemalt siin saalis mitte, ma loodan. Midagi peame siiski nii meile endile, kui kõigile teistele meelde tuletama. Kohalik omavalitsus ei ole esmajoones mitte asutus, mis peab üleval kooli, lasteaeda ja hooldekodu, vahetab pirne tänavavalgustitel ning lükkab talvel teedelt lund.  Ühe iseseisva demokraatliku riigi seisukohast on kohalik omavalitsus esimene koht, kus inimene saab kinnituse, kõige otsesemast allikast, et demokraatia toimib.

Rahva võim

Demokraatia on rahva võim. Mitte ühe isiku võim. Mitte eliidi võim. Mitte bürokraatia võim. See on rahva võim, mis kohalikul tasemel väljendub ühe kogukonna õiguses ja võimes otsustada ise kohaliku elu küsimuste üle. Just sellesama sideme tunnetamine – põhjuse ja tagajärje seostamine – algab eelkõige meie oma vallas ja linnas – kohalikud asjad lähevad just nii nagu meie ise otsustame. See teadmine ongi demokraatliku riigi seisukohast kõige väärtuslikum. Selles teadmises ja tunnetuses seisneb ka kohaliku omavalitsuse kõige suurem väärtus.

Miks on vaja tugevat maakonda?

Eesti on üks vähestest Euroopa ja maailma riikidest, kus on ühetasandiline kohalik omavalitsus.  Ehk siis avaliku võimu kannavad riik ja kohalik omavalitsus, mis on kas linn või vald. Mitte maakond.  Alati jääb küsimus – kui see on nii efektiivne, kui see on nii odav ja ökonoomne, miks siis teised sama moodi ei talita. Alati võib pugeda riigi suuruse seljataha ja öelda, et me oleme nii väikesed. Tegelikult aga – ka väikestel autodel on mootor, gaasipedaal, sidur, pidur ja suunatuled. Kas suur või väike, ka ühiskonna ülesehitus on ikka samasugune, isegi kui mõõdud on väiksemad. Kohalikke asju tehakse kohalikul tasemel. Piirkondlikke asju tehakse piirkonna tasemel. Maakondlike asju maakonna tasemel, regionaalseid asju regiooni tasemel. Ja riiklikke asju riigi tasemel. Kas meil peaks olema siis nelja – tasemeline omavalitsus küsite teie? Vastus on, et tõenäoliselt mitte. Aga vastus on ka, et  – targemad riigid loovad teise omavalitsustasandi selleks, et suuremat territooriumi vajavad tööd saaksid üheskoos tehtud ja säilitavad esimese tasandi omavalitsused selleks, et inimesed usuksid demokraatia võimalikkusesse, näeksid lähedalt kuidas see toimib.

Võib olla üheksakümnendate keskel oligi õige primitiivselt lihtne lähenemine. Nüüd see ei ole enam õigustatud. Kui keegi nüüd ütleb, et näete – Soome ka vähendab omavalitsuste arvu, ja Rootsi tegi seda... ja Läti…. siis tõenäoline on, et me saame koos Läti ja Soomega otsima võimalusi kogukondade taasjõustamiseks, Rootsi ja teised Euroopa riigid juba teevad seda.  

Kamaluga kohustusi, hulgi ülesandeid

Ees on kohaliku omavalitsuste volikogude valimised. Ees on järgnevad neli aastat  valimisperioodi kestust. Ülesanne mis kohalike omavalitsustel ees seisab,  on üks raskemaid Eesti taasiseseisvuse aja jooksul. Miks ma nii väidan? Seda sellepärast, et demograafilised trendid on globaalsed. Euroopas surrakse hoopis sagedamini, kui sünnitakse. Inimestel on vähe lapsi. Eestis ka. Sellepärast, et inimesed kolivad suurtesse linnadesse, sest nad loodavad paremat töökohta saada. See juhtub nii Euroopas, kui Eestis. Sellepärast et inimesed on aru saanud, et Eesti on vaba. Kas te olete tajunud, et Eesti on vaba? Et te võite elama ja  tööle minna ükskõik kuhu Euroopa Liidus? Ja seal on tõenäoliselt kõrgem elatustase kui siin meie juures? Ja inimesed lähevadki.  Samal ajal siin Eestis tundub, et valitsust ei kõiguta mitte miski. Kas niikaua, kui keegi suudab öelda, et Lätil või Moldaavial läheb mingis osas veel halvemini kui meil,  on kõik korras?  Samal ajal, kui Euroopa riikide valitsused otsivad aktiivselt lahendusi oma inimeste kaitseks ja vastumõjuks kirjeldatud globaalsete trendidele, püüab meie valitsus oma inimesi hoolikalt valitud statistikaga lollitada. Tulemuseks on aga jalgadega hääletamine. Inimesed kolivad linnale lähemale, kolivad riigist ära. Selle kõige keskel on aga kohalik omavalitsus – vald või linn, mis peab kõige esimese avaliku institutsioonina inimestele otsa vaatama ja vastama küsimusele – mis meist saab niimoodi?

Millises seisus siis meie omavalitsused praegu on. Rahastamine on nii nagu on – ebapiisav. Omavalitsuste tulude osakaal riigi kogutuludest on vähenenud ja väheneb veelgi.  Omavalitsuste iseseisvus ja autonoomia on nii nagu on  - napp ja väheneb. Nägime seda kasvõi kodualuse maamaksu kaotamise juures... Samal ajal aga ülesanded mis omavalitsustel ees seisavad, hõlmavad paljuski ja riigi toiminguid kohalikul tasemel. Miks? Sest riik ise põgeneb kohalikult tasemelt.

Majanduse edendamisest saab eesmärk number üks

Päästeamet, tervishoid, politsei, riigiteede korrashoid, sularaha kättesaadavus, postiteenuse kättesaadavus, töökohtade kättesaadavus… Ükski nendest valdkondadest ei ole otseselt seadusest tulenevalt omavalitsuse kohustus või vastutusala. Siiski tuleb omavalitsustel ühe rohkem nende teemadega kokku puutuda. Suletavate päästekomandode asemele luuakse vabatahtlikud. Kes aga initsiatiivi hoiab ja vabatahtlikke toetab selle juures? Ikka kohalik omavalitsus. Perearstid koondatakse perearstikeskustesse. Seda tehakse kvaliteedi tagamise eesmärgil. Kes aga peab tagama kättesaadavuse? Kohalik omavalitsus. Riigi teedehoid vaevleb rahapuuduses -  MKMi ametnikud räägivad hooldenõuete leevendamisest. Politsei on loobumas piirkonnakonstaabli tööpõhimõtetest. Sularaha kättesaadavuse eest tuleb võidelda, postiteenuse osutamist toetada… Ka ettevõtluse arendamine ja toetamine ei ole otseselt omavalitsuse seadusest tulenev ülesanne. Ometigi saab majanduse edendamine lähitulevikus omavalitsuste jaoks eemärgiks number üks. Seda sellepärast, et inimesed lihtsalt ei ela kohapeal, kui töökohta normaalses kauguses leida ei ole. Lisame siis siia nimekirja ka otseselt omavalitsuse vastutuses olevad teemad, nagu näiteks lasteaiakohtade kättesaadavuse, hariduse kättesaadavuse ja kvaliteedi, sotsiaalhoolekandeteenuste kättesaadavuse …, kommunaalmajanduse – siis me hakkame tajuma kogu seda probleemide ringi, millega vastvalitud omavalitsuse volikogu ja valitsus käesoleva aasta sügisel põrkuma peavad.

Kohalik omavalitsus ongi sisuliselt kohalik omavalitsus ja põhiseaduse vaimus otsustab kõiki kohaliku elu küsimusi. Omavalitsus saab küll juriidiliselt deklareerida, et üks või teine valdkond kohalikust elukorraldusest on kellegi teise vastutusel. Sisuliselt aga ootavad inimesed kohaliku omavalitsuse aktiivset sekkumist kõikidesse avaliku elu aspektidesse, seal hulgas ka majanduse arengusse.

Mis meid eristab?

Mis eristab sotsiaaldemokraate teistest … Koostöö ja  avatus, sest see on meie hoiak ja põhimõte. Meie aade… kui tahate. Peab ju olema olemas üks poliitiline jõud, mis usub, et võimule on võimlik tulla ja võimul on võimalik püsida ka usalduse ja avatuse abil, mitte aga petmise, hirmutamise ja manipuleerimise abil.

Mis on meie lähenemine: Kogukondlik lähenemine ja kaasamine. Miks? Sest see on kasulik inimestele endile ja ühiskonnale tervikuna. Kaasamine on kasulik! Vallamaja uksed vabakonnale valla!

Aga nüüd juba programmi enda juurde….

Tänamine:

Tänud aktiivsetele kaasatöötajatele, kes dokumendi valimimisse aktiivselt panustasid, keda oli küll palju, tooksin siin juures aga välja: Fraktsiooni liikmed kes aktiivselt kaasa rääkisid, fraktsiooni kohaliku omavalitsuse töörühma liikmed, Toil ja Väätsa seminaridel osalejad ja Väätsa seminari lauajuhid, põhikirja – ja programmitoimkonna liikmed, fraktsiooni ja büroo töötajad, kes teksti koostamisega seotud olid, aktiivsed täiendajad ja teksti parandajad erakonna liikmete hulgast, kellest eraldi tahaksin mainida Raivo Uukkivi, Marika Saart, Eino Väärtnõu, Rene Tammist, Jari Pärgmad, Luule Tiirmaad ja Viljandimaa piirkonda.