Istungivaba nädal ja seitsmes nädal: eelarve muudatusettepanekud, regionaalpoliitika ja muud poliitilised valikud.

Eelmise – istungitevaba nädala täitsid minu tööpäevades mitmed projektid, milles osalen ja spetsiifilisemalt riigikogu tööst eelarve muudatusettepanekute tegemine. Kolmel päeval – esmaspäeval, neljapäeval ja reedel käisin Tallinnas kohtumistel ja nõupidamistel.

Esmaspäeval oli järjekordne Riigimaja projekti nõukogu ja ekspertgrupi koosolek. Praegu käib väga intensiivne tegevus projektis, nõupidamised ja töökoosolekud on iganädalased.

Neljapäeval oli eelarve parandusettepanekute tähtaeg. Sotside poolt anti sisse üks pakett-ettepanek, mille koostamisel kogu fraktsioon osales. Pakettettepanek oli selline:

SDE muudatusettepanekud
Õpetajate palgatõus 20% 34,500,000
Päästekomandod 4,000,000 Komandode sulgemise
vältimiseks ja elupäästmisvõimekuse
säilitamiseks
Kiirabitöötajate palgatõus 3,200,000
Kultuuritöötajate palgatõus 5,700,000
Lastetoetuste kolmekordistamine (alates juulist) 54,500,000
Lasteaedade programmi taaskäivitamine (alates juulist) 9,000,000
Õppetoetused üliõpilastele (alates septembrist) 12,000,000
Tulumaksumäära tõus omavalitsustele 15,400,000 Omavalitsustele laekuva
tulumaksu tõus 11,4 %lt 11,67 %le.
Tasandusfondi tõus omavalitsustele 9,350,000
Koolitoit gümnaasiumis 3,200,000
Õppelaenude kompenseerimise jätkamine 9,600,000
Matusetoetus 1,057,000

Katteallikad
Tulumaksumäära tõus 55,000,000Maksumäära tõus 21 %lt 22le Kompensatsiooniks
madalapalgalistele
töötuskindlustusmakse langus
Tulumaksu täiendav aste 34,000,000 1000 eurot kuus ületavale tuluosale määr 26 %Tulud varadelt 8,675,200 2011. aasta taseme säilitamine
Reformimata riigimaa müük 12,900,000 10 % reformimata riigimaa
müük 2012. aastal (12 000 ha)
Vabariigi valitsuse reservi vähendamine 10,900,000
Kaitsekulutuste väiksem tõstmine 40,207,000 Kaitsekulutuste tõstmine 8%.
Eelarve eelnõus tõus 22%.
Minu ettepanekud seoses lastekodude ja rehabilitatsiooniteenusega

Enda poolt isiklikult andsin sisse veel kaks ettepanekut: esimene oli rehabilitatsioonirahade summa suurendamine 20% võrra, ehk 1 miljon eurot, katteallikaks VV reserv. Teine oli laste riiklikuks hoolekandeks kuluvate summade suurendamine. Ettepanek tuleneb asenduskoduteenuse osutamisel peremajade süsteemile üleminekust. Seoses peremajadele üleminekuga väheneb laste arv asendusperedes ja seega suureneb oluliselt nii personali-, kui majanduskulu ühe asenduskoduteenusel oleva lapse kohta ning sellega seoses on hädavajalik teenuse kättesaadavuse säilitamiseks suurendada asenduskoduteenuse osutamiseks mõeldud summat.

Miks ma need ettepanekud tegin? Sest kõigepealt rehabilitatsiooniteenuse rahadest lihtsalt ei jätku. Rehabilitatsiooniplaanid koostatakse, kuid neid viiakse ellu ainult poole ulatuses, sest raha lihtsalt ei jätku. Mida see tähendab? See tähendab, et kui puudega või haigust põdenud laps peaks saama kolme massaaži nädalas siis saab ta ainult ühe või kaks. Või siis on täiskasvanud, südameopi läbi teinud inimene reha-teenuse (lühendan, veidi lihtsam) järjekorras neli aastat, ja järjekord pole veel temani jõudnud… Tegelikult päris jama see seis. Eesti riik ei tee pooltki seda mida võiks, aitamaks sünnipuudega või kutsehaiguse või õnnetuse läbielanud inimene lähemale iseseisvale toimetulekule, tööturule naasmisele või lihtsalt paremale elukvaliteedile. Eelarvesummad on olnud läbi aastate olnud ühesugused – 5 milj eurot aastas ja ka 2012 ei ole plaanis tõsta. Mis puudutab asenduskoduteenust, siis selgitus oli ülalpool. 2012 saab valmis suur hulk peremaju (ka Haapsalus) ja see on väga tore. Nende ülalpidamine on aga kallim ja see eelarves ei kajastu. Kuidas lastekodud uute majadega hakkama saavad – ei tea. Tänaseks tean juba, et ettepanekuid koalitsiooni poolt arvesse ei võetud. Mis muud teha kui jätkan võitlust. Valmistan ette arupärimist sotsiaalministrile.

Transport ja maaelu investeeringute tingimused

Valmistume raudtee-uuringu ettekandeks majandusministeeriumis, sellel teemal oli nii eelmisel nädalal , kui ka käesoleval palju suhtlemist. Tehnikaülikooli rahvas koostab vastuseid majandusministeeriumi küsimustele, mida nood esitasid uuringu ja analüüsi kohta. Kui saab need valmis ja saadetud, siis saame ka minna ministeeriumisse kohtuma.

Reedel käisin ka Linnade Liidus. Koostame ülevaadet selliste linnatänavate kohta, mis on tegelikult transpordikoridorid, mis asuvad linnades sees ja on nn „pudelikaelaks“ kogu koridori mõistes . Linnadel raha napib, "pudelikaelad" on aga munitsipaalomandis...

Suhtlen jätkuvalt maaülikooliga. Proovime leida paremaid võimalusi maaelu mitmekesistamise programmi suurprojektide programmi taotluste hindamiseks. Maaülikool on välja töötamas erinevaid lahendusvariante, nüüd peab neid vaatama ja analüüsima, tagasisidet andma.

Seitsmendal töönädalal regionaalpoliitika, siseturvalisus ja kohalikud omavalitsused

Esmaspäeval oli õiguskomisjoni istung päris huvitav. Siseminister käis tutvustamas eelnõud seoses päästeameti ja politseiameti juhtimise tsentraliseerimisega ehk siis prefektuuride ja regionaalsete päästeametite kaotamisega. Kuna tean, et samal ajal käib koondamine kohalikes päästeasutustest, siis on selge, et tegemist on n.ö „ saba kärpimise ja pea paisutamise“ (olen teinekord meie riigihaldust võrrelnud kalaga, kelle pea paisub ja saba kahaneb). operatsiooniga. Ise esitasin küsimusi seoses häirekeskuste liitmisega, seoses hädaolukorra seaduse ja kriisikomisjonidega ja seoses regiooni juhtide otsustusõiguse vähenemisega. Palusin ministril koostada koondi regiooni keskusest ära liikuvatest funktsioonidest, mis nendest tagasi delegeeritakse ja millest regioon päriselt ka ilma peaks jääma. Proovisin olla konstruktiivne ja asjakohane. Siiski tegid suurema osa siseministrile esitatavast kriitikast ära head kolleegid reformierakonnast - ja et selline tsentraliseerimine on vastuolus põhiseadusega – see on muidugi väga tõsine argument. Ken-Marti lahkus, käes roosinupuline ülesanne ja rind täis oravaauke ).

Esmaspäeva õhtul toimus väiksem ühisnõupidamine ühenduse POLIS ehk siis teadlaste, omavalitsusliitude esindajate ja riigikogu kov-reg toetusrühma esindajate vahel. Kõne all oli ikka üks vana teema – kuidas teha nii, et haldusreformi jutt ei jookseks jälle rappa, nagu ta kõik eelmised korrad jooksnud on .

Teisipäeval saalis oli sotside eelnõu omavalitsuste tulubaasi laekuva tulumaksuprotsendi taastamiseks 2009 aasta tasemele järgmise kahe aasta jooksul. Eelnõu toetust ei leidnud. Meelde jäi eelkõige see, et kolleegi koalitsioonist ütlesid, et tegemist on poliitiliste valikutega. Ongi. Ja vägagi. Ühel hetkel peaksid inimesed aru saame et kord nelja aasta tagant ei vali nad riigikogusse oma unistusi, oma unistuste mina ja unistuste karjääri – vaid inimesi, keda volitatakse enda nimel tegema poliitilisi valikuid – ja seda mitte unelmate tulevikus vaid igapäevases karmis maailmas. Iga otsus, mida riigikogus tehakse ,kannab seda poliitilist valikut – on siis tegemist ettevõtluse tingimuste halvendamisega, siseturvalisuse vähendamisega, rehabilitatsiooniteenuste mitterahastamisega, omavalituste rahastamise aeglase ja valuliku kinnikeeramisega , haldusreformi tegemata jätmisega … Poliitilised valikud.

Eile, kolmapäeval oli infotund, kus regionaalminister vastas küsimustele haldusreformi ja regionaalministri rolli kohta. Ise ma kahjuks kohal ei viibinud, kuna viibisin kurva perekondliku sündmuse pärast eemal. Arutelu oli aga huvitav. Paar nopet sellest diskussioonist saalis, allikas on stenogramm:
Peep Aru: …riigitegelane Jüri Uluots väidab oma 1933. aastal ilmunud töös "Omavalitsuste tähtsus Eesti ajalooliselt seisukohalt", et kõige väiksem üksus valla näol ulatub tagasi ürgaegadesse…. kas Jüri Uluotsa teoorias toodut võib pidada tänaste omavalitsuste esivanemateks?
Siim-Valmar Kiisler: Kindlasti võib ka ahve pidada inimeste eelkäijateks…
Rannar Vassiljev : …Te mainisite, et juhtimise üks funktsioon ongi delegeerimise kunst. Kui nüüd tegu on kunstiga, kas te ei karda, et teie koalitsioonipartner võib teha ettepaneku viia see funktsioon Kultuuriministeeriumi alla? Aitäh!... Vastus: …ei karda )
Keskustelu pikk ja huvitav, lugege stenogrammi, kui huvi pakub.

Kuues töönädal, ehk kodakondsus, prügimajandus, sostiaalhoolekanne ja riigieelarve

Kuues töönädal algas esmaspäeval, 24 kuupäeval. Hommikul fraktsiooni istung. Räägiti nädala päevakorrast, meie eelnõudest ja arupärimistest, riigieelarve esimesest lugemisest, inimarengu aruandest, nädala lõpu väljasõidust Viljandimaale…

Peale fraktsiooni istungit õiguskomisjoni istung. Päevakorras justiitsministeeriumi 2012 eelarve, jälitustegevust puudutavate muudatuste edasilükkamine kriminaalseadustikus, arvamuse andmine ELAK-ile euroopa liidu poliitikad 2011 – 2015 asjus, ülevaade Europoli tegevusest.

Peale õiguskomisjoni erikomisjon istung, teemaks riigikontrolli audit „Järelaudit riigi tegevusest turvalise töökeskkonna tagamisel“ arutelu.

Suures saalis esmaspäeval nädala päevakorra kinnitamine ja vastamine järelpärimistele. Esimene oli järelpärimine õpetajate palkade, vanuse ja õpetajakutse maine kohta. Peaminister vastas – õpetajate palkadega on kõik ok, vanemad õpetajad ongi suuremate kogemustega ja maine parandamiseks on meil vastavad programmid. Õpetajate palga tõstmiseks on ka võimalused olemas – see tuleb süsteemist seest. Nii et kõik on korras sellega ja halisemine tuleb järgi jätta. Teine järelpärimine puudutas RMK koostööd finantsettevõttega Cofi ehk siis järelmaksuga küttepuude ostmist RMK-st. Viimane arupärimine oli õiguskantslerile seoses isiku õiguste järgimisega kinnipidamise juures.

Õhtul läksin külla Harjumaa Arenduskeskusele ja nende juhile Kaupo Reedele – kellega arutasime ettevõtluse toetusvõimalusi läbi arenduskeskuste, arenduskeskuste ja omavalitsusliitude koostööd ja arenduskeskuste staatust üldse maakondades.

Teisipäeval suures saalis oli hulgaliselt eelnõusid – mitmed neist pisimuudatused seoses EL-direktiividega. Siiski oli ka eelnõud, mis rohkem tähelepanu väärivad.

Üks nendest oli kodakondsusseadust puudutav – sotside ettepanek anda püsielanikest halli passiga vanemate lastele kodakondsus automaatselt, juhul, kui nad ei ütle, et nad ei taha oma lapsele eesti kodakondsust. Praegu on lugu nii, et vanemad peavad teatama, et tahavad lapsele kodakondsust naturalisatsiooni korras ja siis laps saab. Paljud vanemad aga jätavad selle tegemata – kas teadmatusest või mingil muul põhjusel. Meie ettepanek on, et lapsele ei antaks kodakondsust, siis kui vanem ütleb, et ta seda ei taha. Tegemist oleks praegu umbes 1500 juhtumiga. Eelnõu ei läinud läbi, sest selles nähti ohtu eesti rahvusele ja arvati, et eelnõu muudaks kardinaalselt meie kodakondsuspoliitika aluspõhimõtteid. Minul on selline tunne, et Eesti riigi alustalasid õõnestab pigem meie valitsuserakondade tsentraliseerimist soodustav regionaalpoliitika, võõrandumist soodustav sotsiaalpoliitika, väljarännet soodustav tööturupoliitika ja odavtööjõule tuginev majanduspoliitika – mitte aga see võimalus, et 1500 last, kelle vanemad on pika aja jooksul Eestis elanud, saaksid automaatselt kodakondsuse. Aga paraku ka selles osas oleme koalitsiooniga eri meelt ja eelnõu hääletati maha. Sotside poolt esitatuna oli teisipäeval saalis ka eelnõu, mille eesmärk oli tagada haiguse korral FIE-le samasugused tingimused, kui palgatöötajale … ka see eelnõu hääletati maha. Maha hääletati ka keskerakonna eelnõu toasoojale 9-protsendilise käibemaksu kehtestamiseks.

Üks eelnõu aga jäi menetlusse – ja see oli jäätmeseaduse muutmise eelnõu. Ja siin on üks huvitav punkt sees.

Jäätmekäitluse erinevused Eestis ja Põhjamaades ehk mida tähendab väljend „võimalikult lähedal“ eesti keeles?

Nagu teada on, on jäätmete taaskasutamine igati asjakohane tegevus. Üks võimalus taaskasutamiseks on ka jäätmete muutmine energiaks – gaasistamine, põletamine jms. Just samal teemal on ka praegu käimas rahvusvaheline projekt „REMOWE“, mille seminaril üleeelmisel nädalal esinemas käisin. Euroopa Liidus kehtib jäätmete käitlemisel läheduse ja autonoomsuse printsiip. Vastavalt eelnõu punktile 42 jäätmeseaduse paragrahvi 32 tekst muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: ˮJäätmed kõrvaldatakse ja segaolmejäätmed taaskasutatakse nende tekkekohale võimalikult lähedal asuvas tehnoloogiliselt sobivas jäätmekäitluskohas, kus on tagatud inimese tervise ja keskkonna ohutus ˮ. Võiks ju arvata, et sellise seadusemuudatuse tulemusena hakatakse Eestis rakendama tehnoloogiaid, mis võimaldavad taaskasutust korraldada tõesti tekkekohale nii lähedal, kui võimalik. Kuid siiski mitte. Nagu saame lugeda seletuskirjast ja nagu ka Tõnis Lukas mulle puldist vastas, on Eestis mõiste „võimalikult lähedal“ sisustatud teisiti, kui näiteks Soomes. Kui Soomes on iga piirkonnas oma jäätmekäitlustehas ja majanduslik käive mis käitlusest tekib, jääb piirkonda, siis Eestis on keskkonnaministeeriumi ja jäätmekäitlejate vahel kokku lepitud, et „võimalikult lähedal“ tähendab „käitlemine Eestis“! Kui Soomes on jäätmekäitlus korraldatud kohalike omavalitsuste koostöö kaudu, mis meil on tegemist ainult turumudelil püsiva süsteemiga. Seletuskirjast loeme: „… On ilmne, et praeguseks väljakujunenud otseselt turumudelile orienteeritud ja ka tugeva konkurentsi tingimustes toimiva olmejäätmete käitlussektori suunamine märgatavalt enam kohalike omavalitsuste suunatud mudelisse on keeruline nii majanduslikult kui õiguslikul…“. Ja veel: „…Eraldi küsimusena saab aga siinkohal markeerida turumudeli jätkuvuse eeldusel tehtud ja olmejäätmete käitlemise osas ka üleinvesteeringutena käsitletavad kulutusi, mille ebaefektiive kasutus koos võimalike kahjudega on investeerija enda risk. Samas turumudeli põhimõttelisem muutmine võib olla selliseid investeeringuid kahjustava või ohustava mõjuga ja võib kaasa tuua erinevate selliste investorite majanduslike nõudeid. …“
See tähendab, et kui Ragn-Sells või Veolia või Eesti Energia rajavad ülisuure käitlustehase, mis vajab kasumi maksimeerimiseks maksimaalselt suuri jäätmevooge, siis sinna veetaksegi kõik Eesti prügi kokku – nii saartelt, kui setust. Miks see on halb? See on halb sellepärast, et jäätmekäitluse käive koos vastavate töökohtadega viiakse kohalikust piirkonnast välja. See on halb sellepärast, et transpordikulu moodustab olulise osa meie jäätmekäitluse kuludest. Tsiteerides aga Tõnis Lukast: …Jäätmekäitlejad on teinud ka sellise ettepaneku, et formuleeringut "võimalikult lähedal" edaspidi mitte kasutada, kuna Eesti on nii väike, et vahemaid võiks üldse mitte rõhutada…, … vahemaad pole olulised. Samas me võtame üle direktiivi ja me leidsime, et direktiivi põhimõte, et see koht peaks olema võimalikult lähedal, oleks otstarbekas ühe printsiibina siiski ära nimetada…“ Tore printsiip, mis sõnastusena üle võetakse aga mida põhimõtteliselt keegi järgida ei kavatse. Ma ei ütle, et väiksemad tehased annaksid odavama hinna, kuid tõenäoliselt asenduks transpordikulu kohaliku tööjõukuluga – mis oleks aga kohaliku majanduse elavdamise huvides positiivne muudatus. Praegune lahendus võib lõpptarbijale tulla hinna poolest sama, kuid lihtsalt pakub käibed ja kasumid suurfirmadele. Väiksemad tehnoloogiad on olemas, on kasumlikud ja töötavad siinsamas naaberriikides. Meie neid ei kasuta.
Teisipäeval toimus Toompea lossi ees suur õpetajate meeleavaldus. Käisin ka kuulamas. Pärastlõunal saime kokku Aivar Kokkiga ja arutasime regionaalpoliitika toetusrühma edasist tegevust.

Kolmapäeval kulus fraktsiooni koosolek riigieelarve arutelule. Leppisime kokku meie põhilised seisukohad. Üldine seis on ikkagi selline, et ilma oluliste lisatuludeta seda seisu ära ei lahenda. Nii on sotside ettepanekud üpris kardinaalsed – tulumaksu langetamise asemel teeme ettepanku üheprotsendiliseks tulumaksu tõusuks. Seda kompenseeriksime omakorda töötuskindlustusmakse langetamisega, nii et kuni 700 eurot saavale inimesele säästaks muudatus raha. 1000 eurot ületavalt tuluosalt rakendaksime tulumaksu 26%. Ka kaitsekulutuste kasvuga ei ole nii hüppe-kiire, piisaks, kui kasv jääks riigieelarve kasvu piiresse. Sellistest tulukohtadest kataksime hädavajalikud kulutused pedagoogide ja kultuuritöötajate palgatõusuks, päästeteenistuse tugevdamiseks, lasteaia programmi taastamiseks, omavalitsuste tulu tõusuks, kiirabi lisarahastamiseks jms.

Kolmapäevases infotunnis küsisin Mart Laari käest, kuidas meil asi haldusreformiga edasi läheb. Teadaolevalt oli Mart Laar see, kes haldusreformi endale eesmärgiks seadis – aga koalitsioonipartner seda meelt päris ei olnud. Seda Laar mulle ka ütles. Nüüd aga . täna rääkis Postimees, et haldusreformi teema antakse justiitsministeeriumile - päris huvitav! Kas nüüd on Ref tajunud hetke, kus võiks midagi ise ära teha ja tõrjub IRLi kõrvale?

Kolmapäeval saalis pöörati peatähelepanu riigieelarvele. Pikka istung oli. Ligi oli mitu tundi puldis.Et miks raamatupidamiste tsentraliseerimine põllumajandusministeeriumi haldusala ametites päädib personalikulude kasvuga ministeeriumis endas, miks rehabilitatsiooniteenus pole aastaid raha juurde saanud, kuigi on teda, et raha teenuse osutamiseks ei jätku, miks eesti riigi enda regionaalpoliitiliste projektide eelarve väheneb jms. Eks rahandusminister otsib vastuseid vastamat jäänud kõsimustele.Meie aga teeme muudatusettepanekuid.

Neljapäeva hommikul käisin arsti juures ja pärast sõitsin Viljandisse. Sotside fraktsioon käis Viljandi maakonnas maakonnavisiidil. Kolm kohtumist, mida tahaks rõhutada – üks oli Viljandi Puuetega Inimeste Selts, teine Viljandi Lasteabikeskuses ja kolmas päästeteenistuses. Lasteabikeskus on sisuliselt sama asutus, kui meil Haapsalu Lastekodu, vaid kui meil käiakse koolis näiteks Sanatoorses, siis neil on kool ka samas majas. Maja on täpselt samasugune, kui meie lastekodu enne põlengut… Ka nemad kraabivad rahastust kokku kust saavad, peremajadele üleminek suurendab kulutusi, kui tulusid juurde ei tule, rehabilitatsiooniteenuste summadest ei jätku, et teenuseid pakkuda, inimesed töötavad pisikeste palkadega väga raske sihtgrupiga jne. Viljandi puuetega inimeste kojas tuli eriti selgelt välja rehabilitatsiooniteenuste ja taastusravi rahastamise puudujäägid. Päästjad - mehed tõsised ja tegusad, jälgivad poliitikat ja teavad mida räägivad. Viljandi linn kavatsetakse jätta ühekomando teenindada ja see on üpris nutune seis seal.

Reede õhtuks sain koju. Nädalavahetus kulus oma pere ringis.
Vaat selline nädal.

Viies tööndal ehk riigikontroll ja teflonpann

Esmaspäeval fraktsiooni koosolek. Keskenduti riigikontrolöri ettekandele teisipäeval ja riigieelarve käsitlemisele. Arupärimised mis meie poolt lähevad – seoses Eesti Energia investeeringutega, seoses Virtsu sadama jäätõrjega, kirjalik küsimus Partsile teehooldusfirmadest ja muud sellist. Noored sotsid alustavad kampaaniat lasteaedade toetuseks.

Esmaspäeval suures saalis vastused arupärimistele . Parts teatas ,et “ transpordiühendused iseenesest turismi ei loo. Kui on nõudlus, siis transpordiühendused tulevad sellele järele.“ Paraku on nii et kui pole juurdepääsu, siis pole ka nõudlust. Päriselt on ikka nii, et kui on eeldus ja potentsiaal, siis luuakse ühendus ja siis tekib ka arvestatav nõudlus. Näiteks võib tuua Lihula ja Haapsalu vahelise bussiliikluse tihendamist. Järgmises arupärimises Parts teatas et: …“ Lihtsam on teha struktuurne muudatus ja liikuda edasi konkurentsivõimeliste ettevõtetega. Siin annab elektrituru avanemine minu arvates kindlasti ausama pildi meie ettevõtete konkurentsivõimest kui n-ö edasilohistav enesepettus.“ Jutt oli küll pikk, tõin näiteks ainult ühe lause. Sisu on aga üks – nii nagu meie põllumajandus läks totaalsesse konkurentsi Euroopa teiste riikidega ( ja mis oli täielik šokk meie põllumajandusele) , nii ka elektrituru avanemisel läheme meie üle vabadele elektri hindadele Euroopas, mis on meile uus šokk ja seda tunneb iga inimene omal nahal. Tegelt on tiba hirm nahas … mis meie elukallidus teeb?

Esmaspäeval külastas riigikogu grupp Läänemaa rahvast – tegime väikse ekskursiooni, rääkisime riigikogu tööst, ronisime Pika Hermani otsa, vaatasime istungit.
Õhtu möödus riigieelarve projekti lugedes.

Teisipäeva hommikul viimistlesime riigieelarve järelvalvekomisjoni otsust perearstinduse osas. Suures saali istungi täitis riigikontrolör Mihkel Oviiri ettekanne. Nii ettekanne, kui kogu riigikontrolli tegevus on ikka karmilt kriitiline. Ajalehtedes on pikalt olnud kommnetaare selles osas. Võtsin fraktsiooni nimel sõna ja minu küsimus on – kellele see tegelikult korda läheb? Kopin teksti siia ka:

Riigikontroll ja teflonpann

Aitäh, proua juhataja! Head ametikaaslased! Täna arutame Riigikontrolli ülevaadet 2010. aasta tööst. Riigikontroll on Eesti maksumaksja huvides ja palgal tegutsev sõltumatu asutus, kelle ülesanne on uurida, kuidas riik ja kohalikud omavalitsused on maksumaksja raha kulutanud ja mida selle eest pakkunud. Riigikontrolör institutsioonina ja Riigikontroll asutusena on otsesed demokraatia ilmingud Eesti riigi valitsemiskorralduses. Riigikontroll on objektiivne ja sõltumatu, hoolikas ja kompetentne, koostööaldis ja avatud – seda võin mina kinnitada riigieelarve kontrolli erikomisjoni liikmena.
Väga kurb on tõdeda, et valitsuserakonnad püüavad Riigikontrolli tööd ja tegevust ning selle tulemusi tihti pisendada, alatähtsustada või lausa ignoreerida. Tuleb tunnistada, et küsimusi, mis Riigikontroll on oma ülevaates 2010. aasta kohta välja toonud, on tihti esitanud ka opositsioonierakonnad. Need on tihti summutatud poliitilise retoorika ja parlamentaarsete jõuvõtetega. Veelgi enam: riigieelarve kontrolli erikomisjoni liikmena tuleb tunnistada, et teinekord on lausa kummaline kuulata mõne ametkonna esindaja vastuseid Riigikontrolli esindajale. Kui ministeeriumi esindaja, valitsuskabineti liige või valitseva erakonna liige Riigikogus reageerib Riigikontrolli järeldustele kui üks hea teflonpann – mitte midagi ei jää külge –, siis see näitab usaldamatust ning lugupidamatust ühe väga olulise ja mittepoliitilise institutsiooni vastu.
Riigikontrolli järeldused on väga ja väga mõtlemapanevad. Veelgi enam: need sunnivad ka tegutsema. Riigi energiapoliitika viib iga Eesti inimese sammu võrra lähemale isiklikule pankrotile. Lahendid, mis on välja mõeldud põlevkivienergeetika arendamiseks, ei pea vett, õigemini elektrit ega sooja. Energia hind on hüppeliselt tõusmas, elanikkonna teavitamist pole aga peaaegu et alustatudki. See ei ole poliitiline retoorika, see on Riigikontrolli ülevaade, mis tugineb Riigikontrolli audititele. Esmatasandil osutatavate avalike teenuste hulk väheneb ja nende kvaliteet kõigub. Tsentraliseerimine riigi halduses jätab avaliku elu korraldamisest kõrvale nii kogukonnad kui ka ametkonnad, struktuursed reformid on samas läbi viimata või liiguvad teosammul. Haridussüsteem ei vaja mitte poolikut kõrgharidusreformi, vaid terviklikku planeerimist. Riigihaldus vajab terviklikku ja sisulist riigi reformi, mis tagaks optimaalsed kulud riigihalduses ja kvaliteetse avaliku teenuse kättesaadavuse ka maapiirkondades. Haldusreformi aluseks ei ole mitte piiride joonistamine, vaid sisuline funktsioonide jaotus kohaliku, maakondliku ja riikliku tasandi vahel.
Sotsiaaldemokraatlik Erakond tänab riigikontrolöri suurepärase ettekande eest ja soovib kõigile kolleegidele riigimehelikkust asjakohase ja konstruktiivse kriitika käsitlemisel! Aitäh!

Teisipäeva pärastlõunal toimus riigimaja projekti nõukogu istung – seekord riigikogu hoones. Kogunesid projekti partnerite esindajad. Projekt hakkab lõpusirgele jõudma – käes on mudeli koostamise aeg. Aruelud ja vaidlused olid üpris tulised.

Kolmapäeva hommik algas hoopis huvitavalt – Haapsalu raamatukogus, kus tund aega laenutustööd sai teha  Raamatukogu on ikka ääretult kasutatav – külastatav koht ja hädavajalik avalik teenus. Ega see ei onud minu jaoks uudis, kinnituse saamine lihtsalt süvendas veendumust. Üllatust pakkus tegelikult hoopis avatud internetipunkti tegevus – mõtlesin, et kasutus väheneb, seoses koduste arvutite arvu suurenemisega, aga tegelikult ikka ei vähene küll. Igaüks ei jaksa omale arvutit soetada, ja kes harva kasutab, selle pole mõtetki. Külastajaid Haapsalu raamatukogusse jagub nii raamatute, ajalehtede, kui arvutite taha.

Kolmapäeval suures saalis - kõigepealt infotund. Huvi võiks omavalitsusele pakkuda minister Pevkuri vastused eeskoste osas. Eestkoste võib hakata kujunema tasuvaks äriks ja tundub, et ministri arvates on see ok. Päris hull lugu. Kord ei ole omavalitsustel kedagi eestkostjaks määrata, sest keegi ei taha…siis jälle kogub keegi üksikisik ( ja seda kohtu otsusel) enda kätte 27 eestkostet ja see tundub olema OK?

Päevakorras hääletati maha opositsiooni (keski eelnõu ja meie eelnõu) püüdlused jälitustegevusega seotu põhiseadusega vastavusse viia. Komapäeva õhtu kulus jällegi riigieelarvet lugedes.

Neljapäev. Väga tihe peäv oli. Hommikul istung. Sealt edasi perearstide foorumile. Mul on hea meel, et ka minul õnnestus anda oma panus perearstide probleemi tõstmisesse ja lahenduste otsimisse. Siiski on veel mitmeid punkte, mida sotsmin ja haigekassa veel perearstide korraldamise juures tähele ei pane, nii et selle teemaga tegelen edasi. Perearstide foorumilt tõttasin edasi regionaalministri juurde. Olime koos Rein Riisaluga ja TTÜ teadlastega regimin jutul ja tutvustasime talle valminud ühistranspordi uuringut. Peatusime pikemalt just raudtee taastamise teemal. Tulemused…paistavad tõenäoliselt hiljem. Praegu sain veel mõtteid seoses planeeringuga Eesti 2030+. Järgmine käik raudtee teemaga ja selle valminud uuringuga on majandusministeeriumisse. Neljapäeva õhtu lõpetas Haapsalus sotside kogunemine.

Reede hommikul käisin Lihulas ja andsin Kadi raadiole intervjuu seoses õpetajate meeleavaldusega ja haldusreformiga. Siis tõttasin Haapsalusse, kus kohtusime linnapea ja linna spetsialistidega, maavalitsuse ja Advisioga ning arutasime riigimaja võimalikku asukohta Haapsalus. Pilt hakkab selgeks saama. Riigimaja ei saa tulla linnast välja, see on selge. Tundub, et ka vanalinna tsoon langeb kõrvale (kuigi mulle isiklikult tundub, et linn võiks vanalinna huve rohkem silmas pidada, kuid jah, lõpuks on see linna otsus). Jäävad võimalikud asukohad nö uues keskuses.

Laupäev möödus kaitseliiduga – kõigepealt üksuste ülemate teabepäev ja siis kurb üritus – Martin Talvingu ärasaatmine Uuemõisa valges saalis ja pärgade asetamine Rohuküla sadamas.
Vaat selline nädal.

Neljas töönädal ehk õiguskantsleril ei ole alati õigus

Esmapäev 10. Oktoober. Nagu esmaspäeval ikka nädal algab fraktsiooni istungiga. Pikemalt tuleb jutuks kõrgharidusreform, lepitakse kokku, et korraldatakse fraktsiooni kohtumine ülikoolide rektoritega. Õiguskomisjon istungil kõne all üksikasjad kriminaalmenetlusest – üks eelnõu keskilt ja üks meilt ning kaitsja osalemine protsessides oli ka jutuks. Erikomisjoni istungil käsitleti riigikontrolli auditeid erinevate ministeeriumite aastaaruannete õigsuse kohta. Suure saalis oli pidulik hetk – president andis ametivande. Pärast seda olid järelpärimised – keski omad küsisid Pevkurlit, millal hambaravi hüvitis tagasi tuleb. Pevkur ütles, et raha ei ole ja pealegi – 41% inimestest on nõus ise oma hambaravi eest täierauaga tasuma, nii et polegi väga suur probleem. Vot nii.
Mina arupärimisi lõpuni ei kuulanud, sest tõttasin Linnade Liitu. Arutasime seal meestega riiklike transiidikoridoride paiknemist munitsipaalteedel ja võimalust nende koridoride korrastamist rahastada EL vahenditest. Läänemaa kontekstis on jutt Haapsalu Tallinn mnt -Rohuküla suunast, kus on Tallinna mnt, Tamme rist, Jaama tn, Jaama oja sild jms. Proovin leida võimalust, kuidas sellele asjale euroraha taha saada.

Teisipäeva hommik algas erikomisjonis, kus vormistasime seisukohta perearstinduse auditi osas ja sealt tulenevalt ka soovitused sotsiaalministrile. Esialgne komisjoni seisukoha projekt oli küllaltki kentsakas – kiitis takka sotsmini tsentraliseerimise kavale ja ei arvestanud suuremat osa riigikontrolli ettepanekuid. Sai ümber tehtud.

Suure saali istung alguses andis Anvelt üle ühe meie eelnõu – proovime päästetöötajate sotsiaalseid tagatisi suurendada. Päevakord hakkas õiguskantsleri ettekandega.

Kirp ja tema kuulmine ehk miks õiguskantsleril ei olnud õigus

Preambul: Mulle rääkis minu ema, talle tema isa ühte vana eesti mõistujuttu. Et teadlane olla kirpu uurima hakanud. Pannud kirbu paberi peale, ütelnud – kirp hüppa! Kirp hüpanud. Teadlane ütelnud – kirp – hüppa, hüppa! Kirp hüpanud kaks korda. Siis võtnud teadlane, tõmmanud kirbul tagumised jalad alt ära ja pannud jälle kirbu paberile, ütelnud talle jälle, et kirp-hüppa! Kirp polnud hüpanud. Kirp hüppa-hüppa! Kirp polnud hüpanud. Teadlane kirjutanud paberi peale järelduse – kui kirbul tagumised jalad alt ära tõmmata, siis ta ei kuule enam!

Õiguskantsler on tegelikult üdini väärikas institutsioon ja tema tegevus on igati vajalik ja asjakohane. Mis puudutab aga kohaliku omavalitsuste korraldust , siis siinkohal on õiguskantsler küll ära unustanud kohaliku omavalitsuse olemuse. Äkki ta ei ole tükil ajal KOKsi või Põhiseadust lugenud? Väide, et omavalitsuste suutmatus riivab kodanike põhiõigusi? See võib tõesti nii olla. Näiteks – igaühel on õigus haridusele…kui omavalitsus peab üleval n.ö pseudokooli siis on tõesti tegemist põhiõiguse riivega. Kuid omavalitsuste suurus küll asjasse ei puutu. Tegemist võib olla konkreetsete juhtumitega. Õiguskantsler kurtis puldist, et omavalitsusi on liiga palju – et ta ei suuda kõiki kontrollida – tõesti väga kahju. Võib-oll a aga polegi see nii ette nähtud, et kord aastas jõuaks läbi käia… Õiguskantsler siunas kohalikke omavalitsusi suutmatuse eest avalikke teenuseid korraldada. Ja siinkohal tõesti tuleb tsiteerida seadust: KOKS§ 2Kohalik omavalitsus on põhiseaduses sätestatud omavalitsusüksuse - valla või linna - demokraatlikult moodustatud võimuorganite õigus, võime ja kohustus seaduste alusel iseseisvalt korraldada ja juhtida kohalikku elu…. Et siis kuidas – te olete ilma jäämas (demograafia) või ilma jäetud (riigi rahanduspoliitika) võimest, seega te kipute mitte täitma oma kohust, seega tuleb teid ilma jätta oma õigustest! Asi sarnaneb mõistujutule kirbust ja tema kuulmisest. Kuidas on aga Euroopa Liidu kohalike omavalitsuste hartaga, mille Eesti on seadusega heaks kiitnud ja mis räägib subsidiaarsusest, ehk siis kohalikust otsustusõigusest? Kuidas on valla – ja linnaelanike õigusega osaleda kohaliku omavalitsuse teostamisel (KOKS§3)? Kohaliku omavalitsuse sügav olemus ei seisne mitte teenuste osutamises, vaid kohalike elanike õiguses ise oma asjade otsustamises kaasa rääkida. Ja ei saa seda rolli täita kohalik külaselts. Mis siis, kui seda külaseltsi pole olemaski? Ah et peab olema … no siis ju pole enam tegemist vabaühendusega. Kujutage ette Nõva valda, kus pole valda, ei valita volikogu, kus ei vaielda arengukava ja üldplaneeringu üle? Kus tõenäoliselt ei ole ühtegi inimest valitud maakonna volikogusse… Kes nõvakate eest räägib? Mitte kord aastas ja siis kui aega on, vaid iga päev? Kujutage ette Noarootsi valda, mis ei ole vald? Kohalikud volikogud ja oma kindel otsustusõigus peab jääma. Vastasel juhul me tapame kohaliku initsiatiivi ja identiteedi täiesti maha. Kui tõesti rahvast vähe, ärgu siis olgu rohkem rahvast vallamajas tööl, kui pool vallavanemat, sekretär ja sotsiaalnõunik. Aga need inimesed peavad igal päeval jälgima seda, et kohaliku kogukonna huvid on esindatud maakonna tasandil, et kohalike hääl on esindatud arengukavades ja planeeringutes … Volikogu peab regulaarselt kogunema ja kui kusagil võetakse vastu otsuseid, mis seda kanti puudutavad, siis need seal kaugel ja kõrgel on kohustatud kohaliku volikogu arvamusega arvestama. Vaat see ongi kohalik omavalitsus, mitte aga ehitusinspektori või maakorraldaja teenus. Ja kuskohast tuleb see jutt, et kahetasandiline omavalitsus on nii hirmus kallis ja bürokraatlik, et seda ei saa Eesti pidada? Ka praegu on teine tasand olemas – omavalitsusliidu ja maavalitsuse näol – ainult kohitsetud, otsustusõigusest tühjaks imetud kombel (jällegi kirp, tema koivad ja kuulmisvõime). Just teine omavalitsuslik tasand lubakski väikevallal olla väike vald ja maakonnal tegus maakond.

Olgu siis sellega. Teisipäeva päevakorras oli veel punkte. Keskid püüdsid muuta ravikindlustust kättesaadavaks neile, kellel on mitu töökohta, kuid kõigil palk alla miinimumi. Ei läinud läbi. Sotsid püüdsid toimetulekutoetuse saamise arvestusest lastetoetust maha arvata – ehk siis et lastetoetus ei läheks arvesse, kui toimetulekutoetust määratakse – ka ei läinud läbi.

Teisipäev lõppes OÜ Advisio kontoris, kus arutasime riigimaja projektiga seonduvat. Õhtul kirjutasin artikli ajalehele seoses haldusreformiga.

Kolmapäev algas vene keele kooliga. Jah – läksin vene keele tunde võtma… kevadel siin andsin intervjuud vene raadiole ja keel oli nii sõlmes, et sure ära. Vaja meelde tuletada. Kell 11 algas fraktsiooni istung… muuhulgas arutati põhjalikult fraktsiooni väljasõitude korraldamist – Tartu oli, Viljandi ees… hästi kasulikul käigud on. Suures saalis oli hulgaliselt eelnõusid, millest suurem osa olid tehnilised asjad seoses euroopa liiduga… Põnevaks tegi päev hetk, kui Jaanus Tamkivi andis sisse kinnisasja kitsendamise seaduse muutmise eelnõu. Põnev oli see, et nad olid just eelmisel päeval täpselt samasisulise meie eelnõu maha hääletanud. Eelnõu puudutab Narva elanike ja on sellepärast oluline.

Neljapäeval hommikune suure saali istung – arutusel oli keski eelnõu alkoreklaami loobumisest. Eelnõu vähemalt jäi menetlusse – kohe seda välja ei hääletatud. Lõuna ajal kohtusin koos Risti vallavanemaga projekteerijatega. Rääkisime Lääne värava projektist ja võimalikust ümberprojekteerimisest. Neljapäeva pärastlõunal aga esinesin ingliskeelse sõnavõtuga ERKASe rahvusvahelisel seminaril Jäätmetest – Energiaks. Enne lugesin läbi kõik, mis kätte sain jäätmete põletamise, gaasistamise ja üldse taaskasutuse kohta. Üks jäätmeseaduse eelnõu on ka praegu riigikogu menetluses. Jälle hästi huvitav teema ja vääriks käsitlemist, kuid …vist ei jõua.

Reedel käisin koos rahanduskomisjoni ja põhiseaduskomisjoni liikmetega presidendi juures. Enne lugesin otsast lõpuni läbi riigikohtu lahendi, mis räägib omavalitsuste ülesannetest ja rahastamisest. See oligi üks põhilisi teemasid presidendi juures. Oli huvitav jutuajamine. Jutt kaldus jälle haldusreformile. Kuivõrd tekkis üles küsimus, et kuidas edasi ja tundus, et edasi ei saagi, siis tegin ettepaneku, et algatuseks võiks anda omavalitsusliitudele avalik-õigusliku staatuse. Oleks ka midagi ja soodustaks omavalitsuste koostööd olulisel määral.

Laupäeval ja pühapäeval viibisin Otepääl, kus toimus sotside kahepäevane koolitus.
Vaat selline nädal.

Maavallad ei pea kaduma

Äsja valmis ja sai esitletud järjekordne valdad- linnade võimekuse analüüs. Regionaalminister, kommenteerides analüüsi tulemusi, rääkis 226-est linnapeast ja vallavanemast ja volikogu esimehest nagu hädast ja õnnetusest, mis Eesti rahva rinda rõhub ja progressil jalus seisab. On see aga ikka nii? Jätame korraks kõrvale need juhtumid, kus vallajuhid üks on korruptant ja teine kasuahne lurjus. Vaatame neid juhtumeid, kus vallavanem ja volikogu esimees on oma valla patrioodid, töötavad 24/7 oma kandi ja inimeste hüvanguks. Vaatame asjale nii, et vallajuhid ja -ametnikud edendavad ja korraldavad valla elu. Volikogud ja nende komisjoni d kogunevad regulaarselt ja arutavad ühiselu küsimusi. Mõtleme nii, iga inimene nendest teeb oma tööd südamega, mõtleb igapäevaselt kuidas oma valdkonda ja oma kodukohta paremini edendada. Mis maavaldadesse puutub, siis teevad nad seda tavaliselt keskmise või alla selle palga, pisikese või olematu kompensatsiooni eest. Miks ikkagi oleks kasulik kohalikku omavalitsust likvideerida? Kas selleks, et likvideerida kohalik initsiatiiv kohaliku valla kujul - seaduse alusel korraldatud, püsivas ja koordineeritud vormis?

Palju räägitakse viimasel ajal kohalikest vabaühendustest – et vabaühendused kannavadki kohalikku initsiatiivi ja identiteeti. Kannavadki. Aga kas nüüd on tulnud see hetk, kus vabaühendused peaksid üle võtma kõik, mida vallamajas tehakse, lisaks veel päästeteenistuse ja korrakaitse. Ääremaal on aga asi nii, et suur osa aktiivsetest kohalikest töötavad kaugel ja tulevad koju vaid nädalavahetusteks. Kas me saame neid süüdistada, kui nad tahaksid veeta selle vähese isikliku aja oma perega, mitte aga valves, patrullis või aruandekoosolekul? Väikestes valdades kannavad kohalikku aktiivi tihti just inimesed, kes töötavad valla asutustes – koolides, hooldekodudes, raamatukogudes, rahvamajades. Need kandid, kus on omavalitsus tugevam, majandus tugevam, teenuseid rohkem saadaval, seal on ka rahvast rohkem ja vabaühendused on ka jõudsamad. Vabaühendus võib tegutseda, vallamajas on aga kohaliku elu edendamine inimeste tööülesanne. Kas ääremaa või mitte – vabaühendused toetuvad tihti omavalitsuse nõule, abile ja omarahastusele ning nii töötatakse käsikäes kohalikku elu edendades. Valdade likvideerimine numbrite alusel, olgu siis igatsetud piiriks viis-, kümme – või kakskümmend viis tuhat, ei too kaasa muud, kui ääremaastumise kiirenemise ja süvenemise. Ehk oleks aeg lahti lasta arvude maagiast ja vaadata asju sisuliselt?

Igal juhul on õigus valdade võimekuse analüüsi koostajatel, kui nad räägivad omavalitsuste erinevast tasemest ja suutlikkusest. Suuremad on tugevamad ja väiksemad nõrgemad. On jah nii. Millised järeldused sellest aga peaksid tegema otsustajad? Sisuliselt ei ole asi ju arvudes ja edukuse edetabelites, vaid selles, kuidas me kasutame seda inimressurssi, mis meil on. Jah, see on nii, et väikestes valdades on vähem spetsiliste, pakutakse vähem teenuseid, arendustegevus on problemaatiline. Juhul, kui valla juhtkond juhtub olema stagneerunud, on hoopis kurb lugu, mis aga siiski on parandatav valimistega. Aga igal juhul väikesed vallad on kohapeal olemas ja tegelevad igapäevaselt just selle kandi kohaliku elu küsimustega. Me ei tohi ära unustada, et valdadel on mitmeid funktsioone ja kohalik omavalitsus ei seisne ainult teenuste osutamises. Teenuseid saab korraldada ka üle valdade piiri. On aga ka veel identiteedi kandmine, osalusdemokraatia tagamine, kaasamine, kohalike elanike tahte vormistamine ja väljendamine, kogukonna huvide esindamine ja kaitsmine ja palju muud. Vallad teevad seda toetutes seadusele ja seadusega tagatud rahastamisele. Rahastamisest ei piisa, kui elanikke on vähe – ka see on fakt. Lahendus „andke-meile-raha-juurde“ ei too ka õnne õuele – varsti tuleb otstarbekuse piir ette. Kuidas siis ikkagi ületada vastuolu valdadele pandud erinevate ülesannete ja nende suutlikkuse vahel – ja seda nii, et ei hävitataks head, mida kohalikud omavalitused kätkevad?

Sellele küsimusele on olemas vastus ja siin saan olla nõus regionaalministriga – see vastus on maakonna taseme tugevdamine. Mitte aga valdade sunniviisilise liitmise, vaid maakondliku omavalitsuse loomise teel. Iga uus on ammu unustatud vana – maakondlikud omavalitsused olid olemas esimesel eesti ajal, olid lühikest aega olemas ka taasiseseisvumise järgsel perioodil. Maakondlik omavalitsus saaks korraldada neid töid ja tegemisi, mida ei ole mõistlik teha ühes omavalitsuses. Gümnaasiumivõrk, prügimajandus, keskkonnakaitse, planeerimine, ettevõtluse edendamine, maakorraldus, maakondlik kultuuritöö ja ülepiiriline sotsiaaltöö – loetelu on pikk. Seadusel põhinev maakondlik omavalitsus saab liita üksikute valdade potentsiaali ja teha seda takerdumata omavalitsuste piiridesse ja erimeelsustesse. Maakonna taseme omavalitsus võiks näiteks välja kasvada omavalitsuste liidust. Kõige huvitavam teise taseme omavalitsuse juures on, et vastupidiselt levinud müüdile ei ole selleks vaja raha juurde. Kui on olemas tugev – seadusel põhinev maakondlik omavalitsus, siis osa funktsioone koos vastava finantseerimisega saab sinna tuua kohalikest valdadest – nagu praegu see käib omavalitsusliitudes, osa saab üle võtta maavalitsustest, osa saab tuua tagasi kesktasemelt ehk riigi tasemelt. Halduskorraldus lihtsalt muutub selliseks nagu ta praegu ka loomulikult kujunemas on – kohalike tõmbekeskuste põhiseks. Maavallad saavad aga alles jääda ja täita just neid ülesandeid, mis neile jõukohased on.

Istungivaba nädal

Istungivabal nädal on väga vajalik riigikogu töövorm, mis võimaldab ringi liikuda, kohtuda inimeste ja sihtgruppide esindajatega. Minu eelmine esmaspäev möödus Tartus, kus oli kohtumine Tartus maaülikooli majandus-ja sotsiaalinstituudi inimestega. teemaks oli EL maamajanduse mitmekesistamise programmid ja nende hindamiskriteeriumid. Teisipäeval külastasin HNRK-d, kus vestlesime juhatajaga põhjalikult taastusravi ja rehabilitatsiooniteenuse rahastamisest ja korraldamisest Eestis. Kolmapäev möödus Euroopa Liidu vahendite kasutamise tulemuslikkust uurides. Neljapäeval ja reede aga veetsime kogu fraktsiooniga Tartumaal, külastades seal kohalikke omavalitsusi ja uuride nende muresid ja rõõme.
Sellel Tartumaa reisil tajusin selgelt mõningaid asjaolusid omavalitsuste elus ja olus. Kokkuvõte oleks selline:
1. Ühe keskusega, ühe kooliga, ühe lasteaiaga jne vallal on kergem. Veel parem, kui suur osa avalikku teenust pakkuvatest asutustest ühe katuse all on.
2. Maapiirkonna omavalitsuse elu mõjutab kõige positiivsemalt suurem keskus kuni kümne kilomeetri kaugusel. Kõik need omavalitsused, mida külastasime ja mis asusid tõmbekeskuse vahetus mõjusfääris, olid jõudsamad. Üksi valdadest ei olnud hädas elanike arvu vähenemisega, suuremalt jaolt olid töökohad aga kõigil kas Elvas või Tartus.
3. Stabiilne, läbi aastate jätkuv arendustegevus viib sihile. Ei ole iseenesest paha, kui valla juhtkond kaua püsib, halb on, kui ta stagneerub. Kui aga kaks perioodi möödas ja ikka sära silmis, siis on ainult hea, kui mehed – naised tegutsevad, kogemus juba olemas. Indikaatoriks on ikka elanike hinnang valla juhtkonna tööle, rahulolu oma elukeskkonna ja elanike arvu stabiilsus või tõus. Kõige sügavama mulje jättis vast Kambja vald ja Ivar Tedremaa – staažikas ja väga palju saavutanud vallavanem, aga teisedki olid tublid.
4. Meeles peab muidugi pidama, et Tartumaa on peale Harjumaa teine maakond Eestis, kus elanike arv ei vähene. Meie liikumistee oli ka Tartu-Elva-Kambja marsruudil. Peipsi äärde me ei sattunud, seal oleks ka teistsuguseid olusid näinud.

Kolmas nädal ehk miks ma hääletasin EFSFi poolt

Esmaspäev. Lubasin eelmise kirjutise lõpus, et räägin, mis asi see EUHOFA on. See on turismi ja hotellindust õpetavate koolide ülemaailme liit. Nad korraldavad igal aastal oma aastakonverentsi, kuhu siis rahvas üle maailma kokku sõidab. Eestist on liikmed Tartu Ülikooli Pärnu Kolledž ja EHTE kool. Need kaks olid ka selle Tallinn/Pärnu konverentsi korraldajad. Asi oli ääretult uhke – kõigepealt sellepärast, et see oli EUHOFA 50 juubelikonverents ja selle korraldamine usaldati Eestile. Teiseks sellepärast, et see oli esimene konverents Ida-Euroopas. Avamistseremoonia toimus KUMU konverentsisaalis ja algas kõigi osalevate riikide lippude piduliku sissetoomisega. Vahva. Esinesin seal tervitava sõnavõtuga. Rõhutasin rahvusvahelise vaba liikumise olulisust, seda, et „külalislahkuse majandusharu“ – nagu nad seda ise kutsuvad – seisab vastu rahvuslikule kapseldumisele ja turvariskidest tulenevatele liikumispiirangutele. Konverentsi avamise tõttu esmaspäeva hommikul ei jõudnud ma fraktsiooni ja komisjoni istungile.

Jõudsin aga küll erikomisjoni istungile, kus seekord käsitleti seekord riigikontrolli aruannet „ Arvestus riigimetsast raiutavate puidukoguste üle“. Kõige suurem üllatus minu jaoks oli see, et võrreldes varasemate (enne-reformi) aegadega on väljaraie suurenenud – ja lausa 17%. Audit kirjutab: „…enne RMK struktuurireformi aastatel 2006–2008 oli lageraietest vastu võetud puidukogus keskmiselt umbes 96% üle antud kogusest. 2009. aastal võeti lageraietest vastu aga keskmiselt umbes 113% raieks üle antud puidukogusest. Seega saadakse lageraietest pärast reformi keskmiselt umbes 17% enam puitu, mis viitab sellele, et enne struktuurireformi oli kontroll raiemahu arvestuse üle kehvem ja osa raiutud puidust läks tarneahelas kaduma….“. Ausalt öelda – ma sõdisin reformi ajal üpris tugevalt selle vastu. Ma ei tea, kuidas muu ökonoomikaga on, aga väljaraiega on lood tõesti paremad, kui varemalt.

Istungil oli vastamine järelpärimistele.Seekord oli jutuks õpikude puudus koolides, kaevandamise seaduslikkus Saaremaal , politsei – ja piirivalveameti sisemine rahuolematus reformide ja uue struktuuriga, töötasustamise – ja korraldusega jms.

Esmaspäeva õhtul toimus regionaalpoliitika ja kohalike omavalitsuste toetusrühma laiendatud istung. Ka seekord tegeleti omavalitsuste mõttekoja moodustamise küsimustega – nii nagu see koalitsioonilepingus kirjas on. Kuigi – et mitte tegeleda koalitsioonilepingu täitmisega, prooviti hakata mõttekoda nimetama nõukojaks… Eesmärgiks ikka üks – haldusmaastiku korrastamine Huvitav oli see, et REFi mehed hakkasid äkki pidurdama, et mida ikka ja milleks ikka… Päris huvitav on ka see, kas see sudimine lõpuks üldse kuskile ka jõuab või sumbub juhtiverakonna tahtmatusse olemasolevat olukorda kuidagi muuta. Pärast saime Koka ja Mälbergiga veel ninapidi kokku ja rääkisime sellest, et see halduskorralduse küsimus ei tohi meie toetusrühmas valdavaks saada – teemasid on palju. Mina näitaks tahaksin kuulata ettekannet regionaalministrilt, kuidas meie regionaalarengu strateegia on ellu läinud, kuidas ta on seotud riikliku planeeriguga 2030+--- ja siis tahaksin kuulata ettekannet, kuidas teiste ministeeriumide haldusalades töötavad europrogrammid regionaalpoliitika huvides töötavad… mõtteid on palju.

Teisipäev. Teisipäev ja neljapäev läksid suures saalis euroopa finantsstabiilsuse fondi ehk EFSFi tähe all. Valitsus ilmselgelt kiirustas ja küsimused, et miks varem teemaga välja ei tuldud, jäid vastuseta. Eelnõu, mille rahamin välja töötas oli toores ja sai riigikogus oluliselt parandatud. Sotside poolt sai tehtud ka veel eraldi parandus riigieelarve seadusesse, et see garanteerimine üldse võimalik oleks. Väga sisukaid ja emotsionaalseid etteasteid peeti sellel teemal riigikogu puldist. Fakt on see, et Euroopa koostöö püsimise nimel on praegune valitsus valmis tegema ja ka teeb oluliselt, lausa kardinaalseid suuremaid pingutusi ja manööverdusi riigieelarvega, kui oma inimeste otsese heaolu jaoks. Jah, muidugi – Euroopa finantssektori stabiilsus on ka otseselt meie oma inimeste, ka maalt Maali huvides, kuid sellegipoolest. Valitsus on valmis kolmandiku Eesti inimestest üle parda viskama, nentides, et tegemist paratamatu, majandusvabaduse tingimustes toimiva protsessiga ja tööjõu vaba liikumisega … ja kui on vaja päästa Euroopa finantssektorit, siis ollakse valmis ohverdama kolmandikku eelarvest.
Miks ma siis hääletasin EFSFi poolt? Seda sellepärast, et olen mitmes asjas sügavalt veendunud. Kõigepealt selles, et Eesti iseseisvuse garant on majanduslik, poliitiline ja sõjaline integratsioon Euroopa Liiduga ja Natoga. Ilma mingi valehäbita – meie 2% SKTst kaitsekuludele on vajalik arvestatava heidutuse loomiseks ja veelgi olulisem - motiivi ja võimaluse andmiseks neile, kes meid aidata tahaksid. Kui me oleksime aga üksi oma 2%iga, ilma majanduslike ja poliitiliste sildadeta Euroopasse, ja ilma sõjaliste sillata NATOsse, siis see 2% meid kaua ei kaitseks. Ükskord tuleb valida pool ja kui mina valin, siis valin lääne, mitte ida. Kui oled poole valinud, siis ei saa sellel hetkel, kui ohumoment tekib, jalga lasta. Et niikaua kuni olime saaja, siis oli vahva olla liidus ja liitunud. Et sõdur on üksuse liige niikaua, kui katla ääres suppi jagatakse ja kui supp otsas ja läbi jõe on vaja minna, siis ütled, et käige te ära, ma ootan siin niikaua? Rahamini kodukal on tabelid üleval - Eesti on saanud EL-ist alates 2000 aastast 5,6 miljardit eurot tagastamatut abi. Garantii andsime kahele. Ka meie uue aasta eelarvest viiendiku moodustab Euroopa Liidu abi – kõik need investeeringud teedesse, mis tööhõivet aitavad säilitada, põllumajandustoetused ja muu selline. Kui Euroopas, siis Euroopas. Kui Euro, siis euro. Heas ja halvas – see on nagu abielu. Ei ole nii, et lahutad ära, kui naine peale sünnitust paksuks läheb. Ja kui on vaja süvendada integratsiooni läbi ühtse üleühenduselise finantsjuhtimise tugevdamise, siis on ka seda vaja teha. Jutt ei ole ju lõppkokkuvõttes Eestist, vaid Venemaa – Ameerika – Aasia kolmnurgast ja sellest, millist rolli Euroopa (ja Eesti koos Euroopaga) maailmamajanduses üldse mängib ja mängima jääb. Igal juhul oleks Eesti jaoks kõige sobivam süvendatud Põhjala koostöö. Seni aga, kui Euroopa Liit on üks tervik ja euroala on üks tervik ja meie oleme üks sellest, siis tuleb meil kanda ka oma osa raskusest. Kas see raskus on kohane Eesti eelarvele, kas lõuna-eurooplased mõistavad raskuseid samamoodi, kui meie… see on kõik ühe asja mitu otsa ja veel pikem jutt.

Teisipäeva õhtul toimus Lihula vallavolikogu komisjonide ühisistung Lihula kultuurimajas. Haridus-kultuurikomisjoni kutsel käisin ka kohal, koos Gunnar Polmaga. Võtsin sõna, ütlesin, mis mõtlen. Oma seisukohta Lihula valla väikekoolide osas olen ka siinsamas blogis allpool väljendanud. Kokkuvõte on see, et Lihula vald saaks kasutada oma väikekoole vallale hea maine ja kasu ( sissetuleku ja töökohtade) tootmiseks. Eriti kehtib see Metsküla puhul, mis omaette nähtus on, aga ka Kasari puhul, mille abil saaks vald osutada teenust teistele omavalitsustele ja riigile tervikuna. Tuudiga on keerulisem – asub ju Tuudi otseselt Lihula tagamaal ja tal puuduvad sellised eelised nagu Metskülal ja Kasaril. Eelmise teisipäevaste otsuste valguses võttis vald endale veel mõtlemisaega kuni kevadeni ja veel kuni 2013 sügiseni, kuid selge on ka see, et lahendite nimel tuleb igapäevaselt palehigis töötada – seda nii koolidel, vallavalitsusel – volikogul ja ka kogukondadel endil.

Kolmapäev suures saalis oli hulgaliselt eelnõusid… alates keskerakonna katsest ühte riigipüha juurde tekitada, lõpetades lennundusseaduse ja kiirgusseadusega. Vahepeal helistasin veel ettevõtjale, kellega paar nädalat tagasi rääkisime Virtsu sadama ja Esivere dolomiidi kasutamisest kivivilla tootmiseks. Kontakt püsib, tegutseme edasi.

Neljapäeval suure saali istung ja kaks lisaistungit kuni hilisõhtuni välja läks Euroopa stabiilsusfondi tähe all. Lõpuks sai see raske otsus tehtud. Vahepauside ajal lugesin riigimaja projekti vaheraportit.

Reede. Hommikul lugesin MAK meede 3.1. materjale. Maaülikoolil on ka meetme rakendamise analüüs valminud.Tegin ka ettevalmistusi laupäevaseks sotside volikogu õiguskomijoni istungiks. Reede lõunast kuni pärastlõunani toimus riigimaja projekti ekspertgrupi koosolek. Projekt edeneb oma rütmis, püsib graafikus. Intervjuud ja küsitlused tehtud, analüüs poole peal, riigimaja Haapsalu mudeli koostamine ja asukohavalik on ees. Aasta lõpuks saab valmis.

Laupäeval kogunes sotside volikogu õiguskomisjon. Meil on nii, et sotside volikogul on samad komisjonid, kui riigikogul (ja mõni peale) ning igale riigikogulasele on üks volikogu komisjon toetada antud. Minul siis õiguskomisjon, nagu ka riigikogus. Andsin ülevaate riigikogu õiguskomisjoni tööst, rääkisime sotside võimalikest initsiatiividest õiguskomisjoni töömail. Pühapäeval tegin koduseid toimetusi. Vaat selline nädal.

Lihula valla koolide sulgemisest

Omavalitsuse juures on kaks kuldreeglit - arvesta kõiki asjaolusid ja räägi rahvaga. Selge see, kui koolis ikkagi lapsi ei ole, siis lõpuks tuleb otsus ära teha, kool kinni panna ja koolimajale teine rakendus leida. Ainult, et kalkulatsioonid peavad olema tehtud hoolikalt, arutelud peetud koos kooli ja kohaliku rahvaga. Kui Metsküla omad ise loevad oma lapsi viie aasta pärast 17, vallavalitsus aga 4, siis on ilmselgelt kusagil sees väga suured käärid. Kasari kooli puhul on üheks oluliseks asjaoluks õpilaskodu, millega Lihula vald pakub teenust maakonnale ja kaugemalegi. See on tegelikult valla võimalus pakkuda teistele teenust. Suvel sain valla juhtidega kokku ja rääkisime Kasari õpilaskodu tugevdamisest. Siin on küll n.ö materjali millega tööd teha, vara veel vallajuhtidel püssi põõsasse visata. Lihula valla väikekoolid väärivad nende eest võitlemist ja seda ka vallavalitsuste ja volikogu tasemel. Ja veel - omavalitsuse prioriteetidest - kõik uuringud ja avaliku arvamuse küsitlused (just Läänemaal tehtud) näitavad, et inimese esimene tellimus omavalitsusele on - aita mul kasvatada minu lapsi. Mida väiksem laps, seda olulisem on kodulähedus. Nii, et kui on vaja teha valikuid, siis tark vald eelistab lastele suunatud teenuseid - niikaua, kui see vähegi mõistlik on. Ja kui arvutatakse mõistlikust, siis tuleb üles lugeda kõik valla kulude ja tulude poolel olevad asjaolud. Esialgne lootus kokkuhoiuks võib luhtuda, kui lõpuks selgub, et kõiki asjaolusid ei ole osatud arvesse võtta. Siit minu mõtteid seoses aruteludega Lihula volikogus ja komisjonides.

Teise istungjärgu teine nädal

Head sõbrad. Nagu eelmisel nädal algust tegin, nii proovin jätkata huvitavamate teemade käsitlust, mis on eelmisel nädalal käsitluses olnud.

Eelmise nädala esmaspäev.
Nagu ikka algab nädal fraktsioon kogunemisega. Mina rääkisin Jaak Allikuga ja Peeter Kreitzbergiga (SDE liikmed kultuurikomisjonis) kõrghariduse reformist. Sain hommikul kõne healt sõbralt, kes kõrghariduse korraldusega seotud on ja kes väljendas oma muret ülikoolide ja üliõpilaskonna pärast. Selle jutu peale trükkisin välja artikleid, mis sellel teemal kirjutatud, lugesin neid ise ja arutasin koos kolleegidega. Praegu on selge, et kõrghariduse reform sellisel kujul on toores, hea nime all aga tegelikkuses üliõpilast ja ülikooli ahistav ja pidurdav. Ma ei tea küll, miks peaks olema riigile kasulik meie kõrgharidusmaastikku oluliselt ahendada, ülikoolide tegevusvabadust piirata ja kõrghariduse levikut pidurdada. Muidugi on oluline kutsehariduse osakaalu tõstmine, kuid selleks on ka palju tsiviilsemaid vahendeid. Andsin kõne teinud murelikule sõbrale tagasisidet , nädala jooksul veel vahetasime meile ja infot selles osas. Oluline läänlaste jaoks on ka teada, et kõrgharidusreformi rakendumine tema praegusel kujul halvendaks oluliselt Haapsalu kolledži toimimist. Tegelikult võiks Lauri sellel teemal maakonna lehes kirjutada.

Fraktsioonis arutasime veel ka ettepanekuid riigikontrolli järgmise aasta töökavasse. Tegin ettepaneku panna sinna fraktsiooni poolt ettepanek uurida rehabilitatsiooniteenuste vahendite kasutamist. Kolleegid vastasid, et eelmistel aastatel on vastavad riigikontrolli auditid juba tehtud. Ok, kontrollin üle. Frakstion arutas veel riigikogu palgatemaatikat, eelnõusid, järelpärimisi ja palju muud.

Esmaspäeval toimunud riigieelarve kontrollikomisjoni istung oli huvitav. Riigikontroll kandis ette auditi muuseumivarade teemal – ehk siis kuidas hoitakse, kuidas arvestust peetakse jne. Huvitav oli see, et kultuurimini esindajad lasid riigikontrolli hinnangud täiega põhja. Kui riigikontroll ütleb, et teil on vaja üldist kogumispoliitikat – siis vastab kultmin, et ei ole vaja ja ei tee. Kui riigikontroll ütleb, et võiks olla selgemad võimalused museaale kogudest välja arvata, siis kultmin ütleb, et sellega pole vaja tegeleda. Kui riigikontroll ütleb, et muuseumide infosüsteem ei vasta andmekogudele esitatud nõuetele, siis ministeerium ütleb – aga see ei olegi andmekogu, see on lihtsalt elektrooniline kataloog… Päris kentsakas tundus see asi mulle seal – kas riigikontroll tegi oma tööd väga nõrgalt ja tuligi välja mitteasjakohaste ettepanekutega, või siis on kultmin rahvas täielikud teflon-inimesed, kes kehitavad õlgu asjakohase kriitika peale. Miks see teema mind puudutas – sest otsapidi oli tegemist nii Läänemaa muuseumi juhtumiga, kui ka minu poolt pikalt aetud Eesti muuseumides paiknevate kirikuvarade teemaga. Uurin asja edasi.

Veel üks oluline esmaspäevane teema oli väga huvitav – see oli järelpärimistele vastamine sotsiaalministri poolt. Esitasin küsimuse ministrile ja minister ütles, et nad on arutanud haigekassa juhtidega, et need hooldushaiglad, mis on saanud hooldusravi arengukava alusel EL investeeringuid võiksid olla lülitatud haiglatevõrgu arengukavasse, selleks, et nad saaksid ka pikaajalisemad rahastamislepingud. Jutt puudutab väga selgelt meie haiglat (mis on haiglate arengukava haigla) ja samuti puudutab see jutt HNRKd (mis ei ole haiglate arengukava haigla). Väga huvitav.

Teine teema mida sotsiaalminister esmaspäeva ette kandis oli perearstinduse korraldamisest. Ja siin on asi ikka samal maal mis pool aastat tagasi. Härra minister - tsentraliseerimine ei ole lahendus kõikidele probleemidele. Olen sellest ükskord kirjutanud artikli lehte ja tuleb vist veel kirjutada. Palun väga, selgitage mulle keegi, kui Valgamaal on praegu puudu kolm perearsti, siis kuidas aitab asjale kaasa, et selle probleemiga tegeletaks Tallinnast, Tartust või siis teeb seda kohalik terviseameti spetsialist – kas see annaks parema tulemuse, kui maavanema korraldamise puhul? Sisulised puudujäägid on süsteemis – kaugustasu on liiga väike, erinevate vastuvõtukohtade pidamise osa perearsti rahastamises on liiga väike, asendussüsteem on korraldamata jne jne. Aga minister teatab, et võtame teema maavalitsuste käest ära – siis saab korda. Midagi ei saa korda, enne kui asjale sisuliselt lähenema hakatakse. Samuti on minister veendunud, et kõik see, mis puudutab kättesaadavust, ehk küsimust kuidas inimene perearsti juurde pääseb – see on kohaliku omavalitsuse probleem, sest kohalik omavalitsus korraldab omavalitsuse sisest transporti. Kas see ongi nii, et ministeerium soosib suurte perearstikeskuste rajamist ja omavalitsus lahendagu transpordiprobleem? Äkki siis annaks omavalitsustele juurde ressursse ja niipalju juurde, et siis vallad jõuaksid oma inimesi bussidega vedada sinna, kuhu riik kohtadelt põgenenud on … on see siis maakonna või regioonikeskus või suisa Tallinn. Aga ok, aitab esmaspäevast.

Teisipäev.
Istungil läks siis väga kenasti läbi naiste palgalõhe küsimus – eks see sotside teema oli. Muud asjad läksid nagu tavaliselt. Kõige rohkem kahju oli tegelikult keskerakonna eelnõust, millega nad lootsid säilitada Tšernobõli veteranide soodustused. Selle oleks võinud küll olla positiivse lahendusega eelnõu.

Teisipäeval asusin ette valmistama oma küsimust kolmapäevaseks infotunniks seoses maakondliku ühistranspordi korraldamisega – helistasin läbi endisi kolleege – maavanemaid. Tegelesin ka PRIA M3.1 suurprojektide programmi teemaga – helistasin Tartu ülikooli ja Maaülikooli inimestele ja arutasin nendega rahade jagamise põhimõtteid selles meetmes. Leppisin kokku, et järgmise nädala esmaspäeval lähen Tartusse asja üle nõu pidama.

Teisipäeval oli kolleegidega fraktsioonist pikk arupidamine eestkoste ja pärimisõiguse omavahelisest seosest. Proovisime selgust saada, kas pärimisõiguse seadmise seostamine eestkostest põhjendamatu loobumisega on õigustatud, proportsionaalne ja juriidiliselt võimalik. Keerulise küsimusega tegemist, tegeleme edasi.

Teisipäeval võttis riigikogu riigikaitsekomisjon vastu sõjaväearste Ameerikast… rääkisin komisjoni esimehe Raidmaga HNRK praegusest ja potentsiaalsest positsioonist lahinguväljal kannatada saanud sõjameeste ravimise struktuuris.

Kolmapäev.
Hommikul lugesin läbi REH-teenuse rahastamist puudutavad varasemad riigikontrolli auditid. Probleem on selles, et Eesti riik ei ravi piisavalt oma puuetega inimesi, õnnetuses kannatada saanud inimesi. Õigemini ei ravi neid pooltki nii palju kui oleks vaja. Rehabilitatsiooniteenusele eraldatavatest summadest suur osa kulub REH-kavade väljatöötamisele, neid kavasid aga ei viida ellu, sest raha ei ole. Nii see oli juba 2006, kui oli esimene audit, nii see oli 2007, kui tehti järelaudit – ja nii see on ka praegu. SDE ringsõitude raames oleme külastanud nii Kuresaare, kui Haapsalu REH teenuseid pakkuvaid asutusi – Kuressaare lastekodu, meie HNRK-d. Jutt on sama – midagi ei ole muutunud. REH teenus toob puudega või õnnetuses kannatada saanud inimese tagasi või lähemale iseseisvale toimetulemisele. Teenust rahastatakse aga c´a 30 – 40 % ulatuses. Kavatsen selle teemaga tegeleda süvendatult. Teema on oluline kogu Eestile, kuid ka otseselt seotud Haapsalu spetsiifikaga.

Kolmapäevases infotunnis esitasin oma küsimused majandusministrile seoses maakondliku ühistranspordi korraldamisega. Siin allpool siis asja point ehk mõte – mida ma küsisin ja mida minister vastas:
Kirjutasin suvel, et maakondlike bussidotatsioonide summat vähendatakse. Siis selline plaan tõesti oli ja see tegi maavalitsused väga kurvaks. Tänaseks on sellest vähendamistest loobutud ja summa jääb suuremale osale maakondadele samaks, mingite muutuste tulemusena ( mida ma täpselt ei tea) kogusumma peaks vist lausa tõusma 2,5%.
Esimesel pilgul paistab asi kena, kuid... Eelmise kolme - nelja aasta jooksul on korraldatud maakondades hulgaliselt avalikke hankeid, millede käigus sõlmitud lepingud uute vedajatega. Mõningatel juhtudel on läinud hanke tulemused riigi jaoks kallimaks, mõnedel juhtudel oluliselt odavamaks ( nagu Läänemaal näiteks). Igal juhul toimusid hanked ja uute lepingute sõlmimine vedajatega MKM ja maanteeameti hoolika järelevalve all - iga rida hankedokumentatsioonist ja uutest lepingutest oli kooskõlastatud. Uued lepingud näevad ka ette, et juhul, kui muutub tarbijahinnaindeks, kui tõuseb diiselkütte hind või tõusevad bussijuhtide palgad, siis on õigus vedajal saada rohkem raha, kui eelmisel aastal. Praegu on nii, et riik lubab vedude doteerimiseks sama palju raha (või pisut peale), samas - värskelt sõlmitud lepingute alusel peaks mõnedes maakondades (näiteks Pärnus) olema firmadele makstava summa tõus (samade liinikilomeetrite korral) lausa 10 - 12%. Seda asjaolu MKM praegu ignoreerib.
Õigemini - on ka teised lahendused, ehk siis ikkagi tuleb kas:
1. Tõsta piletihinda
2. Vähendada liinikilomeetreid ehk siis kärpida maakondlikke bussiliine.
Minister väidab, et ongi hulgaliselt vähetasuvaid liine, et liinivõrgud on korrastamata. Samas näiteks Saaremaal, Läänemaal, Pärnumaal on oluliselt liine kohendatud, viimastel aastatel kilomeetrite arvu vähendatud, võrke ümber kujundatud. Usun, et ka teises maakondades sama tööd tehtud. Tulemus - ees on ootamas hinnatõus, või kohalike bussiliinide kärpimine. Samuti väidab minister, et maavalitsused on viletsaid lepinguid sõlminud. Siiski oli tema oma meeskond ninapidi juures, kui hankeid tehti ja lepinguid sõlmiti.
Veel selgituseks: paar aastat tagasi võttis Eesti üle EL direktiivi, millega määratakse, et kui riik tellib avaliku teenuse, siis peab ta selle eest ka maksma õiglast hinda. See direktiiv lõi meie ühistranspordi doteerimise süsteemi pea peale. See tähendab - kui enne oli bussiliini majandamine firma mure - firma korjas piletiraha nii palju kui sai, taotles hinnatõusu kui vajadust nägi, sõlmis omavalitsustega lepinguid, et nood õpilasveo eest maksaksid ja selle osa mis puudu jäi - siis kauples riigiga dotatsiooni summa üle. Tulude kokkusaamine oli firma enda asi. Nüüd on aga asjad teist moodi. Hanke tulemusena määratakse kindlaks ühe kilomeetri bussiveo hind ja selle garanteerib firmale riik. Et piletitulu laekuks - on riigi mure ja et omavalitsused õpilasveo eest maksaksid - on ka riigi mure. Kulud riiklikule järelvalvele ja korraldamisele suurenesid mitmekordselt. Maavalitsused võtsid inimesi tööle, et järelvalvet teha. Eriti oluliseks muutus kohalik järelevalve ( piletikontroll, videokaamerad jms) ja läbirääkimised kohalike omavalitsustega. Samal ajal aga kavatseb mkm tsentraliseerida ühistranspordi korralduse - ehk siis võtta ÜTR korraldamise funktsiooni maavalitsustelt ära ja panna maanteeameti regionaalsetele keskustele. Igasse maakonda küll planeeritakse jätta üks spetsialisti tasemel töötaja, kuid kuidas uues situatsioonis see uus korraldus survele vastu peab - mina küll aru ei saa - ja ükski maavalitsus ka ei saa. Tundub, et MKM ise ka ei saa aru, sest teema on topanud terve aasta. Siiski on ütles minister mulle, et ÜTR seaduse muudatused on ministeeriumis ette valmistamisel.
Minu hinnang on - tsentraliseerimine ei ole lahendus igale hädale. Kui lepingud sõlmitakse, siis tuleb neid täita. Kui lepingute sõlmimise juures peetakse koheselt silmas perspektiivi, et igal aastal tuleb tõsta piletite hinda või kärpida liine - siis ei ole see jätkusuutlik poliitika maakonnasisese ühistranspordi tagamiseks.

Kolmapäeva õhtul saabus Eestisse Soome parlamendi Õiguskomisjon ja õhtu veetsin koos nendega ühisistungil, kus tutvustasime Soome värsketele parlamentääridele meie asjaajamist ja probleeme.

Neljapäeval
vestlesin pikalt HNRK juhatajaga ja leppisime kokku kohtumise. Vestlesin pikalt ka raudtee tasuvusuuringust Rein Riisaluga, leppisime kokku edasisi tegevusi. Istungil kuulasime Eesti Arengufondi juhatuse esimehe Ott Pärna ettekannet. Et Eestist peaks saama innovatsiooni ja targa töö keskus jne. Et tuleb tegeleda inimvara juhtimisega – just talentide ja „ajude“ osas. Igati nõus. Küsisin temalt, et millise tööjõuga me seda teeme, kui meil on c´a 30% tööjõust tööturult eemal või eemaldumas… Ettekandja vastas, et pole hullu, saame hakkama… Minu arvamus on et ei saa ikka küll – kui lööme kokku töötud, varjatud töötud, need kes väljas töötavad ja need kes kavatsevad lähiajal välja tööle minna siis saamegi 30% Eesti tööealisest elanikkonnast. Vaat nii on lugu. Sotsiaalpoliitika, tööturupoliitika, regionaalpoliitika …– see kõik on eelduseks, et Eestist võiks saada kasvukeskus. Nii et – sotsist riigikogu liikmele tööd küll.

Neljapäeva õhtul sõitsin Viljandisse, kus toimus Balti Assamblee eelarvekomisjoni kokkusaamine (olen Balti Assamblee delegatsiooni liige). Tegevused ja arutelud algasid juba neljapäeva õhtul.

Reedel
toimus BA presiidiumi ja komisjoni ühisistung Viljandis. Vaatasime BA eelarve üksipulgi läbi. Õhtuks sain koju ja selgus et olin külmetunud. Laupäev olin põhiliselt pikali.

Pühapäeval hakkasin ette valmistama esmaspäevast esinemist EUHOFA INTERNATIONAL kongressil. Nimelt olin andnud lubaduse Pärnu turismitegijatele, et esinen ettekandega avaürituse raames esmaspäeva hommikul. Mis seal siis ikka – tegin endale selgeks, mis elukas see EUHOFA on – ja selgus et väga vahva asi on. Pühapäeva jäid ka telefonivestlused Lihula rahvaga koolide sulgemise teemal. Selles asjas on minu kommentaar selline, et omavalitsemise kuldreegel on, et arvesta kõiki asjaolusid ja räägi inimestega. Aga sellest juba järgmise nädala ülevaates.

Teise istungjärgu esimene nädal

Siin paar päeva tagasi sain ühelt sõbralt riielda, et minu tegemistest on vähe kuulda. Pean pattu tunnistama - tal oli õigus küll - olen blogimise hooletusse jätnud. Proovin hakata seda viga parandama ja annan siin blogis ülevaateid minu möödunud töönädala huvitamatest teemadest, mis nädala jooksul käsitlusel on olnud.

Esimese töönädala esmaspäev läks koosolekute ja esimese istungi tähe all. Hommikul oli fraktsiooni istung. Juhtisin kolleegide tähelepanu ühele huvitavale teemale - riiklike teehoolduse aktsiaseltside ühendamistele. Meil on asi praegu nii, et osa teehooldusest maakondades on erastatud, osasid maakondi teenindavad riiklikud AS-id. Nüüd on olemas valitsuse otsus riiklikud ASid ühendada üheks suures, seal juures veel mitmeid huvitavaid nüansse seoses konkureerimisega teetööde turul. Vaatame kuidas riigi huvid selles protsessis tegelikult esindatud on.
Esmaspäeval siis veel õiguskomijoni istung, riigieelarve kontrolli komijoni istung ja esimene suure saali istung siis sellel istungjärgul. Õhtune lugemisvara oli riigimaja projekti käigus valminud kliendiküsitluse kokkuvõte.

Teisipäeva hommikul saime kolleegidega kokku ja arutasime meie REG-KOV toetusrühma järgmise istungi korraldamist. Järgmine korraline istung tuleb 26-ndal. Selleks korraks tekkis meil teema juba suvel - nimelt toimus 23.ndal augustil POLISe suveseminar. Esinesin seal ka ettekandega KOV aastal 2018, kuid põhiline oli see, et seal sai kokku lepitud, et koalitsioonilepingus lubatud kohalike omavalitsuse nõukoda luuakse riigikogu REG-KOV toetusrühma juurde. Teiseks lepiti kokku, et hakatakse üheskoos halduskorraldusliku reformi poole astuma, ja kohale ei jõuta hiljem, kui 2018. Mitte see tempo mulle meele järgi oleks, kuid parem ikka kui mitte midagi. Teisipäevane suure saali istung läks tavapäraselt - koalitsioon hääletas välja opositsiooni eelnõusid.

Teisipäeval sai ka koostatud ja saadetud põlluministrile järelpärimine seoses euroraha kasutamisega maaettevõtluse arendamiseks. Seal oli üks hea programm - maaelu mitmekesistamise suurprojektide programm - mis praeguseks aga otsas on. Küsisin minstri käest, kuidas jagamine läks. Mõte on aga selles, et kuna tegemist on atraktiivse programmiga, siis ehk saaks seda veel jätkata. Samuti on programmi hindamiskriteeriumid läänlaste suhtes diskrimineerivad, seda teemat peab ka veel vaatama.

Kolmapäeval päeval olin seotud matustega, mäe peale ei jõudnudki. Õhtul aga jõudsin Matsalu filmifestivali avamisele. Positiivne, mõnus ja vaba õhkkond, nagu ikka. Festival on täies jõus, filme palju, žürii auväärne. Rahvusvaheline, suur filmifestival - Lihulas, Läänemaal - on ikka uhke tunne küll. Hilja õhtul tegin kaitselliidu jaoks ühte presentatsiooni.

Neljapäeval oli hommikul oli suure saali istung, mis kujunes üpris lühikeseks. Arutusel oli ka sotside eelnõu - KOV-idele 15% teedeaktsiisist. Hea oli see, et eelnõu jäi menetlusse, halb on aga see, et kuulu järgi pole riigieelarve eelnõus 15% juttugi.

Pärast istungit lugesin KOVidest laekunud infot eestkoste seadmise kohta. Nimelt veel üks asi on laual - eeskoste seadmine KOVide poolt. Siin on kaks teemat - üks on eestkostest loobumine lähisugulaste poolt, teine teema on see, et uue perekonnaseadusega tuli eestkostjaks olemine KOVi kohustuseks - kui sugulasi pole või nad loobuvad, osadel KOVidel on sellega päris palju tegemist. Tegin fraktsiooni töötajate abiga omavalitsustele järelpärimise, nüüd sain vastused kätte. Järgmisel nädalal arutame kolleegidega fraktsioonist seda teemat.

Neljapäeval jõudsin veel ka Kaitseliidu pealike kogunemisele. Seal oli teemaks vabatahtlikud organisatsioonis. Päris huvitav arutelu oli. Hilja õhtuks sain koju, siis võtsin veel ette ja lugesin läbi lastekodu põlengu krim-asja lõpetamise määruse. ...Oma mõtteid ja tundeid seoses lastekodu põlenguga ei julge ja ei taha kirjeldadagi. Määruse lugemine tõi selle kõik nagu tuha alt välja jälle...

Reedel istungeid polnud. Päev kulus Haapsalus - Hommikul kulu käisime Risti vallavanemaga Haapsalus keskkonnaametis, rääkisime loodusharidusest Läänemaal, matkaradadest ja rabade eksponeerimisest. Lõuna ajal andsin ERRile intervjuu lastekodu põlenguga seoses.

Laupäeval Matsalu festivali lõpetamisele ei jõudnud. Kahju. Pühapäev - kodused toimetused (ülepinnaline pahteldamine :), meilidele vastamine, järgmise nädala planeerimine, käesoleva ülevaate kirjutamine.

Vaat selline nädal. Homme jälle esmaspäev. 2011 aasta teise istungjärgu teine töönädal.