Teenuse kättesaadavusest - konstruktiivselt

Nii nagu lubatud sai kord Marge Vatkule, et tegelen teenuse kättesaadavuse teemaga konstruktiivselt - nii olen ka teinud. Esitasin arupärimise peaministrile, vastused sain nüüd esmaspäeval. Vastuseid saate lugeda riigikogu stenogrammidest 12.03 kuupäeva alt. Samuti korraldasin arutelu riigikogus, KOV-REG toetusrühma egiidi all. Arutelu toimus eelmisel teisipäeval, Sellest võttis osa 12 inimest - 6 külalist ja 6 riigikogu liiget. Külalisena kutsusin ka meie Raimond Lunevi. Tarbijate ühistu on üks kõige suuremaid teenindusvõrgutsikke, mis maapiirkonnas tegutseb, sellepärast ka Raimondit palusin Riigikogusse tulla ja oma kogemustest rääkida.

Minu põhiteesid olid:
1. Me peame üles lugema põhilised, n,ö baasteenused või siis esmatähtsad teenused, mis on inimese eluks hädavajalikud. Eeskujuks on väikesaarte seadus ja näiteks hädaolukorra seadus. Loetelu pikkus võib kujuneda c´a 8 - 12 teenust.
2. Nendele baasteenustele tuleb määrata kättesaadavuse kriteeriumid ehk standardid. See määramine peaks toimuma ühes dokumendis, et oleks nii inimestele, kui ametnikele üheselt arusaadav. Eeskujuks võiks olla maakondlikud sotsiaalse infrastruktuuri planeeringud.
3. Esmatähtsale teenusele peab olema määrtud vastutaja ( nagu on hädaolukorra seaduses).
4. Vastutajal peavad olema vahendid teenuse tagamiseks.
5. Standardid on määratud vastavalt konkreetse kandi asukohale - eeskujuks võiks olla näiteks kantide jaotus Sotsiaalse infrastruktuuri planeeringutes.
6. Teenuste osutamise mehhanism on paindlik. Kui teenus töötab turumajanduslikel alustel, on hea. Toidukaupade kättesaadavuses näiteks, või sularaha kättesaadavuses vms. Postkontor võib paikneda ka kohalikus poes või raamatukogus, ühistranspordiks ei pea ülal pidama tühje bussiringe, transport saab olla ka vajaduspõhine. Kui sularaha on kättesadav postkontorist või TÜ poest - ka see on lahendus. Juhul, kui turg ei toimi, siis peab minema kas riik (maavalitsus näiteks), või kohalik omavalitsus erasektoriga koostöösse ja siis tuleb avalikul sektoril ka muidugi katta neid kulusid, mis teenuse tasuvust takistavad.

Kuhu ma jõudsin kahe ürituse - nõupidamise ja arupärimise käigus. Kui aus olla - mitte väga kaugele. Peaminister, aga ka kolleegid koalitsioonist ütlevad, et kohalike teenuste kättesaadavus on kohalik mure, õigemini kohalik õigus ja kohustus korraldada. Peaminister ütles, et standardeid on juba piisavalt ja et keskse standardi kehtestamine kohaliku iseloomuga teenusele on kohaliku omavalitsuste suveräänsuse riive. Mina tegelikult küll pidasin silmas seda, et juhul, kui oleks olemas riiklik standard baasteenusele, siis oleks omavalitsusel õigust ka oodata teenuse tagamiseks rahalisi vahendeid. Selleni aga jutt praegu küll ei jõua - et kui OV peab üleval pidama ekstra bussiringe, et inimesed poodi või arsti juurde saaksid, et ta siis ka selle võrra rohkem eelarvelisi vahedeid saaks. Või et kui OV toetab kauplusautot, või vabatahtlikku päästekomandot või veab inimestele joogivett väravasse, sest põhjavesi on rikutud - et sellised asjad läheksid arvesse omavalitsuse tulubaasi arvestuses? Sellist lootust niipea ei tule. Põhiline hoiak on selline, et kohaliku elu küsimused ongi omavalitsuse asi ja raha on tal just niipalju kui on. Ise vaatab, kuhu ja kuidas kulutab ja see ongi vabadus.
Veel- mis puudutab erasektori teenustele baseeruvaid teenuseid - siin on praegu koalitsiooni seisukoht selge - turg kujundab ja mott. Kui KOV tahab ja oluliseks peab, siis ta võib ju toetada. Kas tal selleks raha jätkub? No kuulge - kellelgi ei jätku!

Mida mina arvan ja ka minu erakonnakaaslased minuga nõus on:
Esiteks - teatud kindlad baasteenused peavad olema inimesele tagatud.
Teiseks - omavalitsuse tulubaas peab tal võimaldama põhiliste elutähtsate teenuste osutamist või osutamise toetamist.
Kolmandaks - praegu kehtivad riiklikud standardid on auklikud ehk siis lünklikud ehk siis ebapiisavad.

Mis edasi saab? Mis muud kui tegelen edasi. Minu põhiliseks partneriks on siin regionaalministri büroo, kes teenuse kättesaadavusest kõige paremini aru saab. Vaatame, kas õnnestub tugevadada maakondlikke planeeringuid ja teemaplaneeringuid, sest need määravad kõige paremini teenuste kättesaadavust. Praegu suhtutakse neisse pigem kui "igaks-juhuks" dokumentidesse. Seda suhtumist tuleb muuta. Samuti oleks hea, kui kodanikeühendused ja erasektor siinkohal oma arvamust väljendaks.