6-7 märts. Riigikogus toimus ReG-Pol toetusrühma kogunemine. Teemaks sotsiaalse infrastruktuuri planeeringud ja nende seos teenuste kättesaadavusega. Külas olid sisemini regionaalala spetsilistid. Riigikogust osales kuus liiget.
Riigikogu analüüsiosakond koostas teenuste kättesaadavuse analüüsi. Analüüs sisaldab kriteeriume põhiliste baasteenuste kohta - näiteks koolitee pikkuse kohta, bussipeatuse kauguse ja bussliikluse tiheduse kohta jms. Analüüs sai edastatud riigikogu kov-reg toetusrühma liikmetele.
8-9 märts toimus Ventspilsis Balti Assamblee majanduse -ja keskkonna komisjoni kogunemine. Eestist osalesin mina ja Kalev Lillo riigikogu majanduskomisjonist. Kõne all oli teadus-koostöö arendamine kolme Balti riigi vahel. Külastasine ka Ventspilsi tööstusinkubaatorit ja innovaatilist materjali - kärgpuitu tootvat ettevõtet.
Riigikogu õiguskomisjonis toimus veel üks arutelu inimkaubanduse sätete üle. Korrigeeriti lastega seotud inimkaubanduse punkte, toodi sisse haavatavuse mõiste ja tehti muid parandusi. Põhimõtteliselt otsustati ka see, et edaspidi tegeletakse ka alaealiselt seksi ostmise kriminaliseerimisega. Suures saalis läbis eelnõu teise lugemise.
Riigikogu õiguskomisjonis toimus ka vabatahtliku merepäästet reguleerivate seadusemuudatuste lugemine. Vaadati läbi esimene osa parandustest. Kohal olid sotsiaalpartnerite esindajad.
Õiguskomijonis toimus ka töölepingu seaduse muutmise seaduse käsitlemine. Minister tutvustas, tööandjad ja võtjad ka kohal. Ega arutelu väga suurt ei saanudki olla - kui ikka tahetakse ära teha, sisi ka tehakse. Sotsid ja kesk vastu, koalitsioon poolt. Saalis lugemisel tuletasin algatajatele meelde,et Michal on äsja ütelnud, et parempoolsus ei tähenda hoolimatust :) Ma ei tea kas selle peale, aga pulti tuli sotsiaalkomisjoni esimees Margus Tsahkna ja teatas, et IRL tahaks alles jätta omal soovi lahkujate kompensatsiooni kõige haavatamatele gruppidele... Vaat see oli üllatus!
Kasari kool külastas riigikogu - eelmise nädala neljapäeval. Terve täiega tulid :) Keegi just igavusest ära ei minestanud ja koridoridesse keegi kaotsi ei läinud. Ronisime Pika Hermanni otsa ja laulsime hümni :) Toredad lapsed ja õpsid Kasaril :)
Risti vallavanem kutsus kaitseväelased kohvile :) Eelmisel reedel 16.03 toimus kohtumine Risti vallavanema ja kaitsejõudue ja Kaitseliidu esindajatega. Lääne malevat esindas malevapealik major Arnold Juhans, malevapealiku abi kapten Neeme Suur ja Risti malvekonna pealik kapten Aksel Heidemann. Kaitsejõudude esindasid viis erinevate väeosade esindajat, kes Piirsalu lasketiiru ja selle ümbrust õppetegevuseks kasutavad, osales ka Läänemaa metsaülem Tanel Ehrpais. Kogunemise eesmärk oligi Piirsalu lasketiiru ja selle ümbruse militaarseks õppeotstarbeks kasutamise täpsustamine. Täpsustati elanikkonna teavitamise reegleid, õppetegevuse kooskõlastamise korda, Lääne maleva ja valla teavitamise korda, kõneldi teede hoidmisest, maaomanike teavitamisest, avaliku korra eeskirjade järgmisest ja paljust muust. Muu hulgas räägiti sellest, kuidas väeosad saavad kohaliku elu edendamisele kaasa aidata - teeremondiga näiteks.
Reede õhtul 16.03 toimus Läänemaa Abikassa nõukogu koosolek. Otsustati rahuldada neli abipalvet. Abi said üks taotleja Lihulast ja kolm Haapsalust. Otsustati ka, et Abikassa proovib uuesti sisse saada Swedbanga annetuskeskkonda. Ühe korra on ka varem proovitud, kuid kuna tegemist on konkursiga, siis esimesel korral ei õnnestunud. Ehk siis teisel korral.
14.3.12
Teenuse kättesaadavusest - konstruktiivselt
Nii nagu lubatud sai kord Marge Vatkule, et tegelen teenuse kättesaadavuse teemaga konstruktiivselt - nii olen ka teinud. Esitasin arupärimise peaministrile, vastused sain nüüd esmaspäeval. Vastuseid saate lugeda riigikogu stenogrammidest 12.03 kuupäeva alt. Samuti korraldasin arutelu riigikogus, KOV-REG toetusrühma egiidi all. Arutelu toimus eelmisel teisipäeval, Sellest võttis osa 12 inimest - 6 külalist ja 6 riigikogu liiget. Külalisena kutsusin ka meie Raimond Lunevi. Tarbijate ühistu on üks kõige suuremaid teenindusvõrgutsikke, mis maapiirkonnas tegutseb, sellepärast ka Raimondit palusin Riigikogusse tulla ja oma kogemustest rääkida.
Minu põhiteesid olid:
1. Me peame üles lugema põhilised, n,ö baasteenused või siis esmatähtsad teenused, mis on inimese eluks hädavajalikud. Eeskujuks on väikesaarte seadus ja näiteks hädaolukorra seadus. Loetelu pikkus võib kujuneda c´a 8 - 12 teenust.
2. Nendele baasteenustele tuleb määrata kättesaadavuse kriteeriumid ehk standardid. See määramine peaks toimuma ühes dokumendis, et oleks nii inimestele, kui ametnikele üheselt arusaadav. Eeskujuks võiks olla maakondlikud sotsiaalse infrastruktuuri planeeringud.
3. Esmatähtsale teenusele peab olema määrtud vastutaja ( nagu on hädaolukorra seaduses).
4. Vastutajal peavad olema vahendid teenuse tagamiseks.
5. Standardid on määratud vastavalt konkreetse kandi asukohale - eeskujuks võiks olla näiteks kantide jaotus Sotsiaalse infrastruktuuri planeeringutes.
6. Teenuste osutamise mehhanism on paindlik. Kui teenus töötab turumajanduslikel alustel, on hea. Toidukaupade kättesaadavuses näiteks, või sularaha kättesaadavuses vms. Postkontor võib paikneda ka kohalikus poes või raamatukogus, ühistranspordiks ei pea ülal pidama tühje bussiringe, transport saab olla ka vajaduspõhine. Kui sularaha on kättesadav postkontorist või TÜ poest - ka see on lahendus. Juhul, kui turg ei toimi, siis peab minema kas riik (maavalitsus näiteks), või kohalik omavalitsus erasektoriga koostöösse ja siis tuleb avalikul sektoril ka muidugi katta neid kulusid, mis teenuse tasuvust takistavad.
Kuhu ma jõudsin kahe ürituse - nõupidamise ja arupärimise käigus. Kui aus olla - mitte väga kaugele. Peaminister, aga ka kolleegid koalitsioonist ütlevad, et kohalike teenuste kättesaadavus on kohalik mure, õigemini kohalik õigus ja kohustus korraldada. Peaminister ütles, et standardeid on juba piisavalt ja et keskse standardi kehtestamine kohaliku iseloomuga teenusele on kohaliku omavalitsuste suveräänsuse riive. Mina tegelikult küll pidasin silmas seda, et juhul, kui oleks olemas riiklik standard baasteenusele, siis oleks omavalitsusel õigust ka oodata teenuse tagamiseks rahalisi vahendeid. Selleni aga jutt praegu küll ei jõua - et kui OV peab üleval pidama ekstra bussiringe, et inimesed poodi või arsti juurde saaksid, et ta siis ka selle võrra rohkem eelarvelisi vahedeid saaks. Või et kui OV toetab kauplusautot, või vabatahtlikku päästekomandot või veab inimestele joogivett väravasse, sest põhjavesi on rikutud - et sellised asjad läheksid arvesse omavalitsuse tulubaasi arvestuses? Sellist lootust niipea ei tule. Põhiline hoiak on selline, et kohaliku elu küsimused ongi omavalitsuse asi ja raha on tal just niipalju kui on. Ise vaatab, kuhu ja kuidas kulutab ja see ongi vabadus.
Veel- mis puudutab erasektori teenustele baseeruvaid teenuseid - siin on praegu koalitsiooni seisukoht selge - turg kujundab ja mott. Kui KOV tahab ja oluliseks peab, siis ta võib ju toetada. Kas tal selleks raha jätkub? No kuulge - kellelgi ei jätku!
Mida mina arvan ja ka minu erakonnakaaslased minuga nõus on:
Esiteks - teatud kindlad baasteenused peavad olema inimesele tagatud.
Teiseks - omavalitsuse tulubaas peab tal võimaldama põhiliste elutähtsate teenuste osutamist või osutamise toetamist.
Kolmandaks - praegu kehtivad riiklikud standardid on auklikud ehk siis lünklikud ehk siis ebapiisavad.
Mis edasi saab? Mis muud kui tegelen edasi. Minu põhiliseks partneriks on siin regionaalministri büroo, kes teenuse kättesaadavusest kõige paremini aru saab. Vaatame, kas õnnestub tugevadada maakondlikke planeeringuid ja teemaplaneeringuid, sest need määravad kõige paremini teenuste kättesaadavust. Praegu suhtutakse neisse pigem kui "igaks-juhuks" dokumentidesse. Seda suhtumist tuleb muuta. Samuti oleks hea, kui kodanikeühendused ja erasektor siinkohal oma arvamust väljendaks.
Minu põhiteesid olid:
1. Me peame üles lugema põhilised, n,ö baasteenused või siis esmatähtsad teenused, mis on inimese eluks hädavajalikud. Eeskujuks on väikesaarte seadus ja näiteks hädaolukorra seadus. Loetelu pikkus võib kujuneda c´a 8 - 12 teenust.
2. Nendele baasteenustele tuleb määrata kättesaadavuse kriteeriumid ehk standardid. See määramine peaks toimuma ühes dokumendis, et oleks nii inimestele, kui ametnikele üheselt arusaadav. Eeskujuks võiks olla maakondlikud sotsiaalse infrastruktuuri planeeringud.
3. Esmatähtsale teenusele peab olema määrtud vastutaja ( nagu on hädaolukorra seaduses).
4. Vastutajal peavad olema vahendid teenuse tagamiseks.
5. Standardid on määratud vastavalt konkreetse kandi asukohale - eeskujuks võiks olla näiteks kantide jaotus Sotsiaalse infrastruktuuri planeeringutes.
6. Teenuste osutamise mehhanism on paindlik. Kui teenus töötab turumajanduslikel alustel, on hea. Toidukaupade kättesaadavuses näiteks, või sularaha kättesaadavuses vms. Postkontor võib paikneda ka kohalikus poes või raamatukogus, ühistranspordiks ei pea ülal pidama tühje bussiringe, transport saab olla ka vajaduspõhine. Kui sularaha on kättesadav postkontorist või TÜ poest - ka see on lahendus. Juhul, kui turg ei toimi, siis peab minema kas riik (maavalitsus näiteks), või kohalik omavalitsus erasektoriga koostöösse ja siis tuleb avalikul sektoril ka muidugi katta neid kulusid, mis teenuse tasuvust takistavad.
Kuhu ma jõudsin kahe ürituse - nõupidamise ja arupärimise käigus. Kui aus olla - mitte väga kaugele. Peaminister, aga ka kolleegid koalitsioonist ütlevad, et kohalike teenuste kättesaadavus on kohalik mure, õigemini kohalik õigus ja kohustus korraldada. Peaminister ütles, et standardeid on juba piisavalt ja et keskse standardi kehtestamine kohaliku iseloomuga teenusele on kohaliku omavalitsuste suveräänsuse riive. Mina tegelikult küll pidasin silmas seda, et juhul, kui oleks olemas riiklik standard baasteenusele, siis oleks omavalitsusel õigust ka oodata teenuse tagamiseks rahalisi vahendeid. Selleni aga jutt praegu küll ei jõua - et kui OV peab üleval pidama ekstra bussiringe, et inimesed poodi või arsti juurde saaksid, et ta siis ka selle võrra rohkem eelarvelisi vahedeid saaks. Või et kui OV toetab kauplusautot, või vabatahtlikku päästekomandot või veab inimestele joogivett väravasse, sest põhjavesi on rikutud - et sellised asjad läheksid arvesse omavalitsuse tulubaasi arvestuses? Sellist lootust niipea ei tule. Põhiline hoiak on selline, et kohaliku elu küsimused ongi omavalitsuse asi ja raha on tal just niipalju kui on. Ise vaatab, kuhu ja kuidas kulutab ja see ongi vabadus.
Veel- mis puudutab erasektori teenustele baseeruvaid teenuseid - siin on praegu koalitsiooni seisukoht selge - turg kujundab ja mott. Kui KOV tahab ja oluliseks peab, siis ta võib ju toetada. Kas tal selleks raha jätkub? No kuulge - kellelgi ei jätku!
Mida mina arvan ja ka minu erakonnakaaslased minuga nõus on:
Esiteks - teatud kindlad baasteenused peavad olema inimesele tagatud.
Teiseks - omavalitsuse tulubaas peab tal võimaldama põhiliste elutähtsate teenuste osutamist või osutamise toetamist.
Kolmandaks - praegu kehtivad riiklikud standardid on auklikud ehk siis lünklikud ehk siis ebapiisavad.
Mis edasi saab? Mis muud kui tegelen edasi. Minu põhiliseks partneriks on siin regionaalministri büroo, kes teenuse kättesaadavusest kõige paremini aru saab. Vaatame, kas õnnestub tugevadada maakondlikke planeeringuid ja teemaplaneeringuid, sest need määravad kõige paremini teenuste kättesaadavust. Praegu suhtutakse neisse pigem kui "igaks-juhuks" dokumentidesse. Seda suhtumist tuleb muuta. Samuti oleks hea, kui kodanikeühendused ja erasektor siinkohal oma arvamust väljendaks.
Emakeelepäeval subsidiaarsusest
Meie peaminister räägib tihti subsidiaarsuse printsiibist - ehk siis lähimuse põhimõttest, kui demokraatliku riigi ühest aluspõhimõttest. Põhimõte, mis tuleneb Euroopa Liidust ja mille Eesti on heaks kiitnud, ütleb, et : otsused tuleb alati teha madalaimal võimalikul haldus- ja poliitilisel tasandil ning võimalikult lähedal kodanikele.
Subsidiaarsusest räägib peaminister eelkõige siis, kui juttu on kohalikest omavalitsustest. Minu küsimus peaministrile, mille esitasin emakeelepäeval riigikogu infotunnis oli, et kui omavalitsuste finantsautonoomia pidevalt väheneb, siis muutub kõnes kenasti kõlav lähimuse põhimõte omavalitsuste jaoks sisutühjaks. On välja arvutatud, et omavalitsuste autonoomsed tulud (ehk need tulud, mille kulutamise üle omavalitsused ise otsustada saavad) on vähenenud 30%-lt 15%-le. Millisest iseotsustamise õigusest saame siin rääkida? Küsisin peaministrilt, mida siis tegelikult tehakse, et omavalitsuste otsustusõigust tagada? Peaminister vastas, et tuleb jätkata senist praktikat. Väga kurb kuulda. Kui valitsus jätkab omavalitsuste suhtes sama praktikat kui seni, siis on varsti omavalitsused pankrotis, või siis kaotanud kogu oma iseseisva otsustusvõime.
Veel kentsakam on see, et valitsuse tegevusprogrammis on kirjas, et üldise suundumusena peab tänaste väikeste kohalike maksutulude, suure osatähtsusega riigitoetuste ja niinimetatud kohaliku iseloomuga riiklike maksude asemel oluliselt suurenema omavalitsuste roll oma maksutulu kujundamisel. Tundub, et peaminister on valitsuse tegevusprogrammi põhimõtted ümber vaadanud. Kahju – see osa, mis puudutas omavalitsuste eelarve iseseisvust, oli seal täitsa hea.
Minu teine küsimus peaministrile oli, et kuidas riigiametite (politsei, pääste, maantee jms) tsentraliseerimine vastab lähimuse põhimõttele. Peaminister vastas mulle, et olen valesti asjast aru saanud, et olen menetlemise ja otsustamise segi ajanud ja need sõnad ei ole sünonüümid. Veel ütles peaminister, et riigiametid ei tegelegi otsustamise vaid pelgalt menetlemisega - ja seetõttu pole riigiametite tsentraliseerimisel subsidiaarsusega mingit pistmist. Vaat nii.
Emakeelepäeval...loen seda põhimõtet eest taha ja tagant ette...saan aru ainult ühte moodi. Et menetlemine sisaldab ka otsuste langetamist...ka peaks nagu selge olema... Kuidas saab jätta menetlused maha ja viia otsused üles, seejuures subsidiaarsuse printsiipi rikkumata...vaat sellest ei saa aru.
Keeruline sõna subsidiaarsus, ehk siis maakeeli lähimus on tegelikult selge ja oluline põhimõte. Euroopa Parlamendi kodulehekülg selgitab, et „Subsidiaarsuse põhimõtte üldine olemus ja eesmärk on madalama tasandi asutustele teatava sõltumatuse tagamine kõrgema tasandi asutuse suhtes, eriti kohalikele asutustele keskvõimu suhtes.“ On igati tervitatav, et peaminister selle mõiste poole tihtilugu oma sõnavõttudes pöördub. Kahetsusväärne on vaid see, et tegemist on pelgalt poliitilise retoorikaga. Praktikas liigub Eesti lähimuse põhimõttest eemale suurte sammudega. Omavalitsuste otsustusvõime vähenemine, riigiasutuste tsentraliseerimine, maakondliku taseme nõrgendamine … see on tänane praktika, mida peaminister lubas jätkata. Emakeelepäeval ja arusaadavalt.
Subsidiaarsusest räägib peaminister eelkõige siis, kui juttu on kohalikest omavalitsustest. Minu küsimus peaministrile, mille esitasin emakeelepäeval riigikogu infotunnis oli, et kui omavalitsuste finantsautonoomia pidevalt väheneb, siis muutub kõnes kenasti kõlav lähimuse põhimõte omavalitsuste jaoks sisutühjaks. On välja arvutatud, et omavalitsuste autonoomsed tulud (ehk need tulud, mille kulutamise üle omavalitsused ise otsustada saavad) on vähenenud 30%-lt 15%-le. Millisest iseotsustamise õigusest saame siin rääkida? Küsisin peaministrilt, mida siis tegelikult tehakse, et omavalitsuste otsustusõigust tagada? Peaminister vastas, et tuleb jätkata senist praktikat. Väga kurb kuulda. Kui valitsus jätkab omavalitsuste suhtes sama praktikat kui seni, siis on varsti omavalitsused pankrotis, või siis kaotanud kogu oma iseseisva otsustusvõime.
Veel kentsakam on see, et valitsuse tegevusprogrammis on kirjas, et üldise suundumusena peab tänaste väikeste kohalike maksutulude, suure osatähtsusega riigitoetuste ja niinimetatud kohaliku iseloomuga riiklike maksude asemel oluliselt suurenema omavalitsuste roll oma maksutulu kujundamisel. Tundub, et peaminister on valitsuse tegevusprogrammi põhimõtted ümber vaadanud. Kahju – see osa, mis puudutas omavalitsuste eelarve iseseisvust, oli seal täitsa hea.
Minu teine küsimus peaministrile oli, et kuidas riigiametite (politsei, pääste, maantee jms) tsentraliseerimine vastab lähimuse põhimõttele. Peaminister vastas mulle, et olen valesti asjast aru saanud, et olen menetlemise ja otsustamise segi ajanud ja need sõnad ei ole sünonüümid. Veel ütles peaminister, et riigiametid ei tegelegi otsustamise vaid pelgalt menetlemisega - ja seetõttu pole riigiametite tsentraliseerimisel subsidiaarsusega mingit pistmist. Vaat nii.
Emakeelepäeval...loen seda põhimõtet eest taha ja tagant ette...saan aru ainult ühte moodi. Et menetlemine sisaldab ka otsuste langetamist...ka peaks nagu selge olema... Kuidas saab jätta menetlused maha ja viia otsused üles, seejuures subsidiaarsuse printsiipi rikkumata...vaat sellest ei saa aru.
Keeruline sõna subsidiaarsus, ehk siis maakeeli lähimus on tegelikult selge ja oluline põhimõte. Euroopa Parlamendi kodulehekülg selgitab, et „Subsidiaarsuse põhimõtte üldine olemus ja eesmärk on madalama tasandi asutustele teatava sõltumatuse tagamine kõrgema tasandi asutuse suhtes, eriti kohalikele asutustele keskvõimu suhtes.“ On igati tervitatav, et peaminister selle mõiste poole tihtilugu oma sõnavõttudes pöördub. Kahetsusväärne on vaid see, et tegemist on pelgalt poliitilise retoorikaga. Praktikas liigub Eesti lähimuse põhimõttest eemale suurte sammudega. Omavalitsuste otsustusvõime vähenemine, riigiasutuste tsentraliseerimine, maakondliku taseme nõrgendamine … see on tänane praktika, mida peaminister lubas jätkata. Emakeelepäeval ja arusaadavalt.
3.3.12
25 aastat Kaarepere Sovhoostehnikumi lõpetamisest
Täna 03.03. möödub mul 25 aastat tollase Kaarepere Sovhoostehnikumi, ehk siis praeguse Luua Metsakooli lõpetamisest. Vaatan vanu fotosid (kahjuks pole skannerit kodus, ei saa üles panna). Meelde tulevad kõik head koolikaaslased. Meelde tulevad mullateaduse, takseerimise ja geodeesia parktikad ja puiduteaduse puulõhnaline, erinevatest puiduklotsidest täidetud kabinet. Meelde tuleb see ideaalpilt elust, elustiilist ja elukutsest, mis siis peas pesitses ja mis suunas tollal metsandust valima. Tegelikult on see ideaalpilt seni alles, pole kuskile kadunud ja tuletab ennast tihtilugu valusa torkega meelde. Kentsakas on aga see, et kuidagi loob elu oma raja ja sa kõnnid seda mööda, tahes või tahtmata. Minu jaoks on pakkunud elu kahte murdepunkti. Üks oli aastal 1992 suvel, kui olin äsja liitunud taassündinud Kaitseliiduga ja mulle pakuti sõjaväelist karjääri. Loobusin pakkumisest, sest olin vaid aasta töötanud Piirsalu Metskonnas. Ma ei pidanud sobilikuks nii kiiresti ametit vahetada ja metsandus oli ikkagi minu eriala. Teine murdepunkt oli 1996, kui ees seisid kaks sündmust - metsavahtide ametikohtade koondamine ja kohaliku omavalitsuse valimised. Siis keerasin suuna avalikku haldusesse ja olen seda rada kõndinud senini. Kõrghariduse omandasin küll n.ö erialase, ehk siis „loodusvarade kasutamine ja kaitse“ EMÜ metsandusteaduskonnas. Kui nüüd aga hakata magistrit tegema, siis tõenäoliselt valin siiski avaliku halduse ja riigiteadused. Tagasi metsandusse … ega vist enam ei keera. Kuigi, tihti mõtlen, et kui õigel hetkel tekiks ette uus valik … mis siis? Ei,siiski,praegu on avalikus halduses tööd nii et tapab … . Eh, jah, vanad fotod…
Tellimine:
Postitused (Atom)