Äsja valmis ja sai esitletud järjekordne valdad- linnade võimekuse analüüs. Regionaalminister, kommenteerides analüüsi tulemusi, rääkis 226-est linnapeast ja vallavanemast ja volikogu esimehest nagu hädast ja õnnetusest, mis Eesti rahva rinda rõhub ja progressil jalus seisab. On see aga ikka nii? Jätame korraks kõrvale need juhtumid, kus vallajuhid üks on korruptant ja teine kasuahne lurjus. Vaatame neid juhtumeid, kus vallavanem ja volikogu esimees on oma valla patrioodid, töötavad 24/7 oma kandi ja inimeste hüvanguks. Vaatame asjale nii, et vallajuhid ja -ametnikud edendavad ja korraldavad valla elu. Volikogud ja nende komisjoni d kogunevad regulaarselt ja arutavad ühiselu küsimusi. Mõtleme nii, iga inimene nendest teeb oma tööd südamega, mõtleb igapäevaselt kuidas oma valdkonda ja oma kodukohta paremini edendada. Mis maavaldadesse puutub, siis teevad nad seda tavaliselt keskmise või alla selle palga, pisikese või olematu kompensatsiooni eest. Miks ikkagi oleks kasulik kohalikku omavalitsust likvideerida? Kas selleks, et likvideerida kohalik initsiatiiv kohaliku valla kujul - seaduse alusel korraldatud, püsivas ja koordineeritud vormis?
Palju räägitakse viimasel ajal kohalikest vabaühendustest – et vabaühendused kannavadki kohalikku initsiatiivi ja identiteeti. Kannavadki. Aga kas nüüd on tulnud see hetk, kus vabaühendused peaksid üle võtma kõik, mida vallamajas tehakse, lisaks veel päästeteenistuse ja korrakaitse. Ääremaal on aga asi nii, et suur osa aktiivsetest kohalikest töötavad kaugel ja tulevad koju vaid nädalavahetusteks. Kas me saame neid süüdistada, kui nad tahaksid veeta selle vähese isikliku aja oma perega, mitte aga valves, patrullis või aruandekoosolekul? Väikestes valdades kannavad kohalikku aktiivi tihti just inimesed, kes töötavad valla asutustes – koolides, hooldekodudes, raamatukogudes, rahvamajades. Need kandid, kus on omavalitsus tugevam, majandus tugevam, teenuseid rohkem saadaval, seal on ka rahvast rohkem ja vabaühendused on ka jõudsamad. Vabaühendus võib tegutseda, vallamajas on aga kohaliku elu edendamine inimeste tööülesanne. Kas ääremaa või mitte – vabaühendused toetuvad tihti omavalitsuse nõule, abile ja omarahastusele ning nii töötatakse käsikäes kohalikku elu edendades. Valdade likvideerimine numbrite alusel, olgu siis igatsetud piiriks viis-, kümme – või kakskümmend viis tuhat, ei too kaasa muud, kui ääremaastumise kiirenemise ja süvenemise. Ehk oleks aeg lahti lasta arvude maagiast ja vaadata asju sisuliselt?
Igal juhul on õigus valdade võimekuse analüüsi koostajatel, kui nad räägivad omavalitsuste erinevast tasemest ja suutlikkusest. Suuremad on tugevamad ja väiksemad nõrgemad. On jah nii. Millised järeldused sellest aga peaksid tegema otsustajad? Sisuliselt ei ole asi ju arvudes ja edukuse edetabelites, vaid selles, kuidas me kasutame seda inimressurssi, mis meil on. Jah, see on nii, et väikestes valdades on vähem spetsiliste, pakutakse vähem teenuseid, arendustegevus on problemaatiline. Juhul, kui valla juhtkond juhtub olema stagneerunud, on hoopis kurb lugu, mis aga siiski on parandatav valimistega. Aga igal juhul väikesed vallad on kohapeal olemas ja tegelevad igapäevaselt just selle kandi kohaliku elu küsimustega. Me ei tohi ära unustada, et valdadel on mitmeid funktsioone ja kohalik omavalitsus ei seisne ainult teenuste osutamises. Teenuseid saab korraldada ka üle valdade piiri. On aga ka veel identiteedi kandmine, osalusdemokraatia tagamine, kaasamine, kohalike elanike tahte vormistamine ja väljendamine, kogukonna huvide esindamine ja kaitsmine ja palju muud. Vallad teevad seda toetutes seadusele ja seadusega tagatud rahastamisele. Rahastamisest ei piisa, kui elanikke on vähe – ka see on fakt. Lahendus „andke-meile-raha-juurde“ ei too ka õnne õuele – varsti tuleb otstarbekuse piir ette. Kuidas siis ikkagi ületada vastuolu valdadele pandud erinevate ülesannete ja nende suutlikkuse vahel – ja seda nii, et ei hävitataks head, mida kohalikud omavalitused kätkevad?
Sellele küsimusele on olemas vastus ja siin saan olla nõus regionaalministriga – see vastus on maakonna taseme tugevdamine. Mitte aga valdade sunniviisilise liitmise, vaid maakondliku omavalitsuse loomise teel. Iga uus on ammu unustatud vana – maakondlikud omavalitsused olid olemas esimesel eesti ajal, olid lühikest aega olemas ka taasiseseisvumise järgsel perioodil. Maakondlik omavalitsus saaks korraldada neid töid ja tegemisi, mida ei ole mõistlik teha ühes omavalitsuses. Gümnaasiumivõrk, prügimajandus, keskkonnakaitse, planeerimine, ettevõtluse edendamine, maakorraldus, maakondlik kultuuritöö ja ülepiiriline sotsiaaltöö – loetelu on pikk. Seadusel põhinev maakondlik omavalitsus saab liita üksikute valdade potentsiaali ja teha seda takerdumata omavalitsuste piiridesse ja erimeelsustesse. Maakonna taseme omavalitsus võiks näiteks välja kasvada omavalitsuste liidust. Kõige huvitavam teise taseme omavalitsuse juures on, et vastupidiselt levinud müüdile ei ole selleks vaja raha juurde. Kui on olemas tugev – seadusel põhinev maakondlik omavalitsus, siis osa funktsioone koos vastava finantseerimisega saab sinna tuua kohalikest valdadest – nagu praegu see käib omavalitsusliitudes, osa saab üle võtta maavalitsustest, osa saab tuua tagasi kesktasemelt ehk riigi tasemelt. Halduskorraldus lihtsalt muutub selliseks nagu ta praegu ka loomulikult kujunemas on – kohalike tõmbekeskuste põhiseks. Maavallad saavad aga alles jääda ja täita just neid ülesandeid, mis neile jõukohased on.
11.10.11
Istungivaba nädal
Istungivabal nädal on väga vajalik riigikogu töövorm, mis võimaldab ringi liikuda, kohtuda inimeste ja sihtgruppide esindajatega. Minu eelmine esmaspäev möödus Tartus, kus oli kohtumine Tartus maaülikooli majandus-ja sotsiaalinstituudi inimestega. teemaks oli EL maamajanduse mitmekesistamise programmid ja nende hindamiskriteeriumid. Teisipäeval külastasin HNRK-d, kus vestlesime juhatajaga põhjalikult taastusravi ja rehabilitatsiooniteenuse rahastamisest ja korraldamisest Eestis. Kolmapäev möödus Euroopa Liidu vahendite kasutamise tulemuslikkust uurides. Neljapäeval ja reede aga veetsime kogu fraktsiooniga Tartumaal, külastades seal kohalikke omavalitsusi ja uuride nende muresid ja rõõme.
Sellel Tartumaa reisil tajusin selgelt mõningaid asjaolusid omavalitsuste elus ja olus. Kokkuvõte oleks selline:
1. Ühe keskusega, ühe kooliga, ühe lasteaiaga jne vallal on kergem. Veel parem, kui suur osa avalikku teenust pakkuvatest asutustest ühe katuse all on.
2. Maapiirkonna omavalitsuse elu mõjutab kõige positiivsemalt suurem keskus kuni kümne kilomeetri kaugusel. Kõik need omavalitsused, mida külastasime ja mis asusid tõmbekeskuse vahetus mõjusfääris, olid jõudsamad. Üksi valdadest ei olnud hädas elanike arvu vähenemisega, suuremalt jaolt olid töökohad aga kõigil kas Elvas või Tartus.
3. Stabiilne, läbi aastate jätkuv arendustegevus viib sihile. Ei ole iseenesest paha, kui valla juhtkond kaua püsib, halb on, kui ta stagneerub. Kui aga kaks perioodi möödas ja ikka sära silmis, siis on ainult hea, kui mehed – naised tegutsevad, kogemus juba olemas. Indikaatoriks on ikka elanike hinnang valla juhtkonna tööle, rahulolu oma elukeskkonna ja elanike arvu stabiilsus või tõus. Kõige sügavama mulje jättis vast Kambja vald ja Ivar Tedremaa – staažikas ja väga palju saavutanud vallavanem, aga teisedki olid tublid.
4. Meeles peab muidugi pidama, et Tartumaa on peale Harjumaa teine maakond Eestis, kus elanike arv ei vähene. Meie liikumistee oli ka Tartu-Elva-Kambja marsruudil. Peipsi äärde me ei sattunud, seal oleks ka teistsuguseid olusid näinud.
4.10.11
Kolmas nädal ehk miks ma hääletasin EFSFi poolt
Esmaspäev. Lubasin eelmise kirjutise lõpus, et räägin, mis asi see EUHOFA on. See on turismi ja hotellindust õpetavate koolide ülemaailme liit. Nad korraldavad igal aastal oma aastakonverentsi, kuhu siis rahvas üle maailma kokku sõidab. Eestist on liikmed Tartu Ülikooli Pärnu Kolledž ja EHTE kool. Need kaks olid ka selle Tallinn/Pärnu konverentsi korraldajad. Asi oli ääretult uhke – kõigepealt sellepärast, et see oli EUHOFA 50 juubelikonverents ja selle korraldamine usaldati Eestile. Teiseks sellepärast, et see oli esimene konverents Ida-Euroopas. Avamistseremoonia toimus KUMU konverentsisaalis ja algas kõigi osalevate riikide lippude piduliku sissetoomisega. Vahva. Esinesin seal tervitava sõnavõtuga. Rõhutasin rahvusvahelise vaba liikumise olulisust, seda, et „külalislahkuse majandusharu“ – nagu nad seda ise kutsuvad – seisab vastu rahvuslikule kapseldumisele ja turvariskidest tulenevatele liikumispiirangutele. Konverentsi avamise tõttu esmaspäeva hommikul ei jõudnud ma fraktsiooni ja komisjoni istungile.
Jõudsin aga küll erikomisjoni istungile, kus seekord käsitleti seekord riigikontrolli aruannet „ Arvestus riigimetsast raiutavate puidukoguste üle“. Kõige suurem üllatus minu jaoks oli see, et võrreldes varasemate (enne-reformi) aegadega on väljaraie suurenenud – ja lausa 17%. Audit kirjutab: „…enne RMK struktuurireformi aastatel 2006–2008 oli lageraietest vastu võetud puidukogus keskmiselt umbes 96% üle antud kogusest. 2009. aastal võeti lageraietest vastu aga keskmiselt umbes 113% raieks üle antud puidukogusest. Seega saadakse lageraietest pärast reformi keskmiselt umbes 17% enam puitu, mis viitab sellele, et enne struktuurireformi oli kontroll raiemahu arvestuse üle kehvem ja osa raiutud puidust läks tarneahelas kaduma….“. Ausalt öelda – ma sõdisin reformi ajal üpris tugevalt selle vastu. Ma ei tea, kuidas muu ökonoomikaga on, aga väljaraiega on lood tõesti paremad, kui varemalt.
Istungil oli vastamine järelpärimistele.Seekord oli jutuks õpikude puudus koolides, kaevandamise seaduslikkus Saaremaal , politsei – ja piirivalveameti sisemine rahuolematus reformide ja uue struktuuriga, töötasustamise – ja korraldusega jms.
Esmaspäeva õhtul toimus regionaalpoliitika ja kohalike omavalitsuste toetusrühma laiendatud istung. Ka seekord tegeleti omavalitsuste mõttekoja moodustamise küsimustega – nii nagu see koalitsioonilepingus kirjas on. Kuigi – et mitte tegeleda koalitsioonilepingu täitmisega, prooviti hakata mõttekoda nimetama nõukojaks… Eesmärgiks ikka üks – haldusmaastiku korrastamine Huvitav oli see, et REFi mehed hakkasid äkki pidurdama, et mida ikka ja milleks ikka… Päris huvitav on ka see, kas see sudimine lõpuks üldse kuskile ka jõuab või sumbub juhtiverakonna tahtmatusse olemasolevat olukorda kuidagi muuta. Pärast saime Koka ja Mälbergiga veel ninapidi kokku ja rääkisime sellest, et see halduskorralduse küsimus ei tohi meie toetusrühmas valdavaks saada – teemasid on palju. Mina näitaks tahaksin kuulata ettekannet regionaalministrilt, kuidas meie regionaalarengu strateegia on ellu läinud, kuidas ta on seotud riikliku planeeriguga 2030+--- ja siis tahaksin kuulata ettekannet, kuidas teiste ministeeriumide haldusalades töötavad europrogrammid regionaalpoliitika huvides töötavad… mõtteid on palju.
Teisipäev. Teisipäev ja neljapäev läksid suures saalis euroopa finantsstabiilsuse fondi ehk EFSFi tähe all. Valitsus ilmselgelt kiirustas ja küsimused, et miks varem teemaga välja ei tuldud, jäid vastuseta. Eelnõu, mille rahamin välja töötas oli toores ja sai riigikogus oluliselt parandatud. Sotside poolt sai tehtud ka veel eraldi parandus riigieelarve seadusesse, et see garanteerimine üldse võimalik oleks. Väga sisukaid ja emotsionaalseid etteasteid peeti sellel teemal riigikogu puldist. Fakt on see, et Euroopa koostöö püsimise nimel on praegune valitsus valmis tegema ja ka teeb oluliselt, lausa kardinaalseid suuremaid pingutusi ja manööverdusi riigieelarvega, kui oma inimeste otsese heaolu jaoks. Jah, muidugi – Euroopa finantssektori stabiilsus on ka otseselt meie oma inimeste, ka maalt Maali huvides, kuid sellegipoolest. Valitsus on valmis kolmandiku Eesti inimestest üle parda viskama, nentides, et tegemist paratamatu, majandusvabaduse tingimustes toimiva protsessiga ja tööjõu vaba liikumisega … ja kui on vaja päästa Euroopa finantssektorit, siis ollakse valmis ohverdama kolmandikku eelarvest.
Miks ma siis hääletasin EFSFi poolt? Seda sellepärast, et olen mitmes asjas sügavalt veendunud. Kõigepealt selles, et Eesti iseseisvuse garant on majanduslik, poliitiline ja sõjaline integratsioon Euroopa Liiduga ja Natoga. Ilma mingi valehäbita – meie 2% SKTst kaitsekuludele on vajalik arvestatava heidutuse loomiseks ja veelgi olulisem - motiivi ja võimaluse andmiseks neile, kes meid aidata tahaksid. Kui me oleksime aga üksi oma 2%iga, ilma majanduslike ja poliitiliste sildadeta Euroopasse, ja ilma sõjaliste sillata NATOsse, siis see 2% meid kaua ei kaitseks. Ükskord tuleb valida pool ja kui mina valin, siis valin lääne, mitte ida. Kui oled poole valinud, siis ei saa sellel hetkel, kui ohumoment tekib, jalga lasta. Et niikaua kuni olime saaja, siis oli vahva olla liidus ja liitunud. Et sõdur on üksuse liige niikaua, kui katla ääres suppi jagatakse ja kui supp otsas ja läbi jõe on vaja minna, siis ütled, et käige te ära, ma ootan siin niikaua? Rahamini kodukal on tabelid üleval - Eesti on saanud EL-ist alates 2000 aastast 5,6 miljardit eurot tagastamatut abi. Garantii andsime kahele. Ka meie uue aasta eelarvest viiendiku moodustab Euroopa Liidu abi – kõik need investeeringud teedesse, mis tööhõivet aitavad säilitada, põllumajandustoetused ja muu selline. Kui Euroopas, siis Euroopas. Kui Euro, siis euro. Heas ja halvas – see on nagu abielu. Ei ole nii, et lahutad ära, kui naine peale sünnitust paksuks läheb. Ja kui on vaja süvendada integratsiooni läbi ühtse üleühenduselise finantsjuhtimise tugevdamise, siis on ka seda vaja teha. Jutt ei ole ju lõppkokkuvõttes Eestist, vaid Venemaa – Ameerika – Aasia kolmnurgast ja sellest, millist rolli Euroopa (ja Eesti koos Euroopaga) maailmamajanduses üldse mängib ja mängima jääb. Igal juhul oleks Eesti jaoks kõige sobivam süvendatud Põhjala koostöö. Seni aga, kui Euroopa Liit on üks tervik ja euroala on üks tervik ja meie oleme üks sellest, siis tuleb meil kanda ka oma osa raskusest. Kas see raskus on kohane Eesti eelarvele, kas lõuna-eurooplased mõistavad raskuseid samamoodi, kui meie… see on kõik ühe asja mitu otsa ja veel pikem jutt.
Teisipäeva õhtul toimus Lihula vallavolikogu komisjonide ühisistung Lihula kultuurimajas. Haridus-kultuurikomisjoni kutsel käisin ka kohal, koos Gunnar Polmaga. Võtsin sõna, ütlesin, mis mõtlen. Oma seisukohta Lihula valla väikekoolide osas olen ka siinsamas blogis allpool väljendanud. Kokkuvõte on see, et Lihula vald saaks kasutada oma väikekoole vallale hea maine ja kasu ( sissetuleku ja töökohtade) tootmiseks. Eriti kehtib see Metsküla puhul, mis omaette nähtus on, aga ka Kasari puhul, mille abil saaks vald osutada teenust teistele omavalitsustele ja riigile tervikuna. Tuudiga on keerulisem – asub ju Tuudi otseselt Lihula tagamaal ja tal puuduvad sellised eelised nagu Metskülal ja Kasaril. Eelmise teisipäevaste otsuste valguses võttis vald endale veel mõtlemisaega kuni kevadeni ja veel kuni 2013 sügiseni, kuid selge on ka see, et lahendite nimel tuleb igapäevaselt palehigis töötada – seda nii koolidel, vallavalitsusel – volikogul ja ka kogukondadel endil.
Kolmapäev suures saalis oli hulgaliselt eelnõusid… alates keskerakonna katsest ühte riigipüha juurde tekitada, lõpetades lennundusseaduse ja kiirgusseadusega. Vahepeal helistasin veel ettevõtjale, kellega paar nädalat tagasi rääkisime Virtsu sadama ja Esivere dolomiidi kasutamisest kivivilla tootmiseks. Kontakt püsib, tegutseme edasi.
Neljapäeval suure saali istung ja kaks lisaistungit kuni hilisõhtuni välja läks Euroopa stabiilsusfondi tähe all. Lõpuks sai see raske otsus tehtud. Vahepauside ajal lugesin riigimaja projekti vaheraportit.
Reede. Hommikul lugesin MAK meede 3.1. materjale. Maaülikoolil on ka meetme rakendamise analüüs valminud.Tegin ka ettevalmistusi laupäevaseks sotside volikogu õiguskomijoni istungiks. Reede lõunast kuni pärastlõunani toimus riigimaja projekti ekspertgrupi koosolek. Projekt edeneb oma rütmis, püsib graafikus. Intervjuud ja küsitlused tehtud, analüüs poole peal, riigimaja Haapsalu mudeli koostamine ja asukohavalik on ees. Aasta lõpuks saab valmis.
Laupäeval kogunes sotside volikogu õiguskomisjon. Meil on nii, et sotside volikogul on samad komisjonid, kui riigikogul (ja mõni peale) ning igale riigikogulasele on üks volikogu komisjon toetada antud. Minul siis õiguskomisjon, nagu ka riigikogus. Andsin ülevaate riigikogu õiguskomisjoni tööst, rääkisime sotside võimalikest initsiatiividest õiguskomisjoni töömail. Pühapäeval tegin koduseid toimetusi. Vaat selline nädal.
Jõudsin aga küll erikomisjoni istungile, kus seekord käsitleti seekord riigikontrolli aruannet „ Arvestus riigimetsast raiutavate puidukoguste üle“. Kõige suurem üllatus minu jaoks oli see, et võrreldes varasemate (enne-reformi) aegadega on väljaraie suurenenud – ja lausa 17%. Audit kirjutab: „…enne RMK struktuurireformi aastatel 2006–2008 oli lageraietest vastu võetud puidukogus keskmiselt umbes 96% üle antud kogusest. 2009. aastal võeti lageraietest vastu aga keskmiselt umbes 113% raieks üle antud puidukogusest. Seega saadakse lageraietest pärast reformi keskmiselt umbes 17% enam puitu, mis viitab sellele, et enne struktuurireformi oli kontroll raiemahu arvestuse üle kehvem ja osa raiutud puidust läks tarneahelas kaduma….“. Ausalt öelda – ma sõdisin reformi ajal üpris tugevalt selle vastu. Ma ei tea, kuidas muu ökonoomikaga on, aga väljaraiega on lood tõesti paremad, kui varemalt.
Istungil oli vastamine järelpärimistele.Seekord oli jutuks õpikude puudus koolides, kaevandamise seaduslikkus Saaremaal , politsei – ja piirivalveameti sisemine rahuolematus reformide ja uue struktuuriga, töötasustamise – ja korraldusega jms.
Esmaspäeva õhtul toimus regionaalpoliitika ja kohalike omavalitsuste toetusrühma laiendatud istung. Ka seekord tegeleti omavalitsuste mõttekoja moodustamise küsimustega – nii nagu see koalitsioonilepingus kirjas on. Kuigi – et mitte tegeleda koalitsioonilepingu täitmisega, prooviti hakata mõttekoda nimetama nõukojaks… Eesmärgiks ikka üks – haldusmaastiku korrastamine Huvitav oli see, et REFi mehed hakkasid äkki pidurdama, et mida ikka ja milleks ikka… Päris huvitav on ka see, kas see sudimine lõpuks üldse kuskile ka jõuab või sumbub juhtiverakonna tahtmatusse olemasolevat olukorda kuidagi muuta. Pärast saime Koka ja Mälbergiga veel ninapidi kokku ja rääkisime sellest, et see halduskorralduse küsimus ei tohi meie toetusrühmas valdavaks saada – teemasid on palju. Mina näitaks tahaksin kuulata ettekannet regionaalministrilt, kuidas meie regionaalarengu strateegia on ellu läinud, kuidas ta on seotud riikliku planeeriguga 2030+--- ja siis tahaksin kuulata ettekannet, kuidas teiste ministeeriumide haldusalades töötavad europrogrammid regionaalpoliitika huvides töötavad… mõtteid on palju.
Teisipäev. Teisipäev ja neljapäev läksid suures saalis euroopa finantsstabiilsuse fondi ehk EFSFi tähe all. Valitsus ilmselgelt kiirustas ja küsimused, et miks varem teemaga välja ei tuldud, jäid vastuseta. Eelnõu, mille rahamin välja töötas oli toores ja sai riigikogus oluliselt parandatud. Sotside poolt sai tehtud ka veel eraldi parandus riigieelarve seadusesse, et see garanteerimine üldse võimalik oleks. Väga sisukaid ja emotsionaalseid etteasteid peeti sellel teemal riigikogu puldist. Fakt on see, et Euroopa koostöö püsimise nimel on praegune valitsus valmis tegema ja ka teeb oluliselt, lausa kardinaalseid suuremaid pingutusi ja manööverdusi riigieelarvega, kui oma inimeste otsese heaolu jaoks. Jah, muidugi – Euroopa finantssektori stabiilsus on ka otseselt meie oma inimeste, ka maalt Maali huvides, kuid sellegipoolest. Valitsus on valmis kolmandiku Eesti inimestest üle parda viskama, nentides, et tegemist paratamatu, majandusvabaduse tingimustes toimiva protsessiga ja tööjõu vaba liikumisega … ja kui on vaja päästa Euroopa finantssektorit, siis ollakse valmis ohverdama kolmandikku eelarvest.
Miks ma siis hääletasin EFSFi poolt? Seda sellepärast, et olen mitmes asjas sügavalt veendunud. Kõigepealt selles, et Eesti iseseisvuse garant on majanduslik, poliitiline ja sõjaline integratsioon Euroopa Liiduga ja Natoga. Ilma mingi valehäbita – meie 2% SKTst kaitsekuludele on vajalik arvestatava heidutuse loomiseks ja veelgi olulisem - motiivi ja võimaluse andmiseks neile, kes meid aidata tahaksid. Kui me oleksime aga üksi oma 2%iga, ilma majanduslike ja poliitiliste sildadeta Euroopasse, ja ilma sõjaliste sillata NATOsse, siis see 2% meid kaua ei kaitseks. Ükskord tuleb valida pool ja kui mina valin, siis valin lääne, mitte ida. Kui oled poole valinud, siis ei saa sellel hetkel, kui ohumoment tekib, jalga lasta. Et niikaua kuni olime saaja, siis oli vahva olla liidus ja liitunud. Et sõdur on üksuse liige niikaua, kui katla ääres suppi jagatakse ja kui supp otsas ja läbi jõe on vaja minna, siis ütled, et käige te ära, ma ootan siin niikaua? Rahamini kodukal on tabelid üleval - Eesti on saanud EL-ist alates 2000 aastast 5,6 miljardit eurot tagastamatut abi. Garantii andsime kahele. Ka meie uue aasta eelarvest viiendiku moodustab Euroopa Liidu abi – kõik need investeeringud teedesse, mis tööhõivet aitavad säilitada, põllumajandustoetused ja muu selline. Kui Euroopas, siis Euroopas. Kui Euro, siis euro. Heas ja halvas – see on nagu abielu. Ei ole nii, et lahutad ära, kui naine peale sünnitust paksuks läheb. Ja kui on vaja süvendada integratsiooni läbi ühtse üleühenduselise finantsjuhtimise tugevdamise, siis on ka seda vaja teha. Jutt ei ole ju lõppkokkuvõttes Eestist, vaid Venemaa – Ameerika – Aasia kolmnurgast ja sellest, millist rolli Euroopa (ja Eesti koos Euroopaga) maailmamajanduses üldse mängib ja mängima jääb. Igal juhul oleks Eesti jaoks kõige sobivam süvendatud Põhjala koostöö. Seni aga, kui Euroopa Liit on üks tervik ja euroala on üks tervik ja meie oleme üks sellest, siis tuleb meil kanda ka oma osa raskusest. Kas see raskus on kohane Eesti eelarvele, kas lõuna-eurooplased mõistavad raskuseid samamoodi, kui meie… see on kõik ühe asja mitu otsa ja veel pikem jutt.
Teisipäeva õhtul toimus Lihula vallavolikogu komisjonide ühisistung Lihula kultuurimajas. Haridus-kultuurikomisjoni kutsel käisin ka kohal, koos Gunnar Polmaga. Võtsin sõna, ütlesin, mis mõtlen. Oma seisukohta Lihula valla väikekoolide osas olen ka siinsamas blogis allpool väljendanud. Kokkuvõte on see, et Lihula vald saaks kasutada oma väikekoole vallale hea maine ja kasu ( sissetuleku ja töökohtade) tootmiseks. Eriti kehtib see Metsküla puhul, mis omaette nähtus on, aga ka Kasari puhul, mille abil saaks vald osutada teenust teistele omavalitsustele ja riigile tervikuna. Tuudiga on keerulisem – asub ju Tuudi otseselt Lihula tagamaal ja tal puuduvad sellised eelised nagu Metskülal ja Kasaril. Eelmise teisipäevaste otsuste valguses võttis vald endale veel mõtlemisaega kuni kevadeni ja veel kuni 2013 sügiseni, kuid selge on ka see, et lahendite nimel tuleb igapäevaselt palehigis töötada – seda nii koolidel, vallavalitsusel – volikogul ja ka kogukondadel endil.
Kolmapäev suures saalis oli hulgaliselt eelnõusid… alates keskerakonna katsest ühte riigipüha juurde tekitada, lõpetades lennundusseaduse ja kiirgusseadusega. Vahepeal helistasin veel ettevõtjale, kellega paar nädalat tagasi rääkisime Virtsu sadama ja Esivere dolomiidi kasutamisest kivivilla tootmiseks. Kontakt püsib, tegutseme edasi.
Neljapäeval suure saali istung ja kaks lisaistungit kuni hilisõhtuni välja läks Euroopa stabiilsusfondi tähe all. Lõpuks sai see raske otsus tehtud. Vahepauside ajal lugesin riigimaja projekti vaheraportit.
Reede. Hommikul lugesin MAK meede 3.1. materjale. Maaülikoolil on ka meetme rakendamise analüüs valminud.Tegin ka ettevalmistusi laupäevaseks sotside volikogu õiguskomijoni istungiks. Reede lõunast kuni pärastlõunani toimus riigimaja projekti ekspertgrupi koosolek. Projekt edeneb oma rütmis, püsib graafikus. Intervjuud ja küsitlused tehtud, analüüs poole peal, riigimaja Haapsalu mudeli koostamine ja asukohavalik on ees. Aasta lõpuks saab valmis.
Laupäeval kogunes sotside volikogu õiguskomisjon. Meil on nii, et sotside volikogul on samad komisjonid, kui riigikogul (ja mõni peale) ning igale riigikogulasele on üks volikogu komisjon toetada antud. Minul siis õiguskomisjon, nagu ka riigikogus. Andsin ülevaate riigikogu õiguskomisjoni tööst, rääkisime sotside võimalikest initsiatiividest õiguskomisjoni töömail. Pühapäeval tegin koduseid toimetusi. Vaat selline nädal.
27.9.11
Lihula valla koolide sulgemisest
Omavalitsuse juures on kaks kuldreeglit - arvesta kõiki asjaolusid ja räägi rahvaga. Selge see, kui koolis ikkagi lapsi ei ole, siis lõpuks tuleb otsus ära teha, kool kinni panna ja koolimajale teine rakendus leida. Ainult, et kalkulatsioonid peavad olema tehtud hoolikalt, arutelud peetud koos kooli ja kohaliku rahvaga. Kui Metsküla omad ise loevad oma lapsi viie aasta pärast 17, vallavalitsus aga 4, siis on ilmselgelt kusagil sees väga suured käärid. Kasari kooli puhul on üheks oluliseks asjaoluks õpilaskodu, millega Lihula vald pakub teenust maakonnale ja kaugemalegi. See on tegelikult valla võimalus pakkuda teistele teenust. Suvel sain valla juhtidega kokku ja rääkisime Kasari õpilaskodu tugevdamisest. Siin on küll n.ö materjali millega tööd teha, vara veel vallajuhtidel püssi põõsasse visata. Lihula valla väikekoolid väärivad nende eest võitlemist ja seda ka vallavalitsuste ja volikogu tasemel. Ja veel - omavalitsuse prioriteetidest - kõik uuringud ja avaliku arvamuse küsitlused (just Läänemaal tehtud) näitavad, et inimese esimene tellimus omavalitsusele on - aita mul kasvatada minu lapsi. Mida väiksem laps, seda olulisem on kodulähedus. Nii, et kui on vaja teha valikuid, siis tark vald eelistab lastele suunatud teenuseid - niikaua, kui see vähegi mõistlik on. Ja kui arvutatakse mõistlikust, siis tuleb üles lugeda kõik valla kulude ja tulude poolel olevad asjaolud. Esialgne lootus kokkuhoiuks võib luhtuda, kui lõpuks selgub, et kõiki asjaolusid ei ole osatud arvesse võtta. Siit minu mõtteid seoses aruteludega Lihula volikogus ja komisjonides.
Teise istungjärgu teine nädal
Head sõbrad. Nagu eelmisel nädal algust tegin, nii proovin jätkata huvitavamate teemade käsitlust, mis on eelmisel nädalal käsitluses olnud.
Eelmise nädala esmaspäev.
Nagu ikka algab nädal fraktsioon kogunemisega. Mina rääkisin Jaak Allikuga ja Peeter Kreitzbergiga (SDE liikmed kultuurikomisjonis) kõrghariduse reformist. Sain hommikul kõne healt sõbralt, kes kõrghariduse korraldusega seotud on ja kes väljendas oma muret ülikoolide ja üliõpilaskonna pärast. Selle jutu peale trükkisin välja artikleid, mis sellel teemal kirjutatud, lugesin neid ise ja arutasin koos kolleegidega. Praegu on selge, et kõrghariduse reform sellisel kujul on toores, hea nime all aga tegelikkuses üliõpilast ja ülikooli ahistav ja pidurdav. Ma ei tea küll, miks peaks olema riigile kasulik meie kõrgharidusmaastikku oluliselt ahendada, ülikoolide tegevusvabadust piirata ja kõrghariduse levikut pidurdada. Muidugi on oluline kutsehariduse osakaalu tõstmine, kuid selleks on ka palju tsiviilsemaid vahendeid. Andsin kõne teinud murelikule sõbrale tagasisidet , nädala jooksul veel vahetasime meile ja infot selles osas. Oluline läänlaste jaoks on ka teada, et kõrgharidusreformi rakendumine tema praegusel kujul halvendaks oluliselt Haapsalu kolledži toimimist. Tegelikult võiks Lauri sellel teemal maakonna lehes kirjutada.
Fraktsioonis arutasime veel ka ettepanekuid riigikontrolli järgmise aasta töökavasse. Tegin ettepaneku panna sinna fraktsiooni poolt ettepanek uurida rehabilitatsiooniteenuste vahendite kasutamist. Kolleegid vastasid, et eelmistel aastatel on vastavad riigikontrolli auditid juba tehtud. Ok, kontrollin üle. Frakstion arutas veel riigikogu palgatemaatikat, eelnõusid, järelpärimisi ja palju muud.
Esmaspäeval toimunud riigieelarve kontrollikomisjoni istung oli huvitav. Riigikontroll kandis ette auditi muuseumivarade teemal – ehk siis kuidas hoitakse, kuidas arvestust peetakse jne. Huvitav oli see, et kultuurimini esindajad lasid riigikontrolli hinnangud täiega põhja. Kui riigikontroll ütleb, et teil on vaja üldist kogumispoliitikat – siis vastab kultmin, et ei ole vaja ja ei tee. Kui riigikontroll ütleb, et võiks olla selgemad võimalused museaale kogudest välja arvata, siis kultmin ütleb, et sellega pole vaja tegeleda. Kui riigikontroll ütleb, et muuseumide infosüsteem ei vasta andmekogudele esitatud nõuetele, siis ministeerium ütleb – aga see ei olegi andmekogu, see on lihtsalt elektrooniline kataloog… Päris kentsakas tundus see asi mulle seal – kas riigikontroll tegi oma tööd väga nõrgalt ja tuligi välja mitteasjakohaste ettepanekutega, või siis on kultmin rahvas täielikud teflon-inimesed, kes kehitavad õlgu asjakohase kriitika peale. Miks see teema mind puudutas – sest otsapidi oli tegemist nii Läänemaa muuseumi juhtumiga, kui ka minu poolt pikalt aetud Eesti muuseumides paiknevate kirikuvarade teemaga. Uurin asja edasi.
Veel üks oluline esmaspäevane teema oli väga huvitav – see oli järelpärimistele vastamine sotsiaalministri poolt. Esitasin küsimuse ministrile ja minister ütles, et nad on arutanud haigekassa juhtidega, et need hooldushaiglad, mis on saanud hooldusravi arengukava alusel EL investeeringuid võiksid olla lülitatud haiglatevõrgu arengukavasse, selleks, et nad saaksid ka pikaajalisemad rahastamislepingud. Jutt puudutab väga selgelt meie haiglat (mis on haiglate arengukava haigla) ja samuti puudutab see jutt HNRKd (mis ei ole haiglate arengukava haigla). Väga huvitav.
Teine teema mida sotsiaalminister esmaspäeva ette kandis oli perearstinduse korraldamisest. Ja siin on asi ikka samal maal mis pool aastat tagasi. Härra minister - tsentraliseerimine ei ole lahendus kõikidele probleemidele. Olen sellest ükskord kirjutanud artikli lehte ja tuleb vist veel kirjutada. Palun väga, selgitage mulle keegi, kui Valgamaal on praegu puudu kolm perearsti, siis kuidas aitab asjale kaasa, et selle probleemiga tegeletaks Tallinnast, Tartust või siis teeb seda kohalik terviseameti spetsialist – kas see annaks parema tulemuse, kui maavanema korraldamise puhul? Sisulised puudujäägid on süsteemis – kaugustasu on liiga väike, erinevate vastuvõtukohtade pidamise osa perearsti rahastamises on liiga väike, asendussüsteem on korraldamata jne jne. Aga minister teatab, et võtame teema maavalitsuste käest ära – siis saab korda. Midagi ei saa korda, enne kui asjale sisuliselt lähenema hakatakse. Samuti on minister veendunud, et kõik see, mis puudutab kättesaadavust, ehk küsimust kuidas inimene perearsti juurde pääseb – see on kohaliku omavalitsuse probleem, sest kohalik omavalitsus korraldab omavalitsuse sisest transporti. Kas see ongi nii, et ministeerium soosib suurte perearstikeskuste rajamist ja omavalitsus lahendagu transpordiprobleem? Äkki siis annaks omavalitsustele juurde ressursse ja niipalju juurde, et siis vallad jõuaksid oma inimesi bussidega vedada sinna, kuhu riik kohtadelt põgenenud on … on see siis maakonna või regioonikeskus või suisa Tallinn. Aga ok, aitab esmaspäevast.
Teisipäev.
Istungil läks siis väga kenasti läbi naiste palgalõhe küsimus – eks see sotside teema oli. Muud asjad läksid nagu tavaliselt. Kõige rohkem kahju oli tegelikult keskerakonna eelnõust, millega nad lootsid säilitada Tšernobõli veteranide soodustused. Selle oleks võinud küll olla positiivse lahendusega eelnõu.
Teisipäeval asusin ette valmistama oma küsimust kolmapäevaseks infotunniks seoses maakondliku ühistranspordi korraldamisega – helistasin läbi endisi kolleege – maavanemaid. Tegelesin ka PRIA M3.1 suurprojektide programmi teemaga – helistasin Tartu ülikooli ja Maaülikooli inimestele ja arutasin nendega rahade jagamise põhimõtteid selles meetmes. Leppisin kokku, et järgmise nädala esmaspäeval lähen Tartusse asja üle nõu pidama.
Teisipäeval oli kolleegidega fraktsioonist pikk arupidamine eestkoste ja pärimisõiguse omavahelisest seosest. Proovisime selgust saada, kas pärimisõiguse seadmise seostamine eestkostest põhjendamatu loobumisega on õigustatud, proportsionaalne ja juriidiliselt võimalik. Keerulise küsimusega tegemist, tegeleme edasi.
Teisipäeval võttis riigikogu riigikaitsekomisjon vastu sõjaväearste Ameerikast… rääkisin komisjoni esimehe Raidmaga HNRK praegusest ja potentsiaalsest positsioonist lahinguväljal kannatada saanud sõjameeste ravimise struktuuris.
Kolmapäev.
Hommikul lugesin läbi REH-teenuse rahastamist puudutavad varasemad riigikontrolli auditid. Probleem on selles, et Eesti riik ei ravi piisavalt oma puuetega inimesi, õnnetuses kannatada saanud inimesi. Õigemini ei ravi neid pooltki nii palju kui oleks vaja. Rehabilitatsiooniteenusele eraldatavatest summadest suur osa kulub REH-kavade väljatöötamisele, neid kavasid aga ei viida ellu, sest raha ei ole. Nii see oli juba 2006, kui oli esimene audit, nii see oli 2007, kui tehti järelaudit – ja nii see on ka praegu. SDE ringsõitude raames oleme külastanud nii Kuresaare, kui Haapsalu REH teenuseid pakkuvaid asutusi – Kuressaare lastekodu, meie HNRK-d. Jutt on sama – midagi ei ole muutunud. REH teenus toob puudega või õnnetuses kannatada saanud inimese tagasi või lähemale iseseisvale toimetulemisele. Teenust rahastatakse aga c´a 30 – 40 % ulatuses. Kavatsen selle teemaga tegeleda süvendatult. Teema on oluline kogu Eestile, kuid ka otseselt seotud Haapsalu spetsiifikaga.
Kolmapäevases infotunnis esitasin oma küsimused majandusministrile seoses maakondliku ühistranspordi korraldamisega. Siin allpool siis asja point ehk mõte – mida ma küsisin ja mida minister vastas:
Kirjutasin suvel, et maakondlike bussidotatsioonide summat vähendatakse. Siis selline plaan tõesti oli ja see tegi maavalitsused väga kurvaks. Tänaseks on sellest vähendamistest loobutud ja summa jääb suuremale osale maakondadele samaks, mingite muutuste tulemusena ( mida ma täpselt ei tea) kogusumma peaks vist lausa tõusma 2,5%.
Esimesel pilgul paistab asi kena, kuid... Eelmise kolme - nelja aasta jooksul on korraldatud maakondades hulgaliselt avalikke hankeid, millede käigus sõlmitud lepingud uute vedajatega. Mõningatel juhtudel on läinud hanke tulemused riigi jaoks kallimaks, mõnedel juhtudel oluliselt odavamaks ( nagu Läänemaal näiteks). Igal juhul toimusid hanked ja uute lepingute sõlmimine vedajatega MKM ja maanteeameti hoolika järelevalve all - iga rida hankedokumentatsioonist ja uutest lepingutest oli kooskõlastatud. Uued lepingud näevad ka ette, et juhul, kui muutub tarbijahinnaindeks, kui tõuseb diiselkütte hind või tõusevad bussijuhtide palgad, siis on õigus vedajal saada rohkem raha, kui eelmisel aastal. Praegu on nii, et riik lubab vedude doteerimiseks sama palju raha (või pisut peale), samas - värskelt sõlmitud lepingute alusel peaks mõnedes maakondades (näiteks Pärnus) olema firmadele makstava summa tõus (samade liinikilomeetrite korral) lausa 10 - 12%. Seda asjaolu MKM praegu ignoreerib.
Õigemini - on ka teised lahendused, ehk siis ikkagi tuleb kas:
1. Tõsta piletihinda
2. Vähendada liinikilomeetreid ehk siis kärpida maakondlikke bussiliine.
Minister väidab, et ongi hulgaliselt vähetasuvaid liine, et liinivõrgud on korrastamata. Samas näiteks Saaremaal, Läänemaal, Pärnumaal on oluliselt liine kohendatud, viimastel aastatel kilomeetrite arvu vähendatud, võrke ümber kujundatud. Usun, et ka teises maakondades sama tööd tehtud. Tulemus - ees on ootamas hinnatõus, või kohalike bussiliinide kärpimine. Samuti väidab minister, et maavalitsused on viletsaid lepinguid sõlminud. Siiski oli tema oma meeskond ninapidi juures, kui hankeid tehti ja lepinguid sõlmiti.
Veel selgituseks: paar aastat tagasi võttis Eesti üle EL direktiivi, millega määratakse, et kui riik tellib avaliku teenuse, siis peab ta selle eest ka maksma õiglast hinda. See direktiiv lõi meie ühistranspordi doteerimise süsteemi pea peale. See tähendab - kui enne oli bussiliini majandamine firma mure - firma korjas piletiraha nii palju kui sai, taotles hinnatõusu kui vajadust nägi, sõlmis omavalitsustega lepinguid, et nood õpilasveo eest maksaksid ja selle osa mis puudu jäi - siis kauples riigiga dotatsiooni summa üle. Tulude kokkusaamine oli firma enda asi. Nüüd on aga asjad teist moodi. Hanke tulemusena määratakse kindlaks ühe kilomeetri bussiveo hind ja selle garanteerib firmale riik. Et piletitulu laekuks - on riigi mure ja et omavalitsused õpilasveo eest maksaksid - on ka riigi mure. Kulud riiklikule järelvalvele ja korraldamisele suurenesid mitmekordselt. Maavalitsused võtsid inimesi tööle, et järelvalvet teha. Eriti oluliseks muutus kohalik järelevalve ( piletikontroll, videokaamerad jms) ja läbirääkimised kohalike omavalitsustega. Samal ajal aga kavatseb mkm tsentraliseerida ühistranspordi korralduse - ehk siis võtta ÜTR korraldamise funktsiooni maavalitsustelt ära ja panna maanteeameti regionaalsetele keskustele. Igasse maakonda küll planeeritakse jätta üks spetsialisti tasemel töötaja, kuid kuidas uues situatsioonis see uus korraldus survele vastu peab - mina küll aru ei saa - ja ükski maavalitsus ka ei saa. Tundub, et MKM ise ka ei saa aru, sest teema on topanud terve aasta. Siiski on ütles minister mulle, et ÜTR seaduse muudatused on ministeeriumis ette valmistamisel.
Minu hinnang on - tsentraliseerimine ei ole lahendus igale hädale. Kui lepingud sõlmitakse, siis tuleb neid täita. Kui lepingute sõlmimise juures peetakse koheselt silmas perspektiivi, et igal aastal tuleb tõsta piletite hinda või kärpida liine - siis ei ole see jätkusuutlik poliitika maakonnasisese ühistranspordi tagamiseks.
Kolmapäeva õhtul saabus Eestisse Soome parlamendi Õiguskomisjon ja õhtu veetsin koos nendega ühisistungil, kus tutvustasime Soome värsketele parlamentääridele meie asjaajamist ja probleeme.
Neljapäeval
vestlesin pikalt HNRK juhatajaga ja leppisime kokku kohtumise. Vestlesin pikalt ka raudtee tasuvusuuringust Rein Riisaluga, leppisime kokku edasisi tegevusi. Istungil kuulasime Eesti Arengufondi juhatuse esimehe Ott Pärna ettekannet. Et Eestist peaks saama innovatsiooni ja targa töö keskus jne. Et tuleb tegeleda inimvara juhtimisega – just talentide ja „ajude“ osas. Igati nõus. Küsisin temalt, et millise tööjõuga me seda teeme, kui meil on c´a 30% tööjõust tööturult eemal või eemaldumas… Ettekandja vastas, et pole hullu, saame hakkama… Minu arvamus on et ei saa ikka küll – kui lööme kokku töötud, varjatud töötud, need kes väljas töötavad ja need kes kavatsevad lähiajal välja tööle minna siis saamegi 30% Eesti tööealisest elanikkonnast. Vaat nii on lugu. Sotsiaalpoliitika, tööturupoliitika, regionaalpoliitika …– see kõik on eelduseks, et Eestist võiks saada kasvukeskus. Nii et – sotsist riigikogu liikmele tööd küll.
Neljapäeva õhtul sõitsin Viljandisse, kus toimus Balti Assamblee eelarvekomisjoni kokkusaamine (olen Balti Assamblee delegatsiooni liige). Tegevused ja arutelud algasid juba neljapäeva õhtul.
Reedel
toimus BA presiidiumi ja komisjoni ühisistung Viljandis. Vaatasime BA eelarve üksipulgi läbi. Õhtuks sain koju ja selgus et olin külmetunud. Laupäev olin põhiliselt pikali.
Pühapäeval hakkasin ette valmistama esmaspäevast esinemist EUHOFA INTERNATIONAL kongressil. Nimelt olin andnud lubaduse Pärnu turismitegijatele, et esinen ettekandega avaürituse raames esmaspäeva hommikul. Mis seal siis ikka – tegin endale selgeks, mis elukas see EUHOFA on – ja selgus et väga vahva asi on. Pühapäeva jäid ka telefonivestlused Lihula rahvaga koolide sulgemise teemal. Selles asjas on minu kommentaar selline, et omavalitsemise kuldreegel on, et arvesta kõiki asjaolusid ja räägi inimestega. Aga sellest juba järgmise nädala ülevaates.
Eelmise nädala esmaspäev.
Nagu ikka algab nädal fraktsioon kogunemisega. Mina rääkisin Jaak Allikuga ja Peeter Kreitzbergiga (SDE liikmed kultuurikomisjonis) kõrghariduse reformist. Sain hommikul kõne healt sõbralt, kes kõrghariduse korraldusega seotud on ja kes väljendas oma muret ülikoolide ja üliõpilaskonna pärast. Selle jutu peale trükkisin välja artikleid, mis sellel teemal kirjutatud, lugesin neid ise ja arutasin koos kolleegidega. Praegu on selge, et kõrghariduse reform sellisel kujul on toores, hea nime all aga tegelikkuses üliõpilast ja ülikooli ahistav ja pidurdav. Ma ei tea küll, miks peaks olema riigile kasulik meie kõrgharidusmaastikku oluliselt ahendada, ülikoolide tegevusvabadust piirata ja kõrghariduse levikut pidurdada. Muidugi on oluline kutsehariduse osakaalu tõstmine, kuid selleks on ka palju tsiviilsemaid vahendeid. Andsin kõne teinud murelikule sõbrale tagasisidet , nädala jooksul veel vahetasime meile ja infot selles osas. Oluline läänlaste jaoks on ka teada, et kõrgharidusreformi rakendumine tema praegusel kujul halvendaks oluliselt Haapsalu kolledži toimimist. Tegelikult võiks Lauri sellel teemal maakonna lehes kirjutada.
Fraktsioonis arutasime veel ka ettepanekuid riigikontrolli järgmise aasta töökavasse. Tegin ettepaneku panna sinna fraktsiooni poolt ettepanek uurida rehabilitatsiooniteenuste vahendite kasutamist. Kolleegid vastasid, et eelmistel aastatel on vastavad riigikontrolli auditid juba tehtud. Ok, kontrollin üle. Frakstion arutas veel riigikogu palgatemaatikat, eelnõusid, järelpärimisi ja palju muud.
Esmaspäeval toimunud riigieelarve kontrollikomisjoni istung oli huvitav. Riigikontroll kandis ette auditi muuseumivarade teemal – ehk siis kuidas hoitakse, kuidas arvestust peetakse jne. Huvitav oli see, et kultuurimini esindajad lasid riigikontrolli hinnangud täiega põhja. Kui riigikontroll ütleb, et teil on vaja üldist kogumispoliitikat – siis vastab kultmin, et ei ole vaja ja ei tee. Kui riigikontroll ütleb, et võiks olla selgemad võimalused museaale kogudest välja arvata, siis kultmin ütleb, et sellega pole vaja tegeleda. Kui riigikontroll ütleb, et muuseumide infosüsteem ei vasta andmekogudele esitatud nõuetele, siis ministeerium ütleb – aga see ei olegi andmekogu, see on lihtsalt elektrooniline kataloog… Päris kentsakas tundus see asi mulle seal – kas riigikontroll tegi oma tööd väga nõrgalt ja tuligi välja mitteasjakohaste ettepanekutega, või siis on kultmin rahvas täielikud teflon-inimesed, kes kehitavad õlgu asjakohase kriitika peale. Miks see teema mind puudutas – sest otsapidi oli tegemist nii Läänemaa muuseumi juhtumiga, kui ka minu poolt pikalt aetud Eesti muuseumides paiknevate kirikuvarade teemaga. Uurin asja edasi.
Veel üks oluline esmaspäevane teema oli väga huvitav – see oli järelpärimistele vastamine sotsiaalministri poolt. Esitasin küsimuse ministrile ja minister ütles, et nad on arutanud haigekassa juhtidega, et need hooldushaiglad, mis on saanud hooldusravi arengukava alusel EL investeeringuid võiksid olla lülitatud haiglatevõrgu arengukavasse, selleks, et nad saaksid ka pikaajalisemad rahastamislepingud. Jutt puudutab väga selgelt meie haiglat (mis on haiglate arengukava haigla) ja samuti puudutab see jutt HNRKd (mis ei ole haiglate arengukava haigla). Väga huvitav.
Teine teema mida sotsiaalminister esmaspäeva ette kandis oli perearstinduse korraldamisest. Ja siin on asi ikka samal maal mis pool aastat tagasi. Härra minister - tsentraliseerimine ei ole lahendus kõikidele probleemidele. Olen sellest ükskord kirjutanud artikli lehte ja tuleb vist veel kirjutada. Palun väga, selgitage mulle keegi, kui Valgamaal on praegu puudu kolm perearsti, siis kuidas aitab asjale kaasa, et selle probleemiga tegeletaks Tallinnast, Tartust või siis teeb seda kohalik terviseameti spetsialist – kas see annaks parema tulemuse, kui maavanema korraldamise puhul? Sisulised puudujäägid on süsteemis – kaugustasu on liiga väike, erinevate vastuvõtukohtade pidamise osa perearsti rahastamises on liiga väike, asendussüsteem on korraldamata jne jne. Aga minister teatab, et võtame teema maavalitsuste käest ära – siis saab korda. Midagi ei saa korda, enne kui asjale sisuliselt lähenema hakatakse. Samuti on minister veendunud, et kõik see, mis puudutab kättesaadavust, ehk küsimust kuidas inimene perearsti juurde pääseb – see on kohaliku omavalitsuse probleem, sest kohalik omavalitsus korraldab omavalitsuse sisest transporti. Kas see ongi nii, et ministeerium soosib suurte perearstikeskuste rajamist ja omavalitsus lahendagu transpordiprobleem? Äkki siis annaks omavalitsustele juurde ressursse ja niipalju juurde, et siis vallad jõuaksid oma inimesi bussidega vedada sinna, kuhu riik kohtadelt põgenenud on … on see siis maakonna või regioonikeskus või suisa Tallinn. Aga ok, aitab esmaspäevast.
Teisipäev.
Istungil läks siis väga kenasti läbi naiste palgalõhe küsimus – eks see sotside teema oli. Muud asjad läksid nagu tavaliselt. Kõige rohkem kahju oli tegelikult keskerakonna eelnõust, millega nad lootsid säilitada Tšernobõli veteranide soodustused. Selle oleks võinud küll olla positiivse lahendusega eelnõu.
Teisipäeval asusin ette valmistama oma küsimust kolmapäevaseks infotunniks seoses maakondliku ühistranspordi korraldamisega – helistasin läbi endisi kolleege – maavanemaid. Tegelesin ka PRIA M3.1 suurprojektide programmi teemaga – helistasin Tartu ülikooli ja Maaülikooli inimestele ja arutasin nendega rahade jagamise põhimõtteid selles meetmes. Leppisin kokku, et järgmise nädala esmaspäeval lähen Tartusse asja üle nõu pidama.
Teisipäeval oli kolleegidega fraktsioonist pikk arupidamine eestkoste ja pärimisõiguse omavahelisest seosest. Proovisime selgust saada, kas pärimisõiguse seadmise seostamine eestkostest põhjendamatu loobumisega on õigustatud, proportsionaalne ja juriidiliselt võimalik. Keerulise küsimusega tegemist, tegeleme edasi.
Teisipäeval võttis riigikogu riigikaitsekomisjon vastu sõjaväearste Ameerikast… rääkisin komisjoni esimehe Raidmaga HNRK praegusest ja potentsiaalsest positsioonist lahinguväljal kannatada saanud sõjameeste ravimise struktuuris.
Kolmapäev.
Hommikul lugesin läbi REH-teenuse rahastamist puudutavad varasemad riigikontrolli auditid. Probleem on selles, et Eesti riik ei ravi piisavalt oma puuetega inimesi, õnnetuses kannatada saanud inimesi. Õigemini ei ravi neid pooltki nii palju kui oleks vaja. Rehabilitatsiooniteenusele eraldatavatest summadest suur osa kulub REH-kavade väljatöötamisele, neid kavasid aga ei viida ellu, sest raha ei ole. Nii see oli juba 2006, kui oli esimene audit, nii see oli 2007, kui tehti järelaudit – ja nii see on ka praegu. SDE ringsõitude raames oleme külastanud nii Kuresaare, kui Haapsalu REH teenuseid pakkuvaid asutusi – Kuressaare lastekodu, meie HNRK-d. Jutt on sama – midagi ei ole muutunud. REH teenus toob puudega või õnnetuses kannatada saanud inimese tagasi või lähemale iseseisvale toimetulemisele. Teenust rahastatakse aga c´a 30 – 40 % ulatuses. Kavatsen selle teemaga tegeleda süvendatult. Teema on oluline kogu Eestile, kuid ka otseselt seotud Haapsalu spetsiifikaga.
Kolmapäevases infotunnis esitasin oma küsimused majandusministrile seoses maakondliku ühistranspordi korraldamisega. Siin allpool siis asja point ehk mõte – mida ma küsisin ja mida minister vastas:
Kirjutasin suvel, et maakondlike bussidotatsioonide summat vähendatakse. Siis selline plaan tõesti oli ja see tegi maavalitsused väga kurvaks. Tänaseks on sellest vähendamistest loobutud ja summa jääb suuremale osale maakondadele samaks, mingite muutuste tulemusena ( mida ma täpselt ei tea) kogusumma peaks vist lausa tõusma 2,5%.
Esimesel pilgul paistab asi kena, kuid... Eelmise kolme - nelja aasta jooksul on korraldatud maakondades hulgaliselt avalikke hankeid, millede käigus sõlmitud lepingud uute vedajatega. Mõningatel juhtudel on läinud hanke tulemused riigi jaoks kallimaks, mõnedel juhtudel oluliselt odavamaks ( nagu Läänemaal näiteks). Igal juhul toimusid hanked ja uute lepingute sõlmimine vedajatega MKM ja maanteeameti hoolika järelevalve all - iga rida hankedokumentatsioonist ja uutest lepingutest oli kooskõlastatud. Uued lepingud näevad ka ette, et juhul, kui muutub tarbijahinnaindeks, kui tõuseb diiselkütte hind või tõusevad bussijuhtide palgad, siis on õigus vedajal saada rohkem raha, kui eelmisel aastal. Praegu on nii, et riik lubab vedude doteerimiseks sama palju raha (või pisut peale), samas - värskelt sõlmitud lepingute alusel peaks mõnedes maakondades (näiteks Pärnus) olema firmadele makstava summa tõus (samade liinikilomeetrite korral) lausa 10 - 12%. Seda asjaolu MKM praegu ignoreerib.
Õigemini - on ka teised lahendused, ehk siis ikkagi tuleb kas:
1. Tõsta piletihinda
2. Vähendada liinikilomeetreid ehk siis kärpida maakondlikke bussiliine.
Minister väidab, et ongi hulgaliselt vähetasuvaid liine, et liinivõrgud on korrastamata. Samas näiteks Saaremaal, Läänemaal, Pärnumaal on oluliselt liine kohendatud, viimastel aastatel kilomeetrite arvu vähendatud, võrke ümber kujundatud. Usun, et ka teises maakondades sama tööd tehtud. Tulemus - ees on ootamas hinnatõus, või kohalike bussiliinide kärpimine. Samuti väidab minister, et maavalitsused on viletsaid lepinguid sõlminud. Siiski oli tema oma meeskond ninapidi juures, kui hankeid tehti ja lepinguid sõlmiti.
Veel selgituseks: paar aastat tagasi võttis Eesti üle EL direktiivi, millega määratakse, et kui riik tellib avaliku teenuse, siis peab ta selle eest ka maksma õiglast hinda. See direktiiv lõi meie ühistranspordi doteerimise süsteemi pea peale. See tähendab - kui enne oli bussiliini majandamine firma mure - firma korjas piletiraha nii palju kui sai, taotles hinnatõusu kui vajadust nägi, sõlmis omavalitsustega lepinguid, et nood õpilasveo eest maksaksid ja selle osa mis puudu jäi - siis kauples riigiga dotatsiooni summa üle. Tulude kokkusaamine oli firma enda asi. Nüüd on aga asjad teist moodi. Hanke tulemusena määratakse kindlaks ühe kilomeetri bussiveo hind ja selle garanteerib firmale riik. Et piletitulu laekuks - on riigi mure ja et omavalitsused õpilasveo eest maksaksid - on ka riigi mure. Kulud riiklikule järelvalvele ja korraldamisele suurenesid mitmekordselt. Maavalitsused võtsid inimesi tööle, et järelvalvet teha. Eriti oluliseks muutus kohalik järelevalve ( piletikontroll, videokaamerad jms) ja läbirääkimised kohalike omavalitsustega. Samal ajal aga kavatseb mkm tsentraliseerida ühistranspordi korralduse - ehk siis võtta ÜTR korraldamise funktsiooni maavalitsustelt ära ja panna maanteeameti regionaalsetele keskustele. Igasse maakonda küll planeeritakse jätta üks spetsialisti tasemel töötaja, kuid kuidas uues situatsioonis see uus korraldus survele vastu peab - mina küll aru ei saa - ja ükski maavalitsus ka ei saa. Tundub, et MKM ise ka ei saa aru, sest teema on topanud terve aasta. Siiski on ütles minister mulle, et ÜTR seaduse muudatused on ministeeriumis ette valmistamisel.
Minu hinnang on - tsentraliseerimine ei ole lahendus igale hädale. Kui lepingud sõlmitakse, siis tuleb neid täita. Kui lepingute sõlmimise juures peetakse koheselt silmas perspektiivi, et igal aastal tuleb tõsta piletite hinda või kärpida liine - siis ei ole see jätkusuutlik poliitika maakonnasisese ühistranspordi tagamiseks.
Kolmapäeva õhtul saabus Eestisse Soome parlamendi Õiguskomisjon ja õhtu veetsin koos nendega ühisistungil, kus tutvustasime Soome värsketele parlamentääridele meie asjaajamist ja probleeme.
Neljapäeval
vestlesin pikalt HNRK juhatajaga ja leppisime kokku kohtumise. Vestlesin pikalt ka raudtee tasuvusuuringust Rein Riisaluga, leppisime kokku edasisi tegevusi. Istungil kuulasime Eesti Arengufondi juhatuse esimehe Ott Pärna ettekannet. Et Eestist peaks saama innovatsiooni ja targa töö keskus jne. Et tuleb tegeleda inimvara juhtimisega – just talentide ja „ajude“ osas. Igati nõus. Küsisin temalt, et millise tööjõuga me seda teeme, kui meil on c´a 30% tööjõust tööturult eemal või eemaldumas… Ettekandja vastas, et pole hullu, saame hakkama… Minu arvamus on et ei saa ikka küll – kui lööme kokku töötud, varjatud töötud, need kes väljas töötavad ja need kes kavatsevad lähiajal välja tööle minna siis saamegi 30% Eesti tööealisest elanikkonnast. Vaat nii on lugu. Sotsiaalpoliitika, tööturupoliitika, regionaalpoliitika …– see kõik on eelduseks, et Eestist võiks saada kasvukeskus. Nii et – sotsist riigikogu liikmele tööd küll.
Neljapäeva õhtul sõitsin Viljandisse, kus toimus Balti Assamblee eelarvekomisjoni kokkusaamine (olen Balti Assamblee delegatsiooni liige). Tegevused ja arutelud algasid juba neljapäeva õhtul.
Reedel
toimus BA presiidiumi ja komisjoni ühisistung Viljandis. Vaatasime BA eelarve üksipulgi läbi. Õhtuks sain koju ja selgus et olin külmetunud. Laupäev olin põhiliselt pikali.
Pühapäeval hakkasin ette valmistama esmaspäevast esinemist EUHOFA INTERNATIONAL kongressil. Nimelt olin andnud lubaduse Pärnu turismitegijatele, et esinen ettekandega avaürituse raames esmaspäeva hommikul. Mis seal siis ikka – tegin endale selgeks, mis elukas see EUHOFA on – ja selgus et väga vahva asi on. Pühapäeva jäid ka telefonivestlused Lihula rahvaga koolide sulgemise teemal. Selles asjas on minu kommentaar selline, et omavalitsemise kuldreegel on, et arvesta kõiki asjaolusid ja räägi inimestega. Aga sellest juba järgmise nädala ülevaates.
18.9.11
Teise istungjärgu esimene nädal
Siin paar päeva tagasi sain ühelt sõbralt riielda, et minu tegemistest on vähe kuulda. Pean pattu tunnistama - tal oli õigus küll - olen blogimise hooletusse jätnud. Proovin hakata seda viga parandama ja annan siin blogis ülevaateid minu möödunud töönädala huvitamatest teemadest, mis nädala jooksul käsitlusel on olnud.
Esimese töönädala esmaspäev läks koosolekute ja esimese istungi tähe all. Hommikul oli fraktsiooni istung. Juhtisin kolleegide tähelepanu ühele huvitavale teemale - riiklike teehoolduse aktsiaseltside ühendamistele. Meil on asi praegu nii, et osa teehooldusest maakondades on erastatud, osasid maakondi teenindavad riiklikud AS-id. Nüüd on olemas valitsuse otsus riiklikud ASid ühendada üheks suures, seal juures veel mitmeid huvitavaid nüansse seoses konkureerimisega teetööde turul. Vaatame kuidas riigi huvid selles protsessis tegelikult esindatud on.
Esmaspäeval siis veel õiguskomijoni istung, riigieelarve kontrolli komijoni istung ja esimene suure saali istung siis sellel istungjärgul. Õhtune lugemisvara oli riigimaja projekti käigus valminud kliendiküsitluse kokkuvõte.
Teisipäeva hommikul saime kolleegidega kokku ja arutasime meie REG-KOV toetusrühma järgmise istungi korraldamist. Järgmine korraline istung tuleb 26-ndal. Selleks korraks tekkis meil teema juba suvel - nimelt toimus 23.ndal augustil POLISe suveseminar. Esinesin seal ka ettekandega KOV aastal 2018, kuid põhiline oli see, et seal sai kokku lepitud, et koalitsioonilepingus lubatud kohalike omavalitsuse nõukoda luuakse riigikogu REG-KOV toetusrühma juurde. Teiseks lepiti kokku, et hakatakse üheskoos halduskorraldusliku reformi poole astuma, ja kohale ei jõuta hiljem, kui 2018. Mitte see tempo mulle meele järgi oleks, kuid parem ikka kui mitte midagi. Teisipäevane suure saali istung läks tavapäraselt - koalitsioon hääletas välja opositsiooni eelnõusid.
Teisipäeval sai ka koostatud ja saadetud põlluministrile järelpärimine seoses euroraha kasutamisega maaettevõtluse arendamiseks. Seal oli üks hea programm - maaelu mitmekesistamise suurprojektide programm - mis praeguseks aga otsas on. Küsisin minstri käest, kuidas jagamine läks. Mõte on aga selles, et kuna tegemist on atraktiivse programmiga, siis ehk saaks seda veel jätkata. Samuti on programmi hindamiskriteeriumid läänlaste suhtes diskrimineerivad, seda teemat peab ka veel vaatama.
Kolmapäeval päeval olin seotud matustega, mäe peale ei jõudnudki. Õhtul aga jõudsin Matsalu filmifestivali avamisele. Positiivne, mõnus ja vaba õhkkond, nagu ikka. Festival on täies jõus, filme palju, žürii auväärne. Rahvusvaheline, suur filmifestival - Lihulas, Läänemaal - on ikka uhke tunne küll. Hilja õhtul tegin kaitselliidu jaoks ühte presentatsiooni.
Neljapäeval oli hommikul oli suure saali istung, mis kujunes üpris lühikeseks. Arutusel oli ka sotside eelnõu - KOV-idele 15% teedeaktsiisist. Hea oli see, et eelnõu jäi menetlusse, halb on aga see, et kuulu järgi pole riigieelarve eelnõus 15% juttugi.
Pärast istungit lugesin KOVidest laekunud infot eestkoste seadmise kohta. Nimelt veel üks asi on laual - eeskoste seadmine KOVide poolt. Siin on kaks teemat - üks on eestkostest loobumine lähisugulaste poolt, teine teema on see, et uue perekonnaseadusega tuli eestkostjaks olemine KOVi kohustuseks - kui sugulasi pole või nad loobuvad, osadel KOVidel on sellega päris palju tegemist. Tegin fraktsiooni töötajate abiga omavalitsustele järelpärimise, nüüd sain vastused kätte. Järgmisel nädalal arutame kolleegidega fraktsioonist seda teemat.
Neljapäeval jõudsin veel ka Kaitseliidu pealike kogunemisele. Seal oli teemaks vabatahtlikud organisatsioonis. Päris huvitav arutelu oli. Hilja õhtuks sain koju, siis võtsin veel ette ja lugesin läbi lastekodu põlengu krim-asja lõpetamise määruse. ...Oma mõtteid ja tundeid seoses lastekodu põlenguga ei julge ja ei taha kirjeldadagi. Määruse lugemine tõi selle kõik nagu tuha alt välja jälle...
Reedel istungeid polnud. Päev kulus Haapsalus - Hommikul kulu käisime Risti vallavanemaga Haapsalus keskkonnaametis, rääkisime loodusharidusest Läänemaal, matkaradadest ja rabade eksponeerimisest. Lõuna ajal andsin ERRile intervjuu lastekodu põlenguga seoses.
Laupäeval Matsalu festivali lõpetamisele ei jõudnud. Kahju. Pühapäev - kodused toimetused (ülepinnaline pahteldamine :), meilidele vastamine, järgmise nädala planeerimine, käesoleva ülevaate kirjutamine.
Vaat selline nädal. Homme jälle esmaspäev. 2011 aasta teise istungjärgu teine töönädal.
Esimese töönädala esmaspäev läks koosolekute ja esimese istungi tähe all. Hommikul oli fraktsiooni istung. Juhtisin kolleegide tähelepanu ühele huvitavale teemale - riiklike teehoolduse aktsiaseltside ühendamistele. Meil on asi praegu nii, et osa teehooldusest maakondades on erastatud, osasid maakondi teenindavad riiklikud AS-id. Nüüd on olemas valitsuse otsus riiklikud ASid ühendada üheks suures, seal juures veel mitmeid huvitavaid nüansse seoses konkureerimisega teetööde turul. Vaatame kuidas riigi huvid selles protsessis tegelikult esindatud on.
Esmaspäeval siis veel õiguskomijoni istung, riigieelarve kontrolli komijoni istung ja esimene suure saali istung siis sellel istungjärgul. Õhtune lugemisvara oli riigimaja projekti käigus valminud kliendiküsitluse kokkuvõte.
Teisipäeva hommikul saime kolleegidega kokku ja arutasime meie REG-KOV toetusrühma järgmise istungi korraldamist. Järgmine korraline istung tuleb 26-ndal. Selleks korraks tekkis meil teema juba suvel - nimelt toimus 23.ndal augustil POLISe suveseminar. Esinesin seal ka ettekandega KOV aastal 2018, kuid põhiline oli see, et seal sai kokku lepitud, et koalitsioonilepingus lubatud kohalike omavalitsuse nõukoda luuakse riigikogu REG-KOV toetusrühma juurde. Teiseks lepiti kokku, et hakatakse üheskoos halduskorraldusliku reformi poole astuma, ja kohale ei jõuta hiljem, kui 2018. Mitte see tempo mulle meele järgi oleks, kuid parem ikka kui mitte midagi. Teisipäevane suure saali istung läks tavapäraselt - koalitsioon hääletas välja opositsiooni eelnõusid.
Teisipäeval sai ka koostatud ja saadetud põlluministrile järelpärimine seoses euroraha kasutamisega maaettevõtluse arendamiseks. Seal oli üks hea programm - maaelu mitmekesistamise suurprojektide programm - mis praeguseks aga otsas on. Küsisin minstri käest, kuidas jagamine läks. Mõte on aga selles, et kuna tegemist on atraktiivse programmiga, siis ehk saaks seda veel jätkata. Samuti on programmi hindamiskriteeriumid läänlaste suhtes diskrimineerivad, seda teemat peab ka veel vaatama.
Kolmapäeval päeval olin seotud matustega, mäe peale ei jõudnudki. Õhtul aga jõudsin Matsalu filmifestivali avamisele. Positiivne, mõnus ja vaba õhkkond, nagu ikka. Festival on täies jõus, filme palju, žürii auväärne. Rahvusvaheline, suur filmifestival - Lihulas, Läänemaal - on ikka uhke tunne küll. Hilja õhtul tegin kaitselliidu jaoks ühte presentatsiooni.
Neljapäeval oli hommikul oli suure saali istung, mis kujunes üpris lühikeseks. Arutusel oli ka sotside eelnõu - KOV-idele 15% teedeaktsiisist. Hea oli see, et eelnõu jäi menetlusse, halb on aga see, et kuulu järgi pole riigieelarve eelnõus 15% juttugi.
Pärast istungit lugesin KOVidest laekunud infot eestkoste seadmise kohta. Nimelt veel üks asi on laual - eeskoste seadmine KOVide poolt. Siin on kaks teemat - üks on eestkostest loobumine lähisugulaste poolt, teine teema on see, et uue perekonnaseadusega tuli eestkostjaks olemine KOVi kohustuseks - kui sugulasi pole või nad loobuvad, osadel KOVidel on sellega päris palju tegemist. Tegin fraktsiooni töötajate abiga omavalitsustele järelpärimise, nüüd sain vastused kätte. Järgmisel nädalal arutame kolleegidega fraktsioonist seda teemat.
Neljapäeval jõudsin veel ka Kaitseliidu pealike kogunemisele. Seal oli teemaks vabatahtlikud organisatsioonis. Päris huvitav arutelu oli. Hilja õhtuks sain koju, siis võtsin veel ette ja lugesin läbi lastekodu põlengu krim-asja lõpetamise määruse. ...Oma mõtteid ja tundeid seoses lastekodu põlenguga ei julge ja ei taha kirjeldadagi. Määruse lugemine tõi selle kõik nagu tuha alt välja jälle...
Reedel istungeid polnud. Päev kulus Haapsalus - Hommikul kulu käisime Risti vallavanemaga Haapsalus keskkonnaametis, rääkisime loodusharidusest Läänemaal, matkaradadest ja rabade eksponeerimisest. Lõuna ajal andsin ERRile intervjuu lastekodu põlenguga seoses.
Laupäeval Matsalu festivali lõpetamisele ei jõudnud. Kahju. Pühapäev - kodused toimetused (ülepinnaline pahteldamine :), meilidele vastamine, järgmise nädala planeerimine, käesoleva ülevaate kirjutamine.
Vaat selline nädal. Homme jälle esmaspäev. 2011 aasta teise istungjärgu teine töönädal.
15.7.11
Riigist ja ratturitest
Mõtlesin hulk aega, et millised tunded mind seoses nende vabastatud ratturitega valdavad? Et kõigepealt jooksevad läbi mõtted, et ise süüdi ja ärgu ronigu jne. See on vaid aga korraks.
Tegelikult on nii, et inimesed teevad igasuguseid asju, kogu aeg. Sõidavad autoga, lendavad lennukiga, teevad langevarjuhüppeid, käivad matkamas siin ja seal, töötavad ehitusel ja metsalangetusel ... kõik on hirmus ohtlik. Tegelikult ongi nii, et inimesed on inimesed sellepärast, et nad teevad igasuguseid asju. Vaatavad küll, kuidas saavad, et midagi ei juhtuks, aga ikka juhtub. Ja kui midagi juhtub, siis peab kellelegi loota olema. Ja riik ongi sellepärast riik, et inimesele appi minna.
Mul oli ükskord selline kogemus, et Londoni - Stockholmi lennukis istus minu kõrval üks tiba üle keskea inglanna, kes rääkis, et sõidab..oli see Indoneesia vist. Et mehest lahus ja lapsed suured, palk norm. Igal aastal võtab mingi pikema reisi ette - metsikult, et maad ja rahvast näeks. Mina küsisin tema käest, et millele või kellele ta loodab nendel üksinda reisidel, kaugetel maadel. Juhatasin tema mõtet, et kergem vastata oleks ...et mis annab talle vajaliku turvatunde - perekond, jumal...vms. Tema vastas, et tema riik annab talle vajaliku turvatunde. Vaat nii. Praegu on erandolukorras ka Eesti riik ennast tõestanud, kui turvalisuse allikas. Kui nii saab olema ka igapäevases elus, siis on olemas vastus küsimusele - mis maa see on?
Tegelikult on nii, et inimesed teevad igasuguseid asju, kogu aeg. Sõidavad autoga, lendavad lennukiga, teevad langevarjuhüppeid, käivad matkamas siin ja seal, töötavad ehitusel ja metsalangetusel ... kõik on hirmus ohtlik. Tegelikult ongi nii, et inimesed on inimesed sellepärast, et nad teevad igasuguseid asju. Vaatavad küll, kuidas saavad, et midagi ei juhtuks, aga ikka juhtub. Ja kui midagi juhtub, siis peab kellelegi loota olema. Ja riik ongi sellepärast riik, et inimesele appi minna.
Mul oli ükskord selline kogemus, et Londoni - Stockholmi lennukis istus minu kõrval üks tiba üle keskea inglanna, kes rääkis, et sõidab..oli see Indoneesia vist. Et mehest lahus ja lapsed suured, palk norm. Igal aastal võtab mingi pikema reisi ette - metsikult, et maad ja rahvast näeks. Mina küsisin tema käest, et millele või kellele ta loodab nendel üksinda reisidel, kaugetel maadel. Juhatasin tema mõtet, et kergem vastata oleks ...et mis annab talle vajaliku turvatunde - perekond, jumal...vms. Tema vastas, et tema riik annab talle vajaliku turvatunde. Vaat nii. Praegu on erandolukorras ka Eesti riik ennast tõestanud, kui turvalisuse allikas. Kui nii saab olema ka igapäevases elus, siis on olemas vastus küsimusele - mis maa see on?
9.7.11
Näide riigikogu liikme suvest
Et siis riigikogu ei puhka kunagi :) Külastasin 30.ndal juunil Lihula ja Hanila omavalitsusi, kus kohtusin ettevõtjate ja omavalitsusjuhtidega. Ringsõidu esimeseks peatuskohaks oli OÜ Parivere Tsehh. Firma omanik ja juhataja Holger Wachtmeister tutvustas mulle ettevõte tegevust ja ettevõtluse korraldamist takistavaid probleeme. Põhiliseks vestlusteemaks oli riigi ja ettevõtluse suhe, omanikuvastutus ja riiklik järelevalve ettevõtluse üle.
Teiseks kohtumiskohaks oli Lihula vallavalitsus, kus kohtusime Lihula valla juhtidega. Valla poolt osalesid kohtumisel vallavanem, volikogu esimees, valla haridus – kultuurinõunik ja Kasari kooli direktor. Lihula on Lõuna-Läänemaa pealinn, nii et teemasid oli mitmeid. Rääkisime hariduselu korraldamisest vallas, Lihula võimla ja staadioni renoveerimisest, bussijaama taastamisest, kergliiklusteede rajamisest, kaubanduse seisukorrast piirkonnas ja valla ettevõtete arenguperspektiividest. Kinnitasime üle Kasari õpilaskodu laiendamise vajaduse ja leppisime kokku, et otsime sellele üheskoos lahendusi.
Kolmandaks peatuseks oli Hanila vallamaja, kus saime kokku Hanila vallavanemaga. Siin oli põhiliseks teemaks ettevõtlus ja majandustegevus vallas. Erilise tähelepanu all olid Virtsu tööstusalad, Virtsu lähikonna kaevandused ja kaubasadama kasutamine. Vallavanem rõhutas ka Euroopa Liidu nn „kala-leader“ kalasadamate programmi olulisust rannikuvaldade edasises arengus. Kõne all olid ka tuuleparkide rajamisega seotud õiguslikud aspektid, Nehatu planeeritava kaevandusega seotud probleemid ja Virtsu liiklussõlme ümberehituse vajadus. Leppisime kokku Virtsu tööstuspiirkonna turustamiseks vajalike materjalide kogumise ja koondamise.
Visiidi kokkuvõtteks võiks öelda niimoodi : eelkõige on omavalitsustel kaks probleemi – rahastamise ja kohustuste mittevastavus ning ebastabiilne rahastamine. Ükski toetus või ühekordne investeering ei asenda süsteemset rahastamist. Omavalitsused seisavad oma inimeste ja nende eluolu eest. Omavalitsuste rahastamise stabiilsuses ja kohustustele vastavuses seisnebki oluline osa regionaalpoliitikast.
Teiseks kohtumiskohaks oli Lihula vallavalitsus, kus kohtusime Lihula valla juhtidega. Valla poolt osalesid kohtumisel vallavanem, volikogu esimees, valla haridus – kultuurinõunik ja Kasari kooli direktor. Lihula on Lõuna-Läänemaa pealinn, nii et teemasid oli mitmeid. Rääkisime hariduselu korraldamisest vallas, Lihula võimla ja staadioni renoveerimisest, bussijaama taastamisest, kergliiklusteede rajamisest, kaubanduse seisukorrast piirkonnas ja valla ettevõtete arenguperspektiividest. Kinnitasime üle Kasari õpilaskodu laiendamise vajaduse ja leppisime kokku, et otsime sellele üheskoos lahendusi.
Kolmandaks peatuseks oli Hanila vallamaja, kus saime kokku Hanila vallavanemaga. Siin oli põhiliseks teemaks ettevõtlus ja majandustegevus vallas. Erilise tähelepanu all olid Virtsu tööstusalad, Virtsu lähikonna kaevandused ja kaubasadama kasutamine. Vallavanem rõhutas ka Euroopa Liidu nn „kala-leader“ kalasadamate programmi olulisust rannikuvaldade edasises arengus. Kõne all olid ka tuuleparkide rajamisega seotud õiguslikud aspektid, Nehatu planeeritava kaevandusega seotud probleemid ja Virtsu liiklussõlme ümberehituse vajadus. Leppisime kokku Virtsu tööstuspiirkonna turustamiseks vajalike materjalide kogumise ja koondamise.
Visiidi kokkuvõtteks võiks öelda niimoodi : eelkõige on omavalitsustel kaks probleemi – rahastamise ja kohustuste mittevastavus ning ebastabiilne rahastamine. Ükski toetus või ühekordne investeering ei asenda süsteemset rahastamist. Omavalitsused seisavad oma inimeste ja nende eluolu eest. Omavalitsuste rahastamise stabiilsuses ja kohustustele vastavuses seisnebki oluline osa regionaalpoliitikast.
14.6.11
Regionaalpoliitika ja KOV-toetusrühma esimene proovikivi
Esmaspäeval pidas oma teise kokkusaamise riigikogus moodustatud regionaalpoliitika ja kohalike omavalitsuste toetusrühm. Koosolekul kõlas, nagu oleks tugirühma esimene proovikivi kohalikele omavalitsustele laekuva kütuseaktsiisi osa suurendamine järgmise aasta riigieelarves. Tegelikult on see esimene proovikivi juba käes ja selle nimi om maamaksu muutmise seadus.
Maamaksu muutmise seaduse menetlemine on ikka üks lõpmata kurb näide Eesti poliitikast. Saalis käib lahing valitsuserakondade ja Tallinna linnavalitsuse vahel. Kolleeg Sester räägib heast tahtest ja koduomanike toetamisest, kui puldis on Randpere, siis ei vaevuta isegi varjama, kuidas Eestis seadusloome tegelikult tõuke saab. See, et jutt on kõigi Eesti omavalitsuste iseseisvusest, ei näi koalitsiooni hulgast kedagi huvitavat.
Maamaks põhimõtteliselt on kohaliku omavalitsuse finantsautonoomia üks alustaladest. Maamaksu planeeritakse ja üksikisiku tulumaksu laekumist prognoositakse. Maamaks on stabiilne tuluallikas, sest maa hulk ei muutu ja maamaksu suurus ei muutu nii kiiresti, kui muutub omavalitsuses sissekirjutust omavate inimeste arv või sissetulek. Kohalikul omavalitsusel on võimalus anda maamaksusoodustust, kohalikul omavalitsusel on võimalus muuta maamaksu määra.
Asenduseks on pakutud näiteks üksikisiku tulumaksust laekuva protsendi tõusu. Kas IRL on küsinud Nõva ja Noarootsi juhtide käest, kas nood peavad üksikisiku tulumaksu usaldusväärseks asenduseks maamaksule. Kas Reformierakond on küsinud Lihula valla reformikatest juhtide käest, mida nemad asjast arvavad? Tõde on aga selles, et siis, kui tulumaks teeb üles-alla uperpalle, siis maamaksu laekumine on stabiilne ja sellega saab omavalitsus arvestada. Kuigi püsielanike arv võib väheneda, siis maaomandus püsib ja kuivõrd summad ei ole suured, siis need ka makstakse ära. Mida väiksem on omavalitsus, seda ebakindlam on tulumaksu laekumine omavalitsuse eelarvesse, sõltudes lausa üksikisikute elukoha valikust. Mida väiksem ja hõredamalt asustatum on vald, seda on suurem on maamaksu osakaal valla eelarves. Mida väiksem on vald, seda suurema osa omavalitsuse finantsautonoomiast moodustab maamaks.
Äsjaloodud regionaalpoliitika ja KOV töörühm peaks tegelema regionaapoliitikaga ja omavalitsuste toetamisega. Tugirühma nimi on selline. Meil pea nelikümmend liiget, koalitsioonist on enamus, suurem osa IRList. Neljapäeval saame siis näha, kas KOV-tugirühma liikmeks hakati moepärast, käsukorras, või oli meestel-naistel tõsi taga. Ükski saadik, kes omavalitsuste toimetuleku pärast mures on, selle seaduse poolt ei hääleta. Koduomanike toetamiseks aga võtaksime ette hoopis sooja, vee ja elektrihinna tõusu peatamise, ka eluasemelaenude intressid võiks rahule jätta. Nendest asjadest oleks juba tõesti kasu.
Maamaksu muutmise seaduse menetlemine on ikka üks lõpmata kurb näide Eesti poliitikast. Saalis käib lahing valitsuserakondade ja Tallinna linnavalitsuse vahel. Kolleeg Sester räägib heast tahtest ja koduomanike toetamisest, kui puldis on Randpere, siis ei vaevuta isegi varjama, kuidas Eestis seadusloome tegelikult tõuke saab. See, et jutt on kõigi Eesti omavalitsuste iseseisvusest, ei näi koalitsiooni hulgast kedagi huvitavat.
Maamaks põhimõtteliselt on kohaliku omavalitsuse finantsautonoomia üks alustaladest. Maamaksu planeeritakse ja üksikisiku tulumaksu laekumist prognoositakse. Maamaks on stabiilne tuluallikas, sest maa hulk ei muutu ja maamaksu suurus ei muutu nii kiiresti, kui muutub omavalitsuses sissekirjutust omavate inimeste arv või sissetulek. Kohalikul omavalitsusel on võimalus anda maamaksusoodustust, kohalikul omavalitsusel on võimalus muuta maamaksu määra.
Asenduseks on pakutud näiteks üksikisiku tulumaksust laekuva protsendi tõusu. Kas IRL on küsinud Nõva ja Noarootsi juhtide käest, kas nood peavad üksikisiku tulumaksu usaldusväärseks asenduseks maamaksule. Kas Reformierakond on küsinud Lihula valla reformikatest juhtide käest, mida nemad asjast arvavad? Tõde on aga selles, et siis, kui tulumaks teeb üles-alla uperpalle, siis maamaksu laekumine on stabiilne ja sellega saab omavalitsus arvestada. Kuigi püsielanike arv võib väheneda, siis maaomandus püsib ja kuivõrd summad ei ole suured, siis need ka makstakse ära. Mida väiksem on omavalitsus, seda ebakindlam on tulumaksu laekumine omavalitsuse eelarvesse, sõltudes lausa üksikisikute elukoha valikust. Mida väiksem ja hõredamalt asustatum on vald, seda on suurem on maamaksu osakaal valla eelarves. Mida väiksem on vald, seda suurema osa omavalitsuse finantsautonoomiast moodustab maamaks.
Äsjaloodud regionaalpoliitika ja KOV töörühm peaks tegelema regionaapoliitikaga ja omavalitsuste toetamisega. Tugirühma nimi on selline. Meil pea nelikümmend liiget, koalitsioonist on enamus, suurem osa IRList. Neljapäeval saame siis näha, kas KOV-tugirühma liikmeks hakati moepärast, käsukorras, või oli meestel-naistel tõsi taga. Ükski saadik, kes omavalitsuste toimetuleku pärast mures on, selle seaduse poolt ei hääleta. Koduomanike toetamiseks aga võtaksime ette hoopis sooja, vee ja elektrihinna tõusu peatamise, ka eluasemelaenude intressid võiks rahule jätta. Nendest asjadest oleks juba tõesti kasu.
9.6.11
Maamaksu vabastus riigikogu saalis
Tere raffas! Ma pole tükk aega blogisse kirjutanud. Riigikogu töörütm on üks väga huvitav asi - sellest kirjutan edaspidi. Nüüd ja edaspidi aga panen siia mõtteid ja killukesi minu tegemistest ja riigikogu tegemistest. Tegemist on siis siin blogis pigem poliitiku jutuga, nii nagu varasemalt kirjutasin siin rohkem maavanema tegemistest. FB proovin seevastu poliitikast puhta hoida.
Täna on pikk arutelu saalis maamaksu vabastamise teemal. Esitasin ettekandjale kaks küsimust - mõlemad küsimused ja nende vastused peegeldavad asja tegelikku sisulist külge.
Minu küsimus Sven Sesterile seoses maamaksuseaduse muutmise seadusega ehk koduomanike maamaksust vabastamisega:
Jürgen Ligi käsitledes Vedelkütuse erimärgistamise seaduse muutmise seadust on siinsamas saalis ütelnud: Makse tuleb siiski koguda ja sotsiaalkulutused rahastada kogutud maksudest!
Muudatusi seadusandlikus keskkonnas tuleb vaadata koosmõjus, seaduste koosmõjust koorub välja poliitika. Praegu on riigikogu menetluses seadus – maamaksuseaduse vabastamise seadus, mille algpõhjus – nagu ka peaminister on siinsamas tunnistanud – on Tallinna linna maamaks. Maapiirkonna elanikule kingib maamaksu vabastus sadakond eurot aastas. Samal ajal on menetluses seadus, mis võtab sellesama maapiirkonna elaniku tööandjatelt ära olulise konkurentsivõime tugimeetme ja tuhandeid eurosid aastas (kokku 30 milj Eur aastas). Mis teie arvate, kuidas need kaks seadust koosmõjus maapiirkonna elanikele mõjuvad ja mis on see poliitika mida sellised otsused kannavad?
Vastust ma ei saanud. Sester vastas, et tegemist ei ole Tallinna keskse seadusega.
Minu kommentaar – tegelikult on algusest peale teda, et küsimus on Tallinnas. Aga see ei ole minu probleem - (Tallinn on ilus linn, Nõmme seal hulgas), ega tegelik probleem. Probleem ei ole ka maamaksu vabastuses – muidugi on tore vähem makse maksta ja tõesti, Tallinna majaomanikel on ikka päris suur summa. Küsimus on selles, et iga kord, kui räägitakse sotsiaalteenuste kättesaavusest, siis vastus koalitsiooni poolt tuleb kohe - raha pole. Mis siis on maapiirkonna elanikele olulisem – kas pisuke maamaksu vabastus või töökoha olemasolu. Sada rubla tasku ja töölt lahti – kas see ongi koalitsiooni lahendus? Koalitsioon annab ühe käega pisku ja võtab teise käega tüki. See on halb.
Teine küsimus:
Kas te arutasite komisjoni ka käsitletava seaduse muutmisega kaasnevaid muid seadusmuudatusi. Näiteks tuleb seaduse rakendumise tagamiseks muuta rahvastikuregistri seadust. Kui suurt hulka ja milliseid seadusi käsitletav seadusmuudatus põhjustab?
Vastus: Käsitletav seaduse muutmine ei põhjusta ühegi teise seaduse muutmist.
Minu kommentaar: Praegu on rahvastukuregistri seaduse kohaselt võimalik registreerida elukohta ka asula täpsusega. Juhul, kui praegu tahetakse maamaksuvabastuse juures lähtuda registripõhisest elukohast, siis peab muutuma ka rahvastikuregistri seadus. KOV järelevalve rahvastikuregistri seaduse täitmise üle peab oluliselt tõusma. Siit omakorda aga vallandub terve laviin – rahvastikuregistri seadus on inimese elukohta määrav seadus. Praegu pole kellelgi aimu, mida see endaga kaasa toob.
Täna on pikk arutelu saalis maamaksu vabastamise teemal. Esitasin ettekandjale kaks küsimust - mõlemad küsimused ja nende vastused peegeldavad asja tegelikku sisulist külge.
Minu küsimus Sven Sesterile seoses maamaksuseaduse muutmise seadusega ehk koduomanike maamaksust vabastamisega:
Jürgen Ligi käsitledes Vedelkütuse erimärgistamise seaduse muutmise seadust on siinsamas saalis ütelnud: Makse tuleb siiski koguda ja sotsiaalkulutused rahastada kogutud maksudest!
Muudatusi seadusandlikus keskkonnas tuleb vaadata koosmõjus, seaduste koosmõjust koorub välja poliitika. Praegu on riigikogu menetluses seadus – maamaksuseaduse vabastamise seadus, mille algpõhjus – nagu ka peaminister on siinsamas tunnistanud – on Tallinna linna maamaks. Maapiirkonna elanikule kingib maamaksu vabastus sadakond eurot aastas. Samal ajal on menetluses seadus, mis võtab sellesama maapiirkonna elaniku tööandjatelt ära olulise konkurentsivõime tugimeetme ja tuhandeid eurosid aastas (kokku 30 milj Eur aastas). Mis teie arvate, kuidas need kaks seadust koosmõjus maapiirkonna elanikele mõjuvad ja mis on see poliitika mida sellised otsused kannavad?
Vastust ma ei saanud. Sester vastas, et tegemist ei ole Tallinna keskse seadusega.
Minu kommentaar – tegelikult on algusest peale teda, et küsimus on Tallinnas. Aga see ei ole minu probleem - (Tallinn on ilus linn, Nõmme seal hulgas), ega tegelik probleem. Probleem ei ole ka maamaksu vabastuses – muidugi on tore vähem makse maksta ja tõesti, Tallinna majaomanikel on ikka päris suur summa. Küsimus on selles, et iga kord, kui räägitakse sotsiaalteenuste kättesaavusest, siis vastus koalitsiooni poolt tuleb kohe - raha pole. Mis siis on maapiirkonna elanikele olulisem – kas pisuke maamaksu vabastus või töökoha olemasolu. Sada rubla tasku ja töölt lahti – kas see ongi koalitsiooni lahendus? Koalitsioon annab ühe käega pisku ja võtab teise käega tüki. See on halb.
Teine küsimus:
Kas te arutasite komisjoni ka käsitletava seaduse muutmisega kaasnevaid muid seadusmuudatusi. Näiteks tuleb seaduse rakendumise tagamiseks muuta rahvastikuregistri seadust. Kui suurt hulka ja milliseid seadusi käsitletav seadusmuudatus põhjustab?
Vastus: Käsitletav seaduse muutmine ei põhjusta ühegi teise seaduse muutmist.
Minu kommentaar: Praegu on rahvastukuregistri seaduse kohaselt võimalik registreerida elukohta ka asula täpsusega. Juhul, kui praegu tahetakse maamaksuvabastuse juures lähtuda registripõhisest elukohast, siis peab muutuma ka rahvastikuregistri seadus. KOV järelevalve rahvastikuregistri seaduse täitmise üle peab oluliselt tõusma. Siit omakorda aga vallandub terve laviin – rahvastikuregistri seadus on inimese elukohta määrav seadus. Praegu pole kellelgi aimu, mida see endaga kaasa toob.
Tellimine:
Postitused (Atom)